Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

LHV möödapanek

13.09.2019

Näe, keegi kirjutas juba selle loo valmis, mida mitu päeva plaanisin ise kirjutada.  Suht kõik on ära öeldud. Siinpool oli täpselt sama seis – alguses “hurraa”, siis mõtlema hakates aga asendus see “ei lähe mitte”-tundega.  Võib-olla on kogu lugu lihtsalt halvasti läbi mõeldud ja ei tahetudki väikeinvestoritele mütsi silmadele tõmmata – aga mine võta kinni…  Ausa mängu saaks tagasi, kui ülemine piir tõsta 30 000 pealt ca kümnekordseks või üldse ära kaotada. Teine variant oleks tuntavalt vähendada tehingutasusid (mis on ilmselt keerulisem).

Sundjuhendamine?

12.09.2019

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Häda rahapuuga

11.09.2019

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.

Allikakriitikast

03.09.2019

Kirjutasin (peamiselt ITSPEA tudengite tarvis) Kaku Akadeemiasse sellise jupi.

Esialgu väga palju näiteid sisse ei pannud, aga kui peaks tahetama selleteemalist eraldi loengut, siis on näiteid kasvõi siin blogis kajastatud juhtumite näol piisavalt.

Read it!

27.08.2019

Asjalik lugemine Maarja Vainolt (Postimehes ilmub jampsi sekka ikka veel vahetevahel ka häid kirjutisi).

Uue õppeaasta alguses tuleb lasta ITSPEA rebastel see läbi lugeda.

Kole lugu küll

13.08.2019

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.

Parem hilja…

09.08.2019

Seda uudist oleks tahtnud Eestis näha millalgi eelmise sajandi lõpuaastatel või sajandivahetuse paiku.

Alates magistratuurist (ca 1993) kuni 2002. aastani oli see ju põhiline tegevus- ja uurimisvaldkond, üritasime TTÜ juures vastavat laborit/keskust püsti ajada (kui kedagi huvitab, siis üks lühike kroonikajupp on siin). Magistri- ja ka doktoritöö sai nendel teemadel kirjutatud. Ja tagantjärele oleks ehk ka Eesti riigil praegu lihtsam, kui oleks olemas üks juba sissetöötatud teadmuskeskus tehnoloogilise ligipääsetavuse valdkonnas. Paraku – oleks, oleks…

Tolle eespoolviidatud uudise sarnaseid uuringuid tehtud ja vastavaid signaale antud sai tollal korduvalt (sh oli täiesti ligipääsmatu TTÜ enda veebileht ja kogu selle aja massimeedia), kuid jäime täiesti hüüdjaks hääleks kõrbes.

Aga hea vähemalt, et asi liigub ja tänastel puuetega arvutikasutajatel on elu ehk jupi maad kergem kui tollal.

Märksa parem

15.07.2019

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

“Sitasitik, heinaritsik”

15.07.2019

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.

Microsofti kasutustingimused

08.07.2019

Seoses hiljutise uuendamisega sai nüüd ka ette võetud uued Microsofti kasutustingimused – näiteks privaatsust puudutav osa on saadaval ka päris viisakas eesti keeles. Hirmus kahju ainult, et väga suur osa kasutajaid seda kunagi ei loe (või kui loebki, on juba Google’i ja FB poolt nii juhmiks dresseeritud, et asja padutotalitaarne olemus kõrvust mööda libiseb). Paar pisikest refereeringut siiski:
* enamiku firma teenuste tarbimiseks tuleb lubada neil andmeid koguda. Nendes kohtades, kus nõustumine on vabatahtlik, peedistatakse kasutaja nõustuma vihjega, et tema sätted “võivad kaotsi minna”.
* lisaks MS enda andmekogumisele (loe: nuhkimisele) ostetakse kasutajate infot ka “andmemaakleritelt”. Mida iganes siin siis ka mõeldakse (FB? Google? Equifax ja teised selletaolised? Onu Sam?).
* huvitavamate kogutavate andmete seas on näiteks autentimisandmed (paroolid – ja ilmselt mitte üksnes MS teenuste omad), makseandmed (sh krediitkaardiinfo), tellimused (sisuliselt kogu netist ostetava kraami info), veebilehitseja sirvimisajalugu, mobiiltelefoni IMEI-kood, pildid, kogu suhtevõrgustik ja palju muud. Uuemast ajast on juures näiteks hääle- ja käekirjainfo.
* veebiküpsiste blokeerimine ei ole otseselt keelatud (asi seegi), aga kasutajale antakse selgelt mõista, et seda ei peaks tegema.
* firma “käitumiskoodeksis” on paar üldarusaadavat ja mõistlikku reeglit (ära riku seadusi, ära spämmi jne), ent on ka mitmeid selliseid, mis uduse iseloomu tõttu sõltuvad advokaadi oskustest ning koos võimalike sanktsioonidega (eriti teenuste sisule ligipääsu blokeerimisega) moodustavad väga ohtliku malaka ebamugavate inimeste vaigistamiseks. Näitena võib tuua laste kahjustamise (tänapäeval loevad mõned tainad ju selleks isegi lapse keelamist!) ning muidugi kaks juba vana tuttavat: “autorikaitse” ja “vihakõne” (jutumärgid on taotluslikud).
* Microsofti kontosse tuleb selle säilimiseks sisse logida vähemalt korra kahe aasta jooksul. Esmapilgul pole just suur asi, aga see a) on selgelt häiriv liigutus muude platvormide kasutajate suhtes, kel samas võib olla aeg-ajalt vajadus MS kontot kasutada, ja b) võib tähendada “konna keetmist” ehk vastava tähtaja järk-järgulist lühendamist edaspidi. Samuti võib see mõnda inimest kallutada eelistama Windows 10 puhul kohaliku kasutajakonto asemel Microsofti kontot (esimesel juhul peaks olema natuke rohkem võimalusi nuhkimist vähendada).
* tarkvara litsents on nüüdseks puhtalt teenusepõhine. Litsentsi ülekandmine (näiteks arvuti mahamüümisel) ei ole lubatud – selgusetuks jääb, kas ostja saab kasutada olemasolevat (huvitav, mis juhtub olukorras, kus kodanik A müüb enda vana arvuti kodanik B-le ja ostab kodanik C-lt “uue vana arvuti”?).

Kindlasti on seal üht-teist põnevat veel, aga ehk praeguseks aitab. Äkki paneb selle lugemine mõne inimese mõtlema.