11.11.2005 arhiiv

Rooma Vol. 2: Vatikan ja segased kolleegid

11.11.2005

Eilsest jäi jutt pooleli lõuna paiku. Lõunasöögid on olnud OK, aga paraku peab kõike tarbima püstijalu… Eks siis rahvas otsib igasugu nurgataguseid, kuhu oma taldrikulaadungiga vajuda.

Pärastlõunane EADTU sessioon jätkas ümmargust juttu ning kuna Kakk oli üksjagu autis, tuli hotelli kerida ja tunnike magada. Õhtuks sõidutati meid bussidega Barberini lossi, mis pidavat Itaalia kaitsejõududele kuuluma. Kena koht – esmalt saime tükk aega väljas jalutada ja süveneva pimeduse kiuste pilte teha (pildid panen eraldi välja, kui aega saan), seejärel lasti meid lossi.

Lossi esimeses saalis ootas üsna luksuslik külmlaud, kus kokk otse seakintsu küljest singiviile nüsis ja laual resideerus aukartustäratava suurusega parmesani juustu ratas. Seal sai üksjagu juba kõhtu täidetud, siis aga juhatati meid veel kõrvalsaali, kus pakuti kolmekäigulist (itaalia traditsiooni kohaselt pasta, põhiroog ja magustoit, lisaks veel kohv) õhtueinet. Karmi kõhutäite leevendamiseks aga saime hiljem üksjagu marssida, kuna buss ei viinud meid päris hotelli juurde. Õhtu oli aga väga ilus ja jalutuskäik oli mõnus.

Kerisime Mardiga põhku ja jäime magama. Kella nelja paiku äratas meid miski mürtsatus – algul tundus, et meie enda toas kukkus midagi ümber. Uurimine tuvastas aga, et hääl tuli väljastpoolt. Mõned minutid hiljem hakkas Mardi mobla plinkima ja värisema… Nimelt oli kolleeg Hans alles koju (hotelli) tagasi jõudnud ja korraldas oma toas afterparty‘t.. Me uniste inimestena sest eriti huvitatud polnud – alles järgmine päev kuulsime, mis tsirkus seal käis.

Ajasime end hommikul üles ja läksime sööma, mõningaid tegelasi meie seast seal polnud. Lasime siis hotellist jalga ja läksime Vatikani avastama. Hästi vinge koht on küll – kujutan ette, mida võis keskaegne talumats tunda, kes esmakordselt Peetri kirikusse sattus… Kahjuks olime seal viiekesi – Kakk oleks vist heameelega seal terve päeva istunud, nüüd aga tuli teistega arvestada. Koduteel põikasime ka Hispaania treppe uudistama.

Kakul on kujunenud omajagu umbusku lõunaeurooplaste suhtes ning selle täiendamise eest hoolitsesid ka itaallased. Rongis üritas üks paarike Marti rahakotist ja moblast vabastada – rahakotitasku nööp saadi juba lahti ning moblagi oli peaaegu käes, siis aga sai Mart jaole, mobla kukkus maha ja pätid lasid kiiruga jalga. Oleks ise heameelega paar eurot loovutanud võimaluse eest mõnel sellisel tegelasel nina kukla peale välja lüüa – tõsiselt öökima ajavad sedasorti kahejalgsed. Õnneks rehabiliteeris itaallasi omajagu üks mõistev metrooametnik, kes meid arusaamatuse tõttu aegunud piletite kiuste metroosse lubas ja piletite asja selgeks tegi.

Kakk on füüsiliselt üsna vormist väljas, viimane jupp rännakut hotelli sujus üsna vaevaliselt. Tuleb end kodus kindlasti rohkem liigutama hakata. Hotellis saime mõned minutid puhata, siis läksime lõunale. Seal siis selgusid pikemalt ka kolleegide öise peo asjaolud – muuhulgas ka üks õpetlik loeng retoorika teemadel, mida lahtiselt aknalt uinuvale Rooma linnale valjul häälel peeti (urbi et orbi eesti moodi või vähemalt midagi sarnast; loeng oli muidugi maakeeles)… Kahju, et italiano‘d seda hinnata ei osanud.

Pealelõunal ootab ees UNIVe projekti lõpusessioon ja siis veel miski õhtune väljasõit. Sellest siis järgmisel korral.