Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”
Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.
Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.
Venemaal hakkab kondimootor otsa saama. Need ajukääbikud, kes sõjaväljale surema lähevad.
Aga sõda peab pikk ja kurnav olema, sest lääneriigid pole veel aru saanud, et venemaa tuleb ka idioloogiliselt alistada, enne kui punaarmee olemus läbi saab.
Aga ma ei imesta, et peale sõda, mis läbi saab. Hakkab äri venemaal taas pihta ja uut puutinit hakatakse rahastama.
Aga see hull – istub praegu ikka veel tuumarelva otsas. Putin edendab hiinaga praegu demokraatiat veel.