Kääbik: ootamatu teekond

… on nüüd ära vaadatud.

Lühidalt: pole nii hea kui loodetud, ent pole ka nii hull kui paljudest arvamustest on kostnud. LotR esimese osaga võrreldes jääb veidi alla, aga vähemalt tavalise muinasjutufilmina pole väga viga.

Pluss:
* Üldine visuaal. Väga hea ning samas üsna järjepidev LotR-iga. Erebori vaated filmi alguses on fantastilised, nagu ka Rivendell.
* Martin Freemani Bilbo. Üsna täpne raamatutegelase kehastus, sobib väliselt Ian Holmi nooremaks versiooniks väga hästi ning eelnev tuntus dr Watsonina ei sega (pigem võib edaspidi Sherlocki vaadates hoopis Bilbo kummitama hakata).
* Richard Armitage’i Thorin. Näib, et siin on käidud Viggo Mortenseni käest tunde võtmas, igatahes tundub Thorin Aragorni päkapikuversioonina. Aga see ei ole üldse halb. Ja ebapäkapikulikult hea mõõgamees on ta ka (üldse kaldus Thorini seltskond filmis kirveste asemel mõõku eelistama – kuhu Baruk Khazád jäi?).
* Fili ja Kili – kui Thorin on Aragorn, siis need kaks on selgelt Merry ja Pippin.
* Gandalf ja Elrond – Ian McKellen on sama hea kui LotR-is, niisamuti Hugo Weaving. Cate Blanchetti Galadriel ei kuulu küll loosse, kuid see väike episood temaga oli parem kui LotR-is.
* Vargid on huntide suured ja seestunud suguvennad nagu raamatus, mitte steroide söönud hüäänid nagu LotR-i filmis.
* Kolm trolli – otse Ryanairi Tallinna lennult naasnud briti poissmehed. Aktsent, ajumaht ja peakuju klapivad. Paraku ei toimi päevavalges kivistumine reaalselt eriti hästi, vastasel juhul ei oleks Tallinna kesklinnas enam kunagi skulptuuripõuda.
* Guglunk on endiselt andekas kiiksuga töll ja kotkad filmi lõpus olid päris vinged.
* Muusika, eriti päkapikkude laul Bilbo urus (“Nüüd mingem siit veel koidu eel”), mis jookseb tervikuna lõputiitrites, kuid on märksa mõjusam just päkapikkude esituses filmi sees. Nõudepesulaul (“Tassid ja liuad klirinal maha”) võinuks täismahus olla, see on niivõrd geniaalne tekst.
* “True courage is about knowing not when to take a life but when to spare one” – seda Gandalfi tsitaati raamatus ei ole, kuid Bilbole mõõga andmise stseeni sobib see hästi. Pealegi klapib see ühe teise, autentse tsitaadiga LotR-ist (“Many that live deserve death. And some that die deserve life. Can you give it to them? Then do not be too eager to deal out death in judgement.”). Ning viimaks viitab samasse ka stseen võlusõrmuse poolt nähtamatuks muudetud Bilbost, kes on juba Guglunki mõõgaga tapmas, kuid otsustab siis temast üle hüpata. Need on ilmselt kõige sügavamalt Tolkieni ideed tabavad kohad filmis.

Miinus:
* Liiga palju omaloomingut ja kunstlikku venitamist – filmi ilmselt suurim miinus tõsiste Tolkieni fännide jaoks.
* Radagast – väikest viisi võiks küll ühtlasi ka plussina arvestada, kohati on ka andekaid hetki. Aga kelgusõidustseenid (eriti esimesed) meenutavad pigem tugeva kanepilaksu all olevat Jõuluvana. Ning kõigile neile, kel loetud ka “Sõrmuste Lisand” ehk “Bored of the Rings”, kangastub vääramatult Tim Benzedrine (“Aga vat ajusid põle änam!”). Või on Sarumanil filmis õigus ja süüdi on liigne seenetarbimine?
* Suurem osa Thorini seltskonnast on liiga ameerikalikult koomilised. Eriti Bombur, kes oli küll ka raamatu järgi paks ja aeglane, ent mitte siiski nii otseselt Obelixi sarnane totu.
* Mäekollid on orkide ja trollide kõrval omaette elukad ning Azog (kes on raamatuga võrreldes kah kõvasti suurema rolli saanud) on välimuselt pigem trolli ja mäekolli ristand kui ork, pigem võinuks midagi LotRi Uglúki sarnast olla. Ja Suur Mäekoll oma lühikese räpistseeniga meenutab kahtlaselt Kivinõida ETV lastelavastusest.
* Kivihiidude kaklus on küll efektne, kuid sisu poolest täiesti looga sidumata ning mõjub selgelt kunstliku pikendusena, nagu ka pikk ja jackiechanlik tsirkus Suure Mäekolli käikudes.

Kokkuvõttes: täitsa vaadatav film, ehkki liiga palju oli tehtud mööndusi “harju keskmisele” vaatajale, kes Tolkieni lugeda ei viitsi. Loodetavasti tulevad teised kaks osa veidi paremad.