Silt: Ubuntu

Jõuluhäkid serveriga

Mõne aja eest otsustati kusagil kõrgemal pool ilmselt, et Kakk vajab IT-oskuste tuhmiksmineku vältimiseks mingit kiirkursust. Algas asi laupäeval, 17.12 riistvarapraktikumiga – kodune, ligi 10 aastat edukalt toimetanud pesumasin otsustas viimaks otsad anda. RTFM ja STFW suures koguses, kolmekordne avariitühjendus sinna otsa – abi paraku ei olnud, tuli uus hankida (läks Euronicsi tegelaste abiga libedalt, teisipäevaks oli olemas).

Pühapäeval pani keegi pähe mõtte serveri süsteem ära uuendada. Pesa oli seni Ubuntu 20.04 peal, uuem versioon oli juba pool aastat saadaval ning õppetöö oli just reedel läbi saanud (loomulikult saadeti viimane töö taas 2 minutit enne keskööd…). No proovib – do-release-upgrade.

Kui server peale restarti netti ei läinud, ei olnud veel suurem jama – miskipärast oli ruuter ka lolliks läinud, restart aitas.  Aga märksa suurem jura oli veebis – wiki maas, blogi ja Budokani veeb ka. Ja takkapihta oli nüüd repodest kadunud GNU Mailman, mille peal Budokani listid töötasid (loll lind, ise süüdi – oleks pidanud enne kontrollima!).

WordPressi saitide probleem oli vananenud kujundusteemades, mida varasem PHP 7.4 veel toetas, uus 8.1 enam mitte.  Ajutise lahendusena viisin serveri mõneks ajaks tagasi 7.4 peale. Wiki puhul aitas tarkvara uuendamine (oli varasema LTS-versiooni peal).

Ja siis listid…  Alternatiivideks olid uus Mailman 3 (mis varasemaga ei ühildu), Sympa (mida olin varem juba korra edutult üritanud paigaldada, lõpuks läksin Mailmani peale) ja ka võimalikud muud alternatiivid. Selgus aga tõsiselt veider asi – nii elementaarse ja vajaliku IT-lahenduse nagu meililisti jaoks ei olegi muidu nii suures ja kirjus Linuxi maailmas eriti tarkvara!

Leidus paar WordPressi pluginat, mis aga olid freemium-litsentsiga (loe: tasuta versioon on nadi) ja hakkasid ka selgelt liiga palju infot küsima. Mailman 3 jättis ikka väga piraka mulje, paari lihtsa listi jaoks nagu fugasspomm kärbse pihta.  Jäi üle Sympa.

Tagantjärele vaadates meenus “Marslase” film, kus peategelane järgemööda probleeme lahendama asus. Põhipaigaldus. Postfixi meiliserveri häälestus. Listide loomine.  Iga samm oli tõsine ooper – tarkvara ise on asjalik, aga nii kehva dokumentatsiooni ei ole kaua aega näinud.   Näiteks olid listide loomiseks vajalike mallide kataloogid peale installi tühjad – viimaks selgus, et mallid tuleb kopeerida /usr/share/sympa/default/ -kataloogist…  Ja kui loota, et listi loomine käib lihtsalt käsuga “create list uuelistinimi” vms, siis – päris ei käi. Oluline osa dokumentatsioonist ilmub lihtsalt kunagi tulevikus.

Aga nagu Matt Damoni astronaudist tegelaskuju lõpuks Marsilt tagasi sai, õnnestus ka Sympa käima saada – kolmepäevase praktikumi tulemusena (ja ilma graafilise liideseta – ent seda ei olegi kinniste listide jaoks eriti vaja).

Tänasega sai siis viimaks sellele programmile joon alla. Budokan ja Jora on mõlemad “uue vana välimusega”, PHP on versiooni 8.1 peal ja serveriooper selleks korraks edukalt (?) läbi.

Süsteemiuuendus: Mint 16

Viimaks oli aega ka läpakas ära uuendada. Väga suur uuendus see ei ole (lihtsalt enamiku tarkvara versiooninumbrid on edasi läinud), aga vähemalt paralleelne Ubuntu versioon (13.10) näis varasematega võrreldes veidi stabiilsem.

Üks pisike puuk ka – Evolution jäi peale uuendust ingliskeelseks, hoolimata muu süsteemi maakeelsusest. Ümbernurgalahendus leidus netist: tuleb minna tõlkefailide kataloogi /usr/share/locale-langpack/et/LC_MESSAGES ning seal luua sümbollingid Evolutioni kahe faili jaoks, andes terminalist käsud sudo ln -s evolution-3.6.mo evolution-3.8.mo ja sudo ln -s evolution-data-server-3.6.mo evolution-data-server-3.8.mo. Tegijate lohakusviga, aga vähemalt annab lahendada.  Loodetavasti tuleb kevadine pika toega versioon korralik – tavaversioonide toetus on Ubuntul ja Mintil nüüd nii lühike, et lihtsam on jääda suuremalt uuendama kahe aasta tagant.

APDEIT: Tegelikult oli siiski üks jama veel, RSSOwl ei tahtnud taas korralikult käima minna. Lahenduse leidis [L] siit.

 

Serveriuuendus

Ubuntu tegijad on viimastel aastatel küll enda distro töölauaga imelikke asju teinud ja Kaku läpakaga ära Minti peale peletanud, aga süsteemi põhi näib toimivat endiselt hästi. Just sai tehtud serveri uuendus (Lucidi pealt Precise’ile) – ’do-release-upgrade’, kümmekond minutit masina iseseisvat sebimist, restart ja korras.  Seni näib, et kõik jäi tööle (isegi Akadeemiat käitav vana Zope) – kui keegi leiab midagi mittetoimivat, võiks teada anda.

Pingviinid ruulivad endiselt. 🙂

Lühikatsetus: Ubuntu 12.10

Ajasin õhtupoolikul lauaarvuti ühele vabale kettajaole uue Ubuntu Quantali ja katsetasin natuke.

Esmalt live-plaadilt otsekäivitus:
* ilus lihtne taust ning suure 24-tollise ekraani puhul on ka Unity menüü suurus päris hea.
* Unity põhimenüüsse on lisandunud Amazon ning Ubuntu One Music – ehkki kumbki pole otseselt kurjast, ent Kaku arust ei ole neil nii üldkasutatavasse kohta eriti asja.
* Unity on ikka Unity ning kasutatav Ambiance-teema enda vasakul asuvate aknanuppudega sama ebameeldiv kui enne.

Paigaldus:
* Installiprotsessist on nüüd ka Ubuntul kadunud kokkuvõttev ekraan enne paigaldust (halb mõte, kettajagamisel väikese näpuvea tegemine sunnib asja otsast alustama või halval juhul tekitab suurema pahanduse), samuti ei saa enam kontosid üle tõsta.
* Kettajagude muutmise juures võiks endiselt toimida ka parem hiireklõps ja sealt avanev menüü. Kettajao muutmise nupu pealkiri on jäänud tõlkimata (Change).
* Install läheb muidu tavapäraselt sujuvalt.

Paigaldatud süsteem:
* Summaarselt: ilus,  aga veidi juhm ja pealetükkiv. Praegune Ubuntu on Linux, kes ei tea täpselt, kas tahaks olla rohkem MacOSX või ChromeOS (või Android).
* Kogu Unity peamenüü süsteem muutub mitte-ingliskeelse lokaadi kasutamisel olemuslikult mittetoimivaks (mida oli Dash’i puhul algusest peale näha).
* Kohutavalt häirib Amazoni kaubareklaam otse peamenüüs – õnneks saab selle eemaldada kas siis privaatsussätetest või pakihalduriga.
* Avatud lähtekoodiga Nouveau graafikadraiver saab üldjoontes hakkama, kuid kvaliteedi vahe on suurel ekraanil esialgu siiski nähtav. Ent üleminek NVidia omale annab ekraanile peale sisselogimist üksnes taustapildi – ilma menüüde ja ribadeta. Ei aita ka ubuntu-restricted-extras jms paigaldus. Aitab  gnome-session-fallback, mis annab ekraanile peaaegu et “vana hea” GNOME’i.
* Aga ka seal jätkub jama. Compizi aknavahetajad ei tööta. Cairo-Dock ei suuda vabaneda mustast taustapildist (ilmselt ei suudeta komposiitmehhanismi käivitada). Jne.

Rohkem ei viitsinud hetkel mängida. Kindlasti on võimalik ka uue Ubuntu peale toimiv süsteem ehitada, ent vaikimisi näib ta olevat Androidi-laadne poolkinnine ja halvas mõttes ärimentaliteedist läbiimbunud nähtus.  Õnneks on Linuxi maailmas olemas palju muid variante, mida kasutada. Seega – kui valida on Ubuntu või mõne ärivaralise asja (Windows, OSX) vahel, kasutaks seda – juba põhimõtte pärast. Kui aga on valida Ubuntu ja kasvõi Minti vahel, siis praegu on Mint selgelt sõbralikum keskkond.

Evolution ja Ubuntu 12.04

Peale Ubuntu uuendamist 12.04 kadus Evolutionis ära ühendus Google’i aadressiraamatuga. Nüüd õnnestus see tagasi saada – selleks tuleb paigaldada pakk couchdb (lisaks tuleb peotäis muid ka). Ei saa aru, miks see lõppkomplektist välja jäeti – isegi kui Evolution enam vaikimisi meiliklient pole, kasutab seda ilmselt suur hulk inimesi (Thunderbirdil pole kalendrit küljes).

Ubuntu 12.04

Kahjuks on Linuxi maailmas seis endiselt selline, et lollikindlat, Eesti tavainimesele sobivat Linuxit ei ole võtta (Estobuntu on sellele ehk kõige lähemal). Ubuntu suutis selle staatuse eelmisel kümnendil peaaegu et kätte saada, siis aga tõusis neil miski asi pähe ning Unity-ajastu kestmine näitab, et tegijad pole sellest tänini aru saanud – ehkki Distrowatchis algusest peale hoitud edetabelitipu kaotamine võiks ju selge signaal olla.

Oleks Unity ainus vääratus Linuxi töölaual, poleks hullu – Linuxi suurimaid plusse on ju valikuvõimalus. Igaüks kasutab seda, mis meeldib. Paraku aga on ka kõigil teistel keskkondadel (GNOME Shell, KDE, XFCE, LXDE…..) mingi kiiks, mis mängu rikkuma kipub. KDE on alati olnud raskepärane (ehkki suurte võimalustega) ja siinkirjutaja arvates tavakasutajale ebasobiva loogikaga, pealegi on selle viimaste versioonide kvaliteet olnud üsna hüplev. XFCE  võiks oma “GNOME Lite” -lähenemisega sobida, kuid eestindus on võrreldes KDE ja GNOME omaga kehvapoolne (Kakk on suht põhimõtteline emakeelse tarkvara pooldaja). Pealegi ei taha see senise kogemuse järgi Compiziga hästi koos töötada (lisaks iluviguritele on Ring Switcher ja keerlev kuubik ka väga praktilised töövahendid). LXDE on selge suunitlusega nõrgemale riistvarale ja sellisena väga vajalik, ent piisavalt võimeka arvuti korral eelistaks teisi (sellest jäi muide kirjutamata – Kaku senine läppar, Dell XPS M1330, oli väga asine tööriist, kuid viimaks sai videokaart otsa ja uuendamine oleks läinud vaat et kallimaks kui uus arvuti. Seetõttu on nüüd kasutusel uus “kannel”, Dell Latitude E5420 – igati asine pill, ainus miinus on senisest tunduvalt suurem kaal).

Aga kui viimaks tuli ülalkirjeldatud uuele läpparile süsteem  ja töölauakeskkond valida, siis peale pikka kaalumist jäin endiselt Ubuntu peale. Süsteemi põhi on hea, ümbritsev toetav taristu (foorumid, blogid, PPA-varamud jne) on ulatuslik, toetus on pikk (uuel versioonil 5 aastat) ning mis väga oluline, tarkvara on piisavalt uus ja samas piisavalt testitud. Kui lauaarvutis saab igasugu eksperimente teha, siis läpakas on asi, mis peab töötama, kuna loengud ja ettekanded katkisest läpakast ei küsi.  Tööl lauamasinas olev Mint on küll üldiselt päris toimiv ja ilus süsteem, ent mõned ebakohad on ka seal (näiteks kipub pikemaajalise passiivse seismise järel venima). Seal kasutatava Cinnamoni keskkonna kohta ütleks kurja slängi kasutades, et see imeb GNOME 3 variantidest kõige vähem… MATE ehk GNOME 2 taassünd on vähemalt esialgu liiga toores, et töökindlust eeldavas masinas kasutada.

Seega on Kaku läpaka töökeskkonnaks hetkel Classic Gnome ehk paketina gnome-session-fallback.  Ideaalist on ka see kaugel (näiteks oli paras keemia Skype’i tööriistaribaikooni nähtavakssaamine – Skype’i akna sulgemisel jäi see tööle, ent aktiivseks seda enam ei saanud), kuid pikema sättimisega on sellest võimalik toimiv töölaud saada. Alumine paneel on asendatud Avant Window Navigatori dokiga, kasutusel on Compiz koos kuubiku ja akendekeerutajaga.  Nii et tulemus on enam-vähem – kuid kindlasti ei ole Ubuntu 12.04 süsteem, mille võiks “lambist” vanaemale arvutisse installida.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga. Suur kisa sel teemal on viinud Ubuntu mitme monitori (ja projektori) toe sinnani, et pannes 1024 x 768 lahutusvõimega projektori 1400 x 900 ekraaniga läpakale sappa, toimis asi laitmatult kohe ühendamisel.  Ei mingit vajadust F-klahvide või sama reso peale sättimise järele. Selle koha pealt tuleb Canonicali poole selgelt pöial tõsta.

Ubuntu 11.10 Oneiric Ocelot: esmamuljed

Jällegi aeg uut pingviini testida…

Unity-nimelise Canonicali vaimusünnitise (mida Ubuntu alates kevadest vaikimisi töökeskkonnaks pušib) peale sai eelmisel korral kõvasti jõrisetud. Ilmselt on jõrisejaid teisigi olnud, sest vähemalt esmatestimine töö juures lauaarvutil andis täitsa märgatavalt küpsema tulemuse kui eelmisel korral.

OK, Unity loodav segadus rakenduste menüüs ei meeldi endiselt – piir arvutis olemasolevate ja sinna soovi korral alles paigaldatavate rakenduste vahel on praktiliselt kadunud ning arvestades seda, kui suure hulga softi võib Ubuntule küllalt väikese vaevaga peale ajada, on see algaja kasutaja jaoks tarbetu üleujutamine ning kogenud pingviini jaoks närviajamine.  Miskipärast on taas kord keegi taibu pannud arvuti taaskäivitamise valiku väljalülitamisega kokku (need ON kaks eri asja!). Lisaks on IMHO ebaloogiline ka vasakus ekraaniservas paikneva peamenüü ning vasakus ülemises nurgas asuvate aknanuppude kooslus – suht kerge on soovimatu liikumine viimatimainitutelt esimese peale.

Aga install on endiselt fenomenaalselt lihtne, eesti keel on paremaks läinud, lisadraiverite paigaldamine on kerge ning seeläbi nVidia kaardiga saavutatud ekraanipilt päris väga ilus. Endiselt on tark lisada ubuntu-restricted-extras ja [L] Medibuntu varamu.

Ent esialgu ei julge veel läpakast senist 10.04 välja vahetada. Esmalt tuleb kohustuslik järelküpsemine ära oodata ning seejärel kontrollida, mis on saanud 11.04 showstopperist kõrgkooli õppejõu jaoks – videoprojektori ühendamiskatsetega kaasnenud pornograafilisest tegevusest.  Elu näitab.

Kerimisribad uues Ubuntus

… õigemini nendest lahtisaamine….

Igatahes on Evolutioni ja veel mõne rakenduse tavapärane aknakerimisriba asendatud imepeene joonekesega, kust siis hiirega teatud kohast üle libistades võib leida miski julla, millest kinni hakata ja akent kerida.  Ei tea, kuidas teistega, aga Kakule absoluutselt ei istu. Üks põhjus on ka see, et kehvema koordinatsiooniga inimese jaoks on see tõsine õudukas.

Igatahes sellele kinga andmine käib paari paketi eemaldamise teel: sudo apt-get remove overlay-scrollbar liboverlay-scrollbar-0.1-0 . Aga ehkki uue 11.04 sai mõningase häkkimise järel läpakas suht korralikult tööle, on tegu vaieldavalt seni ühe kõige kehvema (ebakvaliteetsema) väljalaskega. Mõne teise distro peale kolimine on endiselt mõttes – natuke liiga palju kaheldava väärtusega otsuseid Canonicali poolt. 🙁

Narvali hambaravi

… ehk Ubuntu 11.04 Natty Narwhalist korraliku töökeskkonna (klassikaline välimus + 3D-efektid) saamine käis Kakul nii:
* Esmane sisselogimine teha tavarežiimis (Klassikaline Ubuntu) – nagu eespool mainitud, saab selle valida sisselogimisel PEALE kasutajanime valikut ja ENNE parooli sisestamist ekraani alaserva rippmenüüst (ugh).
* Kui videokaart seda vajab, installida 3D-draiverid (Haldamine => Lisadraiverid)
* Mõni aeg tagasi tuli kellelegi taibule pähe Ubuntul “mäkki mängida” ja akna juhtnupud paremalt vasakule viia. Õnneks tehti peale järgnevat kisa kirik keset küla ja see featuur sõltub kasutatavast kujundusteemast. Nupuprobleemi lahendamiseks panna teemaks kohe kaasasolevatest valikutest (Eelistused => Välimus => Teema) näiteks New Wave (võib ka mõne muu alla laadida ja paigaldada).
* Mingist ajast on pärit ka komme juba paariminutise seismise järel ekraan parooli taha lukku panna. Kindlasti on sel oma kasutuskohad (näiteks pangatelleri arvutis), aga tavainimese arvuti puhul peaks kas ooteperiood pikem või siis parool maas olema. Sättida saab menüüst Eelistused => Ekraanisäästja.
* Lisada pakk compizconfig-settings-manager (terminalist sudo apt-get install compizconfig-settings-manager või Synapticuga)
* Lisada GIMP – pakid gimp ja gimp-data-extras.
* Lisada USA lollide seaduste tõttu väljajäetud pakid – ubuntu-restricted-extras (eriti MS klassikaline kirjastiilikomplekt: Times New Roman, Arial jt). Tuleb öelda, et mitmed seni ülivajalikud asjad enam praegu nii vajalikud ei olegi (isegi ilma MS stiilideta saab hakkama).
* Lisada Medibuntu varamu (vt selle kohta [L] nende veebist)  ning paigaldada sealt miinimumina pakid w64codecs (32-bitise süsteemi korral w32codecs)  ja  libdvdcss2.
* Igaks juhuks võiks lülitada sisse ka X-i taaskäivitamise klahvikombinatsiooni Ctrl-Alt-Backspace (maitseasi muidugi – aga lihtsam on taaskäivitada graafilist liidest kui kogu arvutit, kui miskit kinni peaks kiiluma). Eelistused=>Klaviatuur=>Paigutused=>Valikud=>Key sequence to kill the X server.

3D-suutliku arvuti korral tuleb seadistada CCSM (suht maitseasi, aga ilma mõne valikuta nagu Move Windows asi hästi ei toimi). Käivitada Eelistuste menüüst CompizConfig Settings Manager ja valida sealt rubriikide järgi:
* General: Composite, Gnome Compatibility, OpenGL
* Desktop: Desktop Cube, Rotate Cube
* Effects: Animations, Window Decorations, Wobbly Windows
* Utility: Regex Matching, Compiz Library Toolbox, Title Bar Info (vajalikud teiste asjade jaoks)
* Window Management: Move Window, Resize Window, Appplication Switcher, Ring Switcher või Shift Switcher

Soovi korral võib alumise paneeli asemele lisada mäkilaadse alumise doki (Cairo Dock, AWN vmm – vt [L] Ubuntu juhendit). Edasi võib juba seadistada puht maitse järgi (ekraanipilt jms) ja tööle hakata.

Ubuntu 11.04

Natty Narwhal on nüüd väljas ja tuli tööl lauaarvutis kohe ka ära proovida.

Algus oli ilus. Eesti keel oli installis tagasi (vahepeal oskas keegi selle sealt ära kaotada), vaikimisi install on endiselt äärmiselt lihtne (ja üha enam ka visuaalselt poleeritud). Kodukataloogi krüpteerimine sai ka valitud – selle tegemine õnnestus muidu veatult, ainult et sinna enam eestikeelne tõlge ei ulatunud.  Tavainimese võib selles kohas keelevahetus aga ära ehmatada (ja tulemuseks võib olla mingi teadmatusest tehtud lollus).

Masinas on küll korralik NVidia videokaart, ent selle 3D-draiverid on omanduslikud ja seetõttu visati ekraanile teade, et uut ja uhket Unity kasutajaliidest saab kasutada üksnes nende paigaldamise järel. Arusaadav, teeme ära – menüüst lisadraiverite alt NVidia omad peale ja korras. Enne restarti sai veel uus väljalase vaikimisi vormis üle ka vaadatud – täitsa tipp-topp, paar muutust rakenduste osas hakkas silma (Shotwell, Banshee).

Restart käivitas aga uue Unity keskkonna. Tundus, nagu oleks korraga lauamasinast tahvelarvuti või koguni mobla saanud. Ilus, oma piiratud funktsionaalsuses väga mugav … ja absoluutselt kohandamatu. Vasakul ekraaniservas asuvat menüüd ei saanud liigutada. Elemente lisada õnnestus üksnes nii, et käivitasin Alt-F2ga käsurealt terminali, sealt soovitud rakenduse (ühekordsena oleks võinud ka ilma terminalita teha) ja seejärel Unity paanile ilmunud ikoonilt sai valida selle püsiva allesjätmise. Tavapärasele süsteemimenüüle ja programmidele ligipääsu ei paistnud kusagilt (viimaks leidsin selle nupualuse menüü nurgast – aga ka see oli kummalise kuju omandanud). Vaikimisi oli Unity paanil saadaval vaid Firefox ja LibreOffice (lisaks veel tarkvara lisamiseks Tarkvarakeskus ja pilveteenus Ubuntu One). Nurgas asuv nupuke tõi ekraanile küll mõned uued valikud, kuid seal oli miskipärast – tavainimesele 99% tõenäosusega segaselt – ära toodud nii olemasolevad kui alles paigaldamist vajavad rakendused.

Niisiis oli tulemuseks ilus ja värviline kinnine kast, kus tavainimesel on võimalus a) leppida olemasoleva väga piiratud mänguruumiga või b) hakata endale kõvasti LUM-stiilis (läbi ussi…) aetavaid asju selgeks tegema (ses mõttes tundub, nagu oleks Ubuntu tegijad Apple’i halvima haiguse külge saanud – “Tee mida tahad, seni kuni me oleme seda sinu jaoks ette näinud”). Epic Fail, ütlevad mõned selle peale.  Tuli meelde viikingite lõõp “13. sõdalase” filmist: “Give an Arab a sword, he makes a knife!” – Unity tegijad on suutnud täisverelisest Linuxi töölauast teha HTC Sense sarnase kireva, aga üsna piiratud asjanduse. Kõva tulemus! 😛

Ja mis kõige huvitavam – niivõrd toore keskkonna juures, nagu Unity seda on (esmakordne esinemine ametlikus distros, mõningane konarlikkus on absoluutselt arusaadav) puudub täielikult üks äärmiselt lihtne valik: “Lülita Unity välja”!  Veelgi arukam oleks anda inimesele installiprotsessis valik, kas ta tahab traditsioonilist GNOME/Metacity või Unity keskkonda – seda ka ei olnud (pärast selgus, et selleteemaline valik on peenes kirjas GDM-i logimisekraani allservas PEALE kasutajanime valimist ja ENNE parooli sisestamist). Tõsine ämber kasutatavuse koha pealt.

Aga teisalt – kui võtta aluseks Ubuntu 11.04 oma traditsioonilises kuues, on endiselt tegu väga asjaliku ja Linuxi kohta ka kasutajasõbraliku väljalaskega. Positiivsed tähelepanekud:
* üks asjalik lisandus installiprotsessi on võimalus installida üle ainult Ubuntu, jättes multibuudi teised süsteemid puutumata. Proovitud – töötab.
* YouTube mängib videosid ilma Adobe Flashita, Firefox mängib MP3-sid  (VLC pluginatega) ja FreeCol (tõsi, versiooniks on 0.9.2 – pikka aega on seis juba 0.9.5 peal)  toimib juba ilma Suni Javata (OpenJDK). Samm edasi.
* LibreOffice on OO.o-ga võrreldes edasi läinud.
* Banshee on senise Rhythmboxiga võrreldes etem.

Kui seda Unityt ees ei oleks…