01.2013 arhiiv

UpDate

29.01.2013

Kolledži tudengid võtsid kätte ja otsustasid läinud aasta lõpus ajalehte tegema hakata. Saadeti siis ka personali listi üleskutse kaasa lüüa – pärast selgus, et Kakk oli ainus, kes huvi üles näitas. Seepeale võtsid jüngrid ja toppisid Kaku karistuseks initsiatiivi eest arvamustoimetajaks. Lehele valiti avaliku konkursiga nimi ka, pealkirjas mainitu võitis (siitpoolt pakutud “AFK” jäi teiseks).

Nüüd on avanumber valmis ja rahvale kättesaadav ning esmane tagasiside on päris positiivne (ehkki parandamisruumi on ka selles numbris piisavalt). Aga leht on üldiselt vahva – hea kujundus, lahe isikulugu matemaatikaõppejõud Kristiinaga, rektori tervitus alguses ja puha.  Kaku esimene arvamuslugu võttis üles juba siin varem virisetud teema “Palju puu peasi” – harilikult inimestele sihuke näpuvibutamine ei meeldi, aga seekord läks õnneks.

Tegijad on õnneks suuremalt jaolt rebased, seega kui jõudu ja viitsimist jagub, võivad nad koguni paar järgmist aastat apdeitida. Jõudu neile. 🙂

Serveriuuendus

29.01.2013

Ubuntu tegijad on viimastel aastatel küll enda distro töölauaga imelikke asju teinud ja Kaku läpakaga ära Minti peale peletanud, aga süsteemi põhi näib toimivat endiselt hästi. Just sai tehtud serveri uuendus (Lucidi pealt Precise’ile) – ’do-release-upgrade’, kümmekond minutit masina iseseisvat sebimist, restart ja korras.  Seni näib, et kõik jäi tööle (isegi Akadeemiat käitav vana Zope) – kui keegi leiab midagi mittetoimivat, võiks teada anda.

Pingviinid ruulivad endiselt. 🙂

Kaku avatud kursused kevadel 2013

24.01.2013

Kakk jätkab enda üsna edukaks kujunenud Wikiversity-põhiste avatud kursuste seeriat ka algaval kevadsemestril. Kavas on

Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad (TTÜ äriinfotehnoloogia magistriõpe, ainekood IDK6100, 5 EAP) – kahe eraldi rühmana päeva- ja kaugõppele. Päevaõppe kursuse avakohtumine toimub esmaspäeval, 28. jaanuaril kell 12.00 TTÜ auditooriumis X-413 ja kaugõppe oma laupäeval, 2. veebruaril kell 12.15 auditooriumis II-409. Kursus kestab 4. veebruarist 17. maini.

* IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid (IT kolledži õhtuõpe, ainekood I008, 4 EAP) – Kaku EIK põhikursuse veidi lühendatud e-variant.  Avakohtumine toimub neljapäeval, 7. veebruaril kell 19.45 IT kolledži auditooriumis 316.  Kursus kestab 11. veebruarist 26. aprillini.

Mõlemad kursused on saanud Eesti E-õppe Arenduskeskuse kvaliteedimärgi (ITSPEA 2010, STVK 2011) ning ITSPEA ka 2010. aasta Aasta E-kursuse preemia.

Märkused:

* Kursusel osalemine on avatud kõigile (s.t. niisama targemaks saamine ei maksa osalejale midagi), kuid ametliku diplomi või tõendi saamiseks tuleb selle soovijatel pöörduda vastava õppeasutuse poole (ilmselt TTÜ-s Avatud Ülikooli ja EIK-s täiendõppesse). Vajadusel saan aidata asja korraldada. NB! See muidugi ei käi vastava õppeasutuse ametlikult kursusele registreerunud tudengite kohta – nemad saavad eduka soorituse korral enda EAP-d igal juhul kirja.
* Avatud kursusemudel eeldab kaasatöötamist kogu kursuse vältel, põhiosa tööst tehakse ära nädalate kaupa kursuse käigus (erinevalt traditsioonilisest kolmeöölisest tuupimismaratonist enne eksamit). Iganädalaseks töökoormuseks tuleks arvestada vähemalt paar-kolm tundi.  See-eest puudub STVK-s eksam üldse ning ITSPEA-s on selle osakaal 40%.
* Kursusega saab liituda kogu kursuse vältel, ent 51%-lise minimaalse läbimisläve ületamine eeldab üldjuhul siiski osalemist arvestataval osal kursusest.
* Avakohtumisel osalemine on väga soovitav – eriti neile, kes pole sedalaadi õppevormiga varem kokku puutunud.  Elu näitab, et puudujad hakkavad hiljem pikalt-laialt uurima, mis ja kuidas – seda kõike oleks kohale tulles saanud teada palju vähema vaevaga.
* Mida rohkem on kursusel rahvast, seda rohkem tuleb teistega arvestada (eriti käib see Skype’i vestluste kohta). Suure seltskonna puhul tuleb ka arvesse võtta, et õppejõu reageerimisvõime on piiratud – näiteks 15 inimesega kursusel saab eeldada, et õppejõud kommenteerib kõigi osalejate ajaveebipostitusi, 150 osaleja korral käib see aga talle üle jõu.

Jõudu osalejaile. 🙂

Seminaril Rahvusraamatukogus

17.01.2013

Käisin Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”.

Erilisi ootusi polnud, aga üritus osutus üpris asjalikuks. Väga hea ettekande pidas Indrek Ibrus BFMist (eriti hea lause oli “Kultuur pole vaid “valgustusväärtusega turutõrge””) ning ka isand Aleksei Kelli TÜ-st, kes varem on esinenud eeskätt traditsiooniliste (vananenud)  arusaamadega, näitas seekord laiemat visiooni (eriti asjakohane oli kuulus muinaslugu kuldkalast nn autorikaitse kontekstis). Positiivne üllatus oli temapoolne tõdemus, et “autorikaitse” mängib üle nii autori kui tarbija pea ning suur raha läheb “Jänese sõprade ja sugulaste” taskusse (sama mõte lajatas veelgi radikaalsemalt välja Indrek Hargla).  Esimene paneeldiskussioon jäi kahjuks lahjaks – ainsa märkimist väärt asjaoluna võib mainida, et isand Kalev Rattus Eesti Autorite Ühingust ei jaga endiselt ei vabakasutusest ega vabadest litsentsidest/ärimudelitest mitte muhvigi.

Päeva teine pool see-eest algas kirjanik Indrek Hargla sõnavõtuga, mis meenutas natuke Artur Talviku juttu fooliumisõjas Vabaduse platsil aasta tagasi (ka selles osas, et tegu on kutselise autoriga). Eriti hea oli autori ja lugeja liigitamine “puuetega inimesteks”, kelle funktsiooniks on täita asjapulkade taskuid. DRM sai korraliku kolaka ning e-raamatute turundajad ka (“Kõige rohkem meeldiks neile, kui inimesed lihtsalt ostaks e-raamatu, lugeda polegi vaja – äkki muidu mõni kopeerib!”). Nii nagu Kakk läks [L] isand Talviku filme ostma, läheb ta selle jutu peale ja ostab endale apteeker Melchiori lood ära.

Ettevõtja Yrjö Ojasaar tõi välja päris huvitavat statistikat (muuhulgas sellest, et arvestatav osa e-raamatute autoreid on kirjastuste alt välja rabelenud ja turundab end ise), lisaks veel ühe omapärase mõtte – noored on hakanud e-raamatuid lugema nii seetõttu, et luger näeb popp ja noortepärane välja (kaugelt ei saa aru, kas on luger või tahvelarvuti) kui ka seetõttu, et e-raamatu puhul pole kohe näha, kui mahukas see on (“Appi, nii paks raamat!”).

Teine paneel oli elavam ning tõi jälle hulga vastakaid arvamusi – rääkijatele lisandus Ilmamaa kirjastuse direktor, kes üritas “Jänese ja sõprade” seisukohti õigustada. Huvitav, aga mõnevõrra tulutu. Dotsent Kelli metafoori laenates on muinasloo eesti variandi Vägev Vähk juba ammu öelnud vihaselt “Sealauta mõlemad!”. 😛   52-aastane europiraat Christian Engström [L] väidab enda ajaveebis, et usub kogu patendisüsteemi kokkukukkumist nii USA-s kui Euroopas veel enda eluajal  – tuleb temaga nõustuda.

Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik üritus (tänu kahele Indrekule).

Linux Mint ja MS Office

06.01.2013

Oli vaja ühes masinas MS Office’it käivitada. Kuna aga sinna masinasse hea meelega Windowsi-nimelist pahavaramagnetit ei tahtnud panna, siis otsustas Kakk proovida, kuidas käitub MS Office 2010 Linux Mint 13 peal.

Kasutatud komponendid:
* Linux Mint 13 LTS Maya 64-bit – suht standardne paigaldus.
* MS Office 2010 Professional Plus -paigaldusfail – muide, suhteliselt aruka hinnaga saab selle [L] MS Home Use Program’i kaudu.
* Wine – standardne paigaldus (versioon 1.5.20).
* PlayOnLinux – standardne paigaldus (versioon 4.1.8).
Edasise õpetuse leiab näiteks siit.  Põhimõtteliselt toimus täiesti triviaalne “Next-next-next-finish”-paigaldus. PlayOnLinux andis ühe Windowsi DLL-i juures ka veateate, ent jätkates ei paistnud see midagi mõjutavat. Lõpptulemusena istusid töölaua peal MS Office’i komponentide ikoonid ning sealt käivitades avanes sama pilt kui Windowsis.

Seega kui kellelgi on MS Office’it vaja (Kakul endal endiselt ei ole, üsna põhimõtteliselt – firmapoolne korduv ja häbitu sigatsemine failivormingutega on boikoti kuhjaga ära teeninud), siis saab tänapäeval selle täiesti edukalt käima ka Linuxi peal.

Kääbik: ootamatu teekond

05.01.2013

… on nüüd ära vaadatud.

Lühidalt: pole nii hea kui loodetud, ent pole ka nii hull kui paljudest arvamustest on kostnud. LotR esimese osaga võrreldes jääb veidi alla, aga vähemalt tavalise muinasjutufilmina pole väga viga.

Pluss:
* Üldine visuaal. Väga hea ning samas üsna järjepidev LotR-iga. Erebori vaated filmi alguses on fantastilised, nagu ka Rivendell.
* Martin Freemani Bilbo. Üsna täpne raamatutegelase kehastus, sobib väliselt Ian Holmi nooremaks versiooniks väga hästi ning eelnev tuntus dr Watsonina ei sega (pigem võib edaspidi Sherlocki vaadates hoopis Bilbo kummitama hakata).
* Richard Armitage’i Thorin. Näib, et siin on käidud Viggo Mortenseni käest tunde võtmas, igatahes tundub Thorin Aragorni päkapikuversioonina. Aga see ei ole üldse halb. Ja ebapäkapikulikult hea mõõgamees on ta ka (üldse kaldus Thorini seltskond filmis kirveste asemel mõõku eelistama – kuhu Baruk Khazád jäi?).
* Fili ja Kili – kui Thorin on Aragorn, siis need kaks on selgelt Merry ja Pippin.
* Gandalf ja Elrond – Ian McKellen on sama hea kui LotR-is, niisamuti Hugo Weaving. Cate Blanchetti Galadriel ei kuulu küll loosse, kuid see väike episood temaga oli parem kui LotR-is.
* Vargid on huntide suured ja seestunud suguvennad nagu raamatus, mitte steroide söönud hüäänid nagu LotR-i filmis.
* Kolm trolli – otse Ryanairi Tallinna lennult naasnud briti poissmehed. Aktsent, ajumaht ja peakuju klapivad. Paraku ei toimi päevavalges kivistumine reaalselt eriti hästi, vastasel juhul ei oleks Tallinna kesklinnas enam kunagi skulptuuripõuda.
* Guglunk on endiselt andekas kiiksuga töll ja kotkad filmi lõpus olid päris vinged.
* Muusika, eriti päkapikkude laul Bilbo urus (“Nüüd mingem siit veel koidu eel”), mis jookseb tervikuna lõputiitrites, kuid on märksa mõjusam just päkapikkude esituses filmi sees. Nõudepesulaul (“Tassid ja liuad klirinal maha”) võinuks täismahus olla, see on niivõrd geniaalne tekst.
* “True courage is about knowing not when to take a life but when to spare one” – seda Gandalfi tsitaati raamatus ei ole, kuid Bilbole mõõga andmise stseeni sobib see hästi. Pealegi klapib see ühe teise, autentse tsitaadiga LotR-ist (“Many that live deserve death. And some that die deserve life. Can you give it to them? Then do not be too eager to deal out death in judgement.”). Ning viimaks viitab samasse ka stseen võlusõrmuse poolt nähtamatuks muudetud Bilbost, kes on juba Guglunki mõõgaga tapmas, kuid otsustab siis temast üle hüpata. Need on ilmselt kõige sügavamalt Tolkieni ideed tabavad kohad filmis.

Miinus:
* Liiga palju omaloomingut ja kunstlikku venitamist – filmi ilmselt suurim miinus tõsiste Tolkieni fännide jaoks.
* Radagast – väikest viisi võiks küll ühtlasi ka plussina arvestada, kohati on ka andekaid hetki. Aga kelgusõidustseenid (eriti esimesed) meenutavad pigem tugeva kanepilaksu all olevat Jõuluvana. Ning kõigile neile, kel loetud ka “Sõrmuste Lisand” ehk “Bored of the Rings”, kangastub vääramatult Tim Benzedrine (“Aga vat ajusid põle änam!”). Või on Sarumanil filmis õigus ja süüdi on liigne seenetarbimine?
* Suurem osa Thorini seltskonnast on liiga ameerikalikult koomilised. Eriti Bombur, kes oli küll ka raamatu järgi paks ja aeglane, ent mitte siiski nii otseselt Obelixi sarnane totu.
* Mäekollid on orkide ja trollide kõrval omaette elukad ning Azog (kes on raamatuga võrreldes kah kõvasti suurema rolli saanud) on välimuselt pigem trolli ja mäekolli ristand kui ork, pigem võinuks midagi LotRi Uglúki sarnast olla. Ja Suur Mäekoll oma lühikese räpistseeniga meenutab kahtlaselt Kivinõida ETV lastelavastusest.
* Kivihiidude kaklus on küll efektne, kuid sisu poolest täiesti looga sidumata ning mõjub selgelt kunstliku pikendusena, nagu ka pikk ja jackiechanlik tsirkus Suure Mäekolli käikudes.

Kokkuvõttes: täitsa vaadatav film, ehkki liiga palju oli tehtud mööndusi “harju keskmisele” vaatajale, kes Tolkieni lugeda ei viitsi. Loodetavasti tulevad teised kaks osa veidi paremad.