Parempoolsus, mu …

24.07.2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?

Veidi parem

13.07.2020

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Mõtte jätkuks

05.07.2020

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Kodune võrdlus

25.06.2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Hea võrdlus

15.06.2020

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).

Tõsine absurd

06.06.2020

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Mõtteid pildi alt

09.05.2020

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Ennäe

29.04.2020

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).

Ma loodan…

01.04.2020

… et valitsusel jätkub oidu meedia rahaküsimine kuu peale saata. Koroonakriisis ei ole seal suurt midagi muutunud (vt näiteks see ja see). ERR kilkas hiljuti, et on kõige “usaldusväärsem”, pidades suurt hulka viiruse levikuinfot jälgivaid inimesi kohe enda fännideks…

Olgem ausad, enamikul praegusest Eesti massimeediast võiks – ja tegelikult tuleks – lasta loomulikku surma surra. Ja see hõlmab ka ERR-i – nii televisiooni, raadiot, veebi- kui trükimeediat. Mis praegu eriti vastu hakkab, on ving “andke meile raha” paralleelselt süüdimatu tõrvamise jätkumisega.

Natuke meenub “Still Crazy” filmi stseen, kus bänd kutsus ajakirjanikud pressikonverentsile; need tulid, sõid ja jõid bändi kulul ning kukkusid siis neid (üsna ERR stiilis) mõnitama – lõpuks pani noor kitarrist nad tõsiselt paika (you bunch of wankers!).

Tjah… Valitsus on, mis ta on, aga saab seni hakkama. Kas aga keegi kujutaks tõsimeeli ette, et praeguses olukorras juhiksid Eestit puust kell ja sinised sokid…?

(Tore oleks, kui selle jutu asemel saaks mõne lõbusa aprillinalja visata. Kahjuks ei saa.)

Päris ime…

16.03.2020

… et Ungari minister sellise koguse pahatahtliku rumaluse peale, nagu üks “ajakirjanik” siin küsimustes üles näitas, stuudiost lihtsalt välja ei jalutanud.

Täiesti müstika… Kust sellised tegelased tulevad?