Kuu: august 2024

Serveriuuendus

Täna sai Kakupesa server enne uue semestri algust edukalt Ubuntu 24.04 peale viidud.  Erinevalt eelmisest korrast pääses seekord üsna väikeste lammutamistega:

  • Veeb läks maha – varasem PHP versioon jäi ripakile ja tuli pärast käsitsi välja lülitada (a2dismod php8.1) ning uus moodul paigaldada (a2enmod php8.3).
  • PHP uuendus kaotas ära kaks PHP laiendust, tuli uuesti paigaldada (apt-get install php8.3-mbstring php8.3-intl).
  • Miskipärast jäi uuendusele jalgu OpenDKIM – võeti maha ja tuli uuesti paigaldada (apt-get install opendkim opendkim-tools)

Viimaks sai ka KakuWiki ära uuendatud 1.42 seeria peale – sel korral tuli andmebaasis suurem kolistamine (see tehti üsna põhjalikult ringi) ning peale uuendust karjusid kõik lehed “sisemist viga”. Lahenduseks oli LocalSettings.php sätetes $wgTmpDirectory-direktiivi väljalülitamine (kuna ma seal üleslaadimisi ei tee ja LaTEXit seal ka ei kasuta – teine võimalus on see ajutine kataloog korralikult ära häälestada).

Nüüd võiks jälle mõneks ajaks rahu majas olla. 🙂

TTÜ meilindus

Täna saadeti ülikoolist kiri, et 15. oktoobrist ei lubata enam ametlikku e-posti edasi suunata – seni oli see Kakupessa edasi saadetud. Mõned toodud põhjendustest olid arusaadavad (eriti arvestades suurt turbevõhikute osakaalu), mõned mitte niiväga.

Aga noh, üritame kohaneda. Evolutionisse tuli teha uus meiliprofiil ülikooli aadressiga, määrata menüüst serveritüübiks “Office365”, serveriks mail.taltech.ee ja enda meiliaadress. Palju muud polnudki – hakkas täitsa kenasti tööle (ilmselt on Microsoftis tõesti midagi vahepeal muutunud…). Edaspidi tuleb väikese tülinana end  ülikooli sisse logida ja meili saates vastav profiil valida (kodu või ülikool). Postisuunamine sai maha võetud ja kõik jäi üldiselt endisel kujul tööle.

Aga “taltech” e-aadressis on endiselt vastukarva (üsna mitmel põhjusel).

Tsiklipoes

Käisin jälle sealsamas Motodepoos, kust Kullionu kevadel saabus – esimene hooldustähtaeg 800km läbisõiduga jõudis tolle tsiklituuriga  kätte. Paar tundi sai poes kükitatud ja üks artikkel vahepeal ära retsenseeritud.

Lisaks aga oli plaanis ka natuke lisavarustust vaadata – tagi, kiiver ja kindad on korralikud, aga õigeid sõidupükse seni veel ei olnud. Päris nahka ei hakanud esialgu võtma, valisin üsna tavapärase välimusega, aga korralike tugevdustega sinised teksad. Saabaste soetamine jääb järgmisse hooaega, praegu linnast välja vist rohkem väga ei jõua ja mingisugused tugevamat sorti saapad on olemas ka.

Teise asjana oli mõttes mingi mehhanism, millega enda uut Fairphone’i tsikli külge saaks pookida (näiteks orienteerumise abivahendina). Levinumate telefonide (Samsungid ja Apple’id) jaoks on eraldi jupid tehtud, FP jaoks sellist asja ei leidnud. Küll aga oli olemas läbipaistva aknaga taskuga varustatud, magnetitega paagi peale kinnitatav kott, kuhu telefon ilusti sisse mahtus ja pilt aknast täitsa loetavalt läbi paistis. Nüüd saab vajadusel ka telefoniga teed otsida.

Loodetavasti saab sel aastal veel paar kuud sõita. 🙂

Frikadillum

… ehk katsetused käredate aasiapäraste frikadellidega.

Frikadellisegu:
* 400g hakkliha
* peotäis hakitud peterselli
* peotäis hakitud rohelist sibulat
* 5 küünt küüslauku (pressitud või hakitud)
* pöidlasuurune jupp ingverit (riivitud või hakitud)
* ca 1 kuhjaga tl tšillimoosi (saab asendada 1 väikese või 1/2 suure hakitud tšillikaunaga)
* sorts oliiviõli
* soola

Supi jaoks:
* 2 keskmist kartulit, kuubikuteks hakitud
* 2 keskmist porgandit, viilutatud
* 3-4 šampinjoni, kuubikuteks hakitud
* jupp ingverit (keetmiseks, pärast välja võtta)
* veidi hakitud rohelist sibulat
* 1/2 suurt või 1 väike pakk Foodstudio puljongit
* kuuma vett

Frikadellisegu kokku segada ja kahvliga läbi hakkida. Supp keema ja kuuma supi sisse tõsta teelusikaga sobivas suuruses frikadellid (võib käe vahel ka veeretada, aga lusikast piisab). Keeta ca 20 min, vahepeal tuleb pealt vahtu ära tõmmata.

Sõltuvalt supisööjate arvust võib sellest kogusest ka kaks laari frikadelle saada (aga vürtsika asjana säilib külmikus vabalt mitu päeva).

FIE lõpetatud

Kakk hakkas FIE-ks ehk füüsilisest isikust ettevõtjaks 2004. aastal (äriregistrisse kanti 2009) ehk ca 20 aasta eest. Tollastes tingimustes oli see väga mõistlik – töökohti oli kaua aega mitu (rekord oli 3,5 korraga!) ja enamasti sai lisatöid teha ka ettevõtjana (ametlik tegevusala oli “Ülikoolide tegevus”). Osa tööga seotud kulusid sai seetõttu ettevõtte arvele panna (erialaraamatud, mõned arvutid ja nende jupid, tööga seotud sõitude bensiinikulu jne – üksvahe käisin õpetamas näiteks ka tollases Tartu Teoloogia Akadeemias).

Siis aga hakkasid FIE-na töötamise võimalused kõrgharidussfääris pikkamööda vähenema ning alates 2017. aastast on ka töökohti olnud ainult üks – tol aastal “liitus” IT Kolledž TTÜ-ga ning sealtmaalt ongi töökohaks üksnes Tehnikaülikool (Tallinna ülikoolis sai 15-aastane tööperiood samal kevadel läbi). Nii jäi FIE sisuliselt soiku ja viimased neli aastat tegevust ei olnud.

Muidu mõtlesin igaks juhuks alles hoida (iga-aastases tuludeklaris E-osa lisakstäitmine ei olnud suur probleem, eriti tegevuse puudumise olukorras), aga praegune riigiviletsus hakkab jälle maksudega mängima ja pole kindel, et ka FIE-dele midagi jaburat selga ei lükata.

Nii et 15. augustist läks Kaido Kikkas FIE ametlikult kinni (tuleb tunnustavalt öelda, et protsess oli – vähemalt praeguse seisuga – täitsa lihtne, viimane tuludeklaratsioon tuleb veel järgmisel kevadel esitada). Aga FIE aeg oli huvitav ja kasulik kogemus.

Tsiklituur 2024

Puhkus hakkab läbi saama ja eri põhjustel ei olnudki jõudnud väga palju Kullionuga sõita. Mingi pikem ring oli aga vaja kirja saada – kuid ilmad olid, nagu nad sel suvel olnud on. Viimaks lubas ilm.ee tänaseks (ehk teisipäevaks) tervet pikka päeva päikesepaistet.

Üle mere ei hakanud ronima, võtsin ette Lääne-Eesti. Juba varem oli plaan kahes kohas külas käia, niisiis sai ajad kokku klapitatud ning ajakava ja marsruut paika pandud.

Algus oli Hiiul hommikul poole kaheksa paiku. Esimene ots viis Keila Nestesse tankima – etteruttavalt olid kõik tankimised top-up -stiilis ehk kindlustusena paagi triiki täis võtmised. Tegelikult aga näib, et Kullionu on maanteel palju vähem janune kui linnas, igatahes keerisest paagis küll rääkida ei saa. Kogu see ring võttis 98-st bensiini ca 25 euro eest.

Keilast Haapsalu maanteed pidi linnast välja – väga ilus ja rahulik tee oli ning sõita äärmiselt mõnus (eriti Haapsalu-poolses otsas). Siis jõudsin põhimaanteele välja ning enne Haapsallu sissesõitu käisin Uuemõisas poes (tühja käega pole ilus külla ronida).

Kolasin mööda tuttavaid paiku ning tegin esimese lühema peatuse kunagise haiglahoone juures, kus 10 aasta jooksul sai igal aastal 1-2 kuud veedetud. Praegu on seal hotell, aga tuttav tunne oli alles. Sealsamas elab juba mitu aastat ka üks luigemamma, kes ka seekord seal enda pesakonda kantseldas.

Luigepere

Luigepere.

Seejärel käisin endises nõuka-piirivalve pesas (mõnevõrra on majad korda tehtud, aga näevad endiselt koledad välja) ja läksin Holmi vaatama. Varem sealt läbi ei pääsenud, aga praegu ehitatakse sinna uusi maju ja tee oli lahti. Sõitsin päris lõppu välja.

Kullionu maailma lõpus

Kullionu maailma lõpus.

Istusin seal mõnda aega, nakitsesin poest toodud juustu ja mõtlesin omi mõtteid. Naljaviluks sai ka üks täiesti suvaline endel tehtud.

Täiesti Suvaline Endel

Täiesti Suvaline Endel.

Seejärel oli aeg Pärnu poole kärutama hakata. Väikese Viigi ja raudteejaama kaudu Lihula maanteele ning sealses Nestes jälle igaks juhuks paak täis. Sõit läks kenasti – vahepeal sõitis taga jupp aega politseiauto, aga lähemat huvi ei tuntud.

Enne sõbrale küllaminekut sai Pärnus uuesti paak täis võetud, et õhtupoole kesklinna liikluses mitte tiirutada – seda aga ei läinud väga vaja, sest sain tulema aegsasti enne tööpäeva lõppu.

Ja viimane peatus Mõisakülas isa Thomase pere juures. Perepea poseeris Kullionu seljas ka:

Papp on boss

Papp on boss! Isa Thomas ja Kullionu.

Sai mitu tundi istutud, head-paremat nositud ja igasugust kägu aetud. Tahtsin enne pimedat koju saada, muidu oleks tahtnud kauemgi seal olla – aga vähemalt soovitas isa Thomas alternatiivse marsruudi läbi Kergu, Järvakandi, Raikküla ja Rapla. Väga vahva sõit oli, käänuline tee ei lasknud pikka aega igavust tunda.

Raikküla kandis olid suured põllud ja seal sai ka hingamisteed lahti (sinna oli tublis rahvakeeles öeldes sitta kanti sitta veetud). Raplas veel kord paak täis ning Viljandi maanteed pidi koju. Tagasi maja ette jõudsin ca veerand kümme – õnneks oli veel üsna kena hämarik ja pimedaks läks alles hiljem.

Tuleb edaspidigi ette võtta. Nüüd aga tuleb Kullionu esimesse korralisse hooldusse viia, 800 km sai selle reisiga täis.

Süsteemiuuendus: Linux Mint 22

Enne õppeaasta algust tuli enda kodused arvutid uuele süsteemile viia (praegu on kujunenud nii, et kõik tööarvutid on Minti peale jäänud).

Esmalt muidugi varukoopiad ja uuendused. Etteruttavalt: unustasin Firefoxi järjehoidjad salvestamata ja pidin need üsna ümbernurga taastama. Võttis aega, aga tehtud sai. Alustasin lauaarvutitest ja jätsin läpaka kui kõige tähtsama viimaseks. Ega’s midagi, mintupgrade käima.

Esimesena lõpetas arwen (veel omaaegse IT kolledži päritolu HP lauamasin, kasutusel videosuhtluseks ja “sõprade arvutina”, kui keegi tahab külla tulles midagi teha). Veidral kombel suutis peale restarti joosta kinni nii hiire kui klaviatuuri – recovery mode aitas välja, pärast seda oli veel vaja paigastläinud lahutusvõime korda sättida ja – tehtud!

Teisena elrond (natuke uuem HP Steami, Spotify ja kergema multimeediumi jaoks). Täiesti veatu uuendus, kõik jäi paika.

Viimaks aragorn ehk enda läpakas. Sinna on igasugu värki paigaldatud ja uuendus jäi kinni kunagisest katsetusest pealejäänud Postfixi taha. Install seisma, Postfix maha, apt’iga seis paika ja uus mintupgrade.

Üldiselt väga hullu ei olnud – katki läks ID-kaardi värk, TTÜ-s kasutatav Fortineti VPN ning miskipärast tiriti maha Cairo-Dock (samas Compiz, WiFi, heli jms, samuti kohalikud serverid jäid kõik tööle). Mõnevõrra totter oli Firefoxi totaalne uuendus, nõuti uue profiili tegemist. Ja nagu kiuste olid ka järjehoidjad kadunud.

Nuhkisin Firefoxi kataloogis ja leidsin ./mozilla/firefox/mwad0hks.default/bookmarkbackups alt hunniku .jsonlz4-laiendiga faile.  Tuli paigaldada paar juppi (apt-get install lz4 lz4json), tekitada käsuga lz4jsoncat algsefailinimi | jq > uuefailinimi uus .json-fail ning importida see Firefoxi. Täitsa toimis.

Kokkuvõttes läks siiski üsna libedalt. Järgmise nädala lõpus peaks avanema Ubuntu serveri uuendus 24.04 peale, siis saab Kakupesa ka ära uuendada. Võib tähendada poolt tundi – või täispäeva tööd, kui midagi peeti läheb…

APDEIT 09.09: Üks jama jäi siiski üles (aga see ei ole otseselt vist uue Minti viga): peamine uudiseallikas Liferea lõpetab peale uuendamist ca 10 sekundiga töö segmentation fault’iga. Liferea on kogu aeg olnud lihtne ja kiire, aga räigelt ebakindel asi – paraku kasutatakse tänapäeval vist RSSi ja Atomit nii vähe, et head ja töötavat alternatiivi on raske leida. Õnneks on voonimekiri (OPML) alles – ootan mõne aja (ehk loksub ise paika) ja proovin uuesti. Seniks panin peamised uudisevood meilide juurde Evolutionisse (kust nende kasutamine tegelikult kunagi algaski).

APDEIT 2: Tänase Evolutioni uudisevoogude osa on kahjuks kohmakas, võtsin ajutiselt kasutusele QuiteRSSi – on küll KDE/Qt rakendus, aga töötab üsna kenasti ja välimuselt Lifereast väga ei erine. Hiljem, kui Liferea korda tehakse, võib tagasi kolida.

Kirikulaager 2024

Nädalavahetusel sai jälle Saaremaal käidud – sel aastal isegi kaks korda ühe nädala sees, kuna samale nädalale sattus ka ühe vana sõbra külastamine.

EKEK suvelaager toimus juba päris mitmendat korda Pähklimäe puhkekeskuses ning ka laagrirutiin on paika loksunud. Seekord oli palju tagasivaatamist kiriku Euroopa kokkutulekule Madriidis üle-eelmisel nädalal, muidu olid taas märksõnadeks erinevad jumalateenistused, arutelud, viktoriin ja muidugi hästi palju muusikat. Hommikune maja ees vehkimine kah, aga sel korral teised osalema ei tulnud.

Aga jälle aitäh isa Thomasele ja Regytale sujuva orgunni ja gluteenivaba ninaesise eest. 🙂