memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Kust see kõik tuleb?

Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.

* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.

Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.

Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.

Lõpuks

… tegi istuv valitsus midagi konkreetset. Täna koristati Narvast ära üks kolakas, mis sümboliseeris karjuvat tänamatust, ülbust ja lollust. Järgmised päevad näitavad, kas sellest piisas või tuleb lähiajal samamoodi (üle Narva silla) ära liigutada ka mingi kogus sama ideoloogiat kandvaid kahejalgseid.

Narva linn ja Ida-Virumaa ei jää sellest vaesemaks, kui sealt mingi suurem kogus riigivaenlasi minema kolib – pigem tekib lootus, et sellest võib ajapikku jälle päris Eestimaa saada. Inimene, kes praegu ikka veel integratsioonist sonib, saab olla üksnes kas meditsiiniline juhtum või siis täie teadmisega vaenlase teenistuses olija.

Täna on mitmes kohas kirjutatud, et eesti rahvas hakkab enda selgroogu üles leidma. Annaks taevas, et see nii olekski.

Võrdlusmoment

Kaks ajaloolist daatumit:
* USA-s kaotati orjus 1865
* Eestis kaotati pärisorjus 1816/19 (Põhja- ja Lõuna-Eesti)

Mõlemal juhul oli vabanenute stardipositsioon üsna sama – inimesed said isiklikult vabaks, aga pidid alguses suures osas vanamoodi rügama, kuna maa ja raha olid teiste käes ning ega nood just võrdõiguslased ei olnud. Ajavahe on jämedalt 50 aastat, seega tänapäeva Ameerikat tuleks võrrelda 1970. aasta eestlastega. Pilt tuleb päris huvitav, aga edasi tõlgendab juba igaüks ise.

Kusjuures see on praegu leebe võrdlus – mitmed piirangud (sh liikumispiirangud ja teoorjus) kaotati Eestis alles üsna samal ajal USA kodusõjaga. Nii et tegelikult võiks vist ka otse tänapäeva Eestiga võrrelda.

Mida kõike teada ei saa

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Kodune võrdlus

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Õpetlik lugemine

“Edasi” on huvitav väljaanne. Juba nimi on kõnekas – sama nime kandis omaaegne “EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna RSN ja Tartu Rajooni RSN häälekandja” (oma aja kontekstis oli teiste samasugustega võrreldes tegemist veel natuke tervemõistuslikuma väljaandega). Nüüd on neil siis vaimne järeltulija.

Ja pagana huvitava pildi saab ühe teatud seltskonna mõttemallist – vabatahtliku intervjuu läbi veel pealegi.  Ainult natukene hirm hakkab.