Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Äraspidi ajamasin

21.04.2018

Kunagi 1990. aasta kandis tahtis siinkirjutaja minna treenima omaaegsesse poppi Fortiuse jõusaali. Sealt vaadati, nagu oleks pisike ja roheline, öeldi “pole ette nähtud, äkki juhtub midagi” ja saadeti viisakalt minema. Pärast seda õnneks vaatas sensei Alar Põllu küll üllatunult, aga võttis vastu ja jõusaali asemel tuli 10+ aastat Shotokani.

Täna aga selgus, et Fortiuse stiilis ajuhiiglased on, ime küll, Eestimaal tänini alles. Kaku hoolealune isand Maks sattus hiljuti elu keerdkäikude järel elama Kundasse. Tegelikult pole üldse paha variant, ainult et senine treening 24/7 Fitnessis jääb nüüd ära. Saab ka seal asupaigas vehkida, kuid kuna kaardi järgi selgus, et alla kilomeetri eemal on kohalik spordihoone, käisime täna Maksiga vaatamas.

Välistrepp – kaks astet, ei mingit kaldteed. Samas 10 meetrit eemal on teine uks kohalikku vallavalitsusse ja selle ees igati uhke kaldtee. Läksin ise sisse uurima, et kuidas oleks kutil seal trennis käia. Kaks kohalikku tädi ütlesid lühidalt: “Meile ratastoolis ei saa. Kuidas te seda ette kujutate?”. Nojah, mida sellise vaimusuuruse peale väga enam öelda on…

Võrdluseks: endine maailma esikümne rammumees ja 24/7 Fitnessi omanik isand Murumets kujutas ette küll, vaatas ja noogutas tunnustavalt ning seal ei olnud kordagi mingeid probleeme. Ehk saab Maksi kunagi sinna tagasi, seniks aga tuleb midagi muud välja mõelda.

Aga mõnevõrra põrutav oli, et sedalaadi põmmpäisust kohtab veel aastal 2018.

Ungari ja küprokmeedia

09.04.2018

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Kurb…

29.03.2018

…. kui noorte inimeste elu on niivõrd tühi, et sellele mingigi mõtte leidmiseks on vaja enda jaoks pseudoprobleeme välja mõelda. Või on see teatavat liiki eskapism – päris probleemidega ei oska/viitsi/julge tegelda, mõtleme parem lihtsamaid välja?

Nõuka-aja ebavõrdsusest

18.03.2018

Võiks ju küsida, et miks on vaja kirjutada pikk artikkel põhjaliku seletusega, et vesi on märg.

Kahjuks on seda aga tänase seisuga päris paljudele inimestele vaja. Nii et aitäh Margus Otile ja ka tunnustav noogutus Postimehe suunas, et selle ära avaldasid.

Vana aja tekst

10.03.2018

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.

Mõista-mõista

09.03.2018

… mida tuleks teha inimesega, keda “mõned seostavad segaste rahaasjadega”?

Vastus: talle tuleb veel hästi palju raha anda. Äkki õpibki viimaks sellega vastutustundlikult ümber käima!

Buratino, ae! Lollidemaa paistab!

 

Sõss kärneriks?

27.02.2018

Üks sõber saatis eile väljavõtte ühest säutsust. Töötasin jupp aega nende firmas ja kirjutasin turvakoolitustele lugusid peale. Säuts oli ühelt pahaselt kliendilt, kellele kohe üldse ei meeldinud asjaolu, et loos oli abivajaks naiste- ja abistajaks meesterahvas (ning mõned asjad veel samast ooperist).

Jäin natuke mõtlema. Kõige lihtsam oleks lihtsalt õlgu kehitada ja öelda midagi stiilis “opinions are like assholes, everybody got one” (koos mentaalse noogutusega “järjekordne lumehelbeke”).  Paraku aga muudab asja see, kus see  lugu juhtus.

Tegemist oli IT-ala turvakoolitusega. Maailma kõigis armeedes on küberüksused ning tõsine küberrünne on tänapäeval juba peaaegu casus belli.  Seega ei ole see valdkond enam ammu “nohikute mängumaa”.  Lahinguväljal vedelakslöömist karistati vanas Roomas detsimeerimisega (üksus rivistati üles, iga kümnes löödi maha).  Selles vallas ei ole päästikuhoiatusi ega turva-alasid (tänapäeva sõsside mõistes, millest siin natuke varem kirjutasin). Ja kui luure ütleb, et konkreetse kaitsja saab rajalt maha võtta millegi nii elementaarsega kui oskuslikult solvav e-kiri, siis seda ka raudselt tehakse.

Olgu – oletame, et kodanik hakkab tegelema millegi lihtsamaga, näiteks Wal-Marti IT-d turvama (tegu oli ameeriklasega). Tekib paralleel poesaali turvamehega, kellele pätt paneb rusika (või ka noa) nina alla ja käratab “Mis sa siin töllad, pede sihuke? Mine munni, juudijunn!” (see peaks küll igasugused päästikud tööle panema).  Kas siis hakatakse nutma ja joostakse kaebama? Või keeratakse ütlejal käsi selja peale ja tüüp kõhuli maha?

Karta on, et kui inimene hakkab põrkama juba nii väikesest asjast kui soorollid õppeloos, siis ei ole tal päriselus just suurt lootust hakkama saada. Ei küber- ega pärisruumis.

ESR räägib asjast

27.02.2018

Eric Raymond on viimastel aastatel enda blogiteemades üsna laia haarde kasvatanud – senisest häkkerigurust on saamas ühiskondlik mõtleja (väga suur pluss on ka arvukas ja samavõrd mõttetihe kommentaarium enamiku artiklite juures). Ja seda viimast tükki, kus Eric tunnistab, et senine “küll asjad ise laabuvad” -arusaam on omadega ummikus, peaksid lugema nii eurotegelased (ka see, kes Kadriorus istub) kui ka kohalikud parteiasjapulgad.  Sest häda on seesama. On esimene ja teine Ameerika. Esimene ja teine Euroopa. Ja muidugi juba pikka aega esimene ja teine Eesti (seda viimast oli eriti hästi näha hiljutisel aastapäeval, kus ühe Eesti üritus toimus Tartus ja teise oma Tallinnas ning viimane oli kordades suurema osavõtuga).

Ja ka selleni viinud põhiprobleemid on samad – (siinmail juba nõuka-ajast tuttav) võimueufooria ja rahva halvakspanemine, haige ideoloogia võidukäigust tulenev punnitatud poliitkorrektsus ning “ketserite” kasvav tagakius, elektoraadi kindlustamiseks võõra rahva kontrollimatu sissevedu ning sellest kõigest tulenev ühiskondliku sidususe ja usalduse kadumine.

Ericul on piisavalt ajusid ja südant, et oma viga tunnistada. Seda tahaks näha ka siinpool lompi.

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

05.02.2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Raamatusoovitus: Mick Hume, “Trigger Warning”

29.01.2018

Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.

Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune.  Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.

Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema  teadlikkuse abiga ehk  tagasi tõrjuda.

Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab  oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.

Raamat on leitav näiteks Krisost.