Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Meediapilt

30.11.2018

Viimaste päevade meediapilti jälgides tekib hämmeldus: kas rändeleppe rahva ette toomine oli teatud seltskonna jaoks nii suur kuritegu, et nüüd tuleb massimeedias üht erakonda täiesti mõõdutundetult päev-päevalt tampida? Aga ju on viha nii suur, et enese naeruväärseks tegemine enam ei kohuta. Saavutatav efekt on aga väga tõenäoliselt vastupidine soovitule.

Aga noh, Internetis levinud mõttekildu veidi Eesti kohta kohandades (näiteks siin; algne mõte käib nende USA variandi kohta, keda sealmaal miskipärast liberaalideks kutsutakse): Mille poolest on sotsid nagu elektriküünlad? Kirju seltskond ühe (partei)liini küljes, pidamine on kulukas, pooled neist õieti ei tööta ja ülejäänud on tuhmivõitu.

Kes saab rändeleppest kasu

30.11.2018

Ilus ja mõtlemapanev kirjutis Katrin Laurilt.  Huikajate portaali tasub üldse lugeda, seal on sedalaadi asju teisigi.

Integreerime?

23.11.2018

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.

Tragiko-meedia

15.11.2018

(või kuidas iganes seda nimetama peaks)

Tänane päev andis tsirkust ja leiba (vähemalt mõnedele) nii,  et vähe pole. Hommik algas sellega, et Vabariigi Valitsus pages ühe silte vibutava seltskonna eest ära (vana)linna teise otsa. Trükimeedias käis hirmus trallallaa kogu päeva. Valitsus otsustas eduka pagemise järel õhtul… mõtlema hakata. Ja ausalt öeldes oli tulemus olusid arvestades üsna üllatav. Too salakaval “leping” lükati tagasi.

Seejärel käitus õhtune AK aga täpselt nii, nagu eespool sai kirjutatud. Lepet kommenteerinud advokaadile üritati meeleheitlikult sõnu suhu panna ja stuudiosse kogu lugu kommenteerima kutsuti päeva kaotaja ehk välisminister, kes siis seal üritas veel kord tõestada, et must on tegelikult valge. Paraku on AK-ga täpselt samamoodi nagu kunagi ca 40 aasta eest – valetamine ja vassimine läheb tihti nii suureks, et tulemus on kergelt koomiline ja (oh õudust) võib mõned inimesed hoopiski mõtlema panna…

Tänasega tekkis mingi lootus, et ehk on midagi veel võimalik päästa. Aga oma kooliõe pärast on endiselt üsna häbi.

Kõrvalepõikena: päeva looks sobiks vist see.

Ikaldus ja nutt ja hala

13.11.2018

See IT-inimeste fraas iseloomustab Eesti peavoolupoliitika hetkeseisu päris hästi. Eesti vaikne mahaparseldamine edenes juba päris kenasti, aga nüüd tuli see jama tolle lepinguga… Kauged ülemused nõuavad jätkamist, aga nii lollid ei ole isegi kohalikud aidamehed, et mitte aru saada: lähenevatel valimistel (oh õnnetust) tõmbab rahvas vee peale igale seltsingule, kes julgeb avameelselt seda kõike tunnistada ja toetada. Ajastus oli jube halb.

Murphy, Murphy, Murphy. 😛

APDEIT 15.11: Aidamehed said teada, et mõned nurisevad matsid tulevad aru pärima. Seepeale joosti eest ära teise majja nagu pahandust teinud jõnglased. Tõsine tase…

Enne ja nüüd

09.11.2018

Kuna Kakk on piisavalt vana, et mäletada, siis sai kirja pandud mõned sarnased ja erinevad jooned umbes 1985. aasta ER/ETV ja praeguse aja ERR vahel. Tuli päris põnev loend.

Mis on sama:

  • Selge ideoloogiline liin ja propaganda
  • Juhtoinad määrab partei (tõsi, tänapäeval on neid mitu)
  • Võtmetöötajaid (sh korrespondente) valitakse “ideoloogilise kindluse” alusel
  • Tabuteemade olemasolu
  • Privilegeeritud inimrühmade olemasolu, kellest ei tohi kunagi halba rääkida (tõsi, nomenklatuur ja sõjaveteranid on vahepeal vahetunud muude vastu)
  • “Mustade Peetrite” olemasolu, kellest ei tohi midagi head rääkida (nii isikute kui ka gruppide tasemel)
  • Sobimatult sõna võtnud kaovad vaikselt eetrist
  • “Ameerikat juhivad lollid ja kurjad tegelased. Tavaline ameeriklane on OK, aga temast ei sõltu midagi.” (vt ka Musta Peetri märkust)
  • “Marx alati on tubli mees”

Mis on teisiti:

  • Muusikavalik (vennasvabariikide kvoodid esialgu puuduvad)
  • Tehnoloogilised lahendused
  • Muudes kanalites on esialgu võimalik kriitikat teha

APDEIT: Ilus võrdlusmoment anti kohe järgmise esmaspäeva hommikul:

  • Postimehe uudis (kajastus ka Kuku raadio uudistes) politsei ees seisvatest probleemidest – neist ühe mainimine on Eesti meedia puhul üsna julge samm.
  • ERR uudis – samast uudisest on saanud üldine, mittemidagiütlev mull.

Hakkab koju tulema?

03.10.2018

Pole siin vahepeal tükk aega kirjutanud – osalt kiire aja tõttu (Sotsiaalmanipulatsiooni kursus läks käima ja TTÜ – vabandust, TalTechi – üleülikooliline DigiTarkus tuleb paari nädala pärast), osalt aga ka seepärast, et mõnestki asjast tasub praeguse ühiskondliku fooni tõttu (Hando Runneli geniaalse väljendi järgi rumalate inimeste esiletükkimise aeg) mitte avalikult kirjutada.

Aeg-ajalt siiski annab lootust. Kasvõi praegune Õpetajate Lehe artikkel Peep Leppikult. Täiendaks veel, et lisaks kuritegevusele võis ette näha ka rumalate, ülitundlike, paduideoloogiliste ja pretensioonikate “helbekeste” tulekut (tegelikult on imeväärne pigem see, kui paljud noored inimesed on kõigest sellest hoolimata ikkagi asisteks kasvanud!) – pedagoogiline arulagedus koolides on väldanud juba mõnda aega (ja hilisemal ajal täienenud veel terve rea ideoloogilste debiilsustega). Kui aga nüüd hakkab aru pähe tagasi tulema, ei ole veel kõik kadunud.

Poolpehme süsteemiuuendus

31.07.2018

Jällegi selgus, et lauaarvutisse Microsofti omaaegse tasuta Windowsi kampaaniaga saadud Windows 10-t ei ole üle poole aasta käivitanud. Midagi pole teha – no ei vaja seda süsteemi.

Aga et Kaku suvetöö ehk TTÜ digitarkuse kursuse arendamise raames (kunagi kirjutab sellest lähemalt) oli vaja natuke ka Windowsi haldamisest rääkida, otsustasin “aknad” käima lasta.

Muidugi oli vaja kõvasti uuendusi tirida, kuid kasutaja ajaga säästlikku ümberkäimist pole MS siiani ära õppinud. Tõsi, natuke olid vähemaks jäänud edenemisnäidiku haiged hüpped (17 järel tuleb 93 jne), aga ajaarvestust võiksid nad küll tänastelt Linuxitelt õppida.  Nagu ka seda, et uuendamise käigus tehtud kolm  restarti (Linuxid saavad ka pikemaaegse uuendamataoleku tingimustes reeglina hakkama ühega) ei peaks käima ilma kasutajat eelnevalt hoiatamata.

Lõpetaks positiivselt – seekordne uuendus ei lasknudki kettal alglaadurit õhku nagu mitmed varasemad. Ent siiski: peale kursusematerjali valmimist jääb W10 ilmselt taas sama kauaks seisma. Ei ole tarvis.

APDEIT: Tegin W10 all kursuse jaoks paar ekraanitõmmist ja tahtsin tagasi Linuxisse minna. “Ära lülita välja, uuendan” keerles ekraani peal täpselt 20 minutit – taas ilma ette hoiatamata ning edenemisnäidikuta.  Igatahes oli pärast seda igati hea meel tagasi “koju” minna.

Tasemenäide

05.07.2018

Quod erat demonstrandum. Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ei tea, mispärast Vikipeediale ülikoolides ei viidata – asi ei ole “väheusaldusväärsuses”, vaid selles, et Vikipeedia on olemuslikult teisene allikas (põhipostulaat on no original research), viidata tuleb algallikatele. Täpselt samamoodi ei viidata teadustöödes Brockhausile või Britannicale – kas need pole samuti usaldusväärsed?

Sedalaadi jama aeti Vikipeedia algpäevil sajandi alguses – oli loota, et ehk on tänaseks juba kohale jõudnud. Aga nn rahvusülikooli ajakirjanduse erialale ilmselt ei ole, sarnaselt mitmetest muudestki probleemidest arusaamisega.

Seega samal tasemel arutleda tahtes võiks autori väite ka ümber pöörata – kui Vikipeedia säilimiseks on tarvis praeguse (peavoolu)ajakirjanduse kadumist, siis mingu nii. Tasemevahet pole juba pikka aega.

Saadikutsirkus

30.06.2018

Näib, et Eesti peavoolumeedia leidis järjekordse “Watch out for that tree!”-momendi. Pea kõigist kanalitest tuleb info, et USA suursaadik astus tagasi, “kuna ei toetanud presidendi seisukohti”.

Lihtsuse mõttes viitan Wikipediale (leiaks ka otseviiteid) – USA suursaadikud määrab istuv president. Postimehe 2015. aasta lehest leiame info, et praegu lahkuva suursaadiku määras ametisse eelmine president. Seega näib, et lähenevast korralisest tagasikutsumisest aimu saades leiti lihtsalt võimalus enda vastumeelsus presidendi suhtes suure kella külge panna.  Kurb on aga see, et sama laulu laulab siinmail üks teine endine suursaadik.