Silt: kontsert

Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Muusikaelamus: Queen Real Tribute

Kakk on tänu Vitale pääsenud kaks korda Taanis vaatama-kuulama sealset liba-Queeni Queen Machine. Nagu siin juba kirjutatud, on need sellid tõesti peaaegu päris asi. Müts tuleb poiste ees maha võtta.

Nüüd tuli Tallinna teine sedalaadi punt, Balkanilt pärit Queen Real Tribute. Tegelikult pidi see kontsert toimuma kevadel, aga jäi siis ära ja sama pilet kehtis nüüd.

Algus Alexela kontserdimajas oli esmamuljena konarlik. Rahvast oli üsna vähe (rõdud olid vist täiesti tühjad), lava oli (Queeni kohta) päris askeetlik ning ilma soojendajata ei saanud bänd aeglasi eestlasi kaua aega käima. Päris suureks miinuseks oli ka kõigi klahvpillipartiide (sh Freddie klaveri ning “Who Wants to Live Forever” ja “Show Must Go On” süntide) laskmine fono pealt.

Poole kontserdi peal tegi kitarrist Nenad Bojkovic pika soolonumbri ning sealtmaalt pilt paranes – nii bänd kui rahvas hakkas üles soojenema. Repertuaar oli küllaltki tüüpiline, ainus vähemtuntud lugu oli vist “Get Down, Make Love”. Põhiosa lõpus aga tegi publik bändile korraliku aplausi, seejärel tuli esmalt tagasi trummar enda soolonumbriga, mille järel pandi rahvas “We Will Rock You” rütmi trampima-plaksutama ja tehti ka lugu ära. Lõpptulemusena tundub, et bänd jäi rahule, lubati Tallinna teinekordki tulla. Kroon ja mantel käisid ka laval ära.

Üldmulje oli seega “peaaegu peaaegu”. Taanlased on veidi paremad – seda näitasid selgelt “Bohemian Rhapsody” (mille ooperiosa ei julgetud siin ette võtta ja see tuli taas videolt – Queen Machine suutis selle viimati täies mahus ära teha) ja “Somebody to Love”. Ainult kitarrist Nenadi võib vist Peter Jeppeseniga ühele pulgale seada – ülejäänute osas eelistaks taanlasi (mitte küll suure vahega).

Aga kindlasti tasus kuulamaminek end ära. Järgmine liba-Queen tuleb kuuldavasti Eestisse uue aasta algul, peaks selle ka ette võtma.

Nädalalõpp Taanis

Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.

Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).

Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.

Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.

Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist.  Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.

Queen Machine

Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine.  Vägev ühesõnaga.

Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).

Kakk kitraga

Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.

Lennujaamas

Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.

Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.

Muusikaelamus: Clannad, In a Lifetime

Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.

Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).

Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi.  Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.

Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.

Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.

Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul.  Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.

Ja muusikal on ikka suur jõud küll.

Bon Jovi Tallinnas

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).

Muusikaelamus: A-ha, “Electric Summer”

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

Muusikaelamus: Bryan Adams, “Ultimate”

Nagu ka eespool Toto puhul, käis uudisega, et isand Bryan teeb järjekordse põrke Eestimaale (neljas? viies? Igatahes Kakk on käinud kuulamas n-1 korda), läbi mõte “on ta ikka endine?”. Siis vaatasin Tuubist ära ühe 2016. aasta kontserdi ja pilt oli selge.

Ühesõnaga, niivõrd positiivset õhtut ei ole vist kaua aega olnud. Mõned lahedamad hetked:

  • Vist parima visuaaliga (s.t. see, mida tavaliselt ekraanidele näidatakse) kontsert, mida seni nähtud. Juba algusest, kui ekraanile kuvati mustvalge, profiilis Bryan ning foto mingite aegade tagant “ellu ärkas” ja midagi totakat tegi (mutandistiilis kärbseneelamine oli vist kõige lahedam). Väga hea kaameratöö läbi kogu kontserdi. Ka heli kohta tuleb vaid kiidusõnu öelda.
  • Bryan läheb vananedes paremaks. Igal juhul tundus, et varasematel kordadel ta päris nii vingelt ei laulnudki. Seekord mängis ta bassi asemel tavalist kitarri (laval oli täisbänd – kaks kitarri, klahvid, bass ja trummid).
  • Muhe huumor kogu esinemise jooksul, jaburalt lahe moment oli ägeda rokabilli-loo “Shake Your Ass” (või öeldakse Kanadas “arse”?) juures, kus Bryan tahtis teada, kuidas see maakeeles kõlab. Nojah, see valjuhäälne “Raputa perset!” kõlas väga uhkelt. 😀
  • Keith Scotti Stratocaster oli vist üks kõige päevinäinum kitarr, mida seni lavadel nähtud. Aga see kõlas virtuoosse pillimehe käes vägevalt.
  • Bryan tõmbas rahva käima nullist, ilma soojenduseta. Viies lugu oli “Heaven” ja sealt alates oli publik peos, laulis kaasa ja lehvitas lambikesi. Lõpus näidati kaamerast publiku esimesi ridu – selllises meeleolus on eestlased tavaliselt üksnes laulupeol…
  • Lisalugude akustiline sett (“Straight From The Heart” jt) oli põrutavalt hea. Üldse oli ehk vaid “I’ll Always Be Right There” see lugu, mida oleks veel tahtnud, enamik ülejäänud hitte tulid ära (ja näiteks “Cloud No 9” kõlas üsna uudselt).

Lõpuks veel: aitüma Suurhalli inimestele. Kakk käis kontserdil koos ratastooli kasutava vana sõbraga ja enne oli natuke mure, kas ikka tuleme toime. Sellist kogust abivalmidust polegi enam vist jupp aega näinud (kontrast tolle Kunda looga eespool oli rabav) – aitasid turvamehed, hallitöötajad ja ka teised külastajad. Müts maha.

Muusikaelamus: Toto “40 Trips Around the Sun”

Kui bänd peab enda 40. aastapäeva, siis peab ta olema kas väga hea või väga halb. Eestist võib ehk vaid Fixi mainida, Kukerpillidega on seis juba segasem. Aga kui tuli teade, et Toto tuleb enda aastapäevaturneega Tallinna, siis tuli küll korraga kaks mõtet – “Osta pilet!” ja “Ei tea, kas nad enam õiget häält teevad”. Bändi ametlikust neljast liikmest on kolm 1957. aastakäiguga ehk tänaseks ametlikult üle kuuekümne.

Vastus teisele küsimusele peale kontserti: “Teevad – ja kuidas veel.” Eriti muidugi kolmest eespoolmainitust kolm aastat noorem põhisolist Joseph Williams. Enamik kuulsaid raadiohitte, mis vajavad kõrget vokaali ja kohati queenilikku harmooniat – “Hold the Line”, “Rosanna” ja muidugi “Africa” – tulid väga korralikus esituses. Sinna otsa veel jazz-rocki (tekkis kuri kahtlus, et mõnda neist lugudest on kunagi ka “Radari” esituses kuuldud – Toto raadiohitte laulis Jaak Joala mitmeid) ja paraja mürinaga protohevi. Ning George Harrisoni kuulus “While My Guitar Gently Weeps” näitas ilmekalt, et Steve Lukather kuulub endiselt maailma rokikitarristide raudvara hulka.

Publik oli tubli. Nordea oli puupüsti täis ning algul viisakalt paigal istunud rahvas ajas end “Rosanna” ajal püsti ja jäigi nii, lõpus lauldi igasugu Freddie Mercury leivanumbrite moodi hääleharjutusi kah kaasa. Kui üldse millegi kallal norida, siis – Kaku lemmiklugu Toto repertuaarist, “I’ll Be Over You” jäi seekord tulemata.   Ah, tühja kah.

Kontserdielamus: peaaegu Queen

Kakk käis nädalavahetusel Taanimaal oma taani õel Vital külas. Sai viimaks isand William ära nähtud (ta on juba viiene), kogu sealne arvutipark Linuxile kolitud ja muudki tehtud. Aga reede õhtuks oli Vita saanud piletid Silkeborgi kontserdimajas toimuvale Queen Machine’i kontserdile.

Taanlaste Queen Machine on Queeni tribuutbänd, mida kohapeal kõvasti kiidetavat. Kogunenud oli kõvasti koolikokkutuleku moodi rahvast – ehk siis juba peamiselt natuke vanemad inimesed. Erinevalt meie “korralikest” tegelastest aga võeti seal end märksa vabamalt. Isegi natuke liiga – plastist õlletopsid lennutati lihtsalt põrandale (vahel ka koos õllega). Nii et Vita õppis ära uue eestikeelse sõna – “läbu”.

Esmamulje bändist oli natuke kummastav. Viis ja mitte neli; solist oli küll Freddie üsna täpne koopia, aga ülejäänutest kolm olid ebaqueenilikult habemikud, Brian May vaste lisaks veel absoluutse anti-Brianina munakiilakas… Lauljarollid olid ka natuke teisiti kui päris Queenis – bassimees laulis ja trummar mitte.

Aga sedamööda, kuidas show hoo sisse sai, paranes pilt tugevasti. Kidramehel oli [L] Red Speciali koopia (huvitav, kas üks kahest ametlikust koopiaseeriast või illegaalne, mida ka turul liikuvat) ning selle saund oli väga lähedane originaalile. Tehniliselt oli bänd väga tasemel, vokaalselt samuti. Ja peatselt meenus muidugi ka, et viies “ülearune” sell vastas enda rollilt (teine kitarrist ja klahvimängija) täpselt Spike Edneyle, kes mõnda aega poolametlikult Queeni viies liige oli. Repertuaar ulatus üsna varasest ajast (“Fat Bottomed Girls”, “Bicycle Race”, “Don’t Stop Me Now”) lõpuni välja (“Show Must Go On” ja isegi “No One Like You”).

Kontserdi teine pool algas kuulsa akustilise setiga (“39”, “Mary-Lou” jt) – äärmiselt heas esituses – ning mida aeg edasi, seda vingemaks asi läks. Veidi enne lõppu tehti ära ka “Bohemian Rhapsody”. Laivis, algusest lõpuni – see on juba väga tõsine kvaliteedimärk. Bjarke Baisneri lauluhääl andis täitsa Freddie välja (senikuuldutest on ainsana seda suutnud [L] islandi poiss Eythor ja veidi ka omaaegse mälestuskontserdi George Michael) ning Peter Jeppesen mängis tõepoolest ära kõik Briani virtuoossed kidrakäigud.  Lõpus oli vahva lüke see, et liba-Freddie tuli lavale samamoodi kuningamantlis nagu tema eeskuju omal ajal, aga saatemuusikaks oli “God Save the Queeni” asemel hoopiski ametlik Taani kuningamarss.

Igatahes me Vitaga saime väga korraliku kontserdielamuse – kohati oligi täitsa tunne, et oleme 1986. aastas, Wembleyl ning Freddie ütleb lavalt “Mõned räägivad, et me läheme laiali. See jutt on siit!” ja näitab enda tagumiku peale…

Kontserdielamus: Mäks & Co

Täpsemalt siis Tõnis Mägi, Tallinna Poistekoor ja keelpillikvartett. Toimumiskoht Kaarli kirik.

Algas nagu traditsiooniline jõulukontsert. “Kolm laeva”, “Püha öö” jne. Siis saadeti poisid puhkama ja Mäks tegi vahepeal puhta pulli elevantide ja päkapikkude teemal. Vahele mängisid keelpillikvarteti tüdrukud aga väga ilusates seadetes lugusid. Üldse oli selle kontserdi vaieldamatu trump seaded – tänu neile kõlas Mäks rokilikult isegi poistekoori ja keelpillidega.

Vist parim lugu tuli suht lõpu eel. “Pühendus” on muidugi Mäksi klassika, aga tavaliselt sellises kergelt svingivas bändiseades. Seekord “laulis tausta” poistekoori vanem seltskond ja kõlas ürgvingelt. Ka “Kesk võõraid välju” (mida polegi kaua kuulnud) ja muidugi klassikaline “Looja, hoia Maarjamaad” olid head. Mäks oli vist veidi külma saanud, aga proff laulja on ilmselt proff laulja igas olukorras.

Igati õige liigutus oli kohale minna.