Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Vabadus olla huvitav

30.03.2017

Vabadus sisaldab ka vabadust olla… huvitav.  Eriti viimasel ajal tundub, et tänapäeva Eestis on ideelisi kommuniste märksa rohkem kui oli sel ammusel ajal, mil kommunismust uksest ja aknast sisse pressiti ja sellega absoluutne enamik rahvast hoopiski selle suhtes ära vaktsineeriti.

Mõned huvigrupid võiksid sellest ehk midagi õppida.

Kaks märki

21.03.2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Saame eurooplasteks

13.03.2017

Juba aastaid tagasi Lääne-Euroopas konverentsidel käies sai sealses linnapildis pandud imeks kohalike ülekasvanud lapsukeste tegevust, kes värvišablooni abil avalikesse kohtadesse seintele lollakaid loosungeid tekitasid.  Mõtlesin veel, et inimestel on ilmselt hea elujärg, aga mõtestatust elus eriti pole ja seetõttu peab endale ise probleeme välja mõtlema (ehk kõige äärmuslikum näide sedalaadi heast elust lolliksminekust oli omaaegne RAF ehk Rote Armee Fraktion  Lääne-Saksamaal).

Nüüd on siis meil ka üha enam näha neidsamu lollakaid šablooniloosungeid – isegi Nõmme vahel, kus grafitit muidu suhteliselt vähem on.  Võtame siis positiivselt, Euroopa on viimaks siia jõudnud. 🙂  Tahaks ainult loota, et värvipihusti asemele millalgi H&K MP5 ei teki.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Kingime teile järelmaksu

11.02.2017

Eesti mobiilsideturul käib juba pikka aega löömine kolme suure pakkuja vahel. Kakk on olnud neist ühe klient algusest peale ning aeg-ajalt käivad teised kaks üritamas klienti üle lüüa. Äri on äri ning küsida võib, enamasti saab need inimesed ka viisakalt ära kuulatud (teevad oma tööd ju). Viimasel ajal on silma hakanud aga üks tõsiselt pahandav asi.

Helistab firma X. Pakub häid tariife ja kui kohe tulemust ei saa, hakkab rääkima “tasuta nutitelefonist”, mille kaubale peale saavat. Paar korda on pakkumine pärast meili peale saadetud ja sealt muidugi selgub, et tegelikult pakutakse sissemakseta järelmaksu – telefonil on küll natuke soodsam hind kui letilt ostes, kuid absoluutse enamuse lõpphinnast maksab “kingituse” saaja rõõmsalt kinni (ja tagasikäiku anda on keeruline, kuna paariaastane leping on juba kaelas).  Kurb on see, et tean päris mitut inimest, kes niimoodi enda küllalt tagasihoidlikust sissetulekust “tasuta” nutiseadet takkajärgi kinni taovad.

Daamid ja härrad, teie ärimudel lõhnab… kummaliselt.  Lõpetage ära.

Ettevõtluskontost

21.01.2017

Eesti riigiisad on käinud välja idee luua süsteem, kus väikeettevõtjad võivad endale luua ettevõtluskonto, kuhu kantavast rahast läheb automaatselt 20% maksudeks ning mingit paberimajandust ei ole vaja.

Ühelt poolt on see tänuväärt mõte. Mida enam inimesi valib kala asemel õnge, seda parem. Mustalt tegemist võiks vähemaks jääda ning mõnigi tegelane, kes paberimäärimist ei salli, hakkab ehk põhitöö kõrvalt ka mikroettevõtjaks.

Teiselt poolt on paraku jäetud märkamata, et kuluvaba ettevõtlust ei ole olemas. Ka “peaga töötajatel” on vaja töövahendeid – õpetaja vajab paberit ja kirjutusvahendeid,  börsikonsultant vajab (enamasti tasulist) ligipääsu erinevatele infoteenustele jne. Ja “itti” vajavad ilmselt tänapäeval kõik. Füüsilise töö  puhul on asi kordades hullem – ja paraku on Eestis maapiirkondade väikeettevõtjad vist pigem selle rubriigi omad.

Seega praegu jäetakse kulud rahumeeli kõik ettevõtja kanda (käibemaksust ei vabasta ju keegi), makse kooritakse aga täie raha eest. Natuke meenutab suure ja väikese Peetri lugu – “Algul sööme sinu leivakoti tühjaks, pärast sööb igaüks enda oma.”

Seega jääb Kakk vähemalt esialgu FIE-ks edasi (põhitöö kõrvalt muidugi). Loodetavasti ei hakata seda ettevõtlusvormi veelgi enam kottima kui seda seni tehtud on.

Nuttev siil ja öökiv kilpkonn

14.01.2017

Eile avaldati siis suure käraga “Eesti uus visuaalne identiteet”.

Põhiline tulemus tundub olema tõestus sellest, et mingil osal Eesti (enda arust) elitaarsemast seltskonnast on reaalsustajuga päris kehvad lood. Riik ei ole kaup, et teda peaks turustama, riigil on sümbolid – ja Eesti omad lipu, vapi ja rahvussümboolika näol ei ole üldse halvad. See, et mõni omast-arust-tegija räägib “rukkilillepurust” põlastavalt, on tema probleem, mitte riigi oma. Küll aga on riigi probleem, kui keegi tema nimel mõttetul viisil hunniku raha huugama paneb.

Kui keegi teeb Suurt Kunsti, mida mõistab vaid käputäis asjassepühendatuid, on see igati tore – seni, kuni seda ei pea lihtinimesed üüratu rahaga kinni maksma. Kui aga oma riigi sümbolitest saab aru vaid käputäis, siis on midagi väga valesti läinud (pealkirjas toodud epiteedid on vaid mõned neist, millega rahvasuu on juba jõudnud uut märki – või siis seda n.ö. malli, mida peamiselt promoti – “õnnistada”). Praegu on saavutatud üks sisuline tulemus, uue kirjastiili väljatöötamine. Iseenesest kena asi, aga ei maksa kaugeltki nii palju. Ja Eestiga puudub absoluutselt igasugune seos (isegi Aino on nimena pigem soome päritolu).

Tegelikult on sarnaselt mõne aasta taguse fooliumrevolutsiooniga selle triangli suurimaks väljundiks hoopis netimeemid (eriti vinge on Priit Pärna omaaegse kuulsa karikatuuri “Sitta kah!” uusversioon, kus lendavat Eesti siluetti asendab toosama nuttev siil ning lisaks on hobusel kiri “Rail Baltica”).

Kõige veidram on see, et sama reha peale astutakse teistkordselt – kogu trall Onia ümber polnudki ju nii ammu. Paneks siia lõppu ühe versiooni tollasest märgist, mille päritolu kahjuks enam ei mäleta (kui autor näeb, andku teada – panen viite juurde!), aga mis on täpne hinnang nii tollase kui ka uue märgi kohta, nii tulemuse kui esitamisviisi osas.

 

Eesti märk: Täitsa p...

Oravareform

08.01.2017

Nüüdseks on siis kaks Eesti suurparteid oma juhttöllid välja vahetanud. Pilt on kohe natuke parem.

Mis isand Pevkurisse puutub, siis omaaegne algus oli konarlik (kunagi on ka siin sel teemal kõvasti jõrisetud), aga vastupidiselt ootustele tuli temast (eriti reformlase kohta) lõpuks üllatavalt ontlik sotsiaalminister. Ja erinevalt paljudest üle-laipade-turnijatest ja üle kere tavotiga määritud tegelinskitest sai tema hakkama üsnagi sirgeselgselt. Nii et kui jõudis kätte eelmine juhtorava valimine, siis ei olnud tegemist üldse võrdse valikuga, oli Tolkienilt võrdpilti laenates valik inimese ja kääbiku vahel (ei mõtle füüsilist kasvu, vaid maailmapilti ja arusaamu). Oravad valisid aga kääbiku – mis sellest välja tuli, on hästi teada.

Seekord pandi siis vastu rämeda suuvärgi ja suure kirvega päkapikk… Isegi üllatav, kui selgelt valik tehti. Mine tea, ehk hakkab isegi valimistel osalemine tulevikus veidi mõttekam tunduma. Kui see teine suurpartei enda blatnoilepingu prügikasti viskab ja sorts Thulsa Doomile (sorry, Arnold!) ust näitab, siis võiks Eesti poliitikas natuke puhtamast õhust rääkida.

Uut ja vana

31.12.2016

Et Eesti telekanalite endi uusaastaprogramm pole juba aastaid olnud suurem asi (tõsi, seekord on lootust peale keskööd vana lemmikut ABBA-t näha), siis keerasin Kanal 12 peale, kust lasti ülemöödunudsuvise punklaulupeo kordust (“Aju puudutus” oli ikka üsna geniaalne nimi).

Eesti punksõnaseadjate omaaegne pipar kõrvetab ka tänases päevas täiesti asjakohaselt. Lõppevat aastat Eesti poliitikas ja meedias sobib iseloomustama Volmeri-Jürlau-Ernesaksa oopus “Suu laulab, süda läigib”:

Silm särab, hing mul heliseb
las massimeedia möliseb
on eesti asi see
on eesti asjake

(terve see laul on tegelikult asjakohane)

Aga lootma peab. Ehk hakkab Volgi omaaegne manamine “Aru pähe!” viimaks mõjuma. Või nagu punklaulupeol öeldi: lollus peab minema välja, tarkus peab tulema sisse.

Head ja paremat meile kõigile!

Ermmm…. ERM

28.12.2016

Kolleegid TLÜ-st korraldasid aastalõpu-väljasõiduseminari raames külastuse ka uude muuseumi Raadil, kus toimus poolteist tundi ringkäiku kohaliku giidi juhtimisel.

Ehitis on uhke, asukoht ka hästi valitud. Ent kui püsiekspositsioonini jõudsime, hakkasid kuklas kummitama kolm ameerika keele tähte: W, T ja F.  See ajaline teekond eelajaloost tänasesse oli nii plastikust kui olla saab. Üksikuid erandeid oli – vahva stend oli omaaegsetest protestisärkidest (“Fosforiit? Tänan, ei!” ja eriti “Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”).

Kurikuulus tükkideks lendav Maarja on seal ka alles, ehkki jalaga teda enam lüüa ei saa. Objekti nimi “Reformatsioon” aga kõlab endiselt sama adekvaatselt kui teha installatsioon sääsetapust ja nimetada see “Laulvaks revolutsiooniks” – põhjendusega, et ju Heinz Valk omal ajal kõnet pidades ikka mõne sääse maha lõi… Kui taas filmidest paralleele otsida, siis ajuti meenus selle ajarännaku juures “Demolition Mani” vägivallasaal ja kohati paraku ka Idiocracy (taas kord) ajamasin ja Chaplini juhitud natsid.

Õnneks olid ajutisemad ekspositsioonid märksa asisemad. Meelde jäid keeletuba ja põhjarahvaste teemaline näitus. Mis aga üldiselt häirima hakkas, oli multimeediumiuputus. Nagu parimatestki kommidest võib ülesöömise korral öökima hakata, nii on ka uute tehnoloogiatega – need on väga head tähelepanuvõitjad, ent kui nad peavad konkureerima mitte enam stendide ja paberite, vaid teineteisega, on tulemuseks lihtsalt väsitav virrvarr. Pealegi kipub ka siin rakenduma printsiip, mida kipub nägema uuemate arvutimängude juures – mida värvilisem ja siputavam, seda sisutühjem.  Märksa mõistlikum oleks pool praegusest interaktiivsusest ära jätta ja lasta allesjäävatel paremini esile tõusta.

Oli hea asi ära näha. Aga “Eesti rahva muuseumi” nime väljateenimiseks oleks vaja veel pingutada.