Filmielamus: A Star is Born

23.10.2020

Oli aega nüüd ka see film kordusest ära vaadata. Tegelikult on see kahetine elamus. Lugu kui selline väga ei meeldinud.  Näitlejad ja muusika seevastu olid viimase peal.

Lady Gaga lavapersoon käib mulle sügavalt vastukarva, suur osa selle persooni muusikast ka. Lisaks lavapersoonile käivad vastu ka mitmed tema lavavälised seisukohad ja arusaamad. Aga pagan, see tüdruk on andekas – seda on nähtud juba varem neis videodes, kus ta laulab iseendana, üksi klaveri saatel. Ja nüüd on nähtud, et ta on lisaks ka väga hea näitleja. Kusjuures tema tegelaskuju muutub filmi jooksul päris palju, aga jääb usutavaks.

“Shallow” on küll juba natuke ära leierdatud, aga see on endiselt superlugu. Ja seal filmis on häid asju veel. Bradley Cooper tegi ka hea esituse ja õppis (kuuldavasti aastaga) täitsa ägedalt kitarri mängima, Sam Elliott on häid osi ennegi teinud – aga see film on ikkagi Gaga soolo.

Queen: filmiga ja filmita

28.09.2020

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space‘ist edasi.)

Mõtlemapanev

02.02.2020

Juhtusin ETV pealt vaatama rootslaste telesarja “On meie aeg” (Vår tid är nu).  Vaatasin ja imestasin tüüpe, kes endale Rootsis elades Mao Zedongi pilte seinale kleepisid ja sotsiaaldemokraate(!) pisargaasitasid – kas nii siis minnaksegi heaoluühiskonnas lolliks?

Olgu, sarja tegevuse ajal ei olnud Rootsi veel täiesti heaoluühiskond, aga sõjast jäid nad puutumata ning sealtkandi elu oli ikkagi märksa kergem kui enamikul muul Euroopal. Ja samasuguseid tainaid oli omal ajal muidugi kõikjal läänemaailmas (kõige kurikuulsamad ehk olid RAFi omad Saksamaal), selle kõige tulemusi aga võib nendes maades näha siiamaani.

Kui mõelda, milliseid probleeme samal ajal siinpool raudset eesriiet lahendama pidi, siis näib asi küll eri planeetidena. Nii et paradoksaalselt tuleb loota, et meil siin elu liiga põhjamaiselt heaks ja igavaks ei muutuks…

APDEIT 09.02: panin toakoristamise kõrvalt teleka mängima ja sattusin nii ka järgmise osa peale. Üksnes kahe osa järgi otsustades tekib huvitav küsimus: nähtu põhjal on tegu ühe parima seni nähtud marksismi- ja kommunismivastase sarjaga, aga kas see oli tegijate eesmärk? Tänase Rootsi järgi võiks arvata, et seal, kus mina näen lurjust, näevad mitmed sealpool kangelast…

Filmipaus 2019

28.10.2019

Eelmisel esmaspäeval vaatasime ITSPEA kursusel jälle “Idiokraatiat”, täna oli retsensioonide tähtaeg.

Nagu eelmistelgi aastatel – see, mida filmis nähti ja ära tabati, oli üpriski seinast seina.  Seekord suutis üks tudeng tõmmata isegi paralleeli Orwelli “1984”-ga (keskmine inimene Süsteemi vastu). Aga oli taas ka mitmeid, kes nägid üksnes roppu nalja.  Ent eraldi tunnustusena tuleks mainida asjaolu, et ühed esimesed retsensioonid tulid inimestelt, kellel siiani eesti keel veel natuke konarlik on.  Müts maha nende ees.

Sel aastal aga lisandus veel mainimine, et kliimamuutuste vastu ei aita koolist viilimine kohe mitte kuidagi – pigem võib nii toota tüüpe, kes on valmis lekkivasse tuumareaktorisse vett valama.

“Water? What for?”

14.06.2018

Idiokraatia-film, nii pöörane kui see omas ajas ei tundunud, kipub üha enam tulevikuennustuseks

Oleks muidugi võinud arvata, kuhu viib jätkuv püüdlus jõgesid tagurpidi voolama panna.

Filmielamus: Pohmakamängud

02.03.2018

Kakk fännab “Sõrmuste isandat”. Ja “Tähesõdasid”. Ja “Näljamänge” takkapihta.

Esimesena tulid “Kosmosekerad“. “Näen, et sinu Schwartz on peaaegu sama suur kui minul”, Dark Helmet, Yoghurt, meeskoer Barf, printsess Vespa ja prints Valium.  Suurekaliibriline ja väga kreisi pila, mille tõttu aga originaal üldse kehvem ei tundunud.

Nüüd siis “Pohmakamängud“, Näljamängude vaimupuudega väikevend.  Pöörane, padujabur ja ajastukohaselt natukene (või mitte väga natukene) lilla.  Ent mitte poliitkorrektne. Väga kaugel sellest.  Piisab ainult president Snowbama tegelaskuju nägemisest.

Film on täis pisikesi vaimukaid nõkse ja üllatavalt lahedaid kõverpeeglikujusid. Peategelaste kamp on laenatud ilmselt “American Reunionist“. Katnip Everlean (Usbekistani päritolu Rita Volki esituses) on üllatavalt kahtpidi töötav tegelaskuju –  peaaegu nagu päris Katniss ja siis jälle ei ole ka (sama käib JustMitchi, Effingu, Chineca ja mitmete tegelaste kohta veel). Äärmiselt sürr, ent padunaljakas on multikakangelaste sissetoomine (eriti koht, kus muppetid kurjaks keeravad – “me nägime inimeste kurjuse kogu sügavust”, bla-bla-bla).

Aga nagu ka “Tähesõdade” puhul, ei tundu originaal pärast selle kamarajura äravaatamist põrmugi lahjem (pigem vastupidi). Nüüd ootaks väga, millal kahele ka kolmas lisandub ehk siis “Sõrmuste (l)isand” (alias Bored of the Rings) ära filmitakse.

Lõpetuseks küsimus: kas selles, et siiani ei ole selle filmi kohta olnud veel kuulda sõgestunud sõsside paanilist röökimist, on süüdi see, et
a) nad pole seda filmi näinud,
b) nad pole sealsetest mõnitustest aru saanud
või c) nad kardavad, et neid loetakse filmi tegelaste hulka?

Filmipausi kokkuvõte 2017

06.11.2017

Kakk on juba mitu aastat teinud enda ITSPEA kursusel semestri keskel rebaste ehmatamiseks filmipausi ja näidanud vana head “Idiokraatiat” (täiesti viisakalt ja legaalselt – ametlikus õppekeskkonnas õppeülesandena ja ametliku koopia pealt). Üldiselt on mõtteraputajana päris hästi töötanud – soovijad on saanud lisapunktide eest ka filmile retsensioone kirjutada, need on alati olnud üsna seinast seina.

Seekordne retsenseerimistähtaeg kukkus just ning peab ütlema, et sel korral vaevus arvamust avaldama vaid ca kümnendik seltskonnast. Kõik nad said vaeva eest enda punktid ausalt kätte, kuid ka seekord oli arvamusi kogu spektri ulatuses. Mõned nägid vaid lolli komöödiat, mõned tabasid ära vajaduse õppimisse tõsisemalt suhtuda, mitmed tõmbasid paralleeli Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning praeguse USA riigijuhi vahele (seda tegid muide ka filmi loojad, öeldes viimatise valimiskampaania käigus, et nad vist said kogemata dokkariga hakkama). Õnneks oli ka neid, kes said lisaks pihta Carl’s Jr-le, Tarrlytonile, FDA äraostmisele Brawndo poolt jmm torgetele – tegelikult on ju filmi peamine raskuspunkt mitte niivõrd tuleviku antiutoopial, kuivõrd just kasvaval lollusel meie endi ümber.

Igatahes tuleb praktikat jätkata. Kui kasvõi paar inimest tõsiselt elu üle mõtlema õnnestub provotseerida, on lugu asja ette läinud.

Mõte filmist

07.10.2017

Viimasel ajal on igasuguseid jamasid tavapärasest rohkem olnud. Aga just eile õhtul tuli telekast “Marsielaniku” film – film on nii ja naa, aga Matt Damoni mängitud peaosaline on äge tüüp ning ütleb lõpus ühe mõtte, mis tasub kõrva taha panna.

At some point, everything’s gonna go south on you… everything’s going to go south and you’re going to say, this is it. This is how I end. Now you can either accept that, or you can get to work. That’s all it is. You just begin. You do the math. You solve one problem… and you solve the next one… and then the next. And If you solve enough problems, you get to come home.

Teeme ära. 🙂

“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16.07.2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

Filmielamus: Point Break (2015)

13.07.2017

Vaatasin Telia filmiriiulist ära “Murdepunkti” 2015. aasta uusversiooni (samanimeline ja -sisuline film tehti ka 1991. aastal).

Lugu ise on keskeltläbi harju keskmine. Näitlejad ka – omaaegsele paarile Keanu Reeves – Patrick Swayze (pluss veel Gary Busey kõrvalosas) jäädakse alla. Tänapäevasele action-ile üsna omaselt käib läbi häiriv, koomiksilik lihtsustamine.  Aga film väärib vaatamist kolmel põhjusel.

Esmalt loodusvaated – “Murdepunkt” annab ses osas silmad ette suurele osale National Geographicu toodangust. Ilmselt on drooniajastu selle koha pealt küll positiivne nähtus.

Teiseks kombinatsioon kaskadööritööst ja eriefektidest – hea suure telekaga vaadates võttis korduvalt ikka kõhu alt päris õõnsaks (näiteks peategelase hüpe eemalduva kõisraudteevaguni katusele).

Aga vist suurim pluss oli filmi hoiatav sõnum selle kohta, mida võib teha idealistlike noorte inimeste sattumine mingi jabura ideoloogia mõju alla. Käesoleval juhul on tegu ärakeeranud looduskaitsjatega, kuid see kõik on väga tuttav ka teiste erinevate -istide ja -astide juurest, kelle suur sallivus lõpeb otsekohe, kui teine pool peaks midagi teistmoodi mõistma (viimase hea näite päriselust pakkusid hiljuti nn protestijad Hamburgis).

Filmis on ses osas mitu head detaili – näiteks pärineb filmi antikangelane Venetsueelast (üks väheseid seni allesjäänud marksistlikke hullarühiskondi – ehkki on ka võimalik, et see võeti osatäitja Edgar Ramireze päritolu järgi) ning peategelase love interest on filmi alguses arhetüüpne rastamütsikesega puukallistajast tibi ja filmi lõpus püstolkuulipildujaga pangaröövel, kelle peategelane on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Kõige kõnekam on aga see, kuidas kogu ideeline kupatus toetub ühe pururikka araablase põhjatule rahakotile (paralleel läänemaiste latte-kommunistidega on ilmne) ning pärast selle ärakukkumist näidatakse peagi enda tegelikku olemust tavaliste röövlitena.

Keegi kunagi ütles, et “punane ja roheline annavad kokku pruuni”. Esmakordselt kuulsin seda omaaegsete Virumaa rattaretkede ajal ning siis ei saanud aru, kuidas – tollane “rohelus” ju hakkas selgelt punastele vastu. Näib aga, et laiemas läänemaailma kontekstis on sel killul tõepõhi all.