Tragiko-meedia

15.11.2018

(või kuidas iganes seda nimetama peaks)

Tänane päev andis tsirkust ja leiba (vähemalt mõnedele) nii,  et vähe pole. Hommik algas sellega, et Vabariigi Valitsus pages ühe silte vibutava seltskonna eest ära (vana)linna teise otsa. Trükimeedias käis hirmus trallallaa kogu päeva. Valitsus otsustas eduka pagemise järel õhtul… mõtlema hakata. Ja ausalt öeldes oli tulemus olusid arvestades üsna üllatav. Too salakaval “leping” lükati tagasi.

Seejärel käitus õhtune AK aga täpselt nii, nagu eespool sai kirjutatud. Lepet kommenteerinud advokaadile üritati meeleheitlikult sõnu suhu panna ja stuudiosse kogu lugu kommenteerima kutsuti päeva kaotaja ehk välisminister, kes siis seal üritas veel kord tõestada, et must on tegelikult valge. Paraku on AK-ga täpselt samamoodi nagu kunagi ca 40 aasta eest – valetamine ja vassimine läheb tihti nii suureks, et tulemus on kergelt koomiline ja (oh õudust) võib mõned inimesed hoopiski mõtlema panna…

Tänasega tekkis mingi lootus, et ehk on midagi veel võimalik päästa. Aga oma kooliõe pärast on endiselt üsna häbi.

Kõrvalepõikena: päeva looks sobiks vist see.

Ikaldus ja nutt ja hala

13.11.2018

See IT-inimeste fraas iseloomustab Eesti peavoolupoliitika hetkeseisu päris hästi. Eesti vaikne mahaparseldamine edenes juba päris kenasti, aga nüüd tuli see jama tolle lepinguga… Kauged ülemused nõuavad jätkamist, aga nii lollid ei ole isegi kohalikud aidamehed, et mitte aru saada: lähenevatel valimistel (oh õnnetust) tõmbab rahvas vee peale igale seltsingule, kes julgeb avameelselt seda kõike tunnistada ja toetada. Ajastus oli jube halb.

Murphy, Murphy, Murphy. 😛

APDEIT 15.11: Aidamehed said teada, et mõned nurisevad matsid tulevad aru pärima. Seepeale joosti eest ära teise majja nagu pahandust teinud jõnglased. Tõsine tase…

Enne ja nüüd

09.11.2018

Kuna Kakk on piisavalt vana, et mäletada, siis sai kirja pandud mõned sarnased ja erinevad jooned umbes 1985. aasta ER/ETV ja praeguse aja ERR vahel. Tuli päris põnev loend.

Mis on sama:

  • Selge ideoloogiline liin ja propaganda
  • Juhtoinad määrab partei (tõsi, tänapäeval on neid mitu)
  • Võtmetöötajaid (sh korrespondente) valitakse “ideoloogilise kindluse” alusel
  • Tabuteemade olemasolu
  • Privilegeeritud inimrühmade olemasolu, kellest ei tohi kunagi halba rääkida (tõsi, nomenklatuur ja sõjaveteranid on vahepeal vahetunud muude vastu)
  • “Mustade Peetrite” olemasolu, kellest ei tohi midagi head rääkida (nii isikute kui ka gruppide tasemel)
  • Sobimatult sõna võtnud kaovad vaikselt eetrist
  • “Ameerikat juhivad lollid ja kurjad tegelased. Tavaline ameeriklane on OK, aga temast ei sõltu midagi.” (vt ka Musta Peetri märkust)
  • “Marx alati on tubli mees”

Mis on teisiti:

  • Muusikavalik (vennasvabariikide kvoodid esialgu puuduvad)
  • Tehnoloogilised lahendused
  • Muudes kanalites on esialgu võimalik kriitikat teha

APDEIT: Ilus võrdlusmoment anti kohe järgmise esmaspäeva hommikul:

  • Postimehe uudis (kajastus ka Kuku raadio uudistes) politsei ees seisvatest probleemidest – neist ühe mainimine on Eesti meedia puhul üsna julge samm.
  • ERR uudis – samast uudisest on saanud üldine, mittemidagiütlev mull.

Saadikutsirkus

30.06.2018

Näib, et Eesti peavoolumeedia leidis järjekordse “Watch out for that tree!”-momendi. Pea kõigist kanalitest tuleb info, et USA suursaadik astus tagasi, “kuna ei toetanud presidendi seisukohti”.

Lihtsuse mõttes viitan Wikipediale (leiaks ka otseviiteid) – USA suursaadikud määrab istuv president. Postimehe 2015. aasta lehest leiame info, et praegu lahkuva suursaadiku määras ametisse eelmine president. Seega näib, et lähenevast korralisest tagasikutsumisest aimu saades leiti lihtsalt võimalus enda vastumeelsus presidendi suhtes suure kella külge panna.  Kurb on aga see, et sama laulu laulab siinmail üks teine endine suursaadik.

Sahvris jooksid hiired-rotid…

05.06.2018

Eestimaised rolandfreislerid on enda võimu piiramise katsetest nähtavalt närvis. Eks viimasel ajal ridamisi tehtud ämbrid (riigivõimu survele järgi andes) hakkavad mõju avaldama. See artikkel on ausalt öeldes musternäide sellest, miks paljud inimesed juriste umbusaldavad.

Võib ju küsida, et miks nii karmilt öelda – siinsed tegelased pole ju esialgu kedagi surma saatnud.  Ent põhimõte “õigus pole oluline, ideoloogia on põhiline” on sama kui tol kurikuulsal sakslasel. Paraku näitab ajalugu – inkvisitsioonist NKVD-ni -, et niimoodi asjadele lähenedes on laibad kerged järgnema, eriti kui ka isiklik vastutus praktiliselt puudub.

Uus “liikumine”?

04.05.2018

Eile löödi terve eesti massimeedia paksult täis uudist, kuidas seltskond inimesi uue poliitilise liikumise asutasid, ei välista erakonnaks muutumist ja maksavad enda veini eest ise. Igasugune organiseerumine on muidugi demokraatliku ühiskonna põhiõigus ning ehk oleks ka erakonnamaastikul ruumi. Aga on kaks põhjust, miks siitpoolt hääl kindlasti puudu jääb.

Esimese võtab hästi kokku Toomas Haug. Programmdokumendis puuduvad igasugused viited sellele, et Eestist 200 aasta pärast midagi peale maatüki  ja ehk ka nime alles on. Sisuliselt on tegemist sotside veelgi globalistlikuma versiooniga. Aitäh, ei soovi.

Teisena arrogants. Ennast pole veel ollagi, aga juba tullakse valijaid lollideks tembeldama. Et kui inimesed “sõnumit” esialgu vastu ei võta, siis räägime aeglaselt ja kolm korda uuesti (nagu raadiouudisest mulje jäi). Aitäh, ei soovi.

Tegelikult aga võiks Eestis tõepoolest olla LHV foorumis soovitud paduparempoolne partei (midagi algse Reformi sarnast). Ja paduparempoolsuse all ei mõtle meediasotside kombel rahvuslasi, need on juba olemas.

Sotside allamägi

24.04.2018

Postimehes arutatakse, miks eestlased “sotsiaaldemokraatia vahele jätavad”.

Iseenesest võib enamiku jutuga nõus olla (eriti otsedemokraatia osas, samuti on taas paslik meenutada Švejki ja tabavat märkust õlle hinna kohta), aga kahte peamist sotside allakäigu põhjust ei ole autor tahtnud mainida. Vihjeks: kumbki on seotud ühe (erineva) inimrühmaga.

Aga üldiselt, good riddance. Eesti ei kaota midagi, kui nad Riigikokku ei pääse (ehkki nii põhja jõudmiseni on neil kardetavasti veel tükk maad minna).

Ungari ja küprokmeedia

09.04.2018

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Vana aja tekst

10.03.2018

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.

Mõista-mõista

09.03.2018

… mida tuleks teha inimesega, keda “mõned seostavad segaste rahaasjadega”?

Vastus: talle tuleb veel hästi palju raha anda. Äkki õpibki viimaks sellega vastutustundlikult ümber käima!

Buratino, ae! Lollidemaa paistab!