Miyagi-sensei lahkumine

Tänane [L] Päevaleht kirjutab, et Los Angelesis suri 73-aastasena Pat Morita, kes ehk oma tuntuima rolli tegi “Karate Kid”-filmisarjas Kesuke Miyagina. Kakk kirjutas sinna kommentaaridesse ka [L] väikese järelehüüde.

Lisaks veel paar toredat asjaolu, mis neist filmidest meelde jäid. Kummalise paralleelina tuleb ette üks teine tegelane hoopis teisest filmist – Yoda “Tähtede sõjast”. Ehkki süzheed olid erinevad, on neil kahel vist hingesugulust piisavalt – isegi kõneviis on neil ühtviisi isemoodi. Ja mõlemate puhul on ülihästi edasi antud võitluskunstide tõeline olemus.

Veel üks vahva tsitaat (mälu järgi) Miyagilt – “kõik Miyagid oskavad kahte asja – kala püüda ja karated”. Omaaegses Ryukyu arhipelaagis võiski see vabalt nii olla. On ju ka Miyagi nimi laenatud ajalooliselt isikult – Goju-ryu karate “isalt” Chojun Miyagilt.

Ja nagu kirjutatud – isegi kui Morita ise võitluskunste vaid väga põgusalt tundis, pidasid karatemehed tema tegelaskujust lugu. Ühe näitena sellest võib tuua kasvõi asjaolu, et filmi võitlusstseenides oli tema dublandiks üpris tõsiseltvõetav härrasmees – nimelt Fumio Demura, Shito-ryu meister ja mitmete karateraamatute autor. Ilmselt poleks selle kaliibriga karateka nõustunudki mõnd lahjemat tegelaskuju dubleerima ([L] IMDB andmetel on ta peale Karate Kidi seeria olnud dublandiks veel vaid ühes Mortal Kombati osas).

Nii et Miyagi-sensei elab edasi ka peale oma kehastaja siirdumist Taevasesse Dojosse.

Iiri asi

Tõsiselt andeka rahvusliku otsimootoriga on maha saanud iirlased – vt [L] http://www.doogle.org. Eriti lahe on see “I’m Feeling Bolloxed”…

Teeks ka eesti asja – näiteks koogel.ee? Eesti variandis peaks olema põhimärksõnadeks vist “autod”, “naised”, “õlu” ja “Meie Mees”. “Bolloxed”-nupu asemele sobiks lakooniline “On vä?”.

Hilisõhtu Dire Straitsiga

Reede hilisõhtul näitas ETV Dire Straitsi 1992. kontserdi salvestust. Juhtusin enam-vähem juhuse läbi telekava vaatama ja sattusin peale. Ei kahetse.

Dire Straitsi lood on kõrva jäänud küll, kuid siiani pole neid otseselt suures mahus kuulanud. Nüüd aga oli seal kuulamist küll ja veel. Üldjoontes tundus kontsert koosnevat kahest omavahel läbipõimitud erinevast reast – kui selline mõnus ja energiline klassikaline autorokk (Money For Nothing, Heavy Fuel, Solid Rock) oli igati profilt tehtud, kuid mitte teiste samalaadi tegijate seast nii esiletõusev, siis Mark Knopfleri loomingu rahulikum pool jääb hõlpsasti pikaks ajaks kummitama. Romeo & Juliet oma ilusa kitarririfiga; mõtlemapaneva tekstiga, ilusa meloodiaga ja fantastiliselt kena kitarrisaundiga Brothers In Arms; lisaloona esitatud instrumentaalne Local Hero – Wild Theme (meenutas natuke Joe Satriani samaväärselt ilusat lugu Always With Me, Always With You) – Knopfler oskab teha ilusat ja intelligentset muusikat. Mingi paralleeli võiks tuua Peter Gabrieli hilisema loominguga.

Kindlasti on omapärane Knopfleri kitarrikäsitsus – mängib vaid sõrmedega (ei kasuta lipitsat), seda nii rahulike lugude kui roki puhul. Hetkel ei tulegi teisi sama tehnikaga kuulsusi meelde (ehk neid on, Kakk pole nii autoriteetne muusikatundja).

Veel mõtlemapanev asi – enne kontserti vaatasin VH1 pealt dokumentaali Guns N’ Roses’est. Andekad sellid olid. Aga… Umbes samal ajal, kui tollal juba hallinev Knopfler Amsterdamis esines, olid gunnerid peale oma 1991. aasta super-topeltplaati Use Your Illusion allakäigutreppi mööda astumas – nina püstiajamine, liigne tinunn ja muu sinna juurde käiv keerasid kogu asja ämbrisse. Samal ajal on kasvõi nendesamade Knopfleri ja Gabrieli karjäär olnud pikk ja edukas ning ei saa öelda, et nad vanemast peast vaid vana rasva peal elaksid.

Ja lõpuks – tolle 1992. aasta kontserdi esineja oli, nagu juba öeldud, halliseguste juustega härrasmees ning bändimehedki polnud just pubekad. Küll aga oli staadion puupüsti täis ning esireas olevate pöördes kuulajate vanus oli esinejate omast küll kõvasti väiksem. Way to go, härrased.

Piraattarkvara on eilne päev

Sellise nime on [L] BSA-nimeline Microsofti tütarfirma pannud oma järjekordsele kampaaniale. Nojah, “igale asjale on määratud aeg”, lausub tark Koguja Pühakirjas: sügis on käes ja lisaks külmenevatele ilmadele, süvenevale pimedusele ja vastikule niiskusele käib ühe õige sügise juurde ka BSA kampaania…

Ei saa ikka hästi aru nende loogikast. Selle asemel, et pealepressivate konkurentide ees mõistuspäraste tarkvarahindadega senist edumaad hoida (nende kasuks räägib ju 20-aastane valitsusaeg ja seni valdav turuosa), teevad MS ja tema kamp kõik selleks, et rahvast viimaks ometi oma toodetest loobuma sundida. Kakk ütleb seepeale “aamen!” ja peab seda igati kiiduväärt sihiks, kuid see pole vist päris NENDE eesmärk? Nagu ka muusika- ja filmitööstus, karistab ka kommertssoftifirmade seltskond üha enam igasuguste kitsendustega ja alusetu järginuhkimisega enda seni lojaalset kasutajaskonda. Vaba tarkvara seltskond on oma valiku teinud ja suur osa neist ei siirduks vist isegi siis Windowsi peale, kui seda tasuta pakutaks. Veendunud warez d00d naerab pihku ja pirab rõõmsalt edasi – praktilisi tulemusi pole ükski kampaania kuigivõrd andnud. Järele jäävad vaid ausad (ehkki vaba tarkvara vaatenurgast natukene, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, totud) kodanikud, kes seni on kuulekalt Billile makse maksnud, nüüd aga saab nii mõnelgi neist koorimisest ja pidevast ajutriikimisest villand ja ta hakkab enda senist tohutut inertsi ületades kiikama alternatiivide suunas.

Kokkuvõtteks: üha enam tundub, et eilne päev on pigem igasugune kommertstarkvara – pira või mittepira.

Rooma Vol. 4: kodutee & kokkuvõtted

Eilse päeva veetis Kakk peamiselt hotellis – ei jaksanud teistega koos ringi lendama minna, oleks neid ilmaaegu pidurdanud. Pealegi on Colosseum, kus mõned käisid, juba varem nähtud. Õhtul otsustasime minna kuhugi välja sööma – leidsime ühe tagasihoidliku, ent üsna mõnusa koha kohe ümber hotelli nurga. Pärastpoole istusin läpakaga fuajees WiFi alas (tol päeval ei õnnestunud aga suurt osa netist kätte saada – kummalisel kombel oli Kakupesa üks väheseid avanevaid saite) ja vaatasin telekast Hollandi-Itaalia vutti, kui kohale vajus seltskond hollandlasi, oranzhid rõivad seljas ja õlled käes. Tegid teised oma poiste toetuseks üksjagu kõva häält, kuid kahjuks see ei aidanud – Itaalia võitis 3:1. Päris õhtul ei teinud me kumbki Mardiga targemat kumbki oma läpakaga Wesnothi mängimisest… See läks üle kesköö, nii et magada saime napi 3,5 tundi – äratus oli juba kell pool viis ja lennuk läks seitsmest.

Lennujaama saime sama mõnusalt kui tulles – hotelli bussiga. Turvakontroll on Euroopas tõesti päris karmiks läinud – ja seda pidime Eesti mitte-Schengeni staatuse tõttu läbima kaks korda, nii Roomas kui Frankfurtis. Õnneks on turvajad viisakad ja korrektsed, isegi Kaku pidevalt piiksuv püksirihmapannal lastakse viimaks ikka läbi (lisaks veel taskutest välja tulev igasugu nodi nagu rahakott, mobla, fotokas+patareid jms). Uus mood on nõue läpakaid kotist välja kiskuda – tõsi, tagasiteel seda ei rakendatud.

Koduteel toimus rida omapäraseid kohtumisi erinevate inimestega ja esimene neist oli suht paha maitsega. Lennukis istus Kakk parempoolse rea keskmisel istmel ja akna alla maandus nigeeria tädi (rahvus selgus passist, mille ta korraks istmele poetas), kes sarnanes mingil veidral viisil kõvasti vene uusrikastega – ananassisoeng, kallid, ent maitsetud riietus ja ehted ning eelkõige ülbav käitumine. Esmalt seisis kogu lennuki pikkune rodu inimesi üsna pikalt ootamas, kuni tädi oma kohvrid-kotid üles kappi sai (ja ega temal kuhugi kiiret polnud). Seejärel viibati Kakk suht ülbe zhestiga kohalt püsti. Ja viimaks tuli oma kohale saanud tädile pähe veel korra üles kappi oma koti kallale minna – ja see, et Kakule kotiga laks vastu pead anti, ei olnud märkimist väärt ja vabandamisele ei kuulunud. Parem ei hakka siin oma avameelset arvamust avaldama…

Saime Frankfurtis maa peale tagasi, aega oli ligi neli tundi. Et hommikusöök oli ära jäänud ja lennukis piirduti üksnes sandwich’iga, läksime ühte paljudest lennujaama söögikohtadest toituma ja istusime seal päris pikalt. Erinevalt mitmetest Eesti vorstitoodetest oli sealne Bratwurst aus lihatoode, ka pärast juurde võetud Paulaneri õlu oli väga hea. Peale sööki pudenes seltskond laiali – meie Mardiga käisime korra poodides ja vaatasime tema läpakast tal kaasas olnud DVD-lt mõnda aega Gibsoni “Kristuse kannatusi”. Jõhker, aga väga hea film.

Teine meeldejääv kohtumine oli hoopis teisest ooperist – nimelt lennujaamas ringi jalutades tunneb Kaku ära, tuleb tere ütlema ja tervise järgi küsima üks neist lennujaamapreilidest, kes toidumürgitusega siinkirjutajat mõne nädala eest ühest terminalist teise tarida aitasid. Sai vähemalt veel kord aitäh öelda – Lufthansa rahva asjalik ja meeldiv suhtumine jätab hea mulje küll. Tänud!

Tolknesime kojulendu oodates ringi, viimaks läbisime oma teise turvakontrolli ja saime oma ootesaali, kus toimus kolmas kohtumine sel reisil – lennukile minekuks sappa võttes ütleb selja taha seisev noor daam korraga “Tere! Ma olen teie endine õpilane.” ja pistab käe pihku. Ilmselt on selline kohtumine iga õpetaja ja õppejõu jaoks tore. 🙂

Lennukisabas paistab ka teine tuttav inimene, aga temast hiljem. Koduteele asume hilinemisega, kuna lennuki ühe mootoriga olla mingeid viperusi esinenud. Lennuk on üpris puupüsti täis ja rebib end maast lahti üsna vaevaliselt, õhku jõudes teeb veel pealegi paraja jõnksu, mis mõned sõitjad päris tõsiseks võtab. Ka mootori hääl ei tundu päris tavapärane. Hiljem see siiski taandub harilikuks reaktiivivuhinaks ja sõit kulgeb tõrgeteta. Lufthansa teenib veel ühe komplimendi – seekord seni parima lennukitoidu (miski ahjukartulite moodi asi liha, paprika ja fetajuustuga) ja hea punase veini eest. Isegi kohv, see lennufirmade alatine nõrk koht, on suht OK.

Viimane osa huvitavate kohtumiste sarjast toimub Tallinna lennujaama pagasiootesaalis – saan jutule kolleeg Trulsiga IT Kolledzhist. Sooviks, et tema lennu põhjus oleks võinud rõõmsam olla (sellest rohkem ei räägi, liiga isiklik), kuid kõrva jäi hoopis mõte ühest teisest ooperist. Nimelt peab norralase ja ameeriklanna pojana Denveris, Colorados sündinud Truls end põhimõttekindlalt norrakaks, kuid täpsustab kohe: “Well, I’m an Estonian now.” (jutuajamine toimus inglise keeles, kuid mitu aastat Eestis elanud Truls tuleb toime ka eesti keelega). Meil eestlastel oleks sellistelt inimestelt üksjagu õppida, just suhtumise osas.

Saime ilusti lennujaamast välja, tellisime kamba peale takso (tuli kõvasti odavam) ja maandusime iga roju oma koju.

Lõpetuseks veel paar iseloomulikku asja, mis Roomast meelde jäid.

Meeletult paks kultuurikiht, mida aga paraku tänased roomlased vist piisavalt hästi ei hinda. Me oma Tallinnas võime hoobelda lääne turistide ees viie-kuuesaja aastase vanalinnaga, seal kohtab ka parajas slummis vanu akvedukte.

Rooma liiklus on fenomen omaette. Esmapilgul täielik kaos, mis aga suhtub näiteks jalakäijasse viisakamalt kui Eestis (ehkki ka meil on asi pikkamööda paranemas). Esimest avariid nägime alles ära tulles varahommikul, kui magistraalil oli üks baigimees autole sisse sõitnud.

Rooma liiklust valitseb motoroller. Ilmselt parim viis selles möllus liikuda, odav ja ökonoomne. Traditsioonilise kujuga Vespade ja Hondade kõrval kohtab sealkandis aga ka vägevamaid vendi – ilmselt vähemalt pooleliitrise mootoriga varustatud pirakaid hübriide rollerist ja cruiser-tüüpi tsiklist. Ka päris tsikleid on üksjagu, kuid roller on siiski põhitegija.

Ja viimaks paraku räpasus. Sellist läbu, nagu Roomas ka kesklinnas igal pool vedeleb, ei kohta meil ka Lasnamäel. Graffiti on iga vaba seina lahutamatu koostisosa, seda on täis ka ajaloolised hooned, linnamüür ja akveduktid. Ja niipalju, kui aru saab, on tegu paremal juhul vasakpoolitsevate poliitiliste loosungitega, halvemal juhul aga lihtsalt kellegi pimedasse kohta saatmisega.

Aga summa summarum – täitsa tore reis oli. Nägi uusi asju ja kohti, uusi inimesi ja sai uusi teadmisi. Ja seltskond oli meil igatepidi viimase peal, nendega koos rändaks veelgi.

Rooma Vol. 3: UNIVe, tenorid ja Chianti

Hetkel on laupäeva hommikupoolik ja käimas UNIVe projekti viimane sessioon, seekord meie oma hotelli söögisaalis. WiFi töötab ilusti ja et parasjagu midagi väga tähtsat ei räägita, otsustasin natuke muljetada.

Eile õhtupoolikul peeti UNIVe töörühmade viimased ettekanded ja tõmmati sisuline joon alla, tänaseks jäid peamiselt rahaasjad. Kokkuvõttes oli see projekt vist n.ö. nii ja naa – sai üksjagu kasulikku infot ja uusi kontakte, samas kippus kummitama luige, haugi ja vähi sündroom. Seda sain ise ka natuke tunda – töögrupi juht oli shotlane ja sealsed toimimismudelid on meie omadest üksjagu erinevad. Oma e-kursused (“Arvuti abiga ühiskonda”) saime aga ära peetud ja loodetavasti oli osalejatel sest ikka kasu ka.

Eilse õhtuse programmi korraldas [L] EITSA, kes tegi välja soliidse õhtusöögi Piazza de’ Fioril (paraku kurvavõitu kuulsusega plats – seal põletati sajandite eest Giordano Bruno, kellele tänapäeval on platsile ka ausammas püstitatud) restoranis “La Carbonara”. Väga vahva traditsiooniline itaalia söögikoht mõnusa atmosfääri ja tasemel toiduga (ilmselt parim pasta, mida seni on õnnestunud proovida). Eriti hea koloriidi andsid kogu üritusele kaks itaalia vanapapit, kes akordioni ja kitarriga sisse marssisid ja laulu lahti lõid – njaa, kui suvaline papi laulab Lloyd Webberi kuulsat “Con Te Partiro”-d (originaalis laulavad Brightman ja Bocelli) täiesti salvestust väärivas kvaliteedis, pole ime, et selle rahva seast Pavarottisid kasvab… Ja see miski itaalia lorilaul, kus papid lolli nägu ja eesli häält tegid, oleks väärinud ka videot. Me polnud mitte ainsad, kes sillas olid – kõrvalsaalis istus keskealine sinjoora, kes papisid lausa pisarsilmi jälgis ja täie hingega kaasa laulis.

Õhtusöögi juurde käis ka suures koguses veini – vahel on päris mõnus lõdvaks lasta ja veini võtta, kuna kodus peab enamasti alati pärast rooli istuma ja nii jääb veiniproovimine kodust väljaspool ära. Kogu seltskond oli vist üksjagu pehme ja ajas laua taga ka igasugu lorajuttu, aga kõik jäid viisakuse piiresse. Takkajärgi võiks öelda, et kulus täitsa ära – öösel magasin nagu kott ja olin hommikul üle pika aja täiesti välja puhanud.

Täna siis saab asi ametlikult ühele poole, homme varahommikul asume koduteele ja õhtu hakul peaksime juba kodus olema.

Rooma Vol. 2: Vatikan ja segased kolleegid

Eilsest jäi jutt pooleli lõuna paiku. Lõunasöögid on olnud OK, aga paraku peab kõike tarbima püstijalu… Eks siis rahvas otsib igasugu nurgataguseid, kuhu oma taldrikulaadungiga vajuda.

Pärastlõunane EADTU sessioon jätkas ümmargust juttu ning kuna Kakk oli üksjagu autis, tuli hotelli kerida ja tunnike magada. Õhtuks sõidutati meid bussidega Barberini lossi, mis pidavat Itaalia kaitsejõududele kuuluma. Kena koht – esmalt saime tükk aega väljas jalutada ja süveneva pimeduse kiuste pilte teha (pildid panen eraldi välja, kui aega saan), seejärel lasti meid lossi.

Lossi esimeses saalis ootas üsna luksuslik külmlaud, kus kokk otse seakintsu küljest singiviile nüsis ja laual resideerus aukartustäratava suurusega parmesani juustu ratas. Seal sai üksjagu juba kõhtu täidetud, siis aga juhatati meid veel kõrvalsaali, kus pakuti kolmekäigulist (itaalia traditsiooni kohaselt pasta, põhiroog ja magustoit, lisaks veel kohv) õhtueinet. Karmi kõhutäite leevendamiseks aga saime hiljem üksjagu marssida, kuna buss ei viinud meid päris hotelli juurde. Õhtu oli aga väga ilus ja jalutuskäik oli mõnus.

Kerisime Mardiga põhku ja jäime magama. Kella nelja paiku äratas meid miski mürtsatus – algul tundus, et meie enda toas kukkus midagi ümber. Uurimine tuvastas aga, et hääl tuli väljastpoolt. Mõned minutid hiljem hakkas Mardi mobla plinkima ja värisema… Nimelt oli kolleeg Hans alles koju (hotelli) tagasi jõudnud ja korraldas oma toas afterparty‘t.. Me uniste inimestena sest eriti huvitatud polnud – alles järgmine päev kuulsime, mis tsirkus seal käis.

Ajasime end hommikul üles ja läksime sööma, mõningaid tegelasi meie seast seal polnud. Lasime siis hotellist jalga ja läksime Vatikani avastama. Hästi vinge koht on küll – kujutan ette, mida võis keskaegne talumats tunda, kes esmakordselt Peetri kirikusse sattus… Kahjuks olime seal viiekesi – Kakk oleks vist heameelega seal terve päeva istunud, nüüd aga tuli teistega arvestada. Koduteel põikasime ka Hispaania treppe uudistama.

Kakul on kujunenud omajagu umbusku lõunaeurooplaste suhtes ning selle täiendamise eest hoolitsesid ka itaallased. Rongis üritas üks paarike Marti rahakotist ja moblast vabastada – rahakotitasku nööp saadi juba lahti ning moblagi oli peaaegu käes, siis aga sai Mart jaole, mobla kukkus maha ja pätid lasid kiiruga jalga. Oleks ise heameelega paar eurot loovutanud võimaluse eest mõnel sellisel tegelasel nina kukla peale välja lüüa – tõsiselt öökima ajavad sedasorti kahejalgsed. Õnneks rehabiliteeris itaallasi omajagu üks mõistev metrooametnik, kes meid arusaamatuse tõttu aegunud piletite kiuste metroosse lubas ja piletite asja selgeks tegi.

Kakk on füüsiliselt üsna vormist väljas, viimane jupp rännakut hotelli sujus üsna vaevaliselt. Tuleb end kodus kindlasti rohkem liigutama hakata. Hotellis saime mõned minutid puhata, siis läksime lõunale. Seal siis selgusid pikemalt ka kolleegide öise peo asjaolud – muuhulgas ka üks õpetlik loeng retoorika teemadel, mida lahtiselt aknalt uinuvale Rooma linnale valjul häälel peeti (urbi et orbi eesti moodi või vähemalt midagi sarnast; loeng oli muidugi maakeeles)… Kahju, et italiano’d seda hinnata ei osanud.

Pealelõunal ootab ees UNIVe projekti lõpusessioon ja siis veel miski õhtune väljasõit. Sellest siis järgmisel korral.

Kakk Igaveses Linnas

Niih, nüüd on Kakk siis Roomas. [L] UNIVe projekti lõpukogunemisel ja paralleelselt ka [L] EADTU konverentsil.

Sõit läks kenasti ja vahejuhtumiteta, ehkki oli üsna väsitav – arvestades veel eelnevatel päevadel toimunud janti läppariga. Meil on siin igavesti pirakas punt maarahvast koos – kokku vist 15 nägu, kogu Eesti e-õppe aktiiv on kohale lennanud (keegi tegi paha nalja ka, et kui mõni binnlaaden lennuki alla laseb, on e-õppega Eestis jokk). Frankfurti lennujaamas tuli kolm tundi passida – selle aja veetsin peamiselt [L] Wesnothi mängides ja seda Mardile õpetades (MacOS X sisaldab toda mängu isegi vaikimisi versioonis!). Lennujaamas oli hotelli buss vastas, nii et saime kohale kenasti.

Hotellis saime Mardiga kahese toa ja kohe oli üllatus: kohalikud olid ilmselt twin’i double’iga segi ajanud ja kohapeal oli üks suur magamisase… Me aga oleme mõlemad suht ühese orientatsiooniga ja polnud pealegi üldse huvitatud läbi une teineteisega kumitematshi pidamisest. Õnneks oli tegu siiski kahe kokkupandud voodiga ja kui eraldi linad-tekid toodi, läks siiami kaksikute lahutamine suht valutult.

Igati meeldiv üllatus – hotellis on vaba WiFi leviala (tõsi, vaid esimestel kahel korrusel ja meie 3. korruse tuppa ei ulatu – kuid asi see läppariga fuajeesse kolida on, seal mugavad diivanid ka). Ja ka konverentsikohas pool kilomeetrit eemal levib ka täiesti ilusti (kirjutan seda ausalt öeldes konverentsi ajal, kui üks lääne-eurooplane kõnetoolist veidi liiga ümmargust juttu ajab). Nii et võrreldes Portugaliga, kus see igal pool kinni oli ja ka Frankfurti lennujaamaga, on pilt päris palju kodusem (just eile enne äratulekut sai samal teemal [L] EITS listis sõna võetud – nüüd oleks jälle hea näide tuua).

Hotell on muidu OK, ainult italiaanode senine elektripistik on midagi meie nõukogudeaegse sarnast ja jurakate klemmidega europistikud nendesse pesadesse ei lähe. Õnneks on toas ka kaks europesa. Süüa sai hommikul ainult kontinentaalset hommikusööki, kuid seal oli siiski ka võid ja juustu (meenub omaaegne lähetus Strasbourgi, kus hommikul ainult magusaid saiakesi pakuti ja kolmandal päeval läks soolase hommikusuutäiega harjunud Kakul süda pahaks), müsli-jogurtivärk on ka olemas – seega saab kenasti hakkama. Hotelli asukoht on kesklinnas, peamised turismimagnetid jäävad siiski natuke kaugemale (Colosseum pidi jalutamisulatuses olema, aga seal on Kakk juba käinud). Ehk laupäeval jääb aega natuke kolada. Pilte üritab ikka ka teha, kaamera on kogu aeg vööl valmis.

Praegu on Une-Kati väga koledasti kallal (öine uni jäi eelneva nädala taustal lühikeseks) ja kui euroonud jätkavad ümmarguse jutu veeretamist, tuleks peale lõunat hoopis hotelli minna ja natuke magada. Pärast millalgi kirjutab veel.

Tsirkus partseloona läppariga

Oli pikemat aega plaan perre läppar soetada. Ehkki töö juurest on korralik pill (Dell Latitude C640) kätte antud, võiks igaks juhuks ka endal asi olemas olla, pealegi on seni Kiisut teeninud vanake Dell (Latitude D300 PII 300MHz) juba väga väsinud olemisega.

Nii saigi reedel sammud K-salongi poole seatud – räägitagu mis tahes, kuid Kakule on sealt üldiselt igati OK kraami tarnitud. Esialgne valik langes HP NX 6125 peale – põgus netiuurimine lubas oletada ka Linuxi tuge, pealegi on HP seniste kogemuste järgi üldiselt kvaliteetseid asju teinud. Paraku oleks pidanud ikka palju rohkem netis tuhnima – tulemuseks oli paras õudukas.

Sai kodus Ubuntu peale lastud – masin käitus umbes nagu kummiliimipurgis ujunud pärdik. Liigutas end üliaeglaselt ja käitus ebaadekvaatselt. X jooksis kokku, masina kiirus oli umbes 100MHz PI tasemel. Mingeid juhtnööre netist leidus – isegi üks väidetavalt ekstra HP-le kohandatud Ubuntu Hoary versioon sai alla tiritud. Kaks päeva mässamist aga erilisi tulemusi ei andnud, tekkis totaalne siiber. Oli mõte Fedorat proovida, kuid ka see ei saavat tolle HP kandlega läbi. Viimaks lõi Kakk käega ja tiris aparaadi K-sse tagasi.

Õnneks suhtusid sealsed sellid mõistvalt. Esmalt anti asemele proovida nende omatehtud HCS – enam põrsast kotis ei ostnud ja installisime kohapeal Linuxi peale (ja hea, et seda tegime). Tulemus – X ei käivitu. Hakkasime juba mõtlema, et tuleks Delli käest üks nende aparaat tellida… Viimaks aga sai riiulist võetud IBMi Thinkpad R50e – esmalt seda ei valinud, kuna masin tundus esmalt tiba lahja (pärast proovides aga oli jõudu piisavalt) ja ka juhtseadmeks oli puuteplaadi asemel vaid seesinane punane julla keset klaviatuuri. Kui aga muud variandid ei sobinud (laiekraanläpakad ei istu), tuli “suur sinine” ära proovida.

Tuleb öelda, et IBM on vist oma Linuxi-sõbra maine ära teeninud – kõik töötas veatult. Konfimine ja info ülevedu võttis aega, kuid nüüd on masin töökorras ja Delli-vanake rändab nädalavahetusel pensionipõlveks Saaremaale ühe hooldekodus elava inimese kätte.

Aga HP läppareid Kakk enam ei näpi.