Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia

Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.

Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.

Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.

Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.

Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.

Filmielamus: Tolkien

(Juba mitmes kord vaadatud, aga kirjutanud sellest veel pole.)

Mõnes mõttes on see film natuke sarnane “Bohemian Rhapsodyga”. Suures osas ajalooliselt täpne, mõned asjad on siiski nihkes – aga see ei muuda tervikpilti, kuna lugu on hästi jutustatud, film on hea ning mis peamine, peategelaste olemus on väga kenasti edasi antud.

Kohe esimestest kaadritest on näha, et soomlasest režissöör Dome Karukoski on selge fänn – avakaader ratsanikuga oleks võinud otse LotR triloogiast tulla, isegi pealkirja stiil on vist sama kui Jacksoni filmides. Haigena eesliinil sõpra otsinud ja kaevikus lamav Tolkien on äravahetamiseni sarnane ämbliku poolt salvatud Frodoga. Kõige ilmsem otseviide Jacksoni triloogiale on aga vist reamees Sam Hodges, Tolkieni lihtsõdurist tentsik Somme’i lahingus. Isegi nägu on sarnane, aga tegelaskuju on 100% Mängla Juss (alias Sam Gamgee).

Nicholas Hoult peategelase rollis on hea valik ja näeb samuti üsna originaalitruu välja, veelgi täpsem on aga tulevane pr Tolkien, Edith Bratt (Lily Phili tütar Collins). Lisaks peategelastele on aga loos kõvasti häid kõrvalrolle ja hulganisti pehmet huumorit.

Kõige otsesemalt kreisi koht on muidugi tragikoomiline “läks trumm, mingu pulgad ka”-stseen, kus just ülikoolist väljakukkumisest ning  pruudi käest teise mehega kihlumisest teated saanud Tolkien tõmbab õhtul nina põhjalikult täis, marsib viskipudeliga ülikooli õppejõudude maja akende alla murule, tuiab ja lällab seal (loomulikult aga tehes seda enda väljamõeldud keeles, millest hiljem saab kvenja – ja lällamine kõlab filmiski üsna autentselt soomepäraselt, kuna soome keel seal aluseks oligi) ning viimaks saadab ühe aknal kurjustava professori sellessamas keeles pikalt. Professor Wrightiga tutvumine oli reaalselt ehk natuke leebem, aga toogi mees oli päriselus väga värvikas tegelane.

Lõpus tundub, et lugu lõpeb enneaegu – aga ju sai režissööril omaaegse Mardi kombel ruum otsa. Siit oleks võinud ehk isegi Jacksoni stiilis triloogia teha (materjali oleks jätkunud piisavalt). Ent “Lúthien” ja “Beren” Tolkienide hauakivil on väga ilus lõpetus.

Tolkieni fännidele enam-vähem kohustuslik vaatamine. Helheimr!

Filmielamus: Düün (2021)

Viimase aja Hollywoodi filmide vaatamine on pigem harvaks jäänud – seal toodetakse lolli püüdlikkusega üha enam võuk-sõnnikut, mille kunstiline ja ka sisuline külg on… noh, nullilähedane. Õnneks on igasugu kordusmehhanismid ja Internet olemas, kust näeb arukamate aegade toodangut.

Nii sai ka “Düüni” uusversioon alles praegu ette võetud. Telia pakub videolaenutusest kaht tasuta filmi kuus ja nüüd pakuti lausa telekat lahti tehes välja, et on sealt saadaval. Mõtlesin, et kui muud ei saa, siis puhkab natuke peale ITSPEA kursuse avaloengut ajusid.

Peab ütlema, et kokkuvõttes oli pigem meeldiv üllatus. Lugu (täpsemalt küll esimene pool loost) oli küllaltki originaalitruu, näitlejatevalik üsna hea (väheste eranditega) ja muidugi visuaalne pool oli tänapäevaselt äge.

Nagu öeldud, lugu oli üldiselt küllaltki raamatu järgi. Mõned küsitavused olid (umbes nagu LoTR-i avaosas Gildor Inglorioni asendamine Arweniga) – Stingi poolt superkurjamiks mängitud Feyd-Rautha Harkonnen oli üldse puudu (Glossu Rabban mõjus nagu Putini turvamees, aga too tegelane oligi sinnakanti) ja nii soo- kui rassivahetuse läbinud Liet Kynes oli pandud hoopis teise rolli (see läheb osaliselt ka võuklolluste rubriiki). Õnneks see loo pealiini päris ära rikkuda ei suutnud.

Samas meeldis väga väikeste heade detailide lisamine. Esmakordselt Düüni-filmides (minu teada) oli ornitopter tõepoolest kiilisarnane, kiiresti liikuvate tiibadega lennumasin – ulmeline muidugi, aga nägi paganama äge välja (eriti pikeerides, tiivad kokku tõmmatud). Mahasülitamisega tervitus kui suurima lugupidamise näitamine (kõrbeplaneedil anda teisele enda niiskust!). Prana-bindu võitluskunst oli ema ja poja lennukimadinas Harkonneni sõduritega täitsa äratuntav. Eriti vahva oli päris Muad’dib ehk kõrbe hüpikhiir, kelle järgi Paul hilisema nime sai.

Näitlejate enamik olid päris head valikud. Timothée Chalamet on väga hea noor näitleja, aga minu arust Pauli kohta veidi liiga kleenuke (võitlusstseenides natuke segas). Leto ja Jessica, samuti Kõrgeauline Ema Mohiam, Gurney ja Chani olid väga hästi valitud (Stilgar seevastu mõjus juhi kohta liiga maavillasena). Isegi natuke “painutatud” kujutamisega Duncan Idaho ja dr Yueh ei seganud, ehkki näitlejad olid tiba teistmoodi kui raamatus ja eelnevates filmides (aga tont küll – Jason Momoa Duncan on siin ikka tõsine badass). Natuke kahju oli sellest, et Kõrgeauline Ema loori kandis – see oli küll loole kohane, aga Charlotte Ramplingit oleks tahtnud paremini näha. Ta suudab sedalaadi nõiatüüpe ülihästi mängida (vt “Red Sparrow”, kus ta KGB spioonikooli matroon oli).

Võitlusstseenid olid päris head, eriti kahevõitlused ja Duncani viimane lahing. Natuke kummaline (ehkki mitte päris stiilist välja) oli lahinguväljastseenide ülesehitamine jaapani mõõgatehnikale. Nii Harkonnenid kui sardaukarid kasutasid äratuntavalt samuraimõõga moodi sõjariistu ning lahingustseenid meenutasid kohati kujutluspilti “Tähtede sõda” lavastavast Akira Kurosawast.

Viimaks siis halvemast poolest ka. Kaks tegelast kukuvad ansamblist välja. Esmalt muidugi Sharon Duncan-Brewsteri Liet Kynes, kes on lihtsalt täiesti teine tegelane kui raamatus. Ja ehk kõige halvem üllatus oli Stephen McKinley Henderson Thufir Hawatina – kamoon! Thufir oli mentaat ehk eritreeninguga inimarvuti (Butleri džihaad ehk see, miks neid inimesi vaja oli, jäi ka lahti seletamata). See ümmargune onkel siin filmis mõjus aga nagu kroonu urjaadnik Lutsu “Suves” (punased lampassid jäid pükstelt puudu, oleks täismäng olnud). 😛

Natuke noomiks eestikeelse tõlke tegijaid. Misasi on “reverend ema”? Ingliskeelne “house” suguvõsa tähenduses on “koda” (Atreidese koda), mitte “maja”. Paaris kohas oli selgeid möödapanekuid veelgi.

No ja päris ilma võuklemata ka ei saanud. Kui Atreidesed ja ka fremenid olid ameerikalikult korrektsed (loe: igast rassist, ehkki fremenite seas vist aasia päritolu näitlejat ei märganud), siis Harkonnenid mõjusid ulmefilmi ära eksinud skinheadidena, kes loomulikult olid kõik valged (ehkki tõele au andes aitas seda veidi tasakaalustada tõmmunahaline Jamis, kellega Pauli võitlema sunniti ja kelle ta kahevõitluses tappis).

Aga summa summarum – tänapäevase, arulagedusest kubiseva maailma kohta hr Villeneuve’ilt üllatavalt hea tulemus. Järgmist osa ootab Kakk juba huviga.

Filmielamus: The Big Short

Kuna seda filmi paaris investeerimisteemas soovitati, vaatasin kordusest ära.

On tõesti hea film. Väga korralik näitlejatebrigaad (eriti Christian Bale ja Brad Pitt) teeb selle loo märksa suuremaks kui üle-eelmise aastakümne kurikuulsa börsiämbri oma. “The Big Short” on “Idiocracy” suurem, kõrgharitud ja lipsustatud vend – mõlemad toovad väga hästi välja ohud, mille toovad kaasa mugavus, nürimeelsus ja manipuleeritavus. Nii minevikust ajamasinaga saabunud Not Sure kui ka tänapäeva Ameerika Mark Baum ja teised küsivad endalt: “Mida ühiskond valesti tegi, et inimesed nii lollideks jäid…?”  Isegi naerda väga ei taha – see lugu näitab ilmekalt, kuidas ühtede lollide loll käitumine rikub põhjalikult ära teiste lollide (aga süütute) inimeste elu.

Soovitaks seda lugu kindlasti vaadata Eesti meediainimestel, suurel osal poliitikutest (eriti sotsidel ja jestidvestidel) ning veel eriti sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna akadeemilistel töötajatel (seda viimast just kontekstis “kuhu viib absurdne soovmõtlemine”).

Filmielamus: A Star is Born

Oli aega nüüd ka see film kordusest ära vaadata. Tegelikult on see kahetine elamus. Lugu kui selline väga ei meeldinud.  Näitlejad ja muusika seevastu olid viimase peal.

Lady Gaga lavapersoon käib mulle sügavalt vastukarva, suur osa selle persooni muusikast ka. Lisaks lavapersoonile käivad vastu ka mitmed tema lavavälised seisukohad ja arusaamad. Aga pagan, see tüdruk on andekas – seda on nähtud juba varem neis videodes, kus ta laulab iseendana, üksi klaveri saatel. Ja nüüd on nähtud, et ta on lisaks ka väga hea näitleja. Kusjuures tema tegelaskuju muutub filmi jooksul päris palju, aga jääb usutavaks.

“Shallow” on küll juba natuke ära leierdatud, aga see on endiselt superlugu. Ja seal filmis on häid asju veel. Bradley Cooper tegi ka hea esituse ja õppis (kuuldavasti aastaga) täitsa ägedalt kitarri mängima, Sam Elliott on häid osi ennegi teinud – aga see film on ikkagi Gaga soolo.

Queen: filmiga ja filmita

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space’ist edasi.)

Mõtlemapanev

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…

Filmipaus 2019

Eelmisel esmaspäeval vaatasime ITSPEA kursusel jälle “Idiokraatiat”, täna oli retsensioonide tähtaeg.

Nagu eelmistelgi aastatel – see, mida filmis nähti ja ära tabati, oli üpriski seinast seina.  Seekord suutis üks tudeng tõmmata isegi paralleeli Orwelli “1984”-ga (keskmine inimene Süsteemi vastu). Aga oli taas ka mitmeid, kes nägid üksnes roppu nalja.  Ent eraldi tunnustusena tuleks mainida asjaolu, et ühed esimesed retsensioonid tulid inimestelt, kellel siiani eesti keel veel natuke konarlik on.  Müts maha nende ees.

Sel aastal aga lisandus veel mainimine, et kliimamuutuste vastu ei aita koolist viilimine kohe mitte kuidagi – pigem võib nii toota tüüpe, kes on valmis lekkivasse tuumareaktorisse vett valama.

Filmielamus: Pohmakamängud

Kakk fännab “Sõrmuste isandat”. Ja “Tähesõdasid”. Ja “Näljamänge” takkapihta.

Esimesena tulid “Kosmosekerad“. “Näen, et sinu Schwartz on peaaegu sama suur kui minul”, Dark Helmet, Yoghurt, meeskoer Barf, printsess Vespa ja prints Valium.  Suurekaliibriline ja väga kreisi pila, mille tõttu aga originaal üldse kehvem ei tundunud.

Nüüd siis “Pohmakamängud“, Näljamängude vaimupuudega väikevend.  Pöörane, padujabur ja ajastukohaselt natukene (või mitte väga natukene) lilla.  Ent mitte poliitkorrektne. Väga kaugel sellest.  Piisab ainult president Snowbama tegelaskuju nägemisest.

Film on täis pisikesi vaimukaid nõkse ja üllatavalt lahedaid kõverpeeglikujusid. Peategelaste kamp on laenatud ilmselt “American Reunionist“. Katnip Everlean (Usbekistani päritolu Rita Volki esituses) on üllatavalt kahtpidi töötav tegelaskuju –  peaaegu nagu päris Katniss ja siis jälle ei ole ka (sama käib JustMitchi, Effingu, Chineca ja mitmete tegelaste kohta veel). Äärmiselt sürr, ent padunaljakas on multikakangelaste sissetoomine (eriti koht, kus muppetid kurjaks keeravad – “me nägime inimeste kurjuse kogu sügavust”, bla-bla-bla).

Aga nagu ka “Tähesõdade” puhul, ei tundu originaal pärast selle kamarajura äravaatamist põrmugi lahjem (pigem vastupidi). Nüüd ootaks väga, millal kahele ka kolmas lisandub ehk siis “Sõrmuste (l)isand” (alias Bored of the Rings) ära filmitakse.

Lõpetuseks küsimus: kas selles, et siiani ei ole selle filmi kohta olnud veel kuulda sõgestunud sõsside paanilist röökimist, on süüdi see, et
a) nad pole seda filmi näinud,
b) nad pole sealsetest mõnitustest aru saanud
või c) nad kardavad, et neid loetakse filmi tegelaste hulka?