Põnev lektüür

07.07.2021

Tõsiselt huvitav lugemine sellest, kuidas üks ameerika õppejõud oli 25(!) aastat tõsiusklik marksist, otsis “seda kõige õigemat õpetust” ning viimaks sellest kõigest loobus. Mõned väga head lingid on ka loo sees. Kergelt arusaamatuks jääb, kuidas ta nii kaua vastu pidas… Usuliste äärmustega kokkupuutunud (või sektipsühholoogiat lugenud) inimeste jaoks on seal kõvasti äratundmist.

Võuk, võugu, võuku

13.06.2021

Mises Wire kirjutab päris huvitava arutluse sellest, miks paljud USA suurettevõtted kipuvad üht tänapäevast uususundit järgima. Eriti tabav on mõte, et tegelikult jääb kogu sisuline ebavõrdsus püsima – oluline on korrektse uuskeele tarvitamine, loosungid ja näidispoomised (täpselt nagu omal ajal N. Liidus).

Sellega seoses tuli mõte, et ehkki “võuk” on eesti keeles rangelt võttes laensõna (< ingl. k. woke), sobib see kenasti ühte ritta täiesti omamaiste sõnadega nagu “mauk”, “pauk”, “auk” ja “tõuk” (ning seda tuleks seega käänata võuk, võugu, võuku – seda siis eeskätt sedalaadi isikute, mitte laiema nähtuse tähenduses). Siit sõnareast võib tegelikult leida päris mitmeid mõttelisi seoseid – näiteks tõdemusega, et tõelised kommunistid surevat selga lastud kuulidest.

Uus tase

06.06.2021

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Pole arvamust, pole probleemi

02.04.2021

Arvuti taha tulles näitas Postimehe arvamusterubriigi RSS üht päris põneva teemaga artiklit. Proovisin avada: viga 404, lehte pole. Ja see ei ole mitte esimene kord viimaste kuude jooksul – artikkel ilmub ja siis kaob (ilmselt kellegi kaebuse/käsu peale).

Ei ole uhke ja hää

13.01.2021

… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.

Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.

Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid:

  • K: Kuidas nimetatakse Riigikogu suurt saali?
  • V: Persevestibüül.

Pühendus tühisüdametele

10.01.2021

Tegin ära selle aastavahetuse viimased (või siis aasta esimesed, sõltub vaatenurgast) piparkoogid. Toomapäeval sai segatud neli suurt junni gluteenivaba piparkoogitainast, see oli nüüd külmkapis viimane.

Tekkis mõte teha väike poliitiline statement ja soovida kõigile tühisüdametele – eriti sotsidele, oravatele ja  jestidvestidele – järgmistel valimistel head põrumist. Seekord aga täht-tähelt ja suure kandikutäie sellistega.

Piparkook

Põnev lugemine

09.01.2021

Leidsin veebist Philipp Baguse raamatu The Tragedy of the Euro (von Misese instituudi väljaanne). Täitsa vabalt saadaval ning aitab praeguse aja protsessidele täiendavat valgust heita (juttu ei ole mitte üksnes rahast).

Sama malliga

07.01.2021

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Audiatur et altera pars

30.12.2020

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

Võrdlusmoment

06.12.2020

Kaks ajaloolist daatumit:
* USA-s kaotati orjus 1865
* Eestis kaotati pärisorjus 1816/19 (Põhja- ja Lõuna-Eesti)

Mõlemal juhul oli vabanenute stardipositsioon üsna sama – inimesed said isiklikult vabaks, aga pidid alguses suures osas vanamoodi rügama, kuna maa ja raha olid teiste käes ning ega nood just võrdõiguslased ei olnud. Ajavahe on jämedalt 50 aastat, seega tänapäeva Ameerikat tuleks võrrelda 1970. aasta eestlastega. Pilt tuleb päris huvitav, aga edasi tõlgendab juba igaüks ise.

Kusjuures see on praegu leebe võrdlus – mitmed piirangud (sh liikumispiirangud ja teoorjus) kaotati Eestis alles üsna samal ajal USA kodusõjaga. Nii et tegelikult võiks vist ka otse tänapäeva Eestiga võrrelda.