Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Räägime musta valgeks?

16.09.2022

Äripäevas on juba aasta aega ilmunud samasuguseid totrusi nagu see viimane siin. Hoolimata sellest, et reaalselt on “profid” suutnud inimeste raha kasvatada heal juhul kümmekond protsenti paarikümne aasta jooksul – ja tõenäoliselt mitte seetõttu, et nad ei oska paremini, vaid ilmselt pigem viitsimatuse (vabandust, ebapiisava prioritiseerimise) tõttu.  Ajada sellist jura

a) aastal, mil börsil valitseb ikka totaalne segadus (millel on rida täiesti börsiväliseid põhjusi) ja kursid kukuvad ka suurtel ja kasvava kasumiga ettevõtetel (ja mitte ainult Eestis),  ning
b) vaid aasta peale PIK süsteemi loomist

– no ma ei tea. Emb-kumb, kas on pangad ikka tõesti lahkuvate sambatajatega hädas ja sunnivad ajakirjandust lollusi  kirjutama, või on kirjutaja lihtsalt… huvitav.

Aga noh, teisalt – mida oodatagi väljaandest, mis tahab olla tõsiseltvõetav ärileht ning “teeb lõpliku digipöörde” sellisel moel. Ei ole kunagi tellinud (vähemalt lähiminevikus – ammuse aja osas ei julge päris pead anda), nähtavas tulevikus ei hakka ka.

Poola sokid

13.09.2022

Peaks vaatama, kust neid sokke tellida saab. Karm, aga õiglane…

Aasta PIK-i

09.09.2022

… ehk pensioni investeerimiskontot (II pensionisamba süsteemis) sai täis.

See aasta on muidu olnud aktsiaturgudel paras hullumaja. Ent mõned aktsiad on olnud läbi selle aja üllatavalt stabiilsed ning mõned teised maksnud ikka väga korralikku dividendi. Selle eest, et PIK kõigest hoolimata ikka veel aastataguse ajaga võrreldes plussis (hetkel küll üsna väikeses, mõnisada eurot) on, tuleb ehk kõige enam tänada Iisraeli laevandusfirmat ZIM ja nende päris pirakaid dividendimakseid sel aastal (samas on aktsia kurss viimastel kuudel tublisti kukkunud).

Stabiilsuse eest tuleks aga esile tõsta USA REITi ehk kinnisvarahaldurit CTOd, kes on momendil ainsana kursiga plussis (aga ka IBM on stabiilne olnud, hetkel kursiga küll väikeses miinuses). Ainus selge altminek on olnud SCU, mis kukkus kõvasti varsti peale ostmist (osaliselt oli süüdi Ukraina sõda, kuna nad olla kõvasti venelaste Yandexisse investeerinud), õnneks on seda soetatud üsna vähe (ja isegi nemad maksid väikest dividendi).

Üldiselt aga ongi plaan viia PIK rohkem REITide peale ning riskantsemaid asju proovida pigem põhi-investeerimiskontol (seal on kõvasti muudatusi tehtud, aga sellest mõni teine kord).

PIK hetkerivistus: Eestist TSM ja Baltic Horizon, mujalt CTO, IBM, KD (ikka seesama eelmise aasta IBMi kingitus, pole raatsinud ära müüa), RIO, SCU, SLG, TWO ja ZIM.

Aa, viimati sai sportlikust huvist proovitud, kas õnnestub varasemate pensihaldajate paarikümne aasta jooksul saavutatud 16%-ne kasv teha ära ühe aastaga. Päris pikka aega tundus täitsa saavutatav, viimase kuu-paariga läks seis natuke kehvemaks. Aga kui turgude kukkumine just sama hullusti ei jätku, siis on järgmiseks septembriks endiselt plaanis.

BBSummer Resurrections ’22

28.08.2022

… toimus eile Valtu jahimajas.

Kakk ei olnud varem ausalt öeldes üldse BBüritustel käinud, aga omaaegne jutuka- ning hilisem haridustehnoloogiaperiood olid väga suure osa sealsest rahvast tuttavaks teinud, nii et taaskäivitusüritusele kutsuti ka (aitüma muidugi).

Kohale jõudes oli (nagu juba öeldud) ees üsna kodune (samas ikka ka päris esinduslik) seltskond – hulk endisi ja praegusi kolleege, õpilasi ja vana aja jutukasõpru. Äge Fidoga särk anti ka kohe ning siis kamandati kohalikku lasketiiru pauku tegema. Märgile õnnestus ikka üle 50% laskudest pihta saada, aga mitmed muidugi lasid palju edukamalt.

Lõunasöögiga oli taas veidi uurimist gluteeniküsimuses, aga vist läks õnneks ja kastmes jahu ei olnudki (igatahes kiire jooksmine jäi ära). Pärast lõunat pidas Anto Veldre (muide, ka endine Kaku õpilane) ägeda ja mitmekülgse loengu-arutelu eri teemadel (näiteks vene filosoof Dugin ja tema arusaamad). Pealelõuna kulus kommunikatsioonile ja kohale toodud eri vanuses arvutite peal vanade mängude toksimisele.

Õhtupoole naelaks oli ilmselt A. M. Poogen. Ikka jube vinge, millist häält saab panna tänapäevase elektroonika abil tegema sitahargi ja vikati (tõsi, vikat oli üksjagu ümber ehitatud, tulemus meenutas ühekeelset kontrabassi – aga tera oli täitsa aus ning pärast ütlesin, et nüüd on vist death metal uue tähenduse saanud). Lisaks hiiurootsi kandled (üks neist ilmselge moderniseering, teine traditsioonilisem) ja setu kannel –  ning muidugi hunnik luupereid ja muud elektroonikat. Hästi äge tunniajane ülesastumine oli.

Õhtusöögiga läks natuke lahjemini, õnnestus vaid paljaid viinereid näsida (muu oli gluteeniga) – aga ajas asja ära. Õnneks toodi ka ööülikooliks plaanitud küberturbearutelu ajakavas ettepoole ning see õnnestus ära kuulata, enne kui peale ühtteist kodu poole tüürisin.

Aitäh korraldajatele kutsumast, tuleb heameelega teinekordki.

Robotipäev

25.08.2022

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.

Lõpuks

16.08.2022

… tegi istuv valitsus midagi konkreetset. Täna koristati Narvast ära üks kolakas, mis sümboliseeris karjuvat tänamatust, ülbust ja lollust. Järgmised päevad näitavad, kas sellest piisas või tuleb lähiajal samamoodi (üle Narva silla) ära liigutada ka mingi kogus sama ideoloogiat kandvaid kahejalgseid.

Narva linn ja Ida-Virumaa ei jää sellest vaesemaks, kui sealt mingi suurem kogus riigivaenlasi minema kolib – pigem tekib lootus, et sellest võib ajapikku jälle päris Eestimaa saada. Inimene, kes praegu ikka veel integratsioonist sonib, saab olla üksnes kas meditsiiniline juhtum või siis täie teadmisega vaenlase teenistuses olija.

Täna on mitmes kohas kirjutatud, et eesti rahvas hakkab enda selgroogu üles leidma. Annaks taevas, et see nii olekski.

Muusikaelamus: ABBA, “Voyage”

07.08.2022

Sellest plaadist tervikuna pole varem siin kirjutanud (paarist esimesena avaldatud loost küll). Eile öösel Rõugest tagasi sõites sai korralikult järjest läbi kuulatud.

See on ühelt poolt üsna kirju kompott, teisalt aga vaieldamatult ja klassikaliselt ABBA. “When You Danced with Me” näitab endiselt Benny armastust rootsi rahvamuusika vastu (vana aja võrdlusena sobib “Arrival”, aga ka “The Piper”). “Little Things” on jõuluhommikul kuulamiseks ilmselt üks kõige paremaid asju üldse. “Just a Notion” on ehe bugi-vugi-heatujulugu (vrdl “Why Did It Have to be Me” ja isegi “Waterloo”) ning kasutab erandina ajaloolist 1978. aasta vokaali uue tausta peal. “Bumblebee” ja lõpulugu “Ode to Freedom” meenutavad Sisseli norra ballaade.  “Keep an Eye on Dan” ja “No Doubt About It” võiksid olla “Chessi” muusikali lood, sinna võiks sobida ka teisena avaldatud “Don’t Shut Me Down”, mis on kvaliteetne ja üdini abbalik popplugu.

Kaks lemmikut aga:
* esimesena avaldatud “suur lugu” videos kasutatud ABBAtaride ja kroonikakaadritega – “I Still Have Faith in You”. Esimesel kuulamisel ei jõudnud päris hästi kohale, hiljem hakkas selgelt kasvama – seal on hästi palju ilusaid detaile ning viimased 8 takti on puhas perfektsus. See lugu kandideeris aasta plaadi-Grammyle ning asjaolu, et auhinna sai keegi teine, näitab lihtsalt mõne tegelase elevandikõrvsust. Juba Frida hääl on siin Grammyt väärt.
* kantrilugu ABBA albumil? Jah, plaadi parim laul “I Can Be That Woman” on ehtne ameerikalik kantriballaad, kuhu on õnnestunult sulatatud rootsi popi täiendused (lisaks ABBAle kõlab kohati läbi ka Roxette). Aga selle loo vaieldamatu põhirelv on jällegi hääl. Seda lugu saab niimoodi laulda ainult Agnetha Fältskog – mõne teise esituses võiks see tekst seebiseks minna, Agnetha oma on ehe ja valusalt aus. Ja lisaks kõrgele sopranile (mis on endiselt ilus) on juurde tulnud ka fantastiliselt kõlav alumine register.

Mine tea, äkki teevad veel midagi. Loodame.

Kirikulaager 2022

01.08.2022

… toimus juba neljas kord Pähklimäel Saaremaal. Mõned  märksõnad:
* Positiivne rutiin – laagris on teada, et päev algab hommiku- ja lõpeb õhtupalvusega ning muudki asjad asetuvad loogiliselt oma kohale.
* Õhkkond ja seltskond – vaba ja mõnus, nägusid tegema ei pea ja ajusid ei triigita. Seda näitab kasvõi seegi, et laagris käib mitu aastat inimesi väljastpoolt ning mõni neist on ka teistsuguse elunägemisega.
* Muusika – jälle sama bändikoosseis, kes hoolimata proovide peaaegu et puudumisest (sai isegi pakutud bändi nimeks PPT, “Proove Pole Tarvis”) sulab iga korraga järjest paremini kokku.
* Madinakunst – traditsiooniliselt tarib Kakk enda arsenali laagrisse kaasa. Sel korral küll veidi vähemas mahus (jo, bokken, escrimakepid ja barong), aga hommikuti sai peale ärkamist ise maja ees vehitud ning mitmeid teisi juhendatud. Bokkeni põhitehnikad on suurelt ja aeglaselt tehes suurepärane hommikuvõimlemine.
* Tubased targutused – lisaks  projekt Brendanina koos muusikatekitamisele saab vend Juhaniga ka erinevatel filosoofilistel teemadel diskuteerida (toanaabritena, vist juba 6-7 aastat).
* Külaskäik – keskmine eestlane teab “Viimsest reliikviast”, et klooster on “kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse”. Püha Eelkäija skiita Reomäel Saaremaal seda ei ole. Seal tehakse muuhulgas väga head mett ja leedrijooki. Ja USAst pärit õde Theoterpi, kes meile täitsa aktsendivabas eesti keeles kloostrit, liturgiat ja ikoone tutvustas, on äärmiselt erinev füüsilisest või vaimsest vangist.

Aga taas kord tuleb tänada korraldajaid (eriti Regytat järjekordselt suurepärase gluteenivaba toitlusprogrammi eest). Järgmisel aastal jälle.

Riigikeeles

28.07.2022

Käisin täna ühes kohas asjatamas. Ootasin parasjagu enda järjekorda, kui kõrvaloleva administraatorilaua juurde saabus üks noor naisterahvas ja pöördus administraatori poole vene keeles. Administraator vastas viisakalt ja andis soovitud info – aga tegi seda eesti keeles. Ja seejärel hakkas ka klient eesti keelt rääkima (väikese aktsendiga, aga täiesti korralikult).

Ilmselt on midagi muutunud küll. Ja tegelikult on seda muutust väga vaja.

Eesti keeletus

13.07.2022

Sain ERR uudisest teada, et õigekeelsussõnaraamatut ei peeta eesti keeles enam vajalikuks. Asemele tulevat Sõnaveeb, mis on sisuliselt Wikipedia stiilis isevooluteed pidi kujunev allikas.

Kas see on sarnaselt ülikoolide kroonilise alarahastusega taas üks nälga surnud nähtus või ei pea keeleinimesed seda vajalikuks, see artiklist päris hästi ei selgu. Teine variant on vähem usutav, ent paraku mitte võimatu – mõnigi selle rea inimene on kahjuks enda ajud ära võukinud ning ei pruugi enda algset tegevusala enam täiel määral hoomata. Ent olgu põhjuseks see või teine, tulemus on ilmselt üks – seni ÕS-ist hoolimata vohama kippunud kirjaoskamatus saab täiesti vabad käed.

Viimaste semestrite kogemus lõputööde kaitsmiskomisjonides näitab selles osas ikka väga nutust pilti (implementeerimine on näiteks üsna massiline) ja kui nüüd öeldakse, et “nojah, polegi vaja”… Või on see kuidagi seotud boltimise-woltimise ning sellega, et teatud seltskond ei taha või ei ole suuteline riigikeelt omandama…?

Ma väga loodan, et Eesti saab natuke rahvuslikumalt mõtleva valitsuse (ja ka laiema otsustajate ringi) enne, kui eesti keel pöördumatult kaduma hakkab. Eriti kurva võrdluse saab vaadates, kui tõsiselt meist märksa arvukamad soomlased enda keelt hoiavad.