Silt: Toto

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpu poole jõudma, sel korral lahati arendus- ja ärimudeleid. Selleaastane seltskond tegi seda üle keskmise hästi ja leidis mitmeid põnevaid näiteid.

Aga Toto viimased stuudioalbumid ootasid kah kuulamist – neid on viis, aga paraku on Spotifys saadaval vaid kolm. Mindfields ilmus 1999. aastal, kuid Spotifys on 2018. aasta remaster, kus lood on natuke teisiti järjestatud. Sellel albumil on tagasi bändi algne laulja Bobby Kimball ning ka muusikastiil on alguse kandis tagasi – on roki- ja bluusielement (hea näide mõlemast on “Mysterious Ways” või hiiglapikk “High Price of Hate”), aga on ka see mitte niiväga meeldiv funky-aspekt.

Ent see plaat on kuidagi tujutu – nagu oleks plaadifirma tulnud sundkorras albumit nõudma. Tehtigi töö korralikult ära, aga ägedaid täistabamusi siin ei ole. Esimene mažoorne lugu on… üheksas (ja tegelikult on “Mad About You” ka esimene, mis pani kõrvu kikitama – see on üsna tüüpiline, aga hästi tehtud raadio-poprokk). Ainus singel “Melanie” on Steve Lukatheri lauldud järjekordne naisenimega raadiolugu – korralik ja poleeritud ballaad, aga “Rosannat” üle ei löö.

2002. aasta kaveriplaati Through the Looking Glass kahjuks Spotifys pole, nii et järgmine on 2006. aasta Falling in Between. Ainus Toto album, kus ei mängi klahvpille David Paich, peale seda plaati lahkusid bändist veel mõned muusikud. Aga album algab taas (proge)rokilikumas võtmes, vahepeal on sees ka jatsulikumaid noote (“Dying on My Feet” – ka selles mõttes huvitav, et salmiosad on ühe kitarrikäigu ümber ehitatud).

Plaadi ainus singel “Bottom of Your Soul” on mõtlik rokkballaad, veel on sellised Steve Lukatheri lauldud “Simple Life” ja “Spiritual Man”. Teise otsa pealt tõuseb esile energiline raskerokilugu “Taint Your World”. Ülejäänu aga on taas selline “jupp siia, jupp sinna” – eri stiilide segamine on Toto puhul käinud kogu ajaloo jooksul, aga siin jääb see kuidagi kaootiliseks.

Ja viimaks – Steve Lukatheri 2021. aasta väitel – Toto viimane stuudioalbum, 2018. aasta Old Is New (kolm aastat varasemat Toto XIV Spotifys taas ei ole). Kokkuvõttele kohaselt on siin tagasi algne bassimees David Hungate, paaris loos on varasematest salvestustest kuulda kaht kolmest Porcaro vennast, kes selleks ajaks juba siitilmast läinud olid. Laulavad Steve Lukather ja siin jälle tagasi tulnud Joseph Williams. Album algab üsna eelmise jätkuna – kvaliteetselt tehtud ja esitatud muusika, aga just alguseotsa lauludes puudub säde.

Pilt paraneb alates loost “Spanish Sea”, mis on selgelt vana hiti “Africa” järeltulija ning kus kuuleb jälle ka Jeff Porcaro (varem salvestatud) trummimängu – see lugu mõjubki toreda nostalgialaksuna minevikust. Ja Steve Lukatheri korralike ballaadide rida jätkab “In a Little While”, kuid võib-olla parim lugu plaadil on Steve Porcaro kirjutatud ja ka lauldud “Chase the Rain”. Kusjuures järgmine lugu “Oh Why” haagib nii hästi eelmise sappa, et üleminekut ei pruugi märgata (ehkki nii autor kui laulja on erinevad). Plaadi kaks lõpulugu vajuvad kahjuks jälle ära.

Täna jäi siis sedapidi – Toto viimaste aegade plaadid väga ei istunud, sellist tujutust ja segaputru tundus liiga palju olevat (põhiprobleem ei olnud esituses, vaid vist pigem lauludes). Aga see bänd on siiski igasuguste tagasilöökide kiuste igati väärika karjääriga maha saanud.

Järgmisel nädalal võtaks jälle midagi pehmema poole pealt.

ITSPEA seltskond retsenseeris täna Eben Mogleni ajaloolist kirjutist “Anarchism Triumphant” (nende jaoks) kaugest 1999. aastast. Kui eelmised paar aastakäiku kippusid pigem “on kah”-stiilis õlgu kehitama, siis seekordne seltskond õnnestus palju paremini kaasa mõtlema saada.

Aga taustal jätkas Toto. Nende 1986. aasta album Fahrenheit sisaldab päris kõvasti funk’i, mis mulle eriti ei istu (Toto versioon sellest on küll kvaliteetselt tehtud, kuid ikkagi…). Siit tuleb esmakordselt lauljaks Toto hilisema perioodi põhisolist Joseph Williams, kuid plaadi (siinkirjutaja arvates ka üldse Toto) parimat lugu “I’ll Be Over You” laulab selle kaasautor, kitarrist Steve Lukather (eesti keeles on seda, nagu veel mõningaid Toto lugusid, laulnud Jaak Joala). See on sedalaadi klassikalise rokkballaadi ilmselt parimaid näiteid üldse – lisaks Lukatheri häälele ja kitarrile tõuseb veel esile Jeff Porcaro trummipartii.

Kuid plaadi suurem osa meenutab Queeni (paraku vist kõige viletsamat) albumit Hot Space. Lõpuosa oleks aga nagu teiselt albumilt, see on palju pehmem ja kergelt jatsulik (selline hilisõhtune kuulamine); kaht osa ühendab rokkballaad “Could This Be Love”.

1988. aasta The Seventh One (loogiline nimi, see ongi seitsmes stuudioalbum) avalugu on “Pamela”, mis sarnaneb päris kõvasti varasema suurhiti “Rosannaga”. Ka “Africa” mõjusid tunneb eri paikades ära, näiteks ühes tuntumas loos “Stop Loving You”. See on tervikuna mõnus meloodiline rokiplaat (esimene ots on pehmem, keskosa rokilikum ja lõpp jälle pigem pehmem), õnneks pigem intelligentne (pop)rokk kui eelmisel plaadil domineerinud funk.

Kõrva jääb muust kraamist kõvasti traadisem “Stay Away” – see võiks pigem juba Whitesnake olla (teine samasse kanti minev lugu on “Only the Children”). Energiline on ka Phil Collinsit meenutav “Straight for the Heart”. Mõtlik “A Thousand Ways” meenutab Stingi, lõpulugu “Home of the Brave” on klassikaline rokklugu. Seega kokkuvõttes on see taas üks paremaid selle bändi albumeid – kuid varsti peale plaadi salvestamist lasi solist (arvult juba kolmas!) enda elu käest ära minna ja sai erinevate kangete asjade pruukimise eest bändist lahti.

Toto kaheksas album Kingdom of Desire ilmus neli aastat hiljem ning siit hakkas põhilauljaks kitarrist Steve Lukather (pärast seda kui oldi proovitud lõuna-aafriklast Jean-Michael Byronit, kes taas kiiresti kinga sai…). See album on selgelt rokiplaat (Steve Lukather, kes seni oli peamiselt pehmemaid laule laulnud, võttis üsna edukalt üle ka bändi traadipoole – hea näide on kohe avalugu “Gypsy Train”).

Kui eelmisel albumil meenutas Whitesnake’i vaid 1-2 lugu, siis vähemalt selle plaadi esimene pool võikski David Coverdale’i rida olla. Mitmes loos tekib aga paralleel mõne teise hitiga – näiteks “Don’t Chain My Heart” sarnaneb mitte vaid pealkirjalt, vaid ka käikudelt Joe Cockeri kuulsa “Unchain My Heart”-iga. “2 Hearts” jällegi meenutab Guns n’Rosese versiooni Bob Dylani loost “Knockin’ On Heaven’s Door” (gunnerid hakkasid seda mängima juba 1987. aasta kandis) – õnneks aga kõlab Steve Lukather ikka väga teistmoodi kui Axl Rose. Ja “Only You” kõlab alguses nagu Pink Floydi “Learning to Fly”.

Albumi lõpuosa on taas pehmem, järjekordne ilus ja samas mitte pinnapealne ballaad on “The Other Side”. Nii et seegi album tuleb lugeda lemmikute hulka Toto repertuaaris (koos Toto IV ja The Seventh One’iga). Kui Kakk vanem oleks, siis ehk ütleks “Tollal ikka osati rokkmuusikat teha!”… 🙂

Kahjuks suri enne tolle plaadi ilmumist ootamatult (kõigest 38-aastaselt) Toto trummar Jeff Porcaro, keda peetakse selle perioodi üheks tipuks tänapäevani. Asemele võeti Simon Phillips. Nii läks järgmise albumini Tambu (väidetavalt bändi poolt väljamõeldud sõna!) kolm aastat.

Selleks ajaks oli Steve Lukather lauljana nii tugevaks muutunud, et mitmelt poolt küsiti “Miks ta seda algusest peale ei teinud?”. Ka see on iseloomult rokiplaat, aga mõnevõrra ehk sügavam (võib-olla avaldas mõju ka bändi põhiasutaja Jeff Porcaro lahkumine) ja rahulikum.

Algab paraja kärinaga (“Gift of Faith”), siis aga tuleb taas kuulus ballaad, “I Will Remember” (natuke Dire Straitsi “Brothers in Arms”-i sugulane). Ja tõesti, Steve Lukather on saanud väga heaks lauljaks. Ning Simon Phillipsi trummid kõlavad (äkki teadlikult?) nagu Jeff Porcaro omad. Plaadil on päris palju mõtlikke ballaade (“The Other End of Time”, “Just Can’t Get to You” jmt). Vaid lõpu “Blackeye” on taas traadine bluusilugu.

Toto viimased albumid tulevad nädala pärast.

ITSPEA e-kursusel oli sel nädalal teemaks erinevad juhitüübid IT-maailmas. Jälle oli seinast seina lugemist – mõni võttis esimesed Google’is (või ChatGPTs) ettejuhtuvad, mõni teine uuris aga sügavuti ja tõenäoliselt sai esimesest märksa enam teadmisi.

Aga paralleelse muusikakuulamisega jõuame veel ühe pikaealise bändi juurde, kelle 40. aastapäeva tuuri Tallinna kontserdil sai 2018. aasta veebruaris ka ise käidud (ja sellest ka kirjutatud). Tegelikult on mitmete bändiliikmete karjäär aga veelgi pikem, kuna Toto sai alguse stuudiomuusikute bändina (“Kaua me teistele tööd teeme?”). Aja jooksul on bändist läbi käinud mitmeid muusikuid, alguse juures olid põhilised kitarrist Steve Lukather, klahvpillimängija David Paich ja kolm Porcaro venda (Jeff, Steve ja hiljem lisandunud Mike). Eeslaulja on samuti vahetunud, alguses oli selleks Bobby Kimball.

Esimene, endanimeline album ilmus 1978. aastal. Kohe avalugu, instrumentaalne “Child’s Anthem” toob välja selle bändi eripärase saundi, kus raskeroki elemendid on kõrvuti pigem popiliku sündi ja meloodilise helikeelega. Sellisena kõlab ta mõnevõrra sarnaselt teise tuntud tegija, ELO ehk Electric Light Orchestra‘ga. Eriti on ELO kõla (ja ka meloodiakäik) kuulda teises loos “I’ll Supply the Love”, mis on üks kolmest suuremast hitist siin albumil. Teine tuntud lugu, “Georgy Porgy” on pehme popfunk, mis toob meelde omal Totot päris palju kaverdanud Jaak Joala – sellist stiili on siin plaadil üldse palju (“Rockmaker” seevastu meenutab Eestist pigem Karavani). Kolmas ja vist kõige kuulsam on enne lõppu tulev, solist Bobby Kimballi kirjutatud “Hold the Line” (mis on võib-olla ka enda lemmik siit – aga terve plaat on ühtlaselt hea kuulamine).

Nii et võib-olla on see plaat tervikuna pigem popi alla liigituv, aga kindlasti on see hea ja intelligentsemat sorti popmuusika. Kriitikutele Toto ei meeldinud, aga nende arvamus on ennegi asjade reaalsest väärtusest suure kaarega mööda käinud – ka need kolm tuntud lugu näitavad seda üsna selgesti. Ja kõlapildi poolest oli bänd vist veidi omast ajast ees – see on üsna selge “kaheksakümnendate saund” 1978. aasta plaadil.

Juba aasta hiljem ilmunud Hydra on ehk natuke rokilikum. Kuigi alguse nimiloos on nii bändi saund kui harmoonia endiselt äratuntav, on siin märksa rohkem kitarri ja rohkem rokki kui poppi. Samas on ka eelmise plaadi intellektuaalpoppi – väga klassikaline Toto lugu on ulmefilmist THX 1138 inspireeritud “99” (vist ka minu enda lemmik siin plaadil).

Huvitavalt kirju lugu (klaveriballaadi ja kõvemat sorti kitarriroki segu) on ka “Lorraine”, teine samasugune on on “All Us Boys” – veidi võiks isegi Queeniga paralleele tõmmata (eri stiilide kokkusegamise osas – Queeniga võrreldavat vokaali Totol siin plaadil ei ole). Seegi plaat saavutas viisaka läbimüügi, ehkki otseseid hittsingleid siit ei tulnud. Mitmest kohast rõhutati selle plaadi rokilikkust – ise ütleksin, et siin on vaid “White Sister” puhas rokilugu.

1981. aasta Turn Back on aga ka tegelikult rokialbum – väidetavalt tahtis bänd võtta tollal populaarset staadioniroki suunda, kuid selle plaadi läbimüük jäi teistele alla. Huvitaval kombel on mainitud, et sel plaadil on väga vähe keskmist helisagedust – domineerivad kõrged ja madalad. Selle plaadi paralleelina sobiks näiteks Alan Parsons Project – siin on päris vähe kahe esimese plaadi Toto saundi ja ka käike (erandiks oleks “I Think I Could Stand You Forever”, mis on jälle päris erinevatest juppidest kokku pandud). Aga igal juhul ei ole see halb plaat, endale ehk meeldib enim Steve Lukatheri kirjutatud “Live for Today” (kitarripartii on mõnus).

1982. aastal Toto IV salvestamise eel oli plaadifirma bändile kõvasti ajudesse sõitnud ja nõudnud “rohkem hitte”. Mindi tagasi avaplaadi stiili juurde (sellele viitab ka sarnane plaadikujundus), lisati täiendavaid muusikuid ja hästipoleeritud saund.

Ja õnnestus – see ühtlaselt väga hea plaat sai 1983. aastal kuus Grammy auhinda, plaatina- ja kuldplaate tuli kogu maailmast ning kaks kuuest singlist said ikka väga suurteks (“Rosanna” ja “Africa”), ka Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud “I Won’t Hold You Back” jõudis kaugele. Ainuüksi USA-s müüdi seda plaati 4-kordse plaatinanormi jagu ehk neli miljonit. Samas oli see Toto algkoosseisu viimane album – lahkus bassimees David Hungate ja lahti lasti (väidetavalt narkojamade tõttu) solist Bobby Kimball.

1984. aastal tuli välja lausa kaks Toto albumit. Esmalt tavaline stuudioplaat Isolation, millel ainsa Toto albumina on solistiks Fergie Fredriksen (on ka umbes poole laulude kaasautoriks). See on jälle pigem rokilikum plaat, kuigi võib-olla tuntuim laul, “Stranger in Town”, on poprokilugu ning seda pehmemat Totot kuuleb mujalgi. Hea suure-areeni-lugu on “Angel Don’t Cry”, selle järel tuleb Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud pauerballaad “How Does It Feel”. Tagapool on isegi üsna heviliku vokaaliga “Mr Friendly” (paralleeliks sobiks ehk varajane Europe). Täitsa kuulatav plaat seegi, kuigi otseseid suuri hitte siit ei tulnud.

Samal 1984. aastal tegi Toto aga seni ainsa katsetuse filmimuusika vallas – David Lynchi Dune’i filmi soundtrack on põhiosas nende looming. Siin on kaasatud Viini ooperiteatri koor ja orkester, mida juhatab Toto klahvpillimängija David Paichi isa Marty Paich. Film on muidugi palju kordi nähtud ja need muusikapalad tulevad tuttavad ette küll.

Eraldi albumina kuulates on aga ehk huvitavamad majesteetlik ja samas nukker “Leto’s Theme”, olukorra pinget hästi kajastav “The Box” (gom jabbar…), Vladimir Harkonneni teema “The Floating Fat Man” (kuigi natuke on sihuke… lendluudpalli maik juures) ja James Howardi orkestratsiooniga “Trip to Arrakis”.

Kuid suurem osa sellest plaadist mõjub vaid koos filmiga, eraldi kuulates jääb igavaks (liiga staatiline). Isegi Pauli ja Chani teema on minoorne ja veniv, “Big Battle” saab alles lõpu eel hoo üles. Võib-olla ainult “Robot Fight” ja filmis kasutamata jäänud “Paul Kills Feyd” annavad võitluse tonaalsuse edasi. Ja filmi lõputiitritesse pandud “Take My Hand” on vist üldse ainus päris terviklik lugu, ülejäänud mõjuvad pigem fragmentidena. Nii et filmi taustal töötab see muusika küll, albumina eriti mitte.

(jätkub nädala pärast…)