Head teed!

Need naiivikud, kes ikka veel arvavad, et Ukrainas toimuv on ühe ärakeeranud tegelase põhjustatud, võiksid lugeda seda nimekirja siin. Päris karm – aga näitab ilmekalt seda, mida üha enamates kohtades on juba välja öeldud. Süüdi ei ole üksnes üks mees. Süüdi on terve riik ja terve rahvas.

Uks p... Tallinna Kultuurikatlas
Tallinnas Kultuurikatla põhjas on selline tore uks (kenasti valgustatud ka, leiab isegi pimedas üles). Sealtkaudu pidi muide saama ka sinna, kus üks sõjalaev praegu asub.

Jah, on päris mitmeid inimesi, keda sealt uksest sisse ei saadaks. Paradoks on aga selles, et just nemad tunnevad ennast praegu halvasti, neil on häbi ja piinlik oma rahva pärast. Suuremal osal seltskonnast aga jääb õigust ülegi – nii et andke aga minna. Triibulised lindid ja Z-atribuutika võite ka kaasa võtta.

Pulgajuku Reaalkoolis

Käisin täna Reaalkoolis iduEDU festivalil ja aitasin kolleeg Janikal kaugosalusrobotite töötuba teha. Korraldamine läks üsna kaootiliselt ja kohapeal oli häda ka kohaliku WiFi-ga, mille külastajad suutsid üsna umbe tõmmata. Nii et tuli kasutada enda telefoni ja lasta Janika (kes füüsiliselt asus Norras) selle kaudu Double 3 pulgajukut (millest siin eespool juba kirjutatud on) kasutama.

Kohale tuli kümmekond inimest ning arutelu tuli päris elav. Vahepeal tegin robot-Janikale selja tagant sarvi (psst!) – tuli jutuks ka see, kuidas ühes koolis katsetades olid lapsed robot-õpetajat päriselt kiusama hakanud…  Veel üks lahe moment oli see, kui Janika pöördus kahe tagapingis omavahel jutustava ja moblat näppiva daami poole ehtsa kurja õpsi kombel (“at-at, ma näen teid küll, ei kuula ja tegelete mingite kõrvaliste asjadega!”).

sarvedega robot Janika
iduEDU 2022: Janika robotis, kellel on sarved (pildistas kolleeg Jaanus Pöial)

Ideede andmiseks oli osalejatele kindlasti hea kogemus. Pulgajuku suutis telefonis ära süüa üle 3GB andmesidemahtu, aga õnneks oli limiit 4GB peal. 🙂

Muusikaelamus: Clannad, In a Lifetime

Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.

Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).

Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi.  Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.

Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.

Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.

Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul.  Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.

Ja muusikal on ikka suur jõud küll.

Kaks saadet

Vaatasin kordusest kaht esimest uue hooaja “Laula mu laulu” saadet. Saatesari on natuke muutunud (kanal, taustabänd ja muidugi ka seltskond), aga üldiselt on endiselt täitsa vaadatav. Muusika osas olid saated aga täiesti “siga ja kägu”.

Esimene saade, päevakangelaseks Elina Born. Iseenesest täiesti korralik hääl, aga Eesti poppmuusikast annab otsida vähemkõnetavat repertuaari kui temal (no ausalt, kui keegi küsiks mõnd laulu konkreetselt, ei teaks – või noh, see Eurovisiooni-duett ehk siiski). Ning ka see kirju seltskond ei suutnud sealt  midagi meeldejäävat välja meelitada. Avapauk oli seega pehmelt öeldes lahja.

Teine saade ja Mihkel Raud. Mul on väga hea meel, et mees tegeleb viimaks ometi jälle sellega, mida ta hästi teeb (poliitika see ei ole – saatejuhtimine on ka nii ja naa, kuna ka seal kipub poliitika läbi lööma). Aga ehk ongi Mihkel kõige parem just nimelt poppheliloojana (ehkki ta on kahtlemata hea kitarrist ja ka laulja) – igatahes saateseltskond tegi vististi ühe parima selles sarjas nähtud-kuuldud laulukomplekti üldse. Enda lemmikud olid Black Velveti nakatav eestikeelne (sündi)poppvariant “Annabelist” ning “Alison Moyet laulmas Bittersweet Symphony‘t” ehk Tanja esitatud “Call My Name” (see madal tämber oli tõeliselt äge). Elina Borni tume versioon “Supernoovast” oli ka hea (midagi Ville Valo või Nick Cave’i mõrvaballaadide kanti).

Tõenäoliselt on järgmistes saadetes veel üles-alla kõikumist – mitte kõigilt sealt ei ole piisavalt häid lugusid võtta. Aga eks kuuleb.

Kana-viled

Pole kaua enam toitu häkkinud. Aga avastasin kapis kaks viimase pädeva kuupäevaga kanafileed. Improviseerib jälle…

Fileed potti, sinna otsa
* väike peotäis (~ supilusikatäis) peensoola
* ca 1/2 teelusikatäit musta pipart
* ca 1/2 teelusikatäit jahvatatud muskaatpähklit
* sorts (1/3 tassi?) palsamiäädikat
* suurem sorts (pool tassi?) oliiviõli

(nagu siit nähtub, teeb Kakk süüa endiselt tunde järgi)

Kupatus potis segamini (võib fileedele ka sälgud lõigata, et kaste paremini imenduks) ja ca tunniks seisma (tegelikult võiks kauem lasta, aga õhtu tuli peale ja pidi söögi ära tegema). Samal ajal võib riisi ära keeta.

Siis kogu potisisu koos kastmega pannile ja ca 4/5 kuumusel lasta 35-40 minutit (vahepeal tasub fileesid keerata ka). Kastme võib pärast koos fileega riisi peale valada, hästi mõnus on. Juurde sobis (lisaks keeduriisile) klaas valget rieslingit.

Marju

Kohtusin Marjuga vaid paaril korral – vist korra või kaks Harkujärve kirikus ja ühel korral kirikulaagris Uulus. Aga vähemalt kõik need korrad olid seotud muusikaga – ehk siis õnnestus temaga koos mingisugune eksprompt-musitseerimine ette võtta. Eriti on meelde jäänud too kirikulaagri oma – sinna külla tulnud Marju tahtis laagrimissal laulda paari tuntud vaimulikku laulu, siis aga võttis n.ö. taskust välja mingi funky-vormis musta spirituaali (üsna sürris helistikus pealegi) ja Kakk pidi sellele lühikese ajaga sündisaate välja higistama.  Aga vist isegi õnnestus.

Marju oli põnev kuju. Selline väike, hipilik, mitte ülearu täiskasvanud ja natuke segane tegelane. Aga kahtlemata heatahtlik. Väga äge laulja muidugi.  Ning üldse mitte staar, kes ta tegelikult vabalt võinuks olla. Elu oli teda loopinud üksjagu, aga seda pipilikku olemust ei õnnestunudki temast välja juurida.

Selliseid inimesi võiks rohkem olla.

 

Veidi militaarpoeesiat

Kakk Siiber ajakohasel teemal (ja ka stiilis – siia tuleb vist mingisugune Parental warning: strong language! -tüüpi hoiatus panna).

Tervitused ja tänu algmaterjali eest lähevad muidugi biitlitele, EÜE-le (esimene salm on väikese muudatusega nendelt laenatud) ja Maosaare ukrainlastest kaitsjatele, aga laul on kirjutatud teise poole vaates.

 

Moskva allveelaev (viis on muidugi Lennon/McCartney, “Yellow Submarine”)

Meil armees ei ole muud –
litsid, pätid, joodikud.
Tööd ei tee, nad joovad vaid,
söövad võõraid maasikaid.

R: Aga meil on ju hästi vinge laev,
hästi vinge laev, hästi vinge laev.
Linnu tampida pole mingi vaev,
pole mingi vaev, pole mingi vaev.

Madin algas, sõitsime
Mustal merel Maosaarele.
“Anna alla, jopski loll!” –
nahhui saatis meid hoholl.

R: Aga meil on …

Saare viimaks võitsime
merel ringi sõitsime.
Ülbasime – näh hoholl,
ise läks nüüd nahhui, loll.

R: Aga meil on…

Öösel ühest lahti leil –
paar rakette persses meil.
Õhutõrjega on nuss –
jupid läinud, kahur kuss.

R: Persses on nüüd me hästi vinge laev,
hästi vinge laev, hästi vinge laev.
Allveelaevaks sai kõik me töö ja vaev,
kõik me töö ja vaev, kõik me töö ja vaev.

/ Slava Ukraini! /