Just lõppes staarisaate viienda hooaja finaal. Võit läks õigesse kohta, ehkki sel aastal oli seltskond selgelt viie aasta kõige tugevam – erinevalt eelmistest kordadest puudusid seekord esikümne seas sinna “‘ära eksinud” nõrgad (ehkki omanäolised) tegelased. Aga Rasmus Rändvee näol on Eesti saanud endale kohaliku George Michaeli. Või Robbie Williamsi. Isegi Elvisega annaks kohati paralleele tõmmata. Arvestades vanust ja arenemisruumi polegi see palju pakutud.
Finaalvoorus ausalt öeldes väga pahvikslöönud esitusi ei tulnud, ehkki Elina esitatud “Palve” oli ilus ja tundeline, Rasmuse “Meil aiaäärne tänavas” oli ilmselt Alenderi vaimu poolt produtseeritud ning kõigi finalistide esitatud “Do They Know It’s Christmas” tõi päris hästi tagasi 80-ndate all stars -laulude tunde (“We Are The World” jt). Endale jätsid suurima elamuse hoopis eelvooru esitused (ja peaaegu kõigil oli midagi, mis meelde jäi):
Superstaar 2012 tipphetked Kaku poolt vaadates:
* Rasmus Rändvee ja “Aita mööda saata öö” – 100% Mihkliga nõus: kuidas saab üks 16-aastane jõmm teada selle laulu sisu nii sügavuti? Aga saab. Ja see klaverikäik ja arranžeering… Täiesti pööraselt hea esitus. Ja peaaegu samaväärseid tegi see sell veel mitu – ilmselt see tõigi talle võidu, et ühtki igavat ja lohisevat esitust saates ei näinud.
* Elina Born ja “Poison” – kui Alice oleks päriselt ka Alice ja mitte Vincent, siis võiks see lugu kõlada niimoodi. Selles versioonis on veel kõvasti Jim Steinmani ja Meat Loafi tunda – jällegi kaks pöialt ka bändi ja arranžeerija suunas. Kui saatest saaks laulu soovida, siis oleks Kakk finaali tellinud Bonnie Tyleri suurhiti “Total Eclipse of the Heart” (pikk originaalversioon) Elina esituses.
* Fredi Pärs ja “Purple Rain”. Ja SEE sell laulis siiani omaette vannitoas? Naabrid peaks tagantjärele päris soolast piletiraha maksma – Prince on peale seda esitust pigem “Üks-ameerika-artist-kes-kirjutas-Fredi-loo”. Kui Maarja ja Mihkel saate žüriis otsekui hüpnotiseerituina sünkroonis peaga takti löövad, siis peab laval midagi erilist toimuma.
* Katrin Ruuse ja “Sweet Dreams” – vaieldavalt parim arranžeering saates, kus igas saates väärib saatebänd eripreemiat. Ja see tüdruk laulab videos seda lugu peale seda, kui ta on saatest välja kukkunud (sealt ka kobav algus) – aga selle laulu puhul aitab see olukord vaat et isegi kaasa. “Some of them want to abuse you, some of them want to be abused”… Kohati tundus, nagu oleks ühe tohutu attitude’iga rokitädi asemele üks teine pandud ehk Annie Lennoxi asemele Debbie “Blondie” Harry saadetud (isegi muie loo lõpus oli ülimalt tolle moodi).
* Janek Valgepea ja “Aria” – see sell kaldus enne natuke liiga standardpopi poole, kuid see lugu on ilmselgelt tema täistabamus. Väga vägev itaalia popp-klassika ning nii palju kui Kakk itaalia keelest mõikab, ei saa ka keeleliselt väga ette heita. Täiesti võrreldav kui mitte Pavarotti või Bocelliga, siis vähemalt Al Banoga kindlasti (ja see ei ole üldse kehv saavutus).
* Karl-Erik Taukar ja “I Want It All” – huvitav, kas alguse kitrasoolot mängib tegelikult bändi kitarrist Laur Joamets (kel see peaks veel Laulupealinna ajast käpas olema) või õppis Taukar tolle ühe Brian May firmamärgi tõesti jooksupealt ära? Nii ehk naa, võtta ette mistahes Queeni lugu on suur julgustükk ja see kutt vedas selle täiesti arvestatavalt välja. Ja päris mitu lugu veel – näiteks “Free Fallin'” kõlas, nagu oleks seda Tom Petty asemel esitanud hoopis Hootie & The Blowfish (NB! Kakk fännab mõlemaid siinmainituid!).
* Toomas Kolk ja “Where Wild Roses Grow” – Nick Cave’i vaimuhaigevõitu plaadi “Murder Ballads” kuulsaim lugu duetis Kylie Minogue’ga. Toomase ja teda toetava Liisi Koiksoni esitus on parem kui originaal – ja seda mõlema esitaja poolest ning just selles versioonis, mis esitati juba peale saatest väljalangemist (Toomase liikumine tüdruku selja taha oli päris otsene vihje laulus esitatud loo jubedale lõpule). Kuigi Toomas polnud Kaku lemmik (natuke liiga kitsas ampluaa) ja mitu varem väljakukkunut olid kokkuvõttes lauljatena paremad, siis see esitus on saatesarja parimate seast.
* Anisa Vänikver ja “Any Man of Mine” – see tüdruk kippus muidu liigselt Mariah Carey koopiaks kätte, aga see lugu on erinev. Hea paueriga kantrirokk, stiilne esitus, hääletämber parem kui Shania Twainil endal – ning muidugi bändi poolt alguse kitraosa on viis pluss (Shania originaalis häiriv viiuliuputus oli õnneks ära jäetud).
Summa summarum – selleaastane finaalvoor oli täiesti vaatamist väärt (miinus pubekakisa ning haigelt pikk venitamine enne võitjate väljakuulutamist) ning mõnestki osalejast kuuleb lähiajal kindlasti veelgi. Eesti keelt rikastati uudissõnaga “sandriin” ja saatejuhid olid senistest kõige paremad koomikud kah. 🙂
