Rubriigi ‘Arusaamad arhiiv

Üks tsitaat

24.09.2020

“… I know all about that. In the late Twenties, when I was a sophomore at USC, I was a socialist myself – but not when I left. The average college kid idealistically wishes everybody could have ice cream and cake for every meal. But as he gets older and gives more thought to his and his fellow man’s responsibilities, he finds that it can’t work out that way – that some people just won’t carry their load …

I believe in welfare – a welfare work program. I don’t think a fella should be able to sit on his backside and receive welfare. I’d like to know why well-educated idiots keep apologizing for lazy and complaining people who think the world owes them a living. I’d like to know why they make excuses for cowards who spit in the faces of the police and then run behind the judicial sob sisters. I can’t understand these people who carry placards to save the life of some criminal, yet have no thought for the innocent victim.”

Mõjub hirmus tänapäevaselt? Tegelikult on see pärit 1997. aastal ilmunud Randy Robertsi ja James Stuart Olseni raamatust John Wayne: American.

Börsivangerdused

18.09.2020

Sel aastal on ka Tallinna börsil üksjagu segadusi olnud ja õiget suunda on päris raske leida. Augustis sai kaks plussis olnud stabiilset dividendimaksjat (TVEAT ja TKM) maha müüdud – idee oli istuda natuke aega rahas ja vaadata, kas hakkab koroonamäng uuesti peale või ei. Esimese pealt oli arvestuslik kasum päris viisakas (~1,5k). Mitmed asjatundjad on sellele müügisoovituse pannud, samas on hetkel TVEAT hoopiski veel veidike tõusnud…

Kuna aga septembris pole kaost veel tekkinud (ptuiptuiptui), siis ostsin TKM-i natuke madalamalt uuesti sisse, TVEAT arvelt aga suurendasin tublisti osalust asjapulkade poolt soovitatud Silvanos, võtsin küllalt viisaka hinnaga juurde Merkot ja natuke ka va õnnetut Tallinkit (tulevik on väga segane, aga hind on samuti kolmandiku kukkunud). Arvestuslikult on hetkeseisuga endiselt väike miinus, aga pikkamööda liiguvad asjad loodetavasti paremuse poole (vangerdustega sai miinust natuke vähemaks ka).

LHV võlakirjade osas, mida praegu pakutakse, käis küll mõte läbi, aga viimaks otsustasin loobuda – oleks liiga pikk raha kinnipanemine ning esialgu on veel käsil selge kasvufaas. Kunagi (loodetavasti mitte niipea) pensile minnes võib mingi osaga sinna kolida, praegu on vara.

Aastapäevaaktus

17.09.2020

Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti.  Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.

Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas).  Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂

Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune).  Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.

Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.

No ei õpi

12.09.2020

Kunagi 2011. aastal sai siin kirjutatud sellest, et omaaegse Eesti Rohelise Liikumise asutamiskongressil osalejana ma edaspidi kindlasti rohelisi valida ei saa. Täna anti tollasele otsusele uus kinnitus.

Seltskond otsustas tänasega ilmselt poliitklounideks jäädagi. Ehk saada mitte päris rohelisteks ehk looduse eest seisjateks (keda oleks Eestis hädasti vaja), vaid moodsateks võukrohelisteks, kelle jaoks on olulisemad hoopis muud teemad. Sedasorti tegelased korraldavad pigem suurte majade ees lollinäitusi ning nende kogu “rohelus” seisneb lillepotis maitserohelise kasvatamises (ja põrunumad kodanikud lasevad mõne karuslooma puurist lahti või protestivad lehmade ekspluateerimise elik piimatööstuse vastu).

Isegi puhtpragmaatiliselt oli tänane enesedefineerimine vasakliberite ehk oravate, sotside ja jestidvestide sektorisse küsitav liigutus – valitavates paikades ei jätku nii paljudele lihtsalt kohti.

Eesti vajaks päris rohelisi. Need naljatilgad seda kahjuks ei ole.

Lahe lugemine

30.08.2020

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).

Taasiseseisvumispäev

21.08.2020

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Hm…

12.08.2020

Kas mina olen ainus, kes selles uudises teatavat… irooniat näeb?

Tegelikult muidugi käib Overtoni aknaga mängimine ikka täie hooga (muide, tolle Wikipedia artikli lõpus on üks väga hea tsitaat).

Mida kõike teada ei saa

09.08.2020

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Kelle diktatuur?

05.08.2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Parempoolsus, mu …

24.07.2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?