Tänase päeva meediateema on kõrgkoolides lokkav variautorlus. Eks nüüd ilmselt jah meedia avastas Ameerika – nagu mitmed kommentaatorid on juba välja toonud, pole nähtus kindlasti mitte uus. Kuid kindlasti aitab aasta-aastalt toimuv keskhariduse allakäik (mis ei ole vaid Eesti, vaid ülemaailmne häda) probleemi süvenemisele kaasa.
Ses mõttes on IT kolledž veel üsna positiivne näide, kuna siin on mitmeid sedalaadi protsessi pidurdada aitavaid asjaolusid:
* tehniline ja üsna spetsiifiline erialavaldkond – isegi kui mõni (näiteks) tulevane admin laseb enda töö kellelgi valmis teha, siis kaitsmisel peab ta teemat valdama võrdväärselt autoriga või tuleb ta järgmisel aastal uuesti kaitsma.
* väike kool – inimesed tunnevad üksteist, tudengi oskused ja võimed on eelnevalt rohkem teada.
* kaitsmiskomisjonides on suhtkoht pooleks omi õppejõude ja väljastpoolt kutsutud inimesi, seetõttu on konnatiigiefekt veidi väiksem.
* juhendaja + konsultandi süsteem, kus vähemalt idee poolest tegeleb ühe tööga kaks inimest.
* võrreldes mitmete teiste koolidega toimub lõputööde osas päris pikaajaline ja tõsine peedistamine alates kavandi esitamisest (kus inimesel peab juba esialgne pilt tulevasest tööst olemas olema) läbi mitmekordsete eriseminaride (kus igaühel tuleb enda töö teemal sõna võtta), eelkaitsmise (kus kotitakse vähemalt sama kõvasti kui lõppkaitsmisel) viimaks lõppkaitsmiseni välja.
Ja ometi jääb ka kõigest sellest vahel väheks.
Suhteliselt selge on aga tänaseks see, et massiharidus ja pearahasüsteem kõrghariduses lihtsalt ei tööta. Turakad on enamasti tasulised tudengid ning kuna koolid peavad suurel määral end nende rahast elatama, hoitaksegi neid nagu essu jäätisepulgal. Ning siis imestame, miks Martin Luther Tartus mustanahaline oli.
Väga küsitavad on aga igasugused “IT-plagiaadituvastuslahendused”. Enamasti tahetakse nende eest räiget raha ning samas ei ole nende efekt seni teadaolevalt kuigivõrd suurem mõne oskuslikult valitud Google’i päringu omast. Sellise asja peale mängimine sarnaneb andmeturbest teada security through obscurity -lähenemisega, mis pole samuti kuigi efektiivne (veel ühe võrdlusena meenub tsensorvara ehk sedasorti tarkvarajubinad, mis [L] peaks idee poolest “paha võrgusisu” arvutist eemal hoidma). Palju targem oleks see raha investeerida probleemi juurtega tegelemisse (ühe olulise variandina üldhariduskoolide õpetajate palkadesse, et neis ametites konkurentsi tekitada).
Muidugi kui eesmärgiks ongi “Idiokraatia” filmi maailm, siis lastagu samas vaimus edasi…
Mida rumalamad on inimesed, seda kergem on neid valitseda (aga see on igivana tõde). “Idiocracy” on lihtsalt tagajärg.
See, et Eestis on selline kurss võetud, on pigem (üli)suur vaimustus liberalismi ideoloogiatest ning võimalik et ka ülipüüdlikus Onu Sämmile meele järele olemises.
Hillar: suures osas tuleb nõustuda. Ehkki kui vaadata üldpilti, siis lollide hulk kasvab selgelt ka mitte niivõrd otseselt liberastlikes riikides (veel üheks väga suureks teguriks on paljudes maades immigratsioonist tulenev kultuurikaos).
Aga Eestis on tõepoolest tagumine aeg kõrgkoolidest taas elitaarsemat sorti asutused teha, kus tuhajuhanite pearaha nimel sussutamist ei praktiseerita.
Aga kui mõelda puht õiguslikus mõttes- tudeng ju variautorluse korral omab esitatava töö varalisi õigusi.
Kuni variautorlus on aksepteeritud poliitikas (näit. riigipeade kõned) ja kirjanduses, siis miks ei peaks see olema samamoodi hariduses.
Mina sain aru, et IT-plagiaadituvastuslahendus on pigem “kõigi tudengitööde andmebaas koos otsingusüsteemiga”, mis võimaldab mul lihtsamalt kindlaks teha, kas seda esseed juba kuskil mujal esitatud ei ole.
Aga variautorluse vastu aitab ainult korralik juhendamise süsteem – juhendaja vastutab, et tema üliõpilane kirjutaks töö ise. See tähendab, et juhendajal peab olema aega juhendatavaga tegeleda, ehk siis: rohkem juhendajaid või vähem üliõpilasi. Mulle meeldiks see, kui juhendajaid oleks rohkem.