Rubriik: Arusaamad

arusaamad ja seisukohad (vahel istekohad ka)

Tehisaru ja must lagi

Täna korraldas Riigikantselei Kirjanike Maja musta laega saalis avaliku arutelu teemal “Tehisaru ohtudest ja nende maandamisest: kelle käes on kontroll ja vastutus?”.

Esmalt tuleks korraldajaid tõsiselt tänada vajaliku ürituse eest. Seda valdkonda on vaja palju enam arutada ja lahti rääkida (ja just laia avalikkuse ees), kui seda seni on tehtud.

Aga palun mõelge teinekord koht ja aeg paremini läbi. Kirjanike Maja saal on pärit hoopis teisest ajastust ning algselt mõeldud selles samas majas elanud ENSV kirjanike eliidile. Korraldada midagi vanalinnas kell 9 hommikul tähendab üht kahest – kas otsida autole parkimiskohta (lihtne, aga üsna kallis lahendus oleks Vabaduse väljaku alune parkla) või tulla ühistranspordiga. Mõlemal juhul läbi kõige hullema tipptunni. Valisin bussi ja isegi ekspress nr 14 istus ummikutes. Kokku kulus rändamisele ligi kaks tundi. Kuna aga ürituse sihtgrupiks olid tõenäoliselt üsna aktiivsed ja hõivatud inimesed, siis tuleks sellega natuke rohkem arvestada. Praegu jäi ülaltoodud veebilehe järgi otsustades saalis tühjaks 22 kohta – kardetavasti oli üheks põhjuseks just aeg ja asukoht.

Mõlemad esinejad olid asjatundlikud inimesed, aga Risto Uuk esindas pigem LLM-i teemat ja prof. Maarja Kruusmaa närvivõrkude-põhist robootikat. Nende asjade riskid on üsna erinevad (ehkki on ka kokkupuutepunkte) – on päris palju selle ala inimesi, kes LLM-e õigeks tehisaruks ei peagi. Nii oligi, et kogu arutelu hajus ära liiga laiale alale ning lõpuks eriti kuhugi konkreetsesse punkti välja ei jõutud.

Ise tõstatasin privaatsuse ja hariduse teemad, millest teine jäeti täiesti arutelust kõrvale – minu arust on see vaat et kõige põletavam probleem ja seda just prof. Kruusmaa mainitud pöördumatuse tõttu. Suur osa inimestest suudab teadmisi omandada eeskätt nooruses – ja kui keskkooli- ja ülikooliaastad mööduvad pöidlaid keerutades (ei pea siin silmas mitte jõudeolekut, vaid nutiseadme näppimist, eeskätt LLM-ide kontekstis) ja enda pähe ei kogune eriti midagi, olemegi saanud hariduse mõistes kadunud põlvkonna.

Kui see piirdub mõne aastakäiguga, on see ehk veel ületatav – aga kardetavasti ei piirdu. Praegu on oht, et vähemalt 5-6 aastakäiku on enda tuleviku pöördumatult ära rikkunud – erandiks on vaid need vähesed, kes õpivad juba põhikoolis iseenda tuleviku nimel, mitte vanemate, õpetajate jt jaoks.

Lõpetuseks: tegelesin bussiga vanalinna kohale sõites natuke ühe sotsiaalmanipulatsiooni alla käiva tegevusega ehk üleõlapiilumisega. “Ohver” oli üks noorhärra, tõenäoliselt kesklinna gümnasist. Keerutas enda nutika kohal agarasti pöidlaid, ekraanil vaheldusid üks veidrate videodega sotsiaalvõrgustik (tõenäoliselt TikTok), riidepood (Zalando äkki) ja ChatGPT, kust pidevalt midagi küsiti. Kusjuures ka vaheldumine käis ca 10-20 sekundiliste intervallidega.

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka.
– Juhan Liiv

Mõtlemiseks

Leidsin Postimehe kommentaariumist huvitava viite – üsna värske lugu professor John Lennoxilt. Väga hea mõtteaine, sobib ka ülestõusmispühadesse.

Muuhulgas räägib ta viiest märgist, mis iseloomustasid N. Liitu enne selle kokkukukkumist ja mis on kõik väga selgelt nähtaval praeguses läänemaailmas. Nendeks on (minu tõlkes)

* tõe teadlik moonutamine, ideoloogia valitsemine tõe üle
* hariduse asendumine indoktrineerimisega, argumenteerimise asendumine vooruspoosetamisega1, tabuteemade kasv
* perekonna lagundamine
* transtsendentsuse kadumine (inimene ise on kõige ainus mõõt)
* üksikisiku moraalse vastutuse kadumine

Tõsi, kui päris aus olla, siis siinkirjutaja arvates iseloomustasid need märgid toda riiki algusest peale (kogu marksistlik umbluu põhineb nendel) ja see püsis suurema osa XX sajandist – seega võib ka praegune ärklemine Läänes jätkuda veel aastakümne või paar. Aga kokku kukub see niikuinii.

1 Mulle täitsa meeldib see hiljaaegu meedias väljapakutud eestikeelne vaste ingliskeelsele fraasile virtue signalling 🙂 . Tähendab siis olukorda, kus inimene üritab näidata end valitsevaid norme maksimaalselt järgivana ja teha isegi rohkem, kui nõutakse (vanasti öeldi ka “püham kui paavst ise”). Tegelikult on aga eesti keeles selle vasted juba vanast ajast olemas: “vagatsemine” ja “võltsvagadus”.

Ideaalne

ERR refereerib üht väga huvitavat artiklit – kahjuks aga on jäetud panemata link originaalile ning otsinguga ei õnnestunud seda samuti tuvastada. Seda oleks põnev originaalis lugeda (aga arvan ka, et minu tehtavad järeldused erinevad päris olulisel määral autori omadest).

Siin on muidugi väike küsimus ka – kui viiteid selgelt pole, siis on see kas a) veel “päris” artiklis dokumenteerimata eksperiment või b) tehisaru hallukas. Aga see tundub üsnagi tõepärane.

Nii et kokkuvõtlikult on eesti noorte poiste ideaalmees selle (küll üsna väikese) uuringu järgi
* karismaatiline
* särava naeratusega, kuid samas “ei näe sõbralik välja” ehk jahe ja eemalolev
* vägeva rahakotiga (min 10 milli)
* vägevate lihastega
* vägeva … Kermoga
* (kõige huvitavam): kütipilguga

Märkusena: mõned olid lisanud ka “feministi”, mis on sellises komplektis selgelt absurdne (nagu ka teised märkisid) – tõenäoliselt viitas see püüdele anda küsijale seda, mida too kuulda soovis.

Samas ei ole olulised:
* suhtlusoskus
* empaatia ja abivalmidus
* raamatu- ja elutarkus
* eetika, moraal,  viisakus ja kombed

Nii et kõige rohkem näib sellele personale vastavat noor Coriolanus Snow “Näljamängude” sarja “Laululindude ja mürkmadude ballaadist” (täpsemalt sealtmaalt, kus ta enda sõbra surma saatis ja ise tolle vanemate käopojaks hakkas). Ja see härrasmees oli ikka väga klassikaline psühhopaat.

Deklariväänamine 2026

Tuleb taas EMTA-t tunnustada – kui veel eelmisel aastal tuli investeerimiskontol eeltäidetuna vaid rubriik 6.5, siis nüüd oli ka 8.8 kenasti kohe olemas. Kindluse mõttes sai alla laaditud ja enne esitamist ise üle kontrollitud – aga kõik tundus paigas olevat.

Nii et sel aastal tegelikult suuremat väänamist ei olnudki. 🙂  Arvestades neid lugusid, kuidas eri maades tulude deklareerimisega higistatakse, on Eesti siin päris tubli arengu teinud.

Jan areneb (aga inimene…?)

Ülikoolis promotavaid suurfirmade internetipõhiseid tehisarulahendusi (ChatGPT, Gemini, Llama, Copilot jt) ei kutsu endiselt kasutama – põhjustest on siin juba juttu olnud. Õnneks on hakanud vaikselt arenema ka vabatarkvaralised lokaalsed lahendused.

Kui eelmisel aastal oli Jan.ai veel paras kurioosum (sellestki on siin juttu olnud), siis praegune versioon 0.7.5 on juba ääriveeri uurimisassistendina kasutatav. Jan.ai toetab tervet rida erinevaid mudeleid, Jani enda arutlev mudel suudab nüüd juba dokumente töödelda ja eri asju analüüsida. Suudab endiselt ka hallukaid näha, nii et tasub olla kriitiline. Aga arutleva mudeli arutluskäike on päris põnev jälgida – kohati teeb päris inimlikke lollusi, kohati aga annab ka mõne uue vaatenurga. Sel kevadel tehisaru ilmselt veel enda õppematerjalide kallale ei laseks, aga edaspidi võib juba vaikselt seda kaaluda.

Samas on (üli)koolides aga endiselt täiesti lahendamata see, kuidas takistada areneval tehisarul üha rohkemate inimeste taandarendamist. Ja endiselt on suurim riskigrupp just need totumad tegelased, kes sellega endale massiliselt vaimset rämpstoitu toodavad. Kuna teisalt on välja kujunemas ka arukas vähemus, kes teab, millal tehisaru kasutada ja millal mitte, siis tõenäoliselt võib lähiaastatel toimuda hariduse suurem jagunemine “tarkade” ja “lollide” omaks. Ja ühiskonna vaates ei ole see muidugi üldse hea lahendus.

Leo

Täna käisin TTÜ aulas Leo Võhandut ära saatmas. Mitte iga professor ei lähe sealt – saati veel nii, et üks kuuest kandjast on ülikooli rektor ja auspaleeris seisavad tõsised korüfeed. Aga see mees oli seda väärt.

Ent oleks tahtnud natukene rohkem seda, mida Leo ise armastas öelda: “Igal inimesel on oma kiiks!”. Voldikus oli küll kirjas rida tsitaate, aga need olid valdavalt Leo kohta veidi liiga tõsimeelsed. Ütleks, et Leo pika elu saladus oli kolmnurk – a) särav intellekt, b) uudishimu ja c) huumorimeel.

Kui hakata meenutama, siis tulevad järgmised mälupildid:
* Võimalik, et kohtusime ka varem, aga esmane otsene mälestus on 1991. aasta kevadsemestrist, mil Leo tollasele TI-61 õpperühmale mingit ainet luges. Seal tuli tollases Turbo BASICus erinevaid probleeme lahendada. 21-aastane Kakk väänas enda programmi päevakajalisse võtmesse ja kirjutas (hästi lihtsa) mängu Lahesõja ja pommitamise teemal. Leo jäi täitsa rahule (ja kiitis kiiksu).
* Mäletamise järgi oli ta kohal nii 1994. aasta magistrikaitsmisel  kui ka 1999. aasta doktori omal (mõlemas oli kaitsmiskomisjonis, tõenäoliselt ka selle esimees). Doktorantuuri ajal olime juba kolleegid ning sattusime päris tihti igasugu põnevatel teemadel rääkima. Sealtmaalt tahtsin olla samasuguse silmaringiga…
* Üsna legendaarne oli Leo kraadiõppeseminar, kus ta magistrantidele ja doktorantidele väga erinevaid asju õpetas ning kus õnnestus samuti osaleda.
* Mitmel korral õnnestus ka koos reisimas käia, sajandivahetuse paiku elasime mitu nädalat kõrvuti samas B&B-s Dublini äärelinnas.
* Leo üritas meid aidata ka omaaegse labori juures ning kui viimaks Kakk 2002. aastal sellega läbi kärssas, võttis selle üle (ehkki oli juba 1997. aastast emeriidiseisuses), vedas sealt väljakasvanud THINK Eestit veel ligi kahe aastakümne jagu ning andis teatepulga teistele üle alles 90-selt (!).
* Emeriitprofessorina vedas ta lisaks TTÜ tegemistele käima ka TLÜ informaatikaõppe – sealgi õnnestus temaga koos korduvalt kaitsmiskomisjonides olla ning muuhulgas õppida seda, kuidas olla ühtaegu kriitiline ja inimlik.

Siinkirjutaja muidugi ei mäleta Leo varasemaid tegemisi – neid võib aga lugeda Kaku ametliku doktorijuhendaja prof. Rein Jürgensoni kirjutatud kolmeköitelisest TTÜ informaatikainstituudi ajaloost ning selle järgi otsustades olid need vähemalt sama ägedad (ja värvikad). Kasvõi juba 47 juhendatud kandidaadi- ja doktoritööd räägivad iseenda eest.

Mitu kõnelejat ütles täna “Puhka rahus!”. Mina seda ausalt öeldes ei arvaks – ilmselt leiab ta ka teisel pool piisavalt palju põnevat tegevust…

Leo Mella juures 2014Leo 2014. aastal Mella juures (koos Mella maalidega)

Uut ja vana

… nagu ikka. Vähemalt ei lähe elu igavaks. 🙂

Uuelt aastalt sooviks tegelikult kasvõi väikest tagasitõmbamist eri marki lolluste osas (lõppev aasta aitas mõned neist tegelikult päris edukalt alla tirida, ent asendas need siis uute ja värvikamatega). Ja ühele naabrile soovib Kakk edukat lõhkiminekut (mitmes mõttes). Põnnadi-põnnadi… 😛

Filmielamus: Düün, II osa (2024)

Ka esimese “Düüni” järjefilmi vaatasin ära kõvasti hiljem, kui see välja tuli – nüüd peale õppetöö lõppu oli aega pikemalt maha istuda. Õnneks tulid mõlemad senised osad hiljaaegu tavatelekast ja olid kordusest vaadatavad.

Üldiselt jääb kehtima suurem osa esimese filmi kohta öeldust. Head näitlejad, ägedad madinad ja vägevad eriefektid, mõned ilusad visuaalsed detailid – ning ka üldiselt suuremas osas kanooniline, Frank Herberti raamatut järgiv lugu.

Austin Butler (huvitaval kombel on sellel päriselu näitlejal Düüni maailmas üsna tähendusrikas nimi) suudab siin filmis omaaegse Stingi vaat et üle mängida – Feyd-Rautha Harkonnen on ühtaegu nii selge sotsiopaat kui kummaliselt karismaatiline kuju. Ja kui eelmises filmis mängis Bene Gesseriti pildile Charlotte Rampling ema Gaius Helen Mohiamina, siis siin mõjub vaat et veelgi enam (isegi hoolimata lühikesest ekraaniajast) Léa Seydoux Margot Fenringina.

Miinuspoolelt mainiks ära eelmises filmis alguse saanud ja siin jätkunud võuklollused – eriti skinheadide sarnased, eranditult (üli)valged Harkonnenid contra krahv Coudenhove-Kalergi deliiriumis nähtud tulevasi eurooplasi meenutavad fremenid (lisaks olid vist kõik valgenahalised ka keiserlikud sardokarid).  Ja olgugi, et Herberti loodud zensunni usku fremenid ei ole päris võrreldavad  aluseksvõetud maise usundi järgijatega, mõjus sinna püüdlikult juurdepoogitud sooline võrdõiguslikkus… noh, ütleme viisakalt, et üsna ebausutavalt. Pealegi, kui Frank Herbert suutis Bene Gesseriti näol luua ulmekirjanduse ühe kõige võimsama naisjõu, siis milleks kogu seda võuklemist (muide, kui esimeses filmis oli Liet Kynes – raamatus Chani isa! –  mehest naiseks tehtud, siis nüüd oli sama juhtunud Shishakli-nimelise fremeniga) siia juurde üleüldse vaja oli…? Ja viimaks jäi Pauli poliitiline mõistuseabielu printsess Irulaniga piisavalt uduselt seletatuks – filmist jäi mulje, et Kwisatz Haderach leidis lihtsalt endale rikkama ja popima tibi.

Aga ühe põneva lisadetaili leidsin filmist küll. Kui Paul Atreidese proovilepanek mürginõela ja valukarbiga on “Düüni” lugude üks nurgakive, siis sellest filmist nähtub, et samasuguse proovi läbis (edukalt!) ka Feyd-Rautha Harkonnen (kusjuures ema Mohiami nõiakuju asemel oli piltilus krahvinna Fenring). Aga praegusesse filmi see mingil moel isegi täitsa sobis.

Üks küsimus jäi õhku: kui kogu Atreidese koda eelmises filmis ühe ööga minema pühiti, siis mis sai Thufir Hawatist? Gurney Halleckil õnnestus põgeneda ja ta tuli siin filmis uuesti välja, Paul pääses koos emaga ja Duncan sai neid kattes surma. Kuhu mentaat kadus?

Näis, mida kolmas osa toob – selle aluseks peaks olema juba järgmine raamat (“Düüni messias”). Kuuldavasti peaks Jason Momoa Duncan Idaho tagasi tulema (raamatu järgi ghola ehk klooni kujul) – kas see lõpeb edukalt või ämbris, näeb juba filmist.

Aa, ja lõpetuseks: seekord tuleb kiita filmi eestindajaid, eelmise filmi apsakad olid ära parandatud.

LLMi-buumist ülikoolis

Alates sellest, kui istuv president “TI-hüppe” välja kuulutas, on Tehnikaülikoolis käinud tohutu TI-promo. Välja on kuulutatud AI-tšempionide programm (naljakal kombel on siinkirjutaja ka üks neist – leiti, et keegi peab aeg-ajalt ka kriitilist häält tegema) ning kõikidele töötajatele reklaamitakse igat sorti selle valdkonna koolitusi.

Iseenesest on tore, et uute tehnoloogiatega tegeldakse – Tehnikaülikool peabki seda tegema (kes siis veel?). Ent kogu see õppetöö segilöömine AI-agentide ja “TI-assistentidega” on selgelt üle võlli läinud. Mõned punktid:

* LLMide lollikindlus jätab endiselt soovida. Seni, kuni kasvõi üks sajast vastusest on moodsa terminiga tööplönn (ehk näiliselt ilus, aga sisuliselt täielik jama), ei tohiks neid reaalses keskkonnas kasutada – ka siis, kui paljudel juhtudel ongi vastus reaalselt kasulik. Programmeerijad teavad, et kõige salakavalamad on loogikavead – programm töötab ja annab näiliselt õige väljundi, kuid vastus on vale. Praegu teevad LLM-id lollusi palju rohkem kui ühel korral sajast.

* Kõik TI-hüppe all promotavad LLM-id on omandvara ning ligipääsetavad võrgust. “Tee linnuke kasti ja me ei kasuta sinu andmeid”-juttu võib rääkida lasteaialastele. Ja omandvara aspekti võis näha ülikoolis mõne päeva eest, kui ülikoolile ostetud ChatGPT Edu litsentsid osutusid nii piiravateks, et olid suuresti kasutud. Õnneks seekord õnnestus mingid privileegid lahti saada, aga õppetund oli väga selge.

* Mõju üliõpilaste õppimisele, mõtlemisele ja kirjaoskusele on selgelt negatiivne. Olen praeguse SPEAIT kursuse raames külastanud kolleeg Kristjani läbiviidavaid seminare, kus tudengid ettekandeid teevad. Nii Kristjan pealikuna kui ka esinejad on iseenesest väga vahvad, palju annab juurde ka taustal toimuv tekstivestlus. Aga… Pea kõik esitlusslaidid on nähtavalt tehtud LLM-iga ning esinemises on see kohe näha. Ei ole vahet, kas slaidid on teinud LLM või teine inimene – oluline on see, et autoriks ei ole esineja ise. Ja kohe on ettekanne kramplik, puine ja sõnasõnaliselt slaidi tekstis kinni. Ning ka küsimustele vastamise võime kannatab, kuna inimene ei ole kogu materjali eelnevalt läbi “seedinud” ega ka mitte läbi kirjutanud (see viimane oli väga oluline juba keskkooli ajal – ja äkki oli nõuka-aegse ülikooli käsitsi konspekteerimises tüütuse kõrval ka midagi kasulikku?). Seega on siin sama seis kui turvalisuse ja mugavusega – mugavad süsteemid kipuvad olema ebaturvalised, kuna turvameetmed on tüütud…

Niisiis, siinkirjutaja arvates võiks ja peaks LLM-idega tegelema, aga

* palju suurema rõhuasetusega kohaliku paigaldusega ja vabavaralistele LLM-dele (näiteks PrivateGPT, LocalGPT, Jan.ai jt), vältimaks tootjalukustust;

* tehisarule antavate ülesannete vastutusrikkust tuleks suurendada järk-järgult vastavalt nende veakindluse paranemisele. Praegu tehakse suure hurraaga liiga tõsiseid asju – ei ole mõte kilplaste kombel ehitada alguses valesti ja siis pärast pingutada vigade ülesleidmise ja ärapaikamisega.

* ehkki vastutuse osas on välja öeldud, et vastutab inimene, tuleks see palju paremini paika panna. Praegu luuakse tehisarusüsteemidesse paras hulk viitsütikuga pomme – kui siis mingi aja pärast pauk käib ja tükid lendavad, peaks olema ka võimalik selle paugu tekitanud laisik üles leida.

* enne laiemat promo ülikoolis tuleks palju enam selgeks saada tegelik laiem mõju erinevatele protsessidele (sh õppimisele).

Arengud õppetöös

Läksin kolledžist doktorijuhendamise koolitusele ja kõndisin fuajees mööda tunniplaanitabloost. Seal seisis, et kolleeg Sirje õpetab “Füüsikat mittefüüsikutele”.

Jäin natuke mõtlema. Kas järgmine võiks olla “Arvutamine mittearvutajatele”? Edasi tuleks “Kirjutamine mittekirjutajatele”, “Lugemine mittelugejatele” ja viimaks “Mõtlemine mittemõtlejatele”.

Loodetavasti siiski asi nii düstoopiaks ei keera – aga mine sa tea. Tegelikult võiks lisada ka “Tehisaru arulagedatele”…