Õpperajast ülikoolis

Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.

Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).

Alguses valiti mõniteist inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?

Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.

Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel isenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.

Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.

Kolledži aastapäevast

IT Kolledži asutamisest möödus 23 aastat tegelikult juba kolmapäeval, 17. mail – aga varem ei jõudnud sellest kirjutada.

Ühelt poolt oli hästi tore. Juba tavapäraselt pakuti fuajees torti ja eestimaist “kärsaga” limonaadi – see komme sai alguse vist juba üsna varakult. Kalle pidas kõnet ja meenutas alguse aegu, esimese lennu esindajana võttis sõna ka omal ajal mõlemad põhierialad (arenduse ja admini) paralleelselt lõpetanud Antti Andreimann. Ja Antti meenutas mitmeid õppejõude (yours truly included) hea sõnaga, mis oli muidugi tore.

Eraldi tuleks veel mainida, et 23. aastapäev tähendas ka, et esimesel lennul oli lõpetamisest möödas ümmargune 20 ning sealt tuli rahvast kohale vist 15 inimese ringis. Pärast sai nendega ka paar tundi vestlusringis istutud – väga vahva oli; nagu kolledži puhul tavaks, olid kõik ka erialaselt edukad.

Paraku sai vestluses kinnituse ka väide (nüüd juba osalejate kui tööandjate vaates), et praegu ülikoolist tuleva seltskonna eneseväljendusoskused teevad juba mõnda aega tõsist vähikäiku. Ja siin tuleb tegelikult kõige rohkem vaadata üldhariduskoolide poole (omalt poolt võin seda rebastele õpetatavate ITSPEA ja SPEAIT kontekstis üsnagi täiel määral kinnitada).

Teise poole pealt aga on endiselt väike torge sees – miks pärgli päralt oli vaja seda ägedat asja ära lõhkuda…?

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

ITSPEA ja Iona, 1

ITSPEA kursusel lahati sel nädalal professionaalsust ja erinevaid  haridustasemeid. Paraku juhtus ka nii, et mitmete blogipostituste autoriks tundus olevat… üks C-tähega asi. Kindlasti kasutati seda muidugi ka varem, aga sel korral olid need postitused paremini näha.  Nii et ilmselt tuleb ikkagi hakata õppeaineid ringi tegema ja kirjaliku töö osa vähendama. Või teise, riskantsema variandina kasutada võitluskunstide lähenemist – “Mine poodi, osta endale vöö. Ma senikaua õpetan neid, kes päriselt õppida tahavad.”.  Kurb on aga see, et nii toodame veelgi juurde neid, kes liiderlikkust kiiduväärt omaduseks peavad.

Eks näe, mis sellega edaspidi saab.

Aga peale metallimürinat võtaks lugemise kõrvale kuulamiseks midagi rahulikumat ja (taas) iiripärast. Kuna ülehomme on palmipuudepüha ja seejärel algab ülestõusmispühade nädal, siis on sobilik võtta ette üks keldi kristluse parimaid muusikalisi väljendusi ehk Iona. See bänd on korduvalt ka Eestis käinud, esmakordselt vist omaaegsel Gospelfestivalil Linnahallis ning viimati veel kusagil kümne aasta eest.

Tegelikult ei ole Iona päris stiilipuhas “keldi asi” – alustati kaheksakümnendate lõpus, kuid “keldimaania” ehk Enya stiilis muusika esiletõus jääb natuke hilisemasse aega. Mitmed allikad liigitavad bändi hoopis progeroki alla. See aga ei muuda selget keldi nooti ega ka vaimulikku tausta (nimigi viitab saarele Šotimaast läänes, kuhu püha Columba rajas ühe tähtsaima kloostri keldi kristluse ajaloos).

Selle üsna kirju tausta ja seltskonnaga bändi põhijõududeks on algusest peale olnud põhjaiirlannast laulja Joanne Hogg ja kaks multiinstrumentalistist Dave’i – Bainbridge ja Fitzgerald. Ülejäänud koosseis on rohkem vaheldunud. Väheste eranditega on kogu muusika olnud ansambli omalooming (sarnaselt hilisema Queeniga märkisid ka nemad autoriks kogu bändi).

Esimeseks plaadiks oli 1990. aasta nimialbum (Spotifys on taas ainult hilisem kordusväljalase). Avalugu “Turning the Tide” on ilus, atmosfäärilise kõlaga keldi instrumentaal, järgnev “Flight of the Wild Goose” aga seevastu rütmikas progelugu – need kaks stiili määravadki plaadi meeleolu. Joanne Hogg kõlab siin plaadil mitte nii keldilikult, pigem võiks meenuda Cranberries ja Dolores O’Riordan. Aga muusika on hea – rütmimustri (palju on “lombakat” rütmi), pillikäikude ja tehnika poolest proge, vaimu ja meloodia poolest keldi muusika. Enda lemmikuteks on instrumentaalid (“A’Machair” on tõeline tehnikatulevärk), veidi popprokilikuma kõlaga “Dancing on the Wall” ja nimilugu, mida kuulates võibki end vaimus sealt saarelt leida.

Järgmine on 1992. aasta The Book of Kells, samanimelisest kuulsast raamatust inspireeritud kontseptuaalalbum. Kellsi raamat on kunstiteos, kuid ka evangeelium ning plaadi ülesehitus vastabki Uue Testamendi evangeeliumidele. Kahjuks Spotifys seda albumit ei ole, ent vähemalt leidus seal 1996. aasta live-album “Heaven’s Bright Sun”, kus osa selle plaadi materjali peal on.

See näitab ka ära, kui hea laiv-esineja see bänd on (omast käest saan seda ka kinnitada, on õnnestunud Tallinnas kuulamas käia). Seal on muuhulgas “Kells Theme” (plaadi põhiteema, meenutab alguses veidi Vangelise kuulsat “Chariots of Fire’t”, kuid läheb sealt põhjalikult rändama), samuti vahva keeleparalleeliga “Chi-Rho” (kreeka XP ehk Kristuse monogramm kõlab väljahääldatuna nagu ingliskeelne “hero”) ja “Luke” (ka “Luke: The Calf” ehk Luuka evangeeliumi teema). Siin plaadil on Joanne Hoggi hääl juba märksa “keldilikum” – oma osa oli ilmselt ka plaadile hääleseadja ja taustalauljana kaasatud “leedi Clannadil” ehk Moya (Maire) Brennanil.

Kolmandana tuleb 1993. aastast Beyond These Shores, mis on muusikaline kajastus V sajandil elanud püha Brendani müütilisest merereisist “Õndsate Saarele”, millena on mõned välja pakkunud Ameerikat. Brendani legend on muidugi värvikas ning ilmselt mitte kõik ei ole seal ajalugu, ent plaat on hea. Algab meditatiivse vilepilliga (“Prayer on the Mountain”), jätkub bändi ühe tuntuma (jällegi poprokivõtmes) looga “Treasure” (Matt 6:21). “Brendan’s Voyage” (ja lõpus “Brendan’s Return”) on paiguti väga sarnane Clannadi “Legendi” lugudega (see plaat tervikuna sobinukski filmi või seriaali muusikaks). Sellel albumil teeb külalisena kaasa ka üsna tuntud tegelane, “King Crimsoni” kitarrist Robert Fripp. Mõned lood on samuti külalisena plaadil oleva harfimängija Fiona Davidsoni looming.

Järgmisel nädalal on tööde lugemine erandina (Suurel) neljapäeval, siis jätkame sellesse aega sobiva Ionaga.

Kursus läbi

Eelmise nädalaga sai Sotsiaalmanipulatsiooni kursus ühele poole.

Esimese korra kohta (TTÜ arvestuses) läks päris hästi. Ülikool riputas selle Euroopas suure kella külge ja EuroTEQ-i partnerülikoolidest registreerus lausa 15 inimest (tõsi, kursuse läbis reaalselt märksa vähem). Lisaks tuli suur ports kolledži II kursuse küberturvet (kellel see on ka õppekavas) ning küberturbe rebased tuli tagasi saata – esiteks seetõttu, et järgmisel aastal on see neil nagunii kavas, aga osaliselt ka õppeaine sisu tõttu (otse keskkoolist tulnutele on selline kraam natuke plahvatusohtlik).

Õnn oli, et läksime jooksupealt e-õppele üle ja saime nii kasutada mõlema tunniplaanijärgse rühma aegu – seega tuli 8 loengut ja 4+4 seminari. Ent tulevikus on plaan kursuse mahtu suurendada – võimalusel 6 EAP-lise tüüpilise täissemestrikursuse peale.

Ennast õigustas ka tekstivestluse kasutamine paralleelselt loengute ja seminaridega – aga kõige edukamalt töötas see siis, kui olime Garfiga mõlemad  kohal ja üks rääkis või juhtis ettekandeid, teine aga istus vestluses.

Loengud tuli kokku kirjutada töö käigus (varem lihtsalt ei olnud võimalik) ja enamik kolmapäevastest loengutest sai valmis teisipäeva (hilis)õhtul, seega mahv oli korralik. Aga rahvale läks peale ja “aitäh” ütlemine peale loenguid ja seminare oli vaat et pidev praktika.

Nalja sai ka varem, aga võib-olla kõige lahedam oli viimastele arvestusega ripakilejäänutele antud lisaülesanne – saata petukiri õppejõududele. Üks diplomand  näiteks küsis seal töö kohta nõu – ainult et link oli mõeldud tüngana. Ja Garfi ehmatas “maksuamet”, kes nõudis kähku sisselogimist ja ähvardas ta muidu kodust välja tõsta…

Igatahes teeme kindlasti uuesti (ja loodetavasti ehk suuremas mahus).

Keeleteadus?

Sain e-kirja, kus pahandati Kanal 2 “Täistunni” saates kuuldu üle. Hakkasin uurima, leidsin sama asja LHV foorumist. Ega midagi – kordus-TV on õnneks olemas.

Mis šokeeris, ei olnud mitte niivõrd (täiesti eestikeelsete) sõnade tähenduse mitteteadmine (ja isegi ehk mitte see, et mitteteadja oli (tulevane) keeleteadlane…), vaid enda teksti sirge näoga edasilaskmine peale sellist ämbrit. Aga ju on ajamärk seegi. Tartu ülikool on endale E. K. (kes omal ajal Martin Lutherit mustanahaliseks pidas) kõrvale järjekordse väärt väljalaske saanud.

Nii et teeme siis “karateed” edasi, kuni “tsunaami” kohale jõuab.

Biolagunev rohepööre

Osana suuremast pildist otsustas ka korteriühistu, et toidujäätmed tuleb nüüdsest panna prügikasti ainult biolagunevas kotis. Kakk kui seaduskuulekas ühistuliige ostis kohe rulli vastavaid kotte ja korjas toidusodi sinna.

Mis selgus – biolagunev kott oli niivõrd biolagunev, et biolagunes ära juba toas prügikastis. Välja tõstma hakates kadus kotil koheselt põhi alt ja kogu sodi oli kastis. Õnneks oli prügikast all, aga sodi tuli koos kastiga välja viia.

Pisike asi, aga väga ilmekas.

Kuidas võib öelda

LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud.

Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…

Hommikune ChatGPT

Siin paluti proovida ChatGPT-d ühe huvitava ülesandega: esmalt lasta kirjutada essee ja siis muuta see luuletuseks. Proovime…

1. Write a short essay on free software licenses

Free software licenses are legal agreements that grant users the freedom to use, modify, and distribute software without restrictions. These licenses are typically used by open-source software developers who wish to make their software available to the public for free, while still maintaining certain rights and protections.

One of the most popular free software licenses is the GNU General Public License (GPL), which was created by the Free Software Foundation (FSF). The GPL requires that any derivative works based on the software must also be licensed under the GPL, ensuring that the software remains free and open-source. The GPL also includes provisions for ensuring that users are able to access and modify the source code of the software, and that they are not restricted in their ability to use the software for any purpose.

Another popular free software license is the MIT License, which is widely used in the development of software libraries and frameworks. The MIT License is less restrictive than the GPL, allowing developers to use and modify the software without necessarily making their modifications available to the public. However, the MIT License still requires that the original copyright notice and license agreement be included in any distribution of the software.

Other free software licenses include the Apache License, the BSD License, and the Mozilla Public License. Each of these licenses offers different levels of freedom and protection for users, and developers must choose the license that best suits their needs and goals.

In general, free software licenses are an important tool for promoting innovation and collaboration in the software development community. By allowing users to freely access and modify software, these licenses encourage the creation of new and innovative products and services, while also ensuring that the software remains available to the public for future generations. As such, free software licenses have become an essential part of the open-source software movement, and will continue to play a critical role in shaping the future of technology.

Kommentaar: pole viga, ehkki lahti seletamata on jäetud vaba tarkvara litsentside üks põhilisi omadusi – õiguste edasikandumisklausel (copyleft) ja selle eri astmed. Siiski, GPL-i juures on sellest sisuliselt räägitud. Mainitud on tuntumaid litsentse, aga puudub LGPL ehk nõrga copylefti näide ja midagi oleks ehk võinud olla kasutajatest (näiteks Linuxi tuum GPL puhul).

Aga ingliskeelse SPEAIT eksamiesseena oleks ilmselt madalamat sorti tulemusega läbi saanud küll.

2. Turn the essay into a poem

Free software licenses, a legal accord,
With freedom to use, modify, and afford.
Open-source developers seek to share,
Their software with the public, without a care.

The GPL, a popular choice,
Ensuring software stays with a voice.
Derivatives must follow the same track,
Keeping it open, not turning back.

MIT License, less restrictive to see,
Modifications not mandatory to be.
The original copyright, still to be retained,
In distributions, it must be maintained.

Apache, BSD, and Mozilla too,
Offering choices for what developers do.
Each with their own level of freedom and rights,
A decision for developers to make at night.

Free software licenses, promoting innovation,
Encouraging collaboration, a new creation.
A critical part of open-source, we can see,
A future of technology, yet to be.

Kommentaar: tänamatu ja ebaluuleline ülesanne muidugi – ja sellisena päris kenasti kirja pandud. Näib, et ChatGPT oskab riime leida päris hästi, samas on teksti rütmiga probleeme – silpide arvud ridades ei klapi ja tekst ei hakka korralikult voolama. Teisalt on aga kahe luuletuse pealt näha, et “asja uba” ehk puänti oskab ta juba üsna kenasti leida.