Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Veidi parem

13.07.2020

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Kraeküsimus

11.07.2020

Inimesi, kes teevad kontoritööd, nimetatakse valgekraedeks, füüsilise töö tegijaid aga sinikraedeks (on olemas ka täi- ja tatikraed, aga need jätaks praegu välja). Kuhu aga kuulub inimene, kes ei ole kraesid juba aastaid kandnud? Kaku “munder” koosneb reeglina Levi’se teksadest (sama mudel, mida Steve Jobs kandis – 501) ja enamasti Linuxi-teemalisest tumedast t-särgist. Kraed ei ole (kõige lähem asi kraele on trennikimonol). Kes ma siis ikkagi olen…?

Mõtte jätkuks

05.07.2020

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Mõistuse hääl

04.07.2020

Iff presidendiks!

Järjekordne

03.07.2020

ERR keskpäevased raadiouudised. Teise uudisena peale Prantsuse valitsuse tagasiastumist lugu sellest, kuidas rahandusminister pöördus rahapesu uurimiseks USA firma poole. Algus kenasti rahvusringhäälingule sobilik (fakti nentimine), siis aga pikk hinnanguid täis intervjuu opositsionäärist eksminister Jürgen Ligiga ning otse loomulikult ilma mingi kommentaarita valitsuse poolelt.

Ootame siis huviga, millal intervjueeritakse hunte lambakasvatuse, neonatse geiparaadi või sataniste ülestõusmispühade teemadel.

Kodune võrdlus

25.06.2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Ajakirjanduse ärimudelist

22.06.2020

Põhimõtteliselt on Postimehe peatoimetajal siin isegi õigus: vähegi tõsiseltvõetavamat ajalehte peaksid põhiosas ülal pidama tellijad, mitte reklaamijad. Aga…

Ma ei telli enam ammu ühtki Eesti lehte (kunagi tellisin mitmeid) ja nähtavas tulevikus ei kavatse seda ka tegema hakata. Ma arvan, et samamoodi mõtlejaid on üksjagu veel.  Miks?

Uudist kui fakti müüa tänapäeval ei õnnestu, selleks on Internetil liiga suur roll ning põhimõtteliselt peaks erapooletu faktiedastus olema rahvusliku ringhäälingu põhiülesanne (tõsi, Eestis jääb ERR sellega juba kaua  aega lootusetult jänni). Kommertsmeedia võimalus on pakkuda täiendavaid tõlgendusi ja taustainfot – ent Eestis on taas häda selles, et nii kommerts- kui riigimeedia istuvad ühes maailmavaatelises mullis koos ning kui nende arusaamu ei jaga, on ainsaks lahenduseks sotsiaalmeedia. Siit ka põhjus, miks paljud inimesed neile vastuvõetamatute arvamusavalduste eest maksta ei soovi ning Ekspressid ja Postimehed pidevalt virisevad.

Nii et soovitaks: a) leppida riigimeediaga kokku, et too edastagu vaid infot ja jätku tõlgendamine teiste kanalite hooleks, b) pakkuda mingisugustki ühisosa ka natuke teistmoodi mõtlevate inimestega (olgem ausad, keskmine eestlane ei ole vasakliberaal) ning c) saata kirjutav seltskond täies koosseisus mõnele heale eesti keele kursusele. Siis ehk tulevad vähemalt mõned tellijad tagasi.

Hea võrdlus

15.06.2020

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).

Ennäe imet

11.06.2020

Kollinäitusi (kus näidatakse seda vahvat, lahke loomuga koeratõugu) on vist siinmail enne ka nähtud. Eile aga räägiti, et keegi hakkaja inimene olla ühe suure hoone juures hoopiski lollinäituse korraldanud.

Vaatamiseks olid kohale toodud peamiselt harilikud lollid (Stultus vulgaris), aga esines ka erakonna- ehk poliitlolle (S. ideologicus) ning Facebooki-lolle (S. zuckerbergi). Idee kasutada hoidmiskohana sõiduautosid oli teravmeelne ning koroonaviiruse tingimustes ka täiesti adekvaatne – kahjuks aga ei suudetud uksi piisavalt hästi sulgeda ning mõned näidatavatest pääsesid ikkagi välja. Õnneks aga käitusid nad suhteliselt rahumeelselt, vaid mõni rohkem stressis eksemplar tegi möödakäijate poole koledat häält. Autodesse jäänud seevastu püüdsid end varjata igasuguste esemete taha.

Tõenäoliselt ei jää see esimene üritus aga viimaseks ning lolle näeb ka teistes Eesti linnades.

Paar mõtet

10.06.2020

Kui puuetega inimesed hakkaks maailmas protestima, siis oleks see ilmselt täitsa õigustatud – keskkonna ligipääsetavusega on probleeme enamikus maailma riikides. Avaldaksin omalt poolt toetust. Kui nad teeks seda laamendamise läbi (kreisi fantaasiapilt: Mella sõidab enda elektriratastooliga läbi Apple’i poe vitriini – massi  on sel masinal selleks piisavalt – ja rabab sealt paar i-juppi kaasa), oleks mul ikka kohutavalt piinlik. Sama oleks ka siis, kui viimaks hüsteeriliselt pattu kahetsev riik kaotaks ära kogu taristu Sotsiaalministeeriumist Invaruni (samas tegeliku probleemiga tegelemata) ning trenditeadlikud vasaknoored hakkaksid solidaarsuse märgina kõik jalgrataste asemel  ratastooliga sõitma.

Teine mõte: ma olen juba kaua aega valutanud südant kaelkirjakute salaküttimise üle. Tuli mõte vastav demonstratsioon korraldada – Saku Suurhall sobiks päris hästi. Koroona? Ah, sellest on savi.