Kaku ajaveeb
“Kas tervitada ka saab vä?”, küsiti vanasti raadios.
Muusikalised tervitused lähevad Janekile, Erlele ja Mõisakülalistele, kellega koos sai toda lugu (“Meile on see päev nüüd ilmund”, eesti vaimulik rahvalaul) mõne aasta eest kirikulaagris jämmitud. Aga toredat aastavahetust ja ilusat uut aastat ka kõigile lugejatele!
P.S. Lugu ise (320 kb/s MP3, 6,7 MB) on salvestusena taas kord CC BY-SA (Autorile viitamine + Jagamine samadel tingimustel) litsentsi all.
Just lõppes staarisaate viienda hooaja finaal. Võit läks õigesse kohta, ehkki sel aastal oli seltskond selgelt viie aasta kõige tugevam – erinevalt eelmistest kordadest puudusid seekord esikümne seas sinna “‘ära eksinud” nõrgad (ehkki omanäolised) tegelased. Aga Rasmus Rändvee näol on Eesti saanud endale kohaliku George Michaeli. Või Robbie Williamsi. Isegi Elvisega annaks kohati paralleele tõmmata. Arvestades vanust ja arenemisruumi polegi see palju pakutud.
Finaalvoorus ausalt öeldes väga pahvikslöönud esitusi ei tulnud, ehkki Elina esitatud “Palve” oli ilus ja tundeline, Rasmuse “Meil aiaäärne tänavas” oli ilmselt Alenderi vaimu poolt produtseeritud ning kõigi finalistide esitatud “Do They Know It’s Christmas” tõi päris hästi tagasi 80-ndate all stars -laulude tunde (“We Are The World” jt). Endale jätsid suurima elamuse hoopis eelvooru esitused (ja peaaegu kõigil oli midagi, mis meelde jäi):
Superstaar 2012 tipphetked Kaku poolt vaadates:
* Rasmus Rändvee ja “Aita mööda saata öö” – 100% Mihkliga nõus: kuidas saab üks 16-aastane jõmm teada selle laulu sisu nii sügavuti? Aga saab. Ja see klaverikäik ja arranžeering… Täiesti pööraselt hea esitus. Ja peaaegu samaväärseid tegi see sell veel mitu – ilmselt see tõigi talle võidu, et ühtki igavat ja lohisevat esitust saates ei näinud.
* Elina Born ja “Poison” – kui Alice oleks päriselt ka Alice ja mitte Vincent, siis võiks see lugu kõlada niimoodi. Selles versioonis on veel kõvasti Jim Steinmani ja Meat Loafi tunda – jällegi kaks pöialt ka bändi ja arranžeerija suunas. Kui saatest saaks laulu soovida, siis oleks Kakk finaali tellinud Bonnie Tyleri suurhiti “Total Eclipse of the Heart” (pikk originaalversioon) Elina esituses.
* Fredi Pärs ja “Purple Rain”. Ja SEE sell laulis siiani omaette vannitoas? Naabrid peaks tagantjärele päris soolast piletiraha maksma – Prince on peale seda esitust pigem “Üks-ameerika-artist-kes-kirjutas-Fredi-loo”. Kui Maarja ja Mihkel saate žüriis otsekui hüpnotiseerituina sünkroonis peaga takti löövad, siis peab laval midagi erilist toimuma.
* Katrin Ruuse ja “Sweet Dreams” – vaieldavalt parim arranžeering saates, kus igas saates väärib saatebänd eripreemiat. Ja see tüdruk laulab videos seda lugu peale seda, kui ta on saatest välja kukkunud (sealt ka kobav algus) – aga selle laulu puhul aitab see olukord vaat et isegi kaasa. “Some of them want to abuse you, some of them want to be abused”… Kohati tundus, nagu oleks ühe tohutu attitude’iga rokitädi asemele üks teine pandud ehk Annie Lennoxi asemele Debbie “Blondie” Harry saadetud (isegi muie loo lõpus oli ülimalt tolle moodi).
* Janek Valgepea ja “Aria” – see sell kaldus enne natuke liiga standardpopi poole, kuid see lugu on ilmselgelt tema täistabamus. Väga vägev itaalia popp-klassika ning nii palju kui Kakk itaalia keelest mõikab, ei saa ka keeleliselt väga ette heita. Täiesti võrreldav kui mitte Pavarotti või Bocelliga, siis vähemalt Al Banoga kindlasti (ja see ei ole üldse kehv saavutus).
* Karl-Erik Taukar ja “I Want It All” – huvitav, kas alguse kitrasoolot mängib tegelikult bändi kitarrist Laur Joamets (kel see peaks veel Laulupealinna ajast käpas olema) või õppis Taukar tolle ühe Brian May firmamärgi tõesti jooksupealt ära? Nii ehk naa, võtta ette mistahes Queeni lugu on suur julgustükk ja see kutt vedas selle täiesti arvestatavalt välja. Ja päris mitu lugu veel – näiteks “Free Fallin'” kõlas, nagu oleks seda Tom Petty asemel esitanud hoopis Hootie & The Blowfish (NB! Kakk fännab mõlemaid siinmainituid!).
* Toomas Kolk ja “Where Wild Roses Grow” – Nick Cave’i vaimuhaigevõitu plaadi “Murder Ballads” kuulsaim lugu duetis Kylie Minogue’ga. Toomase ja teda toetava Liisi Koiksoni esitus on parem kui originaal – ja seda mõlema esitaja poolest ning just selles versioonis, mis esitati juba peale saatest väljalangemist (Toomase liikumine tüdruku selja taha oli päris otsene vihje laulus esitatud loo jubedale lõpule). Kuigi Toomas polnud Kaku lemmik (natuke liiga kitsas ampluaa) ja mitu varem väljakukkunut olid kokkuvõttes lauljatena paremad, siis see esitus on saatesarja parimate seast.
* Anisa Vänikver ja “Any Man of Mine” – see tüdruk kippus muidu liigselt Mariah Carey koopiaks kätte, aga see lugu on erinev. Hea paueriga kantrirokk, stiilne esitus, hääletämber parem kui Shania Twainil endal – ning muidugi bändi poolt alguse kitraosa on viis pluss (Shania originaalis häiriv viiuliuputus oli õnneks ära jäetud).
Summa summarum – selleaastane finaalvoor oli täiesti vaatamist väärt (miinus pubekakisa ning haigelt pikk venitamine enne võitjate väljakuulutamist) ning mõnestki osalejast kuuleb lähiajal kindlasti veelgi. Eesti keelt rikastati uudissõnaga “sandriin” ja saatejuhid olid senistest kõige paremad koomikud kah. 🙂
WordPressi tõlkimine kipub advendiaja traditsiooniks kujunema… Igatahes leiab versiooni 3.5 tõlke [L] tavapärasest kohast.
Kahjuks aga on ka seekord tegijad veidi praaki teinud ning jätnud päris mitmed ingliskeelsed fraasid tõlkest välja – WP keskkonnas on see olemas, kuid tõlkefailis seda pole ja seetõttu jääb see osa keskkonnast tõlkimata. Kõige häirivam on ehk peamenüüs esinev “Media”, mida paraku eestikeelseks kahe-ee’liseks (ossaa, kus nüüd tuli endal vägev fraas välja!) keerata ei anna.
Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses). Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.
Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.
Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂
Ei, Kakk pole läinud arstiteadust õppima. Hoopiski võttis kätte ja hakkas endale ise gluteenivabasid pelmeene tegema.
Aluseks sai [L] Mummu blogist pärit retsept, ainult jahu asendus Sunnuntai ja Finaxi gluteenivabade segudega. Nagu juba varem mainitud, on gluteenivaba taigna tegemine igavene keberniit – jahu meenutab konsistentsilt tärklist (seda ta osaliselt ongi, maisi oma) ega taha kuidagi muude asjadega seguneda. Ja rullitava konsistentsi saavutamine on eriti suur keberniit.
Täidise tegin suht eeskuju järgi. Ainult mõned maitseained mängisin veidi ringi ja õli läks tiba rohkem. Ja 3-4 poeküüslaugu küüne asemel oli tüse eestimaine küüslauguveerandik, mis vinge olemisega hiinlastele hoobilt ära teeb. Pelmeenivormi ei olnud, tegin klassikaliselt piparkoogivormiga kettaid lõigates, kahekorra murdes ja kahvliga kokku surudes. Suurem osa läks õue külmuma, väiksem osa ahju. Sinna läks ka lõpujääkidest tehtud maksipelmeen.
Küpsetamisel läksid kõik peale ühe lahti, seega tuleb järgmine kord korralikumalt kinni vajutada. Aga maitse oli tipptopp, tainas oli miskit lavaši ja nachode vahepealset ja täidis mõnusalt krehvtine.
Tähelepanek: pelmenoloogiaga ei tohiks tegelda, kui endal kõht tühi on. Aega läheb üksjagu ja suu hakkab koola ajama…
APDEIT 10.12: vahepeal sai pelmeenid ära külmutatud ja täna siis ka keetmist proovitud. Vastu kartusi jäi enamik täitsa terveks ning maitsesid täiesti tavapäraste, paremat sorti pelmeenide moodi. Ainus tähelepanek on, et külmutamisel ei tohi pelmeene kokku jätta, tekib samasugune kole känkar nagu tihti poepakkides näha võib.
Eelmisel aastavahetusel sai kodune Korg SP250 elektriklaver müüki pandud (leidis hea uue kodu Kohila koguduses) ja Soomest uus pill hangitud. Sellega oli aga jupp jama – selgus, et Korg Kronostel on paljudel tootjapoolne viga küljes, mistõttu ca iga kümnenda noodi asemel käib kõlatu plõnks. Niimoodi muidugi mängida ei saanud. Lähim ametlik esindus on aga Soomes (kusjuures mitte samas kohas, kes müüs – aga õnneks samuti Helsingis). Suve hakul sai viimaks autoga Helsingis käidud ja pill garantiitööna korda tehtud.
Kronos on vinge pill (muide südameks on Linux, ehkki pealisehitis on omandvaraline – seega umbes sama süsteem kui OSX-il), aga kasutajaliidese ja dokumentatsiooni kohta tuleb küll öelda, et asi võiks parem (esimene lihtsam ja teist rohkem) olla. Nii on alles nüüdseks hakanud tasapisi asjadest mingi arusaam tekkima.
Kunagi ammu, vist 1996. aasta kandis sai Kaku vana sündi, Korg 01W/fd peal tehtud üks instrumentaallugu. Nüüd tuli mõte proovida teha uusversioon juba Kronose peal – soovijad saavad loo kätte [L] siit (256kbit MP3, 7,9MB, Kaku tavapärase litsentsi CC BY-SA all). Kuulates ilmselt saab aru, miks ülikooliaegne parim sõber ja grupivend Kakku “väikeseks valgeks Oldfieldiks” tituleeris. 🙂
Kakk salvestas igaks juhuks täies mahus kettale koolivend Juku-Kalle Raidi Friigikogu-etüüdikogumiku “Kirjad ööistungilt” (leiab Facebookist või näiteks [L] Delfist). Mine tea, äkki loetakse seda tulevikus klassikaks (vrdl “Kirjad sõgedate külast” või “Totu kuul”), siis ei pea enam uuesti soetama. Ja mis eriti tähtis: kui kunagi peaks endal või mõnel lähikondsel tekkima arusaamatu tung ise kandideerima hakata, siis see on sihukese asja vastu üks sindrima hea rohi.