Nädalalõpp Taanis

Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.

Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).

Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.

Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.

Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist.  Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.

Queen Machine

Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine.  Vägev ühesõnaga.

Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).

Kakk kitraga

Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.

Lennujaamas

Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.

Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.

Teo Tor(r)iatte

See Queeni uhke lugu 1976. aasta albumilt “A Day at the Races” (mida nad miskipärast kahe r-iga kirjutasid; tegelikult on jaapani keeles vist korrektne Te (w)o toriatte; ingliskeelne variant on “Let Us Cling Together”) jäi viimati juutuubis silma päris mitmes põnevas versioonis:

  • Tokyo, aasta 1979. Laulab loomulikult Freddie ise (Briani klaveri saatel), kuid jaapanlased annavad täitsa laulupeorahva mõõdu välja.
  • Tokyo, aasta 2014.  Freddie on ammu teisel pool, laulab selle laulu põhiautor Brian. Võrratult ilus akustiline kitarripartii, mis suudab algset klaverit asendada, liiatigi laulab neid kõrgeid noote mees sünniaastaga 1947. Jaapanlased laulavad aga endiselt vägevalt. Kahju, et laul on lühendatud kujul.
  • Berliin, aasta 2018. Tuleb välja, et see on ka suurepärane koorilaul. Püha Konradi gospelkoori variant on klassikaliselt ilus.

Huvitav, et eestlastel on lugu, mis on väga sarnane nii mõttelt, pealkirjalt kui natuke isegi viisilt: “Üksteist peab hoidma“.

Kuulame edasi

Nädal hiljem sai, nagu juba öeldud, tööde lugemise kõrvalt Queeni edasi kuulatud – alates 1982. aasta Hot Space’ist, mis on (otse öeldes) selle bändi kohta ikka paras jura. Äkki oligi filmis see osa, mis rääkis Paul Prenteri halvast mõjust Freddie’le ja kogu  bändile, tõsi – igatahes domineerib sel plaadil ilma igasuguse virtuoossuseta masinlik geidisko. Rokilikumates lugudes nagu Put Out the Fire ja Calling All Girls on queenilik kõla alles, aga sära puudub pea täiesti. Ainus suurem hitt on viimane, Under Pressure (sellegi hilisemad versioonid olid albumi algversioonist paremad) –  ent ise peaksin parimateks hoopis John Lennonile pühendatud lugu Life Is Real (huvitaval kombel käib sealt läbi motiiv varasemast Save Me‘st ning ka järgmisel albumil olevast tuntumast loost It’s a Hard Life) ja ballaadi Las Palabras de Amor.

Õnneks sai bänd puussepanekust aru ja järgmine album, 1984. aasta The Works, tuli vanale rajale suuresti tagasi (Radio Ga Ga on loona paras kompott, aga vähemalt õnnestunud – kuid seal on ka Tear It Up, It’s a Hard Life, I Want to Break Free ja eriti Hammer to Fall). Sealt edasi tuli kaks aastat hiljem juba üks pikaajalisi lemmikuid A Kind of Magic terve rea heade lugudega (algne Highlander oli filmina ka päris hea, järjed läksid jamaks). Ka kahel viimasel “päris Queeni” albumil on häid asju üksjagu (Made in Heaven on paratamatult juba retrospektiiv), lemmikuteks ilmselt jäävad eelviimaselt albumilt  I Want It All (tõsi, efektsem – ja ka tuntum – on singliversioon) ja viimaselt Show Must Go On.

Sel korral jõudsin niisiis kuulamisega välja juba 2005. aasta Queen + Paul Rodgersi albumi Return of the Champions juurde. Aga selline musamaraton läbi ajaloo on päris sobiv e-kursuse tööde lugemise kõrvale. Seega võiks edasi võtta Clannadi, Oldfieldi, Runrigi, Def Leppardi, Scorpionsi, Hearti, Springsteeni… Või ühest servast ABBA ja teisest Manowari. 🙂

Queen: filmiga ja filmita

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space’ist edasi.)

Kui Queeni kontsert algas…

… istus Freddie Mercury vaim Tallinna laulukaare otsas, Originaali purk käes, ning vaatas itsitades alla, kus Adam Lambert end “One Visionist” läbi higistas. Poiss tegi asja korralikult, aga natuke puiselt. Kui aga järg jõudis “Fat Bottomed Girlsi” avataktideni, otsustas vaim Lamberti sisse pugeda ja asja üle võtta. Edasine on juba ajalugu.

Need, kes vigisesid Queeni kahe algse liikme vanuse üle, võivad minna sinnasamasse, kuhu Freddie 1986. aasta Wembley kontserdil saatis bändi laialimineku ennustajad. Uskumatu, aga need vanamehed on endiselt tasemel (eriti muidugi Brian ja tema korduvalt kapremonditud Ekstra-Punane). Kaugelt vaadates ei olnud muidugi päris hästi näha, kui palju abijõude lavasügavuses kogusaundile kaasa aitamas oli, aga mõlema mehe soolonumbrid trummidel ja kitarril ei jätnud küll kahtpidi mõtlemise ruumi.

Eesti publiku kiituseks tuleb öelda, et läks teine lõpuks käima küll. “Love of My Life” lauldi koos Brianiga ära ja “Radio Ga Ga” kuulus kätemeri paistis ka korralik. Tubli!

Show must go on.
Queen lauluväljakul

Kontserdielamus: peaaegu Queen

Kakk käis nädalavahetusel Taanimaal oma taani õel Vital külas. Sai viimaks isand William ära nähtud (ta on juba viiene), kogu sealne arvutipark Linuxile kolitud ja muudki tehtud. Aga reede õhtuks oli Vita saanud piletid Silkeborgi kontserdimajas toimuvale Queen Machine’i kontserdile.

Taanlaste Queen Machine on Queeni tribuutbänd, mida kohapeal kõvasti kiidetavat. Kogunenud oli kõvasti koolikokkutuleku moodi rahvast – ehk siis juba peamiselt natuke vanemad inimesed. Erinevalt meie “korralikest” tegelastest aga võeti seal end märksa vabamalt. Isegi natuke liiga – plastist õlletopsid lennutati lihtsalt põrandale (vahel ka koos õllega). Nii et Vita õppis ära uue eestikeelse sõna – “läbu”.

Esmamulje bändist oli natuke kummastav. Viis ja mitte neli; solist oli küll Freddie üsna täpne koopia, aga ülejäänutest kolm olid ebaqueenilikult habemikud, Brian May vaste lisaks veel absoluutse anti-Brianina munakiilakas… Lauljarollid olid ka natuke teisiti kui päris Queenis – bassimees laulis ja trummar mitte.

Aga sedamööda, kuidas show hoo sisse sai, paranes pilt tugevasti. Kidramehel oli [L] Red Speciali koopia (huvitav, kas üks kahest ametlikust koopiaseeriast või illegaalne, mida ka turul liikuvat) ning selle saund oli väga lähedane originaalile. Tehniliselt oli bänd väga tasemel, vokaalselt samuti. Ja peatselt meenus muidugi ka, et viies “ülearune” sell vastas enda rollilt (teine kitarrist ja klahvimängija) täpselt Spike Edneyle, kes mõnda aega poolametlikult Queeni viies liige oli. Repertuaar ulatus üsna varasest ajast (“Fat Bottomed Girls”, “Bicycle Race”, “Don’t Stop Me Now”) lõpuni välja (“Show Must Go On” ja isegi “No One Like You”).

Kontserdi teine pool algas kuulsa akustilise setiga (“39”, “Mary-Lou” jt) – äärmiselt heas esituses – ning mida aeg edasi, seda vingemaks asi läks. Veidi enne lõppu tehti ära ka “Bohemian Rhapsody”. Laivis, algusest lõpuni – see on juba väga tõsine kvaliteedimärk. Bjarke Baisneri lauluhääl andis täitsa Freddie välja (senikuuldutest on ainsana seda suutnud [L] islandi poiss Eythor ja veidi ka omaaegse mälestuskontserdi George Michael) ning Peter Jeppesen mängis tõepoolest ära kõik Briani virtuoossed kidrakäigud.  Lõpus oli vahva lüke see, et liba-Freddie tuli lavale samamoodi kuningamantlis nagu tema eeskuju omal ajal, aga saatemuusikaks oli “God Save the Queeni” asemel hoopiski ametlik Taani kuningamarss.

Igatahes me Vitaga saime väga korraliku kontserdielamuse – kohati oligi täitsa tunne, et oleme 1986. aastas, Wembleyl ning Freddie ütleb lavalt “Mõned räägivad, et me läheme laiali. See jutt on siit!” ja näitab enda tagumiku peale…