Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia

Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.

Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.

Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.

Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.

Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.

Külalised kolledžis

Mõne nädala eest küsis Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendust vedav vana tuttav Leena, kas nad saaks ehk kolledžis enda arutelukoosolekut pidada. Kuna veidi varem sai neil ühel teisel üritusel veidi klaverdamas käidud, oli seltskond juba tuttav. Tuli ka idee meie maja robotitorkimist tutvustada. Paar head kolleegi olid lahkesti nõus appi tulema.

Vaade robotist
Janika vaates tehtud robotipilt – Kakk ajas saali poolt kägu vastu…

Üritus läks eile kenasti. Janikal õnnestus Düsseldorfist robotiga kohale tulla (tegelikult isegi kahega) ja vahva tutvustus teha. Muuhulgas oli ka juttu sellest, et kaugosalusroboti kasutaja ja ratastoolis olev liikumispuudega inimene satuvad sageli üsna sarnaste probleemide otsa (olgu see siis põrnitsemine, lollakad küsimused või isegi üle võlli abivalmidus).

Külalised jäid väga rahule. Aitäh Janikale, Katrinile ja Leole, kes appi tulid!

John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Hambaharjad ründavad

Sürr lugemine Ars Technica portaalist (ja selle peegeldus Slashdotis) sellest, kuidas Šveitsis tehti DDoS’i… hambaharjadega. Kolm miljonit “nutikat” hambaharja said robotvõrguks ning sellega tehti parajat pahandust.

Eesti keeles on hea kahtpidine lause: “Nutt tuleb peale”. Seda “nutti” topitakse tänapäeval ikka täiesti absurdsetesse kohtadesse. Ehk on edastatavatest andmetest mingitel seltskondadest tõepoolest kasu (on ka konspiratiivsemat sorti arusaamu), aga andmereostusest, energiaraiskamisest ja loomulikult turvalisus- ja privaatsusriivetest tulenev kahju on ikka kõvasti suurem. Nutt tulebki peale.

Ja nii tundub Walt Dismali nimelise kodaniku kommentaar Slashdotis sellest, kuidas varsti nutikad prill-lauad Pentagoni ründavad, ainult natukene jabur.

APDEIT 11.02: Nüüd väidetakse, et seda lugu tegelikult ei juhtunud. Samas on nutistu ebaturvalisus endiselt reaalne ning sedalaadi asjad sisuliselt praeguses seisus vältimatud. Nutistu (ja ka tehisaru) puhul tuleks pigem lähtuda põhimõttest “nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik” – sinna, kus saab ka ilma, ei peaks neid asju toppima.

 

Segasevõitu semestrialgus

Läheb jälle lahti…

Esmalt tuli Lätist (vastassuunas hr Korsakovile…) Riia tehnikaülikoolist ERASMUSe seljas üks Kashmirist pärit kutt siia kevadeks küberturbe magistrit kirjutama ja kauples Kaku juhendama. Kusjuures TTÜ-s see bürokraatia tõttu juhendamiskoormuse arvestusse ei lähe – aga vähemalt läheb järgmisel atesteerimisel arvesse juhendamine välisülikoolis. Igatahes oli paar päeva jupp tegemist, et täna õhtuks esmane aruanne (sisuliselt töö kavand) Lätti ära saata.

Siis on homme kolledži kevadiste lõputööde kavandite tähtaeg. Lõplik arv alles selgub, aga eeldatavasti tuleb kümmekond juhtmevedamist, lisaks veel kolm (TTÜ)  küberturbe magistrit sinna otsa.

Homme algab veel ka (jälle Garfiga koos veetav) sotsiaalmanipulatsiooni kursus. Pool semestrit, ca 80 nägu (kirju seltskond üle ilma – meie enda küberid pluss kümmekond külalist EuroTEQ-võrgustiku ülikoolidest).

Ja sinna otsa ülehomme algav e-ITSPEA – sel korral 70 osalejaga. Mõningate tehnoloogiliste arengute tõttu tuleb hindamissüsteem ringi teha ja eksam ainult klassikalisse suulisse vormi viia. Ei ole hea lahendus (kirjutama õppimine kannatab), aga lasta rahval lihtsalt kirjutamismasina nuppu vajutada ei ole ka mõtet.

Lisaks tuleb veel natuke teadust näppida ning sügissemestriks uude “Informaatika valikteemade” kursusesse viienädalane küberohutuse moodul kokku panna.

Igav ei hakka. 🙂

APDEIT 07.02: kolledži diplomande tuli kevadeks kokku 15. Kui kõik välja veavad, siis on senine semestrirekord 12 uhkelt ületatud.

Jõusaalijõrin

Viimasel ajal on jõusaalis tõsiselt häirima hakanud üks aina leviv epideemia. Tuleb kodanik saali, istub mingile pingile või masinale ja hakkab siis… telefoni näppima. Ja näpib 5-10 minutit järjest. Siis heal juhul teeb ühe seeria harjutust – ja näpib jälle sama pikalt. Nii kestab see 3-4 tsüklit, masin/pink on terve selle aja loomulikult kinni.

Eile õhtul oli saal üsna tühi (laupäev ikkagi), aga nagu kiuste istusid MÕLEMA jalapingi peal sedasorti eksemplarid. Mõlemal olid loomulikult klapid peas, seega kommunikeerumine oli ka takistatud.

Saalis on suured sildid, millel on mobla pilt punase keelumärgi sees. Niipaljukest aitab, et valjuhäälset mulinat tihti ei esine. Aga ka see on ära kuuldud, paar korda lausa otse keelumärgi all…

Ja demograafia on ka lai. Iga vanuse, soo, nahavärvi ja emakeelega (tõsi, mõned domineerivamad grupid esinevad küll).

Kodanikud, kutsuge mõistus vahelduseks koju ja tehke saalis parem trenni (lisaks kaastreenijate kurjaksajamisele ei ole nii pikkade pauside puhul ka jõutrennil suuremat mõtet).

Investeerimisaasta 2023

Aasta alguses jätkus turul karuhääl ikka täiega ja portfell kahanes korralikult. Aga nagu üks tuntud mees kunagi tuleviku väetise kohta ütles, tuli ka (ühe teise mehe sõnutsi) head kriisi ära kasutada. Täitsa kahju, et ostmiseks rohkem vaba raha ei olnud…

Panin müüki ka eelmisel paaril aastal kingituseks saadud KD ja WBD ning saadud raha läks taas laevandusse. Katsetamiseks sai juurde võetud mõned laevad veel, aga neist läks TRMD juba müüki, EURN ja BRY ootavad hinna paranemist (ilmselt vahetan uute proovitavate vastu – kahel esimesel on Taani ja Belgia 30% maksumäär, BRY on tüüpiline USA 15%-ne).

Aasta pluss:
* Alati saab hullemini. 🙂 Kukkumine aasta esimeses pooles oli päris kõva, aga päris pankrotid jäid nägemata.
* Aasta lõpp annab lootust asjade paranemisele uuel aastal. Isegi aasta viimane börsipäev lõppes väikese plussiga. 🙂
* ZIM, kes aasta keskel teatas dividendide peatamisest ja seepeale aktsiakursiga läbi põranda vajus, andis enne seda erakorralise dividendina sisuliselt terve aasta normi – kokkuvõttes ligi poole kogu saadud dividendist.
* Ehkki eelmise aasta dividenditootlust päris korrata ei õnnestunud, tuli see kokkuvõttes ikkagi üsna viisakas (eriti kriisiaja kohta – põhikontol ca 6%, PIK-il 9%).
* Pensionikonto seis absoluutsummas on aasta lõpuga peaaegu sama, mille 2021. aastal enda kätte sain – arvestuslik miinus on samas siiski hetkel veel korralik.
* Võlakirjadesse lisandusid paar paljuräägitud LHV võlakirja, mis tõstsid võlakirjade summaarse seisu isegi veidi plussi. Ja muidugi laekus ka intresse, mis karuturu tingimustes olid täiesti arvestatavad (ca 6%).

Aasta miinus:
* Summaarne netomiinus kasvas veidi veel (samas vähenes see viimase kahe kuuga märkimisväärselt).
* USA REITi SCU ümber tekkinud skandaal ja löömingud, mis lõppesid ülevõtmisega RITMi poolt. Kuna ostetud oli küllaltki kõrgelt, tuli valida kahjumiga müügi ja samamoodi kahjumiga ülevõtmise äraootamise vahel – müüsin enne ära. Võib-olla oleks ülevõtmisega natuke vähem kaotanud (tagantjärgitarkus…), aga tulemus oleks siiski üsna sarnane.
* Tallinna börs (kuid isegi siin sai Tallinna Sadamalt päris viisaka dividendi). Sadam on olusid arvestades normis, Nordecon käitub kohati imelikult ning Baltic Horizon on muidugi üsna põhja kukkunud.

Rivistus põhikontol (välisaktsiad):
* laevandus: BRY, DSX, EURN, EGLE, GNK, GOGL, GRIN, LPG, OP (paar kingiks saadud aktsiat), SBLK, ZIM
* muud: IBM, RIO, T
PIK-il:
* DSX, GOGL, LPG, SBLK, SLG, TWO, ZIM

Viimaks jõudis ka kohale, et PIK tuleb pensiaegse topeltmaksustamise vältimiseks viia 0% maksumääraga aktsiatele (vähemalt seni, kuni USA ja Eesti maksumäära vahet liiga suureks ei tirita – enne ei maksa midagi, pärast võetakse ühtviisi laia lauaga). Õnneks on suur osa “laevastikust” sellised, ainult ZIM on selge erand (kui aga nende tavapärane dividend taastub, tasub ikkagi hoida). Praegu seal olevad paar REITi on plaanis laevade vastu vahetada – samas on aga needki korralikult dividende teeninud ning on kavas tulevaseks säilitusfaasiks põhikontole võtta.

Järgmise aasta lõpuks võiks esialgu seisuga kuhugi nulli kanti jõuda.

Kes vana asja meelde tuletab

… pidi Valdeko Vende olema (vist kunagine Kojamehe kild oli).

Aga seekord on Maie Tuulik Õpetajate Lehes. Räägib täiesti elementaarsetest asjadest, mida mõnest jaburast ideoloogiast – või ka lihtsalt tänapäeva heast elust – ära keeranud inimesed terves läänemaailmas kaua aega eiranud on.

Äkki hakkabki pendel tagasi mõistuse suunas liikuma…

APDEIT 20.12: nüüd on kommentaariumist ka hästi näha, et seda artiklit oli tarvis.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.