Silt: Tolkien

Filmielamus: Tolkien

(Juba mitmes kord vaadatud, aga kirjutanud sellest veel pole.)

Mõnes mõttes on see film natuke sarnane “Bohemian Rhapsodyga”. Suures osas ajalooliselt täpne, mõned asjad on siiski nihkes – aga see ei muuda tervikpilti, kuna lugu on hästi jutustatud, film on hea ning mis peamine, peategelaste olemus on väga kenasti edasi antud.

Kohe esimestest kaadritest on näha, et soomlasest režissöör Dome Karukoski on selge fänn – avakaader ratsanikuga oleks võinud otse LotR triloogiast tulla, isegi pealkirja stiil on vist sama kui Jacksoni filmides. Haigena eesliinil sõpra otsinud ja kaevikus lamav Tolkien on äravahetamiseni sarnane ämbliku poolt salvatud Frodoga. Kõige ilmsem otseviide Jacksoni triloogiale on aga vist reamees Sam Hodges, Tolkieni lihtsõdurist tentsik Somme’i lahingus. Isegi nägu on sarnane, aga tegelaskuju on 100% Mängla Juss (alias Sam Gamgee).

Nicholas Hoult peategelase rollis on hea valik ja näeb samuti üsna originaalitruu välja, veelgi täpsem on aga tulevane pr Tolkien, Edith Bratt (Lily Phili tütar Collins). Lisaks peategelastele on aga loos kõvasti häid kõrvalrolle ja hulganisti pehmet huumorit.

Kõige otsesemalt kreisi koht on muidugi tragikoomiline “läks trumm, mingu pulgad ka”-stseen, kus just ülikoolist väljakukkumisest ning  pruudi käest teise mehega kihlumisest teated saanud Tolkien tõmbab õhtul nina põhjalikult täis, marsib viskipudeliga ülikooli õppejõudude maja akende alla murule, tuiab ja lällab seal (loomulikult aga tehes seda enda väljamõeldud keeles, millest hiljem saab kvenja – ja lällamine kõlab filmiski üsna autentselt soomepäraselt, kuna soome keel seal aluseks oligi) ning viimaks saadab ühe aknal kurjustava professori sellessamas keeles pikalt. Professor Wrightiga tutvumine oli reaalselt ehk natuke leebem, aga toogi mees oli päriselus väga värvikas tegelane.

Lõpus tundub, et lugu lõpeb enneaegu – aga ju sai režissööril omaaegse Mardi kombel ruum otsa. Siit oleks võinud ehk isegi Jacksoni stiilis triloogia teha (materjali oleks jätkunud piisavalt). Ent “Lúthien” ja “Beren” Tolkienide hauakivil on väga ilus lõpetus.

Tolkieni fännidele enam-vähem kohustuslik vaatamine. Helheimr!

Tolkien. Täiega.

Sellest, et Ukrainas Tolkieni Keskmaa kombel orkidega sõditakse, on räägitud juba peaaegu sõja algusest – nii nonde arvukus, julmus, rumalus kui hoolimatus (ka omade suhtes) klapivad täielikult.

Nüüd on aga ka Sauroni temp ära tehtud. Üheksa muutumine nazguulideks ehk Sõrmusevaimudeks on üksnes aja küsimus ja on enam kui tõenäoline, et Putler jättis Ühe Sõrmuse endale.

One ring to bring them all and in the darkness bind them…

APDEIT 28.12: Tegelikult aga, kui mõtlema hakata, siis on Putler ja orkid Ukrainas pigem Helmi Süviku ja Minas Tirithi kombel kolakat saanud. Kaotas Sõrmuse ära, nagu algses loos? Sel juhul oleks hädasti üht Frodot vaja…

Hirmus asi

Ei, juttu ei tule Kuldsest Triost (“Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka”). Tuli hoopiski mõte, et näis, millal tänapäevased suursallijatest võuklased J.R.R. Tolkieni ära keelavad.

Ega see lihtne ei saa olema. Lisaks suurepärasele kirjanikule on see vana ju terve (arvuti)mängudežanri – RPG-de ehk (enamasti fantaasiamaailmadega) rollimängude – sisuline alustala. Aga see tema maailm on võuklastele ilmselt ikka täiega vastuvõetamatu.

Hakkame peale sellest, et eksisteerib keegi Eru (alias Ilúvatar), kes on kogu asja käima tõmmanud ja juhib seda ka edaspidi (tegelikult koos terve seltskonnaga, kelle ta aga samuti esmalt lõi). Tõsi, asi olla toimunud Kalevala stiilis, kokkulaulmise teel, aga kogu kupatus on mõnedele ilmselt ikka häirivalt religioosne.

Ilmselt eelmisest tulenevalt on selles maailmas hea ja kuri. Tegelased pole kummagi külge naelutatud (selles mõttes on rollimängude alignment samm Tolkienist eemale – vt näiteks Túrin Turambari või Maeglini), kuid on olemas õige ja vale ning ka valikuvabadus neist kumbagi valida. Ning erinevalt võukluse arusaamast ei saanud haldjate keskel kasvanud Aragornist haldjat, orja ja lindpriina kasvanud Tuor võeti viimaks Valinoris haldjate sekka ning sisuliselt jumalikust keskkonnast pärit Saruman lõpetas üsna kurval viisil.

Siis on olemas – Eru hoidku – nii koledad asjad nagu rassid. Tõsi, seda terminit kasutab Tolkien ise vähe ja jäik rassijaotus on pigem hilisem RPG-de teema. Aga on Esimesed ja Teised ning hiljem veel muudki. Erinevatest värvidest ärme parem üldse räägi.

Naised on naised ja mehed on mehed – alates Valinorist ja lõpetades Kääbiklaga. Soolist võrdõiguslikkust on Tolkienil tegelikult (eriti oma ajastu kohta) märkimisväärselt palju – ilmselt kõige eredam näide on Galadriel. Ja on olemas ka Éowyn, kes Angmari kurja kunni – kes oli kindel, et ükski mees teda ei tapa – mättasse lõi. Aga paraku on selles maailmas sugu selgelt binaarne ning neid, khm, teistmoodi tegelasi seal kah ei ole. Ei kõlba kuhugi, ütlevad võugid.

Aga vähemalt on Tolkien mõõdukalt roheline. Haldjad viljelesid (võlusõrmuste abil) üpriski keskkonnasäästlikku eluviisi, kääbikud kasvatasid suuri kõrvitsaid ning Saruman sai Raudlinna äraläbustamise eest entidelt vitsa. Ainult va päkapikud ajasid röövkapitalismi – ent nad äratasid Morias sellega balrogi üles ja said Mäealusel endale Smaugi kraesse. Gretale võiks see täitsa peale minna.

Tegelikult ma muidugi loodan, et võuklased jäävad viimaks ikkagi marginaalideks ja Keskmaa lugusid saab rahus edasi lugeda.

Veel üks lahkumine

Ilus järelehüüe 15. jaanuaril 95-aastasena lahkunud Christopher Tolkienile. Mehele, tänu kellele on meil olemas Silmarillion ja mitmed teised tema kuulsa isa poolt lõpetamata jäänud asjad. Bilbo luuletus seal lõpus on äärmiselt kohane ning kirjutatud on Tolkieni väärivas inglise keeles.

Huvi pärast lasin otsingust läbi ERR-i ja Postimehe. ERR ei maininud seda üldse, Postimehes oli lühike ja üldsõnaline (aga vähemalt korrektne) nupp. Aga ju neil oli siis tähtsamast kirjutada. Yrch, oleks vist Tolkien seenior selle peale öelnud.

Kääbik: ootamatu teekond

… on nüüd ära vaadatud.

Lühidalt: pole nii hea kui loodetud, ent pole ka nii hull kui paljudest arvamustest on kostnud. LotR esimese osaga võrreldes jääb veidi alla, aga vähemalt tavalise muinasjutufilmina pole väga viga.

Pluss:
* Üldine visuaal. Väga hea ning samas üsna järjepidev LotR-iga. Erebori vaated filmi alguses on fantastilised, nagu ka Rivendell.
* Martin Freemani Bilbo. Üsna täpne raamatutegelase kehastus, sobib väliselt Ian Holmi nooremaks versiooniks väga hästi ning eelnev tuntus dr Watsonina ei sega (pigem võib edaspidi Sherlocki vaadates hoopis Bilbo kummitama hakata).
* Richard Armitage’i Thorin. Näib, et siin on käidud Viggo Mortenseni käest tunde võtmas, igatahes tundub Thorin Aragorni päkapikuversioonina. Aga see ei ole üldse halb. Ja ebapäkapikulikult hea mõõgamees on ta ka (üldse kaldus Thorini seltskond filmis kirveste asemel mõõku eelistama – kuhu Baruk Khazád jäi?).
* Fili ja Kili – kui Thorin on Aragorn, siis need kaks on selgelt Merry ja Pippin.
* Gandalf ja Elrond – Ian McKellen on sama hea kui LotR-is, niisamuti Hugo Weaving. Cate Blanchetti Galadriel ei kuulu küll loosse, kuid see väike episood temaga oli parem kui LotR-is.
* Vargid on huntide suured ja seestunud suguvennad nagu raamatus, mitte steroide söönud hüäänid nagu LotR-i filmis.
* Kolm trolli – otse Ryanairi Tallinna lennult naasnud briti poissmehed. Aktsent, ajumaht ja peakuju klapivad. Paraku ei toimi päevavalges kivistumine reaalselt eriti hästi, vastasel juhul ei oleks Tallinna kesklinnas enam kunagi skulptuuripõuda.
* Guglunk on endiselt andekas kiiksuga töll ja kotkad filmi lõpus olid päris vinged.
* Muusika, eriti päkapikkude laul Bilbo urus (“Nüüd mingem siit veel koidu eel”), mis jookseb tervikuna lõputiitrites, kuid on märksa mõjusam just päkapikkude esituses filmi sees. Nõudepesulaul (“Tassid ja liuad klirinal maha”) võinuks täismahus olla, see on niivõrd geniaalne tekst.
* “True courage is about knowing not when to take a life but when to spare one” – seda Gandalfi tsitaati raamatus ei ole, kuid Bilbole mõõga andmise stseeni sobib see hästi. Pealegi klapib see ühe teise, autentse tsitaadiga LotR-ist (“Many that live deserve death. And some that die deserve life. Can you give it to them? Then do not be too eager to deal out death in judgement.”). Ning viimaks viitab samasse ka stseen võlusõrmuse poolt nähtamatuks muudetud Bilbost, kes on juba Guglunki mõõgaga tapmas, kuid otsustab siis temast üle hüpata. Need on ilmselt kõige sügavamalt Tolkieni ideed tabavad kohad filmis.

Miinus:
* Liiga palju omaloomingut ja kunstlikku venitamist – filmi ilmselt suurim miinus tõsiste Tolkieni fännide jaoks.
* Radagast – väikest viisi võiks küll ühtlasi ka plussina arvestada, kohati on ka andekaid hetki. Aga kelgusõidustseenid (eriti esimesed) meenutavad pigem tugeva kanepilaksu all olevat Jõuluvana. Ning kõigile neile, kel loetud ka “Sõrmuste Lisand” ehk “Bored of the Rings”, kangastub vääramatult Tim Benzedrine (“Aga vat ajusid põle änam!”). Või on Sarumanil filmis õigus ja süüdi on liigne seenetarbimine?
* Suurem osa Thorini seltskonnast on liiga ameerikalikult koomilised. Eriti Bombur, kes oli küll ka raamatu järgi paks ja aeglane, ent mitte siiski nii otseselt Obelixi sarnane totu.
* Mäekollid on orkide ja trollide kõrval omaette elukad ning Azog (kes on raamatuga võrreldes kah kõvasti suurema rolli saanud) on välimuselt pigem trolli ja mäekolli ristand kui ork, pigem võinuks midagi LotRi Uglúki sarnast olla. Ja Suur Mäekoll oma lühikese räpistseeniga meenutab kahtlaselt Kivinõida ETV lastelavastusest.
* Kivihiidude kaklus on küll efektne, kuid sisu poolest täiesti looga sidumata ning mõjub selgelt kunstliku pikendusena, nagu ka pikk ja jackiechanlik tsirkus Suure Mäekolli käikudes.

Kokkuvõttes: täitsa vaadatav film, ehkki liiga palju oli tehtud mööndusi “harju keskmisele” vaatajale, kes Tolkieni lugeda ei viitsi. Loodetavasti tulevad teised kaks osa veidi paremad.

Tolkien ja Nobel

Slashdotis on päris huvitav arutelu uudise peale, et [L] J.R.R. Tolkieni ilmajäämine Nobeli kirjandusauhinnast 1961. aastal oli tingitud “tema kirjutiste madalast tasemest” (ilmajäämine oli muidugi ammu teada, ent põhjendus tuli välja alles hiljaaegu).

Kakk suure Keskmaa fännina kipub pigem nõustuma tolle selliga, kes seal lajatab, et Nobeli kirjandusauhind on madala tasemega.  Nojah, ehk mitte päris nii hullusti – aga tõepoolest, kui vaadata nimekirju, kes on auhinna saanud ja kes sellest ilma jäänud…  Nobeli komitee loogika oleks ilmselt ka Homerose ilma jätnud, samas on suur osa laureaatidest pigem mälumängumaterjal.

Äraspidi Tolkien

Üritasin lugeda veel üht vastuolulist raamatut – vene teadlase Kirill Jeskovi kirjutatud [L] “Viimast sõrmusekandjat”, mida on hiljuti päris palju promotud.  Tegu on siis Tolkieni “Sõrmuste isanda” sündmustega “pahade” vaatevinklist.

Natuke Dawkinsi tunne tekkis. Iseenesest ambitsioonikas idee, mida püüab teostada intelligentne inimene – aga mõlemal juhul jääb autor paratamatult ülesandele alla. Musta valgeks rääkimine ei muuda asjade tegelikku olemust. Ja muidugi ei ole ka Jeskov kaugeltki Tolkien (võimalik muidugi, et häda on kehvavõitu tõlkes – kui kunagi rohkem aega, võiks üritada venekeelse originaaliga hambaid murda). Üks hea kommentaar, millega tahaks suuresti nõustuda, on [L] siin.

Muide, Kakk ei ole kunagi üheski RPG-s suutnud/tahtnud mängida pahasid tegelasi ega saa siiani hästi aru neist sellidest, kes näiteks [L] MUME’is orke mängivad.  Ilmselt on pidevalt uksest-aknast sisseroniv/lükatav eetiline padurelativism juba ammusest ajast vastunäidustatud. Veel üks tiba häiriv näide on ilmakuulus WoW – poliitkorrektid on sealt püüdlikult eemaldanud igasuguse fantaasiamaailmades tavalise hea-kurja vastanduse ning pannud omavahel taplema “osapooled” (võimalik, et”pahasid” mitte mängida tahtvaid inimesi oli ikka veel liiga palju ja seetõttu ei oleks saanud tasakaalustatud MMORPG-d teha). Seetõttu ei ole olnud mingit soovi seal osaleda (LOTRO peale on aga mõeldud küll).

Aga raamatu juurde korra veel tagasi tulles – positiivne on asja juures see, et tegu on tõsise pretsedendiga sedalaadi fanfiction’i liberaliseerimiseks. Jeskovi raamat levib tasuta ning Tolkieni Sihtasutus (kes muidu kipub paraku selliste asjade juures ülearu vinguma) ei ole esialgu kurjustama hakanud.

Päris andekas

Ühele Tolkieni fännile võib [L] Rain Kooli võrdlus ilmselt üsna hästi peale minna. Eriti ilmne paralleel on Rahvaliidu ja trollide vahel (Bill, Bert ja Tom sobiks selle erakonna juhatusse küll).  Ainus väike “aga” on orkide päritoluga – need olid Tolkienil teatavasti pärit üsna loomise järel ärarikutud haldjatest, meie variandis tuleks pigem eeldada inimestest (RE) põlvnemist.  Sotsid võiks pigem nõgilased ehk dunlendingid olla – polnudki teised iseenesest pahad, aga tegid valesid valikuid ja need viisid rappa.

Ja veel üks üllatav paralleel – Tolkieni kõrghaldjad seilasid viimaks üksteise järel Läände…

Jaht Guglunkile

Midagi kõigile Tolkieni fännidele (esilinastus oli tegelikult juba 3. mail, aga varem ei jõudnud tervenisti läbi vaadata).

Täiesti rabav, mida annab teha pundi tõeliste fännide (kellest osa on head näitlejad ja teised asjalikud arvutiväänajad), tänapäevase digitehnika  ja 3000 (kolme tuhande) briti naelsterlingiga.  Stiililt on muidugi selgelt järgitud “suure” LotR filmitriloogiat ja 4o-minutiline lugu on natuke ebaühtlane (lisaks on kohati lipsanud sisse ebatolkienlikku sõnakasutust), aga tulemus on fännifilmi kohta ülivinge. Kuuldavasti tehakse praegu ka teist samalaadset – lugu Aragorni vanematest Gilraenist ja Arathornist.

Tunnustav noogutus Tolkieni Sihtasutuse poole, kes seekord tavapärast autorijonni ei ajanud ja lubas (mitteärilise klausliga) filmi valmis teha.

Aga kui tänapäeval saab sellist kvaliteeti enam-vähem põlve  otsas teha, siis jäävad suured stuudiod varsti nälga.