Täiesti üllatav, et 2015. aastal suudeti läänemaailmas selline film teha. Väga heade näitlejatega pealegi.
Karm ja jõhker lugu lastekodupoisist, kellest saab Stalini Venemaal NKVD ohvitser ja kes hakkab otsima lapsi tapvat sarimõrtsukat. Tom Hardy mängib peategelase välja kõige vähem halva tegelaskujuna, Noomi Rapace tema naisena toob välja sellesse rahvasse üdini sissekasvanud misogüünia ja Joel Kinnamani “paha mees” on ikka tõsiselt jälk.
Kogu pilt sarnaneb visuaalselt päris palju “Näljamängude” 12. ringkonnaga, ent eestlaste vanem põlvkond tunneb sealt ilmselt väga paljusid detaile omast kogemusest ära. Ja muidugi selgitab see film praeguseks väga suurel määral Ukrainas toimuva tagamaid. Üksikuid selge inimlikkuse välgatusi on ka, aga need ainult rõhutavad sellise asja erandlikkust.
Eraldi tooks välja kogu ühiskonna ülesehitamise vale peale. Alates ulmelistest valesüüdistustest, mida keegi enam ammu imeks ei pane, ja lõpetades stseeniga, kus filmi lõpus jõhkra madina järel kurjami tapnud peategelane temast seejärel avalikkuse jaoks kangelase teeb. Ja kogu see vale kasvab selgelt välja ühest kindlast ideoloogiast.
Pole ime, et paljudes kohtades see film ära keelati. Keegi oli ida pool virisenud, et miks filmis Nõukogude Venemaad Tolkieni Mordori (!) moodi kujutatakse. Tuleks nende endi ütlust kasutada: “Ära peeglit sõima, kui endal lõust viltu.”
Filmi avalause on ilmekas: “Paradiisis ei ole mõrtsukaid.” Nojah, kuni 1979. aastani eitas N. Liit ka puuetega laste olemasolu selles riigis (kunagi doktoritööd kirjutades sattus see info ette)…