“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16.07.2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

Filmielamus: Point Break (2015)

13.07.2017

Vaatasin Telia filmiriiulist ära “Murdepunkti” 2015. aasta uusversiooni (samanimeline ja -sisuline film tehti ka 1991. aastal).

Lugu ise on keskeltläbi harju keskmine. Näitlejad ka – omaaegsele paarile Keanu Reeves – Patrick Swayze (pluss veel Gary Busey kõrvalosas) jäädakse alla. Tänapäevasele action-ile üsna omaselt käib läbi häiriv, koomiksilik lihtsustamine.  Aga film väärib vaatamist kolmel põhjusel.

Esmalt loodusvaated – “Murdepunkt” annab ses osas silmad ette suurele osale National Geographicu toodangust. Ilmselt on drooniajastu selle koha pealt küll positiivne nähtus.

Teiseks kombinatsioon kaskadööritööst ja eriefektidest – hea suure telekaga vaadates võttis korduvalt ikka kõhu alt päris õõnsaks (näiteks peategelase hüpe eemalduva kõisraudteevaguni katusele).

Aga vist suurim pluss oli filmi hoiatav sõnum selle kohta, mida võib teha idealistlike noorte inimeste sattumine mingi jabura ideoloogia mõju alla. Käesoleval juhul on tegu ärakeeranud looduskaitsjatega, kuid see kõik on väga tuttav ka teiste erinevate -istide ja -astide juurest, kelle suur sallivus lõpeb otsekohe, kui teine pool peaks midagi teistmoodi mõistma (viimase hea näite päriselust pakkusid hiljuti nn protestijad Hamburgis).

Filmis on ses osas mitu head detaili – näiteks pärineb filmi antikangelane Venetsueelast (üks väheseid seni allesjäänud marksistlikke hullarühiskondi – ehkki on ka võimalik, et see võeti osatäitja Edgar Ramireze päritolu järgi) ning peategelase love interest on filmi alguses arhetüüpne rastamütsikesega puukallistajast tibi ja filmi lõpus püstolkuulipildujaga pangaröövel, kelle peategelane on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Kõige kõnekam on aga see, kuidas kogu ideeline kupatus toetub ühe pururikka araablase põhjatule rahakotile (paralleel läänemaiste latte-kommunistidega on ilmne) ning pärast selle ärakukkumist näidatakse peagi enda tegelikku olemust tavaliste röövlitena.

Keegi kunagi ütles, et “punane ja roheline annavad kokku pruuni”. Esmakordselt kuulsin seda omaaegsete Virumaa rattaretkede ajal ning siis ei saanud aru, kuidas – tollane “rohelus” ju hakkas selgelt punastele vastu. Näib aga, et laiemas läänemaailma kontekstis on sel killul tõepõhi all.

Tom rokib

08.01.2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

42 nohikufilmi

03.11.2016

Ars Technica portaal paneb ritta 42(!) filmi, mida iga nohik peaks enne surma nägema. Kakk on suuremat osa isegi näinud ja päris nõus. Aga paneks juurde

  • Idiocracy – see läheb iga aastaga järjest prohvetlikumaks kätte. Näiteks ei oleks osanud arvata, et pornokunn ja profimaadleja Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho võiks päriselus USA presidendivalimised võita. Tänaseks ei tundugi see väga ebareaalne.
  • Spaceballs – “Tähtede sõja” keskmise vaimupuudega kaksikvend on lihtsalt kohati padunaljakas – ning kohati ka mõtlemapanev.
  • Hackers – on küll puhttehnoloogilises mõttes natuke totu, aga päris nägemata ei tohiks see ühelgi nohikul olla. Kasvõi göölpauer Acid Burni, eriti aga The Plague’i (iiiiiiiiivõllll!) pärast. Ja see “Muuuuuu!”-tsitaat on üsna surematu.
  • Gattaca – loo põhimotiivi üle võiks vaielda, aga mõtlemapanijana on see film üks parimaid omasuguseid.
  • Equilibrium – kui Matrix on sees, siis võiks ka see olla. Ühine nimetaja peale ilmumisaja ja žanri on ka väga hea lähenemine võitluskunstide esitamisele.

Vaatamist on muidugi veel (näiteks vähemalt mingi annus Tolkieni – olgu siis raamatute või filmide kujul – on kohustuslik: muidu ei saa üldse pihta, miks maailmas on 42* (n+1) tuhat Aragorni-, Gandalfi- või Bilbo-nimelist arvutit).

Prohvetlik värk

06.01.2016

Vanad head ulmekad osutuvad üha enam prohvetlikuks kraamiks….

Policeman: Maniac is imminent. Request advice.
Radio:  With a firm tone of voice…
…demand maniac lie down
with hands behind back.
… (Simon Phoenix laughs his ass off)
Policeman: Maniac responded scornfully.
Radio: Approach and repeat ultimatum
in an even firmer tone of voice.
Add the words: “or else. ”
… (Simon Phoenix gives everyone a good thrashing)
Policeman: We’re police officers! We’re not trained to handle this kind
of violence!

“Demolition Man” (1993), peaosades Sylvester Stallone ja Wesley Snipes.

Konkreetne stseen leidub Tuubis ka.

Aa, ja saadaks Angela Merkelile tervisi.

Ei tea, kumb…?

11.08.2015

Delfis ilmus sihuke pilt ühe naabermaa koledast riistast:

Topol-M

Seepeale meenus taas üks prohvetlikuvõitu filmilugu, kus oli sihuke riist, Dildozer nimeks:

Dildozer

Huvitav, millal seltsimees Ne Uveren seal piiri taga presidendiks saab…?

Filmielamus: Come as you are

18.06.2015

ETV2 näitas just üle hulga aja üht tõsiselt head filmi.

Enamasti kipub puuetega inimeste kujutamine olema filmis kas punnitatult kangelaslik, kohmakalt koomiline või siis nõukastiilis haletsev – ühesõnaga, võta üks ja viska teist. Selles belglaste loos ei olnud ühtki neist.

Pigem tuli meelde omaaegne Grönoleni noortelaager Norra mägedes. Seal sai esmakordselt kohatud raske puudega, kuid normaalses ühiskonnas kasvanud inimesi – ning nende mõttemall oli siinsega võrreldes üsna teistmoodi küll. Ei lugenud jalgade, käte või rataste arv, luges inimene ise.

Belglaste filmiloos otsustavad kolm raske puudega noormeest vanemate juurest nädalaks putku panna ja rännata läbi Euroopa Hispaaniasse, kus asuvat spetsiaalselt puuetega inimesi teenindav lõbumaja. Enne veel põigatakse teel sisse paari veinimõisa ning tehakse muudki pulli. Filmi tooni ei muuda ka see, et ühel poisil on ravimatu ajukasvaja ning hommikul peale edukat sihilejõudmist (igas mõttes) leitakse ta surnult merest ratastoolis istumas.

Vaadates tuli meelde kaks pilti. Üks oli ühest teisest filmist – nimelt see, kuidas McMurphy “Lendas üle käopesa” hullumajaseltskonna “hüppesse”  viis ja kokutava Billy natuke siinkirjeldatuga sarnaste meetoditega terveks ravis. Teine pilt Norra laagrist, kus taanlane ja hollandlane, mõlemad ratastoolis ja praktiliselt vaid pead liigutada suutes, üksteise võidu õlut trimpasid (kõrrega muidugi) ja lolli iba ajasid, nii et ülejäänud seltskond naerust lookas oli.  Seda oleks mõnigi “terve” inimene nägema pidanud.

Ja filmi soovitaks ka kõigile.

Võeh veel kord

23.03.2013

Juhtusin vaatama TV12 pealt veel üht viimase aja “mõõga ja mantli” sarja – 2011. aasta uusversiooni kuningas Arthuri legendidest. Mulje paraku täpselt sama kui “Troonide mängu” puhul – kui too oli “Dallas”, olgu see siis “Dünastia”.  Vanasti defineeriti rüütellikkust just nimelt läbi Arthuri lugude, nüüd on seal vaid ärapanemine (koos maha-, taha- ja minemapanemisega).

Aru ma ei saa, mis veider tung on viimasel ajal inimestesse sisse läinud, et vanu häid asju tuleb täiesti pea peale keerata ja ümber defineerida.

Filmielamus: RED

12.02.2013

Pole kaua aega filmidest joranud… Eile nägi üht uuema aja head madinakomöödiat.

RED (Retired, Extremely Dangerous) algab John McClane’iga. Või noh peaaegu, Bruce Willis on jälle üks  tülpinud eks-badass. Polnud väga lootustandev….  Siis aga tulid ekraanile – Morgan Freeman. Karl Urban. John Malkovich. Brian Cox. Helen Mirren (madinafilmis!). Vinge näitlejatekomplekt sellise žanri kohta. Ning tulemus ei ole üldse halb.

RED sarnaneb filmina natuke Arnie “Ausatele valedele” – madinat ja pauku tehakse kõvasti, aga see on kohati piisavalt napakaks aetud ja lollakaid kilde täis pikitud, et mitte ülearu tõsiselt mõjuda. Meenub dialoogirida tollest Arnie loost: “Oled sa tapnud ka kedagi?” – “Jah, aga nad olid kõik pahad!”… Lugu ise on üsna tavapärane kakelung, aga omalaadi kiikse on ka selles (näiteks peategelase armastuslugu pensioniametnikuga, mis üsna üle kivide-kändude alguse saab).

Kummalisel kombel varastavad filmi muidu pea alati koloriitse Bruce Willise käest kolm sürrivõitu kõrvaltegelast – naljaka olemisega kagebiit Ivan (Brian Cox),  letaalne briti leedi Victoria ehk Tema Majesteeti Briti kuningannat veidi jõhkramas versioonis edasi mängiv Helen Mirren (kõige hullem puänt on asjaolu, et CheyTac Interventioni snaiperipüss istub daami kätte nagu valatud) ning muidugi  John Malkovich. “Con Airi” doktorikraadiga superrets Cyrus the Virus on padusegase ekskilleri Marvin Boggsi kõrval veel poisike – mõlemad tegelased on üliohtlikud, aga Marvini kruvid on aja tõmbetuules tunduvalt enam lahti loksunud (tõele au andes – veidi imelikuks läheks vist igaüks, kellele on 11 aasta jooksul iga päev lüsergiinhappe dietüülamiidi söödetud)…  Karl “Eomer” Urban mängib paha meest, kes lõpuks nii pahaks ei osutugi – aga tema jääb teistega võrreldes natuke liiga tõsiseks.

Muide, IMDB teab rääkida, et Bulgaarias oli filmi pealkiri tõlgitud “Hirmsad vihased pensionärid” ehk kohaliku akronüümina BSP, mis sealkandis tähendavat meie Keskerakonna analoogi (ehk vanurite lemmikparteid).  Eestis tuleks vist vana aja järgi EKP panna (Eriti Kurjad Penskarid). 🙂

Kääbik: ootamatu teekond

05.01.2013

… on nüüd ära vaadatud.

Lühidalt: pole nii hea kui loodetud, ent pole ka nii hull kui paljudest arvamustest on kostnud. LotR esimese osaga võrreldes jääb veidi alla, aga vähemalt tavalise muinasjutufilmina pole väga viga.

Pluss:
* Üldine visuaal. Väga hea ning samas üsna järjepidev LotR-iga. Erebori vaated filmi alguses on fantastilised, nagu ka Rivendell.
* Martin Freemani Bilbo. Üsna täpne raamatutegelase kehastus, sobib väliselt Ian Holmi nooremaks versiooniks väga hästi ning eelnev tuntus dr Watsonina ei sega (pigem võib edaspidi Sherlocki vaadates hoopis Bilbo kummitama hakata).
* Richard Armitage’i Thorin. Näib, et siin on käidud Viggo Mortenseni käest tunde võtmas, igatahes tundub Thorin Aragorni päkapikuversioonina. Aga see ei ole üldse halb. Ja ebapäkapikulikult hea mõõgamees on ta ka (üldse kaldus Thorini seltskond filmis kirveste asemel mõõku eelistama – kuhu Baruk Khazád jäi?).
* Fili ja Kili – kui Thorin on Aragorn, siis need kaks on selgelt Merry ja Pippin.
* Gandalf ja Elrond – Ian McKellen on sama hea kui LotR-is, niisamuti Hugo Weaving. Cate Blanchetti Galadriel ei kuulu küll loosse, kuid see väike episood temaga oli parem kui LotR-is.
* Vargid on huntide suured ja seestunud suguvennad nagu raamatus, mitte steroide söönud hüäänid nagu LotR-i filmis.
* Kolm trolli – otse Ryanairi Tallinna lennult naasnud briti poissmehed. Aktsent, ajumaht ja peakuju klapivad. Paraku ei toimi päevavalges kivistumine reaalselt eriti hästi, vastasel juhul ei oleks Tallinna kesklinnas enam kunagi skulptuuripõuda.
* Guglunk on endiselt andekas kiiksuga töll ja kotkad filmi lõpus olid päris vinged.
* Muusika, eriti päkapikkude laul Bilbo urus (“Nüüd mingem siit veel koidu eel”), mis jookseb tervikuna lõputiitrites, kuid on märksa mõjusam just päkapikkude esituses filmi sees. Nõudepesulaul (“Tassid ja liuad klirinal maha”) võinuks täismahus olla, see on niivõrd geniaalne tekst.
* “True courage is about knowing not when to take a life but when to spare one” – seda Gandalfi tsitaati raamatus ei ole, kuid Bilbole mõõga andmise stseeni sobib see hästi. Pealegi klapib see ühe teise, autentse tsitaadiga LotR-ist (“Many that live deserve death. And some that die deserve life. Can you give it to them? Then do not be too eager to deal out death in judgement.”). Ning viimaks viitab samasse ka stseen võlusõrmuse poolt nähtamatuks muudetud Bilbost, kes on juba Guglunki mõõgaga tapmas, kuid otsustab siis temast üle hüpata. Need on ilmselt kõige sügavamalt Tolkieni ideed tabavad kohad filmis.

Miinus:
* Liiga palju omaloomingut ja kunstlikku venitamist – filmi ilmselt suurim miinus tõsiste Tolkieni fännide jaoks.
* Radagast – väikest viisi võiks küll ühtlasi ka plussina arvestada, kohati on ka andekaid hetki. Aga kelgusõidustseenid (eriti esimesed) meenutavad pigem tugeva kanepilaksu all olevat Jõuluvana. Ning kõigile neile, kel loetud ka “Sõrmuste Lisand” ehk “Bored of the Rings”, kangastub vääramatult Tim Benzedrine (“Aga vat ajusid põle änam!”). Või on Sarumanil filmis õigus ja süüdi on liigne seenetarbimine?
* Suurem osa Thorini seltskonnast on liiga ameerikalikult koomilised. Eriti Bombur, kes oli küll ka raamatu järgi paks ja aeglane, ent mitte siiski nii otseselt Obelixi sarnane totu.
* Mäekollid on orkide ja trollide kõrval omaette elukad ning Azog (kes on raamatuga võrreldes kah kõvasti suurema rolli saanud) on välimuselt pigem trolli ja mäekolli ristand kui ork, pigem võinuks midagi LotRi Uglúki sarnast olla. Ja Suur Mäekoll oma lühikese räpistseeniga meenutab kahtlaselt Kivinõida ETV lastelavastusest.
* Kivihiidude kaklus on küll efektne, kuid sisu poolest täiesti looga sidumata ning mõjub selgelt kunstliku pikendusena, nagu ka pikk ja jackiechanlik tsirkus Suure Mäekolli käikudes.

Kokkuvõttes: täitsa vaadatav film, ehkki liiga palju oli tehtud mööndusi “harju keskmisele” vaatajale, kes Tolkieni lugeda ei viitsi. Loodetavasti tulevad teised kaks osa veidi paremad.