Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Reastamisest

25.01.2020

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Kiri seinal

21.01.2020

Anneli oli kolledži kohviku kriidiseina aastavahetusel puhtaks teinud. Tuli viga kähku parandada ja panna sinna üks ajastukohane soovitus.

Kliimateadlik kodanik progeb peeruvalgel

Veel üks lahkumine

20.01.2020

Ilus järelehüüe 15. jaanuaril 95-aastasena lahkunud Christopher Tolkienile. Mehele, tänu kellele on meil olemas Silmarillion ja mitmed teised tema kuulsa isa poolt lõpetamata jäänud asjad. Bilbo luuletus seal lõpus on äärmiselt kohane ning kirjutatud on Tolkieni väärivas inglise keeles.

Huvi pärast lasin otsingust läbi ERR-i ja Postimehe. ERR ei maininud seda üldse, Postimehes oli lühike ja üldsõnaline (aga vähemalt korrektne) nupp. Aga ju neil oli siis tähtsamast kirjutada. Yrch, oleks vist Tolkien seenior selle peale öelnud.

Kõnekas portree

17.01.2020

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Prioriteedid, prioriteedid

15.01.2020

Eesti riigil on krooniliselt vähe raha:

Miskipärast aga jätkub raha endiselt loopida totrate tänavakampaaniate korraldamiseks ja igasuguste imelike seltsingute elushoidmiseks.

Ühe mõtleja minekust

13.01.2020

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…

Eluohtlik umbkeelsus

12.01.2020

Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.

Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama  vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.

Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.

Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.

Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.

Esimene eksamipäev

06.01.2020

… selle semestri kolmest on edukalt seljataga ja hinded läksid just ÕISi välja.

Jauramist oli aastavahetusel kõvasti, kuna ca kolmandik seltskonnast pani ilmselt nii kõvasti pidu, et e-kirju üldse ei lugenud. Nii jäi eksamile registreerimise teine osa tegemata (TTÜ ÕIS ei võimalda valida mitme eksamivariandi vahel ja seda tuli eraldi veebivormiga teha). Teise suure probleemina ei jõua ilmselt paljudele kohale, kui suur on rahvaarv – tudengeid on 178 (tõsi, eksamiseltskond kahanes ca 150 peale, kuna 11 inimest said maksimumi enne eksamit kätte ja osa kukkus semestri jooksul kursuselt välja) ja õppejõudu on paraku üks. Reedene eksamipäev tuleb kolme vahetusega ja hirmpikk ning osa tegelasi on ikka veel “udus”.

Aga esimese päeva vaieldamatult positiivne üllatus: selleaastane seltskond oskab (väheste eranditega) omaenese kaalikaga mõelda ning neid mõtteid ka korrektselt kirja panna (s.t.  elementaarse kirjaoskuse allakäik näib olevat peatunud – tõsi, “tarkvarasi” esines ikkagi ka täna). Isegi siin varem jõrisetud eesti-keele-hädalised on suure punnimise peale vist juba natuke vähem hädalisteks saanud.

Ent järgmisel aastal tuleb osalejate arvu ülempiir max 150 peale panna. Muidu hakkab lihtsalt kvaliteet kannatama.

Seitse aastat

30.12.2019

… saab märtsikuus sellest, kui sai ostetud esimesed 75 Tallinna Kaubamaja aktsiat, tollal 8,5 eurot tükist. Kodused naersid, et vaat kus rikas mees. 🙂

Aga sealtmaalt on areng olnud päris mõistlik. Väikesi koolirahasid tuli maksta (näiteks üritasin alguses lätlaste RadioTehnikale panustada – mõnda aega näis isegi töötavat, siis kukkus asi alla ja vaid väikese vedamisega õnnestus seal suuremat vastu pükse saamist vältida), aga üldiselt on läinud üsna kenasti (viimane väike möödalask oli TVee õigeaegselt müümata jätmine, aga see on tänaseks peaaegu tagasi tulnud). Kaks suuremat hetketabamist oli Kaubamaja ostmine vahepealse suure kukkumise ajal (vahepeal positsiooni müües sai ca 2,5K kasumit – hiljem tulin tagasi ja hetkel olen jälle plussis) ja mõnevõrra samamoodi lätlaste Grindeksi ja Olainfarmiga.

Mõned tänusõnad on ka omal kohal. Palju abi on olnud LHV foorumist, kasuks on tulnud SEB ja LHV investeerimisseminaridel käimine ning ideid on andnud ka mitmed blogid. Ka “Intelligentne investor” on läbi näritud (originaalis). Ja viimaks aitäh LHV-le lihtsa ja suht lollikindla veebilehe eest, kus on (vähemalt seni) saanud kõik investeerimiseks vajaliku ilma suurema kära ja jurata ära tehtud.

Võrreldes paljude praeguse finantsblogimisbuumi osalistega on Kakk pigem konservatiiv (nagu paljus muuski) ning ei roni asjadesse, mida ei tunne. Seega “ei” krüptorahale ja ühisrahastusele, samuti päevakauplemisele.  ETF-id on hetkeseisuga tehtud liiga “läbi ussi sellesamusegi”-asjaks (LHV Kasvukonto on asjalik lahendus, aga kokkuvõttes liiga kallis). Võlakirjadesse liikumise jätaks esialgu veel tulevikku. Pikka aega on olnud plaanis USA turgu proovida, aga senised arvutused (ka maksude osas) on kõik lõpuks tagasi hoidnud. Seega on mängumaaks algusest peale olnud koduturg (LHV puuduva  hoiutasu ja Eesti investeerimiskontosüsteemi toel) ja dividendiaktsiad (väikeste aeg-ajaliste eranditega, viimati Coop Pank).

Portfell hetkel (suvalises pähekaranud järjestuses): Coop, Merko, Nordecon, Kaubamaja, Silvano, TVesi ja (kasvav) Tallink. Läbi on käinud ka LHV, TSadam, Harju Elekter ning paar lätlast (igaühe pealt õnnestus eri määral teenida; kaugemas tulevikus on plaan ka kõigisse tagasi minna). On ka olnud asju, mille eest olen põhimõtteliselt maksmast keeldunud – näiteks omaaegne Olympic ja praegune Ekspress Grupp (viimane pole börsil just edukas olnud ning vaadates hetkeolusid ei näe ka mingit varianti, kuidas see võiks paraneda).

Käesoleva aasta saak oli juba päris viisakas, järgmisel aastal tahaks ühe esimese suurema ümmarguse läve ületada.  Võimalik muidugi ka, et kriitikutel on õigus ja tuleb tagasilöök – aga isegi sel juhul ei paista esialgu karjuvat vajadust kahjum vastu võtta ja võib vabalt uut tõusu ootama jääda.

Hei, poisid…

27.12.2019

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.