Rubriik: Arusaamad

ITSPEA kursusel lahati sel nädalal professionaalsust ja erinevaid  haridustasemeid. Paraku juhtus ka nii, et mitmete blogipostituste autoriks tundus olevat… üks C-tähega asi. Kindlasti kasutati seda muidugi ka varem, aga sel korral olid need postitused paremini näha.  Nii et ilmselt tuleb ikkagi hakata õppeaineid ringi tegema ja kirjaliku töö osa vähendama. Või teise, riskantsema variandina kasutada võitluskunstide lähenemist – “Mine poodi, osta endale vöö. Ma senikaua õpetan neid, kes päriselt õppida tahavad.”.  Kurb on aga see, et nii toodame veelgi juurde neid, kes liiderlikkust kiiduväärt omaduseks peavad.

Eks näe, mis sellega edaspidi saab.

Aga peale metallimürinat võtaks lugemise kõrvale kuulamiseks midagi rahulikumat ja (taas) iiripärast. Kuna ülehomme on palmipuudepüha ja seejärel algab ülestõusmispühade nädal, siis on sobilik võtta ette üks keldi kristluse parimaid muusikalisi väljendusi ehk Iona. See bänd on korduvalt ka Eestis käinud, esmakordselt vist omaaegsel Gospelfestivalil Linnahallis ning viimati veel kusagil kümne aasta eest.

Tegelikult ei ole Iona päris stiilipuhas “keldi asi” – alustati kaheksakümnendate lõpus, kuid “keldimaania” ehk Enya stiilis muusika esiletõus jääb natuke hilisemasse aega. Mitmed allikad liigitavad bändi hoopis progeroki alla. See aga ei muuda selget keldi nooti ega ka vaimulikku tausta (nimigi viitab saarele Šotimaast läänes, kuhu püha Columba rajas ühe tähtsaima kloostri keldi kristluse ajaloos).

Selle üsna kirju tausta ja seltskonnaga bändi põhijõududeks on algusest peale olnud põhjaiirlannast laulja Joanne Hogg ja kaks multiinstrumentalistist Dave’i – Bainbridge ja Fitzgerald. Ülejäänud koosseis on rohkem vaheldunud. Väheste eranditega on kogu muusika olnud ansambli omalooming (sarnaselt hilisema Queeniga märkisid ka nemad autoriks kogu bändi).

Esimeseks plaadiks oli 1990. aasta nimialbum (Spotifys on taas ainult hilisem kordusväljalase). Avalugu “Turning the Tide” on ilus, atmosfäärilise kõlaga keldi instrumentaal, järgnev “Flight of the Wild Goose” aga seevastu rütmikas progelugu – need kaks stiili määravadki plaadi meeleolu. Joanne Hogg kõlab siin plaadil mitte nii keldilikult, pigem võiks meenuda Cranberries ja Dolores O’Riordan. Aga muusika on hea – rütmimustri (palju on “lombakat” rütmi), pillikäikude ja tehnika poolest proge, vaimu ja meloodia poolest keldi muusika. Enda lemmikuteks on instrumentaalid (“A’Machair” on tõeline tehnikatulevärk), veidi popprokilikuma kõlaga “Dancing on the Wall” ja nimilugu, mida kuulates võibki end vaimus sealt saarelt leida.

Järgmine on 1992. aasta The Book of Kells, samanimelisest kuulsast raamatust inspireeritud kontseptuaalalbum. Kellsi raamat on kunstiteos, kuid ka evangeelium ning plaadi ülesehitus vastabki Uue Testamendi evangeeliumidele. Kahjuks Spotifys seda albumit ei ole, ent vähemalt leidus seal 1996. aasta live-album “Heaven’s Bright Sun”, kus osa selle plaadi materjali peal on.

See näitab ka ära, kui hea laiv-esineja see bänd on (omast käest saan seda ka kinnitada, on õnnestunud Tallinnas kuulamas käia). Seal on muuhulgas “Kells Theme” (plaadi põhiteema, meenutab alguses veidi Vangelise kuulsat “Chariots of Fire’t”, kuid läheb sealt põhjalikult rändama), samuti vahva keeleparalleeliga “Chi-Rho” (kreeka XP ehk Kristuse monogramm kõlab väljahääldatuna nagu ingliskeelne “hero”) ja “Luke” (ka “Luke: The Calf” ehk Luuka evangeeliumi teema). Siin plaadil on Joanne Hoggi hääl juba märksa “keldilikum” – oma osa oli ilmselt ka plaadile hääleseadja ja taustalauljana kaasatud “leedi Clannadil” ehk Moya (Maire) Brennanil.

Kolmandana tuleb 1993. aastast Beyond These Shores, mis on muusikaline kajastus V sajandil elanud püha Brendani müütilisest merereisist “Õndsate Saarele”, millena on mõned välja pakkunud Ameerikat. Brendani legend on muidugi värvikas ning ilmselt mitte kõik ei ole seal ajalugu, ent plaat on hea. Algab meditatiivse vilepilliga (“Prayer on the Mountain”), jätkub bändi ühe tuntuma (jällegi poprokivõtmes) looga “Treasure” (Matt 6:21). “Brendan’s Voyage” (ja lõpus “Brendan’s Return”) on paiguti väga sarnane Clannadi “Legendi” lugudega (see plaat tervikuna sobinukski filmi või seriaali muusikaks). Sellel albumil teeb külalisena kaasa ka üsna tuntud tegelane, “King Crimsoni” kitarrist Robert Fripp. Mõned lood on samuti külalisena plaadil oleva harfimängija Fiona Davidsoni looming.

Järgmisel nädalal on tööde lugemine erandina (Suurel) neljapäeval, siis jätkame sellesse aega sobiva Ionaga.