Äraspidi Tolkien

Üritasin lugeda veel üht vastuolulist raamatut – vene teadlase Kirill Jeskovi kirjutatud [L] “Viimast sõrmusekandjat”, mida on hiljuti päris palju promotud.  Tegu on siis Tolkieni “Sõrmuste isanda” sündmustega “pahade” vaatevinklist.

Natuke Dawkinsi tunne tekkis. Iseenesest ambitsioonikas idee, mida püüab teostada intelligentne inimene – aga mõlemal juhul jääb autor paratamatult ülesandele alla. Musta valgeks rääkimine ei muuda asjade tegelikku olemust. Ja muidugi ei ole ka Jeskov kaugeltki Tolkien (võimalik muidugi, et häda on kehvavõitu tõlkes – kui kunagi rohkem aega, võiks üritada venekeelse originaaliga hambaid murda). Üks hea kommentaar, millega tahaks suuresti nõustuda, on [L] siin.

Muide, Kakk ei ole kunagi üheski RPG-s suutnud/tahtnud mängida pahasid tegelasi ega saa siiani hästi aru neist sellidest, kes näiteks [L] MUME’is orke mängivad.  Ilmselt on pidevalt uksest-aknast sisseroniv/lükatav eetiline padurelativism juba ammusest ajast vastunäidustatud. Veel üks tiba häiriv näide on ilmakuulus WoW – poliitkorrektid on sealt püüdlikult eemaldanud igasuguse fantaasiamaailmades tavalise hea-kurja vastanduse ning pannud omavahel taplema “osapooled” (võimalik, et”pahasid” mitte mängida tahtvaid inimesi oli ikka veel liiga palju ja seetõttu ei oleks saanud tasakaalustatud MMORPG-d teha). Seetõttu ei ole olnud mingit soovi seal osaleda (LOTRO peale on aga mõeldud küll).

Aga raamatu juurde korra veel tagasi tulles – positiivne on asja juures see, et tegu on tõsise pretsedendiga sedalaadi fanfiction‘i liberaliseerimiseks. Jeskovi raamat levib tasuta ning Tolkieni Sihtasutus (kes muidu kipub paraku selliste asjade juures ülearu vinguma) ei ole esialgu kurjustama hakanud.

12 kommentaari postitusele “Äraspidi Tolkien”

  1. Oudekki ütleb:

    Aga võib-olla on WoW küsimus see, et tegemist on tõesti “ilmakuulsusega”. S.t on arvestatud, et seda ei mängi mitte ainult juudi/kristlikust traditsioonist tulevad inimesed (kus tõesti on kurjus olemuslikult üks keskseid moraalikategooriaid) vaid ka näiteks India traditsioonist tulevad inimesed, kus seesugune “kurjuse” mõiste on kõrvaline või isegi võõras. Lihtsalt on põrgatud asjaolule, et universaalset moraali ei saa pakkuda ja üritatakse siiski samal ajal kõigile kultuuridele mängu müüa. Kusjuures, võib-olla peaks sellest viimasest loobuma.

    Aga mis puutub “mumes orkide mängimisse”, siis seal ei pruugi olla tegemist eetilise padurelativismiga vaid hoopis sooviga “mitte alahinnata vaenlast”, ehk katsetada, millised on nende võimalused peale jääda. Mäng on ju lõpuks mäng, see ei ole reaalse elu imitatsioon vaid just võimalus erinevaid stsenaariume ette kujutada. Kui ka võidelda “kurja” vastu, siis ettekujutus sellest, mida “kuri” suudab, kulub marjaks ära.

  2. Kakk ütleb:

    Oudekki: tänud, head punktid. 🙂

    Esimese osas ma natuke julgeksin kahelda. Kindlasti ei ole paljudes kultuurides judeokristlikku taeva-põrgu käsitlust, ent ma ei usu hästi, et on olemas kultuure, kus puudub hea ja kurja mõiste. Indias on küll palju jumalaid, ent mänguterminit kasutades alignment on minu arust täitsa olemas. Selle Sinu viimase lausega olen üksjagu nõus. 🙂

    Teine argument on kahtlemata põnev. Teatud piirini on katsetamine kindlasti OK, küsimus on (taas kord) piiri tajumises. Väga hea näite leiame muide samast Tolkieni maailmast: Saruman. Ka tema üritas alguses kurjust tundma õppida heal eesmärgil, ent lugu lõppes tema jaoks kurvalt. Ehk on vanarahval üksjagu õigus, kui ütles “ära essu turgi, hakkab haisema”…? Silmaklapid ei ole kah head asjad, aga sedalaadi uurimisega tuleb inimesel olla ettevaatlik.

    Aga paraku ei saa rollikates “pahade” mängimist minu arust ainuüksi katsetamise ja piiride kompimise alla liigitada. Liiga palju on ümberringi üha enam pestud ajudega kodanikke, kelle jaoks being evil is cool. Olgu siis tegu nii süütu meelelahutusega nagu MUME’i orkid või juba tiba tõsisema Vanatühja kummardamisega. Häda on sessamas põhimõttes ja piiri tajumises. Inimene teeb niigi küllaga ämbreid ja kurja ka heade kavatsustega, kurjami mängimisega sinna veel juurde keerata ei ole mõtet.

  3. lenc ütleb:

    Ei tea kas peaks nüüd Grand Theft Auto seeria mängude läbitegemise pärast nurka häbenema minema? Ehk aitab mind siinkohal see, et olles ise progeja ja noorena väikseid mänge nikerdanud, ei mõtle ma mängu ajal stiilis “Jess, tapsin mendi ära!” vaid pigem “Jess, käe-silma kordinatsiooni taset testiv mänguosa sai edukalt läbitud”.

    Mis puutub aga vägivaldsete mängude üldist mõju mõtlemisele, siis siin on kindlasti teatud ohukohad. Mäletan kui sai omal ajal kõvasti Carmageddoni seeriat mängitud, kus üheks osaks on inimeste-loomade alla ajamine, et preemiasekundeid saada. Kui siis samal ajal sõites punktist A punkti B vaatasin igavledes aknast välja ja nägin lehmi põllul söömas tekkisid kohe natuke ebaterved mõtted…

    Muide seesama Carmageddon on hea näide kui erinevad on oma olemuselt film (passivne meelelahutus) ja arvutimäng (interaktiivne meelelahutus). Vaevalt mõjutas kellegi mõttemaailma kuigi palju film Death Race 2000, kus võidusõidu osalised ajasid inimesi alla, aga arvutimängu kaudu seda ise teha mõjub natuke teisiti.

  4. Kakk ütleb:

    Lenc: Nurka häbenema just ei saadaks… 🙂 Aga ütlen ausalt – GTA seeria põhiidee hakkas algusest peale sügavalt vastu (olen teisi seda mängimas näinud) ja ise pole kordagi mänginud (olles muidu üsna suur arvutimängude fänn). Põhjuseks ilmselt seesama siin juba mainitud asi. Aga noh, inimesed on erinevad.

    Ma ei arva, et mängudest tuleks igasugune vägivald välja rookida. Aga sel peaks mingi mõte olema (ja miks mitte ka alternatiivne lahendustee, nagu minu teada Fallouti seerias välja on pakutud – ka üks mu kauaseid lemmikuid Darklands võimaldab päris paljusid asju ilma madinata variante valides teha).

  5. lenc ütleb:

    No eks GTA mängudesse on stsenaristid üritanud seda “violence with a cause” elementi sisse pookida. GTA San Andreases näiteks on peategelaseks raskest getoelust pärit neegripoiss, kes lõpuks aitab kõrvaldada korrumpeerunud politseiülema. Ka teistes GTA seeria mängudes on peategelane kirjutatud selliseks “heaks pätiks”, kuigi tegelikult on see termin oksümoroon.

    Mõttega vägivalla poolel esineb ilmselt minu absoluutne lemmik mängude seeria Commandos, kus briti eriväelased täidavad II MS ülitähtsaid missioone vaenlase tagalas. Nendes mängudes on soovi korral võimalik missioonid läbida ka ilma kõiki vaenlase tapmata.

    Aga huvitav mida Kakk arvab sellisest üllitisest nagu America’s Army: http://en.wikipedia.org/wiki/America%27s_Army
    Tegu siis USA sõjaväe poolt tellitud arvutimänguga mida jagatakse tasuta laiali eesmärgiga turgutada sõjaväkke astujate arvu. Ehk siis las poisid näevad kui vinge ja cool on sõda ja siis juba päriselt kaltsupäid nottima! Yippikayee m……

  6. Kakk ütleb:

    Commandost olen kõrvalt näinud – jättis üsna autentse Teise maailmasõja situatsiooni mulje ja sellisena meeldis. Ka seda valikuaspekti panin tähele.

    America’s Army’t ei oska hetkel kommenteerida, aga eks see kirjeldatud propagandamoment ole üsna kahtlase väärtusega küll. Liiga palju kutte on päriselt surma saanud, arvates sõja olevat videomängu. Treeningsimulaatorid konkreetse sõjaväeliigi treenimiseks (lennukid, laevad jne) on ilmselt omal kohal, aga sihuke pubekate sõjaväkke seebitamine arvutimängu kaudu küll mitte.

  7. Offf ütleb:

    Well, aga mis seal raamatus siis valesti oli? Kõikdel aegadel on kõikide riikide propagandateenistused kujutanud vanelast värdjatena – alamate pool- või ebainimestena, et õigustada “selliste” vastast vägivalda.
    Kuidas kujutati Saksamaal sõjaeelsel perioodil propagandas juute? Mida nendega tehti? Kuidas kujutas NLiit “fašistlikke röövvallutajaid” – mida Punaarmee Saksamaa pinnal korda saatis?
    See osa – vaenlase demoniseerimine – tema näitamine värdjaliku poolinimesena on täiesti adekvaatne. Ja imho on Jeskov üritanud kujutada PÄRIS maailma, kus pole “häid” ja “halbu” vaid kus on “osapooled” oma “huvidega”.
    Mäletad ju küll milliseid metsikusi Briti ja Hollandi kolonisaatorid asumaades toime panid. Ja ega need “metslased” kah võlgu ei jäänud kui võimalus avanes.
    IMHO on just Kristluse suurim viga, et ta deklareerib Universaalse Absoluutse Headuse olemasolu (ja otse loomulikult indutseerib sellega Universaalse Absoluutse Kurjuse mõiste). Oudekki mainitud Hinduism on minu jaoks isklikult oma kirju ja mitmepalgelise Panteoniga (mis peegeldab kirjut ja mitmepalgelist maailma, kus eksisteerivad ka pooltoonid) palju vastuvõetavam.
    Arvutimängudes on see “hea” ja “kurja” mängimine kontroversaalne. Ühtesid virtuaalseid tegelasi justkui ei tohiks (kuigi saab tappa), sest sihik on “roheline” samas kui teisi tegelasi juskui võib nottida massiliselt ja karistamatult (sihik on punane) [Fallout].
    Tõsi küll, mulle isiklikult ei meeldi ka arvutimängus tulistada lapsi ja naisi. Ja eriti ei meeldi ka läbi snaipripüssi optilise sihiku ohvrile enne päästikule vajutamist “silma” vaadata.
    Tegelikult töötab meie mõistus ikka sedasi, et “kollide” tapmises pole mitte midagi halba, sest nad on ju “niisugused” – KOLLID ühesõnaga. Aeg-ajalt on mõni veidi “twisted” huumoriga mängutegija seda mõnuga ära kasutanud ja ootamatult ekraanile ilmunud eemaletõukava välimisega tegelane, kes sinus silmapilkselt rünnakurefleksi vallandab, osutub hoopis heaks ja vajalikuks.
    Tuletame meelde, et Tolkieni maailmas olid mäekollid ja orkid õnnetud olendid – geneetilise engineeringu trikkidega inkubaaotrites “toodetud” tegelased. Pigem samasugused ohvrid nagu kõik teisedki – kas neile oli valikut jäetud???
    Jeskovi maailmas olid nad lihtsalt võõrapärase välimusega inimesed, kellest “heade” propaganda maalis koletised. Igal juhul on Jeskov minu jaoks palju usutavam kui Tolkien.
    Aga soovitan vaadata sellist arvutimängu nagu Risen – 3st olemasolevast poolest pole ükski universaalselt “head” – on mässajad, kes “officialside” vastu sõdides on tasapisi mandunud lihtlabasteks röövliteks ja väljapressijateks (kusjuures seda tööd tuleb endalgi teha). On Hullumeelse Suurinkvisiitori võimu all olev sõjavägi, kes samuti maailma päästmisega tegeleb, aga juhtumisi on Suurinkvisiitor mees, kes on valmis vasakut jalga pidi lakke tõmbama kõik, kes talle maailma päästmisel jalgu jäävad. On võlurite ordu, kes elab oma enklaavis ja neil on suht ükstakama, mis teistest saab, peaasi, et nemad maailmalõpust terve nahaga pääsevad.
    Ja ühega neist fraktsioonidest pead sa liituma ja vahel küllaltki küsitava moraalse väärtusega missioone tegema – lõppeesmärgiks muidugi igati õilis maailmalõpu ära hoidmine.
    Kohati on valikud täitsa naljakad – maailma päästmine on teadagi kallis lõbu ja selle finantseerimiseks võib valida, kas panna maksu alla linnakse töötavad tüdrukud v. pressida raha välja hoopis kriisi tõttu metsikute hindadega spekuleerivatelt linnakese kaupmeestelt.
    Maailm õnneks ei ole must-valge ja seetõttu ka moodsad arvutimängud tänapäeval õnneks väldivad sellist must-valget hea ja kurja vastandamist.

  8. Kakk ütleb:

    Ossa kus nüüd Offf on asja ette võtnud… 🙂

    Hea ja mõttega kirjutis muide. Ja kui ma päris 100% nõus pole (paljuga olen ka), siis ehk võib selle lubatud vea piiresse arvestada. Risenit pole veel näinud, aga seda võib päris huvitav vaadata olla. Natuke sarnane siinkirjutatuga oli Dune II Ordoste klann vist.

    Aga ikkagi meeldib mulle isiklikult Tolkieni nägemus Jeskovi omast rohkem. Teistel võib teistpidi olla.

  9. Offf ütleb:

    Tolkieni nägemus on kaunis muinasjutt vanemale koolieale, Jeskovi nägemus, aga selline, kuidas võinuksid asjad olla, kui tegutsenud oleks reaalsed inimesed (ja haldjad ja muud tegelased). Mulle ka “meeldib” esimene rohkem, teine on lihtsalt realistlikum.

  10. Kakk ütleb:

    Muide, minu arust algab erinevus peale autorist ja tema maailmavaatest. Jeskovi loodud maailm näeb välja selline, nagu oleks Tolkieni Keskmaast Nietzsche üle käinud (“Jumal on surnud”).

    Kõik taandub sellele, mida realismi all mõista. Teisti (sh Tolkieni) jaoks on paljud asjad reaalsed, mida ateist ebarealistlikuks peab.

  11. Offf ütleb:

    Kas mitte-ateist usub eetiliste võimumeeste eksisteerimise võmalikkusesse?
    Või sellesse, et riikide salateenistused ei tegutsegi tihtipeale nendesamade riikide seadusi kõige räigemalt rikkudes, mida nad justkui teenima on kutsutud. (Kõik ikka sellesamase õilsa eesmärgi nimel)

  12. Kakk ütleb:

    Offf: punkt 1 minu teada pigem jah (idealistide värk, junõu). Punkt 2… Ei saa kõigi eest rääkida, see ei sõltu uskumisest religioosses mõttes. Minu puhul pigem ei (s.t. kipuvad rikkuma küll). Aga see pole seotud enamasti pimeda usuga eesmärki, vaid pigem tavalise ahnusega võimu ja/või papi järele, mille kattevarjuks siis rahvale ilusat nägu tehakse. Ma ei usu, et selliseid karikatuurseid “fanaatilisi ristirüütleid” salateenistustes palju on, nad ei peaks seal vastu. Pigem on seal tõelisi idealiste, aga nad on ilmselt vähemuses.