Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.

Ilus (aga kurb) mõte

Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”

Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.

Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.

Põnev nimekiri

Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias).  Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.

Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.

Peataminister

Jahaa, muidugi…

Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):

Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.

 

Õpikunäide

… sellest, kuidas ettevõte ei tohiks asju ajada.

Lähenedes puhtmajanduslikult:
* ettevõte, kes valib töötajaid mitte oskuste, vaid “õige mõtlemise” järgi, ei ole pikemas vaates eriti jätkusuutlik, ning
* ettevõte, kelle ärimudel sõltub otseselt enda kaudu rahaliigutajate arvust, ei peaks tõukama eemale niivõrd suuri kliendirühmi – praegu seda tehti ja need kliendid tagasi ei tule.

(enda poolt ka: aitäh hoiatamast)

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

Paralleel

Huvitav,  kas praegune Rahvusvaheline Olümpiakomitee oleks korraldanud rõõmsalt mängud ka 1940. ja 1944. aastal, keset suurt sõda? Olümpialiikumine kaotas Coubertini ideaalid tegelikult juba ammu, aga praegune vene ja valgevene sportlaste poputamine on ikka täiesti uus tase. Need riigid tuleks ÜRO-st välja visata, mitte “oo sport, sa oled rahu!” spordipeole lubada. Lõunanaabritel oli piisavalt mune, et lubada sel puhul olümpiat boikottida, Eesti spordiametnikud teevad paraku “ööö…. ämmm….”

Aga eks seegi on ajamärk. Viimaste aastate ajuvaba võuklemine on spordiametnike (mitte ainult ROK-is, FIFA ja teised on samasugused) moraalse kompassi ilmselt lootusetult laiaks litsunud.

Tolkien. Täiega.

Sellest, et Ukrainas Tolkieni Keskmaa kombel orkidega sõditakse, on räägitud juba peaaegu sõja algusest – nii nonde arvukus, julmus, rumalus kui hoolimatus (ka omade suhtes) klapivad täielikult.

Nüüd on aga ka Sauroni temp ära tehtud. Üheksa muutumine nazguulideks ehk Sõrmusevaimudeks on üksnes aja küsimus ja on enam kui tõenäoline, et Putler jättis Ühe Sõrmuse endale.

One ring to bring them all and in the darkness bind them…

APDEIT 28.12: Tegelikult aga, kui mõtlema hakata, siis on Putler ja orkid Ukrainas pigem Helmi Süviku ja Minas Tirithi kombel kolakat saanud. Kaotas Sõrmuse ära, nagu algses loos? Sel juhul oleks hädasti üht Frodot vaja…

Kurjad naljad

militaar.net’i vahendusel:

* Lenin hakkas grillima, või valiti Moskvas uut paavsti^H^H^H^H^H^H^Hülemust?
* Venemaa saatkond Varssavis asub nüüd ametlikult Vene agressiooni ohvrite alleel (tahaks näha, kuidas saatkonna ametlik post välja näeb!).

Näitab vähemalt seda, et päris paljudel inimestel on tollest maast ja rahvast ikka massiivne siiber.

Konverents

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.