03.2012 arhiiv

Pordugaalias… 4

29.03.2012

Kaks järgmist tööpäeva on läinud tiba sujuvamalt. Tudengid teevad oma ülesandeid ja täna oli n.ö. eelkaitsmine, kus kõik 10 tiimi pidid enda homse ettekande “soojenduse” õppejõudude ees maha etlema. Õnneks on väga mitmed tiimid ära jaganud, et algne ülesanne oligi suht mööda ja tolle riidekaubamaja veeb on ajast mahajäänud, ebaturvaline ja laialivalguv saast (eriti jõhkralt lajatas täna üks soomlaste-portugallaste-lätlaste tiim, stiilis drop this shit and get a real e-store solution). Seega homne lõppkaitsmine tõotab tulla üksjagu põnev.

Eile tegid võõrustajad ilusa žesti ja kutsusid kõik õppejõud õhtul Porto mererannas astuvasse restorani õhtustama. Seninähtutest vist üks kenamaid kohti – päikeseloojang ja ookean (lained olid ka märksa suuremad kui meil Eestis).

Päikseloojang Porto rannas

Aga nokkimise korras… Restoranis mängis mõnus mahe jats, mis aga tuli  kõlaritest, mis olid kinnitatud… kõrvalasuva metalse ja veidi roostes (ilmsest mingi laevatsistern oli ümber kohandatud) avaliku käimla ukse kohale. Vahemärkusena oleks küsimus igasugustele kopirastidest närilistele: kui leiab aset selline muusika avalik esitus, siis kas organiseeritud kuritegevusele peaks selle eest obrokit maksma ainult käimlaomanik või ka restoranipidaja (need olid ilmselt erinevad!) ning millisest kaugusest ja/või detsibellist arvates see enam maksustamise alla EI kuulu?  Restoranis istudes oli aga muusika väga mõnus, hoolimata selle omapärasest lähtekohast. 🙂

Veel üks huvitav tähelepanek: sõitsime restorani mitme autoga, kuhu sattus suht juhuvalik. Meie auto viieliikmelisest seltskonnast olid kõik viis aktiivselt kirikus käivad inimesed (ja teisalt olid vist kokku kolm dotsenditasemel õppejõud ehk doktorikraadiga) ning autos tekkis spontaanne, aga seda huvitavam teoloogilis-filosoofiline diskussioon (muuhulgas ka sel teemal, et euroopa kultuuri mõistmiseks on Piibli tundmine möödapääsmatu). Äkki on ikkagi Eestis selles osas midagi paigast ära…?

Aa, lõppu veel üks lõbus seik. Eile oli Kaku vana sõbra ja grupiõe Liisu sünnipäev. Kakk saatis talle õnnitlus-SMSi allkirjaga “Kakk Pordukaalimaalt”.  Sünnipäevalaps tänas viisakalt, aga küsis,  kus sihuke maa asub – selle peale tuli vastata “Pullikaklejatemaa kõrval muidugi”. 🙂

Pordugaalias… 3

27.03.2012

Nüüd on kaks päeva tööl ka käidud. Lühidalt võiks öelda, et muljed on seinast seina – hommikused loengud on olnud päris asjalikud ning ka asja vedavad leedu kutid on asised sellid, kuid kohapealne orgunn käib endiselt tollesama p-tähega termini alla. Juba alates tudengitele antud ülesandest – kahe nädalaga töötada välja soovitused, mille abil [L] Marques Soares’i-nimeline riidekaubamaja enda läbimüüki veebis võiks suurendada. Kakk ütleks küll, et enne veebikaevandamisest, klasteranalüüsist ja äriluurest rääkimist tuleks palju lihtsamast alustada ja veebileht korda teha… Ja ikkagi üha enam saab selgeks, et Eestil on mitmeski vallas põhjust päris uhke olla.

Samas on seltskond üldiselt vahva. Tänane pärastlõuna kulus külaskäiguks praegusesse Euroopa kultuuripealinna Guimarãesi (mäletatavasti oli Tallinn selleks eelmisel aastal). Ka siin polnud midagi häbeneda – portugallaste vanalinn on küll ilus, ent natuke väiksem ja ka natuke kehvemini hooldatud.

Kummaline oli see, et ekskursioonijuhtideks oli toodud kolm ülikoolis turismindust õppivat tibinat koos juhendajaga. Uhh… Preilid olid iseenesest toredad, ent lugesid teksti paberilt maha nagu Brežnev ning isegi inglise keele hääldamisega jäädi pidevalt hätta (“kultuur” hääldus nagu eesti keeles jne). OK, algajal giidil juhtub ikka, aga et üldse enda rahvaga suheldud ei saada, pole hea  näitaja.

Osa eestlaste seltskonnast
Osa eestlaste seltskonnast – Matten, Mai-Liis ja Rene.

Pool tunnikest sai ka vabalt linnas kolada – muuhulgas sai hetk istutud kohalikus kirikus ja kuulatud noortekoori ja orkestri proovi. Siis lendas kogu seltskond restorani õhtust sööma.

Restoran vanalinnas
Restoran Guimarãesi vanalinnas.

Söök oli hea ja seltskond ka – lõbusaks läks küll enamik, aga kõik suutsid piiri pidada. Ehkki jah, pärast bussis haaras keegi tudengitest mikri ja mölises terve tagasitee uskumatut absurdi, bussis toimuv aga meenutas olukorda “Arabella” raamatu mereröövlilaeval, kui Taaniel Tina trümmi pokri pandi, ent tema koha  oli seekord sisse vehkinud mitte Halleluuja, aga hoopis Beavis ja Butthead… Jabur, aga vaieldamatult lõbus. 🙂

Homseks saatsin enda tudengitele mõned märkused, mida võiks veebisaidi analüüsil kasutada. Ehk saavad tegijatele märku anda, et veebisaiti oleks vaja kõbida.

Pordugaalias… 2

25.03.2012

Nädalavahetus on edukalt seljataga, ehkki kaasa anti räige ńohu. Toosama P-tähega fenomen jätkus täiega ka edaspidi, kogu nädalavahetuse programm löödi segi ning toimus muudki jura (ja nohu tuli sellest, et vahepealne öö sai veedetud muidu väga toredas maahotellis, kus aga ei jätkunud tekke ning tuba oli külm ja rõske nagu kelder). Aga räägiks parem lahedatest asjadest.

Eilne õhtupoolik kujutas endast pikka bussireisi Douro jõe ülemjooksule. Väga ilus kant, meenutab mägede poolest natuke Kerryt Iirimaal. Üks pikem peatus tehti ka – São Salvador do Mundo ehk tõlkes Maailma Päästja mäe juures. Selle all on ilusad pühakirjastseenidega väikesed paviljonid, tipus aga ilmselt klooster (taas kord – kuna mingit aega keegi ei öelnud, siis tulin igaks juhuks poole mäe pealt tagasi. Pärast selgus, et oleks ilusti jõudnud tipus käia). Aga tunne oli päris samasugune kui ühes teises lemmikpaigas, Iirimaa Glendaloughis (kus kunagi sai neli tundi lihtsalt istutud).  Eks ka tuntud palverännakutee Santiago de Compostelasse ei lähe siit väga kaugelt…

São Salvador do Mundo - paviljon ja mägi

Mõne aja pärast liiguti edasi. Taas läbi  ilusate mägimaastike ning õhtuks São João da Pesqueira väikelinna. Seal toimus nii majutuse kui õhtusöögiga üksjagu p-asja, aga viimaks said need tehtud. Meie eesti seltskond avastas kohaliku pritsumaja külje alt täies töökorras … autodroomi. Täpselt nagu omal ajal Tšehhi lõbustuspargis, ent selle vahega, et ühe euro eest sai mõne minuti sõita. Igatahes oli igavesti vahva rammimisfestival. 🙂

Ööbimise asi sai juba mainitud. Õnneks läks päev hirmsoojaks (ca 30 kraadi!) ja see ajas nohu ajutiselt eemale.  Teekond läks edasi ühte veinimõisa kõrge mäe otsas. Koht ise oli vahva, ent juba kohalejõudmine oli elamus omaette – esmalt roniti ühe pinkidega veoauto kasti, mis siis ameerika mägesid väärivat teed pidi jupp maad üles ronis, siis tuli tükk maad jala minna ja viimaks korjas koju saabuv peremees Kaku ja veel mõned tegelased tee äärest džiibi peale. Nendel teedel ei liigu ükski mitte-neliveoline sõiduk ning isegi nende puhul tuleb imetleda nii juhtide kui sõidukite suutlikkust. Võrdlusena võiks tuua katse ronida autoga üles Mustamäe nõlvast  Glehni lossi juures…

Seltskond autokastis

Kohale saime kõik ning peremees kostitas külalisi uhke mitmekäigulise lõunaga, lisaks sai muidugi proovida kohalikku veini (seda lasti 10 000-liitrisest tsisternist…). Viimaks õhtupoolikul jõuti peale samasugust ekstreemsõitu alla Douro jõe äärde, jäeti pererahvaga hüvasti ning istuti kahte lahedasse jõelaeva (või suurde paati). Nendega saime tublisti maad allavoolu, viimaks ootas meid jõe ääres taas buss.

Douro jõelaev

Kokkuvõttes oli täitsa tore reis. Ja muide, Portugali maapiirkonnad tunduvad olevat märgatavalt puhtamad ja rohkem korras kui suurlinnad – sealkandis on kultuurikiht veel täiesti alles.

 

Pordugaalias Porduliinas

24.03.2012

Niih, Kakk lendas nädalaks lõunasse. Vabanduseks on osaleda nädal aega [L] IP WISDOM -nimelises europrojektis ning kantseldada koos kümnekonna teise õppejõuga viit eestimaist ja hirmsat hunnikut muumaiseid tudengeid. Asi toimub Portugalis Porto linnas (kui keegi pealkirjast veel aru ei saanud).

Kohalelend läks kenasti. Taas teenis plusspunkti Lufthansa korraliku teeninduse – ja ka tasuta antava korraliku õlle – eest. Tallinn-Frankfurti otsal pakutud jupp kitsejuustupitsat oli üks parimaid seniproovitud lennukitoite (Frankfurt-Porto seevastu serveeris üsna väsinud juustuvõileiva).

Võrreldes varemnähtud Lissaboniga on Porto paraku tublisti lõunaeuroopalikum – päris pealkirjas vihjatud porduvärki veel kohanud ei ole, aga muud veidrat küll. Asi algas juba metroost, millega lennujaamast hotelli tuli rännata – see on siin üsna ebaloogilise ülesehitusega (muuhulgas sõidab kolm-neli liini oma kümnekonna kilomeetri ulatuses kõrvuti). Kui kolleeg Toomas poleks vastu tulnud (tänud!), siis oleks orienteerumine omajagu aega võtnud.  Hotellis on sama tunne kui oli viimati Brightonis – väga uhke numbrituba, aga asjade paigutamiseks pole kuigivõrd ruumi (või käiaksegi nüüd Euroopas nii, et ostetakse iga päev uus paar sokke?). Õnneks on olukord siiski natuke parem kui Inglismaal.  WiFi on toas olemas ja isegi kaabliga võrk toimib, kuigi ilmselt käivad mõlemad läbi sama (suht aeglase ja umbes) ruuteri.

Päris töö algab esmaspäevast, seetõttu saime laupäevahommikul natuke linna vaadata. Peale väikest ringkäiku kesklinnas tekkis kreisivõitu küsimus: kuidas võiks tõlkida portugali keelde meiemaise võõrtermini “pohhui”…? Igatahes vaatas see päris paljudest kohtadest üsna varjamatult vastu.

Pilte tegin vana Pentaxi seebikaga, need lähevad pärast Kakkr’isse üles. Praegu ainult paar asjakohast jäädvustust.

Tondiloss Porto südames
See maja asub Porto peaväljaku ääres. Tallinnas võib sada häda olla, aga ilmselt sellist sissevisatud akendega umbluuhoonet meil Vabaduse väljaku või Raekoja platsi servas ette ei kujuta.

Linnapuhastaja...
Porto tänavad on ausalt öeldes lõunamaiselt räpased.  Ilmselt on keegi sellest ka teada andnud, igatahes on ühele tädile antud käsk midagi ette võtta. Tädi võttis siis suure puhuri ja puhus kogu sodi süstemaatiliselt kõnniteelt sõiduteele autode vahele… Äkki on ka Portos Keskerakond võimule saanud?

Katuseremont a la MacGyver
Portos elab ka MacGyveri hingesugulasi. Vaat milleks kõik üks korralik maalriteip võib hea olla…

Nii et esmamuljed linnast on üsna kahetised. Meeldiv kliima, ilus loodus ning kindlasti vaieldamatult paks kultuurikiht, millega kohalikud kahjuks üsna hooletult ringi käivad. Ja kuna seda p-tähega asja nii palju on, siis pole ka väga ime, miks siinkandis “Kreekat tehakse”. 🙁

Aga et esmamuljed väga nutused ei jääks, panen lõppu ka ühe ilusa vaate linna läbivat Douro jõge ületavalt raudsillalt:

Vaade Douro jõele

Tahaks ka teada

23.03.2012

, mis koolides toimub…

Paraku tuleb kirjutaja hinnanguga suuresti nõustuda. Üldhariduskoolidest tuleb viimasel 3-4 aastal uskumatut praaki ning kõrgkoolis ei jää muud üle, kui õpetada takkajärele põhikooli ülemise otsa matemaatikat ning korrektset eesti keelt (vrdl “palju puu peasi”). Probleem on muidugi vanem – ning päris kole on olukord, kus funktsionaalse lugemisoskuseta inimene satub ette juba magistriõppes.

Eks kõiges ei ole kindlasti õpetajad süüdi, jama tuleb lisaks nii ministeeriumist kui ka kodudest. Ent kindlasti julgeks väita, et koolides töötab liiga palju sinna mittesobivaid inimesi – ja seda juba kaua aega.

Mõned esialgselt pähekargavad punktid, mida Kakk teeks, kui Viplala kombel tinistada oskaks:
* “Pinnn!” – õpetaja saaks sellise palga, et ametisse tekiks aktiivne konkurss – ja kohale valitakse inimesi mitte üksiti aineteadmiste, vaid ka muude isikuomaduste alusel.
* “Pinnn!” – haridusministeeriumi üldharidusega tegelevas seltskonnas oleks pea eranditult kogemustega tegevõpetajad, kes on sinna edutatud reaalse koolitöö pealt, mitte ei ole inkubaatorist pärit poliitbroilerid.
* “Pinnn!” – õpetajatel oleks reaalne motivatsioon end pidevalt täiendada ning vähemalt mingis osas oleks see ka kohustuslik.
* “Pinnn!” – kaoks kogu affirmative actioni stiilis nõue lolle ja laiskvorste koolist läbi vedada – kool on neile, kes õppida tahavad ja suudavad. Muidugi eeldab see ka mehhanismi olemasolu, mis väljakukkunud lollid ja laiskvorstid mõne ausa töö juurde suunab.
* “Pinnn!” – koolil oleks reaalne arsenal troppide distsiplineerimiseks (aktiivsed koolikiusajad ja pätid saavad peale leebemate võtete otsalõppemist jalaga).

Lisaks võiks tinistada üksjagu ka ainekavades – eeskätt emakeeles ja matemaatikas, aga ka näiteks informaatika, meediakasvatuse ja ilmavaateõppe valdkondades.

Eurolaul

18.03.2012

Peale katastroofilist eelvooru suutis ETV siiski sõnnikust hea asja välja sorteerida. Eelvooru laivis see  lugu erilist muljet ei jätnud, nüüd on juba hea lihv peal, korralik saund, ilus lihtne (ilma mõttetu tingel-tanglita) video – ja tulemus on [L] päris kena. Oti lauluoskuses pole muidugi kunagi kahelnud.  Natuke sarnane seis “Rändajatega”, kus algselt üsna hall (ja iseenesest üsna lihtne) lugu lõpuks elama hakkas ja hea tulemuse saavutas.

 

Päris karm

18.03.2012

Slashdotis arutatakse lugu Belgiast, kuidas sealne “autorikaitse” ähvardab lastele raamatuid ettelugevaid vabatahtlikke trahvidega. Hoopis jõhker on aga järgnevas arutelus esinev küsimus, kas restoranis tohib sünnipäeva puhul “Õnne soovime sul” laulda (ja selgub, et mikimaal tohib meloodiat juba laulda, aga tekst tuleb ära muuta, kuna see on veel “autorikaitse” käpa all…).

Ikka päris haigeks kisub.

Kus tahaksid õppida Sina?

16.03.2012

Kas siin:

TTÜst leiad endale normaalse mehe! from Raimond Kaljulaid on Vimeo.

Või siin:

🙂

Kes kelle töid kirjutab

06.03.2012

Tänase päeva meediateema on kõrgkoolides lokkav variautorlus. Eks nüüd ilmselt jah meedia avastas Ameerika – nagu mitmed kommentaatorid on juba välja toonud, pole nähtus kindlasti mitte uus. Kuid kindlasti aitab aasta-aastalt toimuv keskhariduse allakäik (mis ei ole vaid Eesti, vaid ülemaailmne häda) probleemi süvenemisele kaasa.

Ses mõttes on IT kolledž veel üsna positiivne näide, kuna siin on mitmeid sedalaadi protsessi pidurdada aitavaid asjaolusid:
* tehniline ja üsna spetsiifiline erialavaldkond – isegi kui mõni  (näiteks) tulevane admin laseb enda töö kellelgi valmis teha, siis kaitsmisel peab ta teemat valdama võrdväärselt autoriga või tuleb ta järgmisel aastal uuesti kaitsma.
* väike kool – inimesed tunnevad üksteist, tudengi oskused ja võimed on eelnevalt rohkem teada.
* kaitsmiskomisjonides on suhtkoht pooleks omi õppejõude ja väljastpoolt kutsutud inimesi, seetõttu on konnatiigiefekt veidi väiksem.
* juhendaja + konsultandi süsteem, kus vähemalt idee poolest tegeleb ühe tööga kaks inimest.
* võrreldes mitmete teiste koolidega toimub lõputööde osas päris pikaajaline ja tõsine peedistamine alates kavandi esitamisest (kus inimesel peab juba esialgne pilt tulevasest tööst olemas olema) läbi mitmekordsete eriseminaride (kus igaühel tuleb enda töö teemal sõna võtta), eelkaitsmise (kus kotitakse vähemalt sama kõvasti kui lõppkaitsmisel) viimaks lõppkaitsmiseni välja.

Ja ometi jääb ka kõigest sellest vahel väheks.

Suhteliselt selge on aga tänaseks see, et massiharidus ja pearahasüsteem kõrghariduses lihtsalt ei tööta. Turakad on enamasti tasulised tudengid ning kuna koolid peavad suurel määral end nende rahast elatama, hoitaksegi neid nagu essu jäätisepulgal. Ning siis imestame, miks Martin Luther Tartus mustanahaline oli.

Väga küsitavad on aga igasugused “IT-plagiaadituvastuslahendused”.  Enamasti tahetakse nende eest  räiget raha  ning samas ei ole nende efekt seni teadaolevalt kuigivõrd suurem mõne oskuslikult valitud Google’i päringu omast.  Sellise asja peale mängimine sarnaneb andmeturbest teada security through obscurity -lähenemisega, mis pole samuti kuigi efektiivne (veel ühe võrdlusena meenub tsensorvara ehk sedasorti tarkvarajubinad, mis [L] peaks idee poolest “paha võrgusisu” arvutist eemal hoidma). Palju targem oleks see raha investeerida probleemi juurtega tegelemisse (ühe olulise variandina üldhariduskoolide õpetajate palkadesse, et neis ametites konkurentsi tekitada).

Muidugi kui eesmärgiks ongi “Idiokraatia” filmi maailm, siis lastagu samas vaimus edasi…