Filmipausi kokkuvõte 2017

06.11.2017

Kakk on juba mitu aastat teinud enda ITSPEA kursusel semestri keskel rebaste ehmatamiseks filmipausi ja näidanud vana head “Idiokraatiat” (täiesti viisakalt ja legaalselt – ametlikus õppekeskkonnas õppeülesandena ja ametliku koopia pealt). Üldiselt on mõtteraputajana päris hästi töötanud – soovijad on saanud lisapunktide eest ka filmile retsensioone kirjutada, need on alati olnud üsna seinast seina.

Seekordne retsenseerimistähtaeg kukkus just ning peab ütlema, et sel korral vaevus arvamust avaldama vaid ca kümnendik seltskonnast. Kõik nad said vaeva eest enda punktid ausalt kätte, kuid ka seekord oli arvamusi kogu spektri ulatuses. Mõned nägid vaid lolli komöödiat, mõned tabasid ära vajaduse õppimisse tõsisemalt suhtuda, mitmed tõmbasid paralleeli Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning praeguse USA riigijuhi vahele (seda tegid muide ka filmi loojad, öeldes viimatise valimiskampaania käigus, et nad vist said kogemata dokkariga hakkama). Õnneks oli ka neid, kes said lisaks pihta Carl’s Jr-le, Tarrlytonile, FDA äraostmisele Brawndo poolt jmm torgetele – tegelikult on ju filmi peamine raskuspunkt mitte niivõrd tuleviku antiutoopial, kuivõrd just kasvaval lollusel meie endi ümber.

Igatahes tuleb praktikat jätkata. Kui kasvõi paar inimest tõsiselt elu üle mõtlema õnnestub provotseerida, on lugu asja ette läinud.

Mõte filmist

07.10.2017

Viimasel ajal on igasuguseid jamasid tavapärasest rohkem olnud. Aga just eile õhtul tuli telekast “Marsielaniku” film – film on nii ja naa, aga Matt Damoni mängitud peaosaline on äge tüüp ning ütleb lõpus ühe mõtte, mis tasub kõrva taha panna.

At some point, everything’s gonna go south on you… everything’s going to go south and you’re going to say, this is it. This is how I end. Now you can either accept that, or you can get to work. That’s all it is. You just begin. You do the math. You solve one problem… and you solve the next one… and then the next. And If you solve enough problems, you get to come home.

Teeme ära. 🙂

“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16.07.2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

Filmielamus: Point Break (2015)

13.07.2017

Vaatasin Telia filmiriiulist ära “Murdepunkti” 2015. aasta uusversiooni (samanimeline ja -sisuline film tehti ka 1991. aastal).

Lugu ise on keskeltläbi harju keskmine. Näitlejad ka – omaaegsele paarile Keanu Reeves – Patrick Swayze (pluss veel Gary Busey kõrvalosas) jäädakse alla. Tänapäevasele action-ile üsna omaselt käib läbi häiriv, koomiksilik lihtsustamine.  Aga film väärib vaatamist kolmel põhjusel.

Esmalt loodusvaated – “Murdepunkt” annab ses osas silmad ette suurele osale National Geographicu toodangust. Ilmselt on drooniajastu selle koha pealt küll positiivne nähtus.

Teiseks kombinatsioon kaskadööritööst ja eriefektidest – hea suure telekaga vaadates võttis korduvalt ikka kõhu alt päris õõnsaks (näiteks peategelase hüpe eemalduva kõisraudteevaguni katusele).

Aga vist suurim pluss oli filmi hoiatav sõnum selle kohta, mida võib teha idealistlike noorte inimeste sattumine mingi jabura ideoloogia mõju alla. Käesoleval juhul on tegu ärakeeranud looduskaitsjatega, kuid see kõik on väga tuttav ka teiste erinevate -istide ja -astide juurest, kelle suur sallivus lõpeb otsekohe, kui teine pool peaks midagi teistmoodi mõistma (viimase hea näite päriselust pakkusid hiljuti nn protestijad Hamburgis).

Filmis on ses osas mitu head detaili – näiteks pärineb filmi antikangelane Venetsueelast (üks väheseid seni allesjäänud marksistlikke hullarühiskondi – ehkki on ka võimalik, et see võeti osatäitja Edgar Ramireze päritolu järgi) ning peategelase love interest on filmi alguses arhetüüpne rastamütsikesega puukallistajast tibi ja filmi lõpus püstolkuulipildujaga pangaröövel, kelle peategelane on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Kõige kõnekam on aga see, kuidas kogu ideeline kupatus toetub ühe pururikka araablase põhjatule rahakotile (paralleel läänemaiste latte-kommunistidega on ilmne) ning pärast selle ärakukkumist näidatakse peagi enda tegelikku olemust tavaliste röövlitena.

Keegi kunagi ütles, et “punane ja roheline annavad kokku pruuni”. Esmakordselt kuulsin seda omaaegsete Virumaa rattaretkede ajal ning siis ei saanud aru, kuidas – tollane “rohelus” ju hakkas selgelt punastele vastu. Näib aga, et laiemas läänemaailma kontekstis on sel killul tõepõhi all.

Tom rokib

08.01.2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up‘i.

42 nohikufilmi

03.11.2016

Ars Technica portaal paneb ritta 42(!) filmi, mida iga nohik peaks enne surma nägema. Kakk on suuremat osa isegi näinud ja päris nõus. Aga paneks juurde

  • Idiocracy – see läheb iga aastaga järjest prohvetlikumaks kätte. Näiteks ei oleks osanud arvata, et pornokunn ja profimaadleja Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho võiks päriselus USA presidendivalimised võita. Tänaseks ei tundugi see väga ebareaalne.
  • Spaceballs – “Tähtede sõja” keskmise vaimupuudega kaksikvend on lihtsalt kohati padunaljakas – ning kohati ka mõtlemapanev.
  • Hackers – on küll puhttehnoloogilises mõttes natuke totu, aga päris nägemata ei tohiks see ühelgi nohikul olla. Kasvõi göölpauer Acid Burni, eriti aga The Plague’i (iiiiiiiiivõllll!) pärast. Ja see “Muuuuuu!”-tsitaat on üsna surematu.
  • Gattaca – loo põhimotiivi üle võiks vaielda, aga mõtlemapanijana on see film üks parimaid omasuguseid.
  • Equilibrium – kui Matrix on sees, siis võiks ka see olla. Ühine nimetaja peale ilmumisaja ja žanri on ka väga hea lähenemine võitluskunstide esitamisele.

Vaatamist on muidugi veel (näiteks vähemalt mingi annus Tolkieni – olgu siis raamatute või filmide kujul – on kohustuslik: muidu ei saa üldse pihta, miks maailmas on 42* (n+1) tuhat Aragorni-, Gandalfi- või Bilbo-nimelist arvutit).

Prohvetlik värk

06.01.2016

Vanad head ulmekad osutuvad üha enam prohvetlikuks kraamiks….

Policeman: Maniac is imminent. Request advice.
Radio:  With a firm tone of voice…
…demand maniac lie down
with hands behind back.
… (Simon Phoenix laughs his ass off)
Policeman: Maniac responded scornfully.
Radio: Approach and repeat ultimatum
in an even firmer tone of voice.
Add the words: “or else. ”
… (Simon Phoenix gives everyone a good thrashing)
Policeman: We’re police officers! We’re not trained to handle this kind
of violence!

“Demolition Man” (1993), peaosades Sylvester Stallone ja Wesley Snipes.

Konkreetne stseen leidub Tuubis ka.

Aa, ja saadaks Angela Merkelile tervisi.

Ei tea, kumb…?

11.08.2015

Delfis ilmus sihuke pilt ühe naabermaa koledast riistast:

Topol-M

Seepeale meenus taas üks prohvetlikuvõitu filmilugu, kus oli sihuke riist, Dildozer nimeks:

Dildozer

Huvitav, millal seltsimees Ne Uveren seal piiri taga presidendiks saab…?

Filmielamus: Come as you are

18.06.2015

ETV2 näitas just üle hulga aja üht tõsiselt head filmi.

Enamasti kipub puuetega inimeste kujutamine olema filmis kas punnitatult kangelaslik, kohmakalt koomiline või siis nõukastiilis haletsev – ühesõnaga, võta üks ja viska teist. Selles belglaste loos ei olnud ühtki neist.

Pigem tuli meelde omaaegne Grönoleni noortelaager Norra mägedes. Seal sai esmakordselt kohatud raske puudega, kuid normaalses ühiskonnas kasvanud inimesi – ning nende mõttemall oli siinsega võrreldes üsna teistmoodi küll. Ei lugenud jalgade, käte või rataste arv, luges inimene ise.

Belglaste filmiloos otsustavad kolm raske puudega noormeest vanemate juurest nädalaks putku panna ja rännata läbi Euroopa Hispaaniasse, kus asuvat spetsiaalselt puuetega inimesi teenindav lõbumaja. Enne veel põigatakse teel sisse paari veinimõisa ning tehakse muudki pulli. Filmi tooni ei muuda ka see, et ühel poisil on ravimatu ajukasvaja ning hommikul peale edukat sihilejõudmist (igas mõttes) leitakse ta surnult merest ratastoolis istumas.

Vaadates tuli meelde kaks pilti. Üks oli ühest teisest filmist – nimelt see, kuidas McMurphy “Lendas üle käopesa” hullumajaseltskonna “hüppesse”  viis ja kokutava Billy natuke siinkirjeldatuga sarnaste meetoditega terveks ravis. Teine pilt Norra laagrist, kus taanlane ja hollandlane, mõlemad ratastoolis ja praktiliselt vaid pead liigutada suutes, üksteise võidu õlut trimpasid (kõrrega muidugi) ja lolli iba ajasid, nii et ülejäänud seltskond naerust lookas oli.  Seda oleks mõnigi “terve” inimene nägema pidanud.

Ja filmi soovitaks ka kõigile.

Võeh veel kord

23.03.2013

Juhtusin vaatama TV12 pealt veel üht viimase aja “mõõga ja mantli” sarja – 2011. aasta uusversiooni kuningas Arthuri legendidest. Mulje paraku täpselt sama kui “Troonide mängu” puhul – kui too oli “Dallas”, olgu see siis “Dünastia”.  Vanasti defineeriti rüütellikkust just nimelt läbi Arthuri lugude, nüüd on seal vaid ärapanemine (koos maha-, taha- ja minemapanemisega).

Aru ma ei saa, mis veider tung on viimasel ajal inimestesse sisse läinud, et vanu häid asju tuleb täiesti pea peale keerata ja ümber defineerida.