Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

05.02.2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Raamatusoovitus: Mick Hume, “Trigger Warning”

29.01.2018

Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.

Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune.  Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.

Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema  teadlikkuse abiga ehk  tagasi tõrjuda.

Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab  oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.

Raamat on leitav näiteks Krisost.

Ajakirjandus?

29.01.2018

Äripäev on  ilmselt aru saanud, et suur osa nende lehes avaldatavast materjalist on niivõrd küündimatu, et autori nime on piinlik sinna alla panna. Niisiis on juba mõnda aega päris suur jagu RSS-i kaudu saabuvast sisust ilma allkirjadeta. See, et järjest enam sisu on veel ka paywall‘i taga (lugemise eest tahetakse raha), on selles kontekstis veel eriti imelik.

Kahjuks ei ole nende tellija ja ei saa seetõttu jalgadega hääletada. Aga seda paari eurot artikli eest näete küll sama palju kui oma kõrvu.

Raamatusoovitus: Claire Fox, “I Find That Offensive!”

11.01.2018

Tegelikult on küsimus sellest, kust ikkagi nn lumehelbekesed tulevad, juba päris pikka aega ajusopis istunud. Konkreetset raamatut (ja mõnda veel – aga nendeni pole veel jõudnud) ajendas aga tellima lõppeva semestri ITSPEA kursuse eelviimane loeng sõnavabadusest ja tsensuurist Internetis. Seal sai muuhulgas toodud paralleel enda lapsepõlveaegade ja tänapäeva vahel, kus tuli tunnistada minevikus kõikvõimalike koledustega mahasaamist:

  • onnide ehitamine (looduserüüste!)
  • kalapüüdmine (vilistab loomaõigustele ja pole üldse vegan!)
  • Lindgreni Rooside sõja stiilis kambad (antisotsiaalne ja konfrontatsiooniline käitumine!)
  • puu otsa ronimised ja muu selline (enesevigastamine ja ilmselge riskikäitumine!)
  • ja veel mõndagi muud (poliitiliselt laus-ebakorrektsest sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi).

Ja ennäe: tuleb välja, et Claire Fox räägib enda raamatus praktiliselt sama juttu. Võiks arvata, et kui Claire oleks meesterahvas, siis poleks see raamat ehk saanudki sellisena ilmuda (quod licet Jovi non licet bovi). See on üsna mõtlemapanev ja ilustamata pilt tänapäeva läänemaailma noortest inimestest – eeskätt Suurbritannia, aga mingil määral ka USA kontekstis. Eriti põrutav oli aga lugu koolitäiest lumehelbekestest … moslemite tütarlastekoolis (kunagi sai siin imestatud, et “V nagu Vendetta” filmis olid homod ja moslemid ühel pool rindejoont – nüüd peab juba nentima, et mine hullu tea, äkki kusagil ongi nii).

Üsna hästi on raamatus välja toodud ka kogu selle nähtusekomplekti põhjused, alates kiivakiskuvast ülikoolikorraldusest ja lõpetades psühholoogiaterminite väärkasutusega (parim näide on muidugi kõikvõimalikud foobiad, mida tänapäeval mõned igal pool näevad; viimasel ajal on jõudsasti lisandunud ka “päästikute” ja “turvaalade” arutu pruukimine). Tegelikult tuleks see raamat võtta kohustuslikuks lugemiseks vähemalt ühes suures Eesti ülikoolis – Eesti ei ole õnneks veel päris raamatus kirjeldatud paikade tasemel, aga sedalaadi nähtuste levik on häirivas kasvutrendis juba mõnda aega.

Lõpetaks aga positiivse noodiga: kuni sedalaadi raamatutel veel ilmuda lubatakse, ei ole kõik veel päris puusse läinud.

Raamatu saab näiteks Amazonist.

Euroopa, millesse uskuda

04.12.2017

Huvitav, et see dokument võeti vastu juba maikuus, ent varem ei ole ühestki kanalist ette juhtunud (ja jälgin päris erinevaid asju). Näib, et oma peaga mõtlevad inimesed ei olegi siit maailmanurgast veel päriselt otsa lõppenud.

Päeva lause(d)

25.11.2017

“A MBA is like a can of car wax. If you put it on a Corvette, you’ll make something great. If you put it on a turd, all you’ll have is a shiny turd.” – keegi kodanik MetricT Slashdotis

Kodanikud njuujorklased

19.11.2017

Nagu ERR rõõmsalt teada annab, ei leidu New Yorgi linnas enam ühtki daami ega härrat. Ju siis ei jäänudki muud üle, kui teadaanded ümber teha.

Kui Eestis peaks samasugune asi päevakorda tulema (valitseva seltskonna pugejalikkust arvestades juhtub see siinmail tõenäoliselt üsna pea), siis ei peaks jalgratast leiutama. Kui nõukavõim esimest korda siiamaile saabus, tehti härradest ja prouadest samamoodi unifitseerit kodanikud. Et aga aeg-ajalt on siiski ka diferentseerida vaja, siis tegid tollased lõuapoolikud ettepaneku: kellel on, olgu kottkodanik ning kel pole, tuttkodanik.

Seega väike, ainult natukene houellenbecqlik fantaasiahüpe tulevikku, Lennarti lennujaama suvel 2030: “Austatud tutt- ja kottkodanikud! Saudi Arabia Airlinesi lend 464 hilineb poolteist tundi. Lennujaama mošee ootab sel ajal palvusele.”

Filmipausi kokkuvõte 2017

06.11.2017

Kakk on juba mitu aastat teinud enda ITSPEA kursusel semestri keskel rebaste ehmatamiseks filmipausi ja näidanud vana head “Idiokraatiat” (täiesti viisakalt ja legaalselt – ametlikus õppekeskkonnas õppeülesandena ja ametliku koopia pealt). Üldiselt on mõtteraputajana päris hästi töötanud – soovijad on saanud lisapunktide eest ka filmile retsensioone kirjutada, need on alati olnud üsna seinast seina.

Seekordne retsenseerimistähtaeg kukkus just ning peab ütlema, et sel korral vaevus arvamust avaldama vaid ca kümnendik seltskonnast. Kõik nad said vaeva eest enda punktid ausalt kätte, kuid ka seekord oli arvamusi kogu spektri ulatuses. Mõned nägid vaid lolli komöödiat, mõned tabasid ära vajaduse õppimisse tõsisemalt suhtuda, mitmed tõmbasid paralleeli Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning praeguse USA riigijuhi vahele (seda tegid muide ka filmi loojad, öeldes viimatise valimiskampaania käigus, et nad vist said kogemata dokkariga hakkama). Õnneks oli ka neid, kes said lisaks pihta Carl’s Jr-le, Tarrlytonile, FDA äraostmisele Brawndo poolt jmm torgetele – tegelikult on ju filmi peamine raskuspunkt mitte niivõrd tuleviku antiutoopial, kuivõrd just kasvaval lollusel meie endi ümber.

Igatahes tuleb praktikat jätkata. Kui kasvõi paar inimest tõsiselt elu üle mõtlema õnnestub provotseerida, on lugu asja ette läinud.

Nohikud ja managerid

04.11.2017

(Sel nädalal pidid ITSPEA e-õppurid IT-profi teemat lahkama, nii et ajakohane värk.)

Slashdoti nohikuarmee on taas päris huvitava kommentaariumi tekitanud – seekord siis sellest, miks ja kuidas töötajaid edutatakse (alguseosa; lõpus räägitakse algsest teemast kah 🙂 ). Loomulikult on ära mainitud ka Peteri printsiip.

Lisaks veel kaks klassikalist humoorikat lugemistükki samal teemal – häkkeritele manageridest ja vastupidi.

Õpikunäide autoriõigustest

02.11.2017

Nagu varem kirjutatud, avastas Kakk enda jaoks šveitsi rokkbändi Gotthard. Esmane impulss (üks hea lugu) tuli Spotify kaudu läbi ühe kogumikalbumi. Siis sai neid juba Tuubist otsitud ja autos pulga pealt kuulamise jaoks sealt alla tõmmatud. Ja viimaks jõudsid eile kohale 8 CD-Marketist ostetud ametlikku plaati (kogu Steve Lee aegne materjal). Nii see enam-vähem käibki – algul tiritakse kusagilt, siis viisakad inimesed ostavad asja ära ka.