Üles leidsin!

… selle loo, tänu millele Kakk üldse Kakk on. Siit saigi see ammustel üheksakümnendatel Vanalinna jutukas endale nimeks vahetatud (alguses olin varasema nimega Kaich). Pärast võttis veel sõber Tõnis ka endale siit nime – temast sai Aleksander Puravik.

Grendel ruulib! 😀

APDEIT: Tuli idee – kuuldavasti on järgmisel aastal siiakanti tulemas Manowar. Nad on ka enne võõrastes keeltes laulnud (isegi soome keeles) – võiks neile pakkuda mõtte see lugu korralikult ära teha. Manowari saund, Eric Adamsi hääl, Pirita kloostri varemed ning “Kakk ja pääsuke” – uskumatult äge asi saaks. 🙂

Väike ulmejutt

Üks Eesti vasakpoliitik tahtis minna enda autot parandama. Sõitis töökoja ette, rääkis auto probleemi ära, andis töömehele võtmed ja jäi diivanile istuma. Korraga tundus talle, et kuulis tagaruumist tumedat uratust: “Sots, raisk!”.

Veidi aja pärast tuli töökoja juhataja, andis mehele võtmed tagasi ja sõnas: “Vabandage, me ei saa teid aidata.”

“Kuidas nii?”, imestas klient.

“Vaadake, me oleme teid telekas rääkimas näinud. Tundub, et te ei ole päris adekvaatne. Seetõttu arvame, et teid ei tohiks autorooli lasta, võite mõne õnnetuse tekitada.”

Tulivihane poliitik sõitis minema ja lõi kohe meedias kõvasti kella. Õhtul oli vastav uudislugu juba AK uudistes ja töökoda sai vastu päid-jalgu.

….

Eespoolkirjeldatu oli tegelikult üks sürr fantaasialugu, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See aga juhtus vist päriselt.

Miks see mind ei üllata?

Kakk Siibri jaanilullad

Mõned varasemad kujutluspildid eesti rahva ühe jaaniaegse lemmiktegevuse teemadel…

***

Parmulugu

14.11.19

Keegi purjus Innokenti
turu peal lõi suurt lamenti:
“Pole raha maksta renti –
andke mulle kümme senti!

Kes mul’ annab kümme senti,
sellel’ teen ma presidenti!”
lällas joobnud Innokenti,
näidates neil tagumenti.

Ent kui toppis tagumenti
terve tuubi Pepsodenti,
ilmus neli tülpind menti –
viisid pokri Innokenti.

***

Laena mulle

05.06.22

Laena mulle punnivinna –
mul on tarvis jooma minna.
Minnes täna õhtul linna,
tõmban kuke kohe vinna.

Kuivaks joon siis terve linna,
maksmata ma jätan hinna.
Pargis rõõmsaks räuskan rinna,
jalgel viimaks kaotan pinna.

Kui sul pole punnivinna,
siis võid üldse … minna.

***

Parmulugu 2

juuni 2022

Silmis läik
junn on jäik
tarvis leida
väljakäik

Kannis sälk
hais on jälk
ahtrist kerkib
keravälk

Viimaks Toomas
täitsa koomas
kes tal käskis
käia joomas

Lahtiütlus: kirjutajal puudub arvestatav isiklik kogemus kirjeldatud tegevustega. See-eest on tal hea fantaasia.

Exceli MM ja väike nostalgialaks

Las Vegases toimub ikka põnevaid asju. Slashdotis kajastatakse ka seal toimunud MS Exceli maailmameistrivõistlusi.

Tegelikult see idee ei olegi nii totter, kui esmapilgul võib tunduda (ameerikaliku maailmamastaabi võiks muidugi ära jätta). Kaku kunagine magistrijuhendaja Jüri Vilipõld pidas Excelit informaatika õpetamise põhitöövahendiks (ja temaga sai omal ajal seetõttu kõvasti vaieldud).

Selles võib temaga nõustuda, et tabelarvutussüsteemid (NB! Mitte ainult MS Excel) on kasulikud töövahendid ning soovi korral saab nendega päris lõbusaid asju teha. Omal ajal doktorantuuris (ca 1994-1999) tuli elatise teenimiseks sedasama Exceli-põhist informaatikat õpetada – ja et asi purukuiva funktsiooniuurimise tasemele ei jääks, sai sinna genereeritud (ilmselt mingil määral selle MM-i materjali esivanematena) päris suur hulk lollakaid ülesandeid.

Muuhulgas meenub filtreerimisülesanne lennujaama reisijatenimestikust terroristi leidmisega (tolle nimi oli Salmo Nella), eriti aga pärast Jüri poolt pikka aega kasutatud lugu nokastanud onu Augustist, kes peab kõrtsist tulles üle kitsa silla koju pääsema (mida rohkem ta joonud oli, seda tõenäolisemalt teelt kõrvale astus).

Ühel aastal sai Dublinis lähetuses käidud ja tagasi tulles kogu kevadine proovieksam Iiri-teemalisena tehtud (alates Dublini lennujaamast ja lõpetades kohalike pättide, politsei ja Paddy O’Sullivani pubiga). Teisel korral oli eksamiteemaks Padavere rahvusvaheline lennujaam, kolmandal aga sealsamas toimunud suur autoralli “Padavere Post ’99”.

Hakkasin kettal ringi vaatama, mitmed ülesanded on veel täitsa säilinud. 🙂

Hambaharjad ründavad

Sürr lugemine Ars Technica portaalist (ja selle peegeldus Slashdotis) sellest, kuidas Šveitsis tehti DDoS’i… hambaharjadega. Kolm miljonit “nutikat” hambaharja said robotvõrguks ning sellega tehti parajat pahandust.

Eesti keeles on hea kahtpidine lause: “Nutt tuleb peale”. Seda “nutti” topitakse tänapäeval ikka täiesti absurdsetesse kohtadesse. Ehk on edastatavatest andmetest mingitel seltskondadest tõepoolest kasu (on ka konspiratiivsemat sorti arusaamu), aga andmereostusest, energiaraiskamisest ja loomulikult turvalisus- ja privaatsusriivetest tulenev kahju on ikka kõvasti suurem. Nutt tulebki peale.

Ja nii tundub Walt Dismali nimelise kodaniku kommentaar Slashdotis sellest, kuidas varsti nutikad prill-lauad Pentagoni ründavad, ainult natukene jabur.

APDEIT 11.02: Nüüd väidetakse, et seda lugu tegelikult ei juhtunud. Samas on nutistu ebaturvalisus endiselt reaalne ning sedalaadi asjad sisuliselt praeguses seisus vältimatud. Nutistu (ja ka tehisaru) puhul tuleks pigem lähtuda põhimõttest “nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik” – sinna, kus saab ka ilma, ei peaks neid asju toppima.

 

Küberfüüsilised süsteemid: hoiatav näide

NB! Järgnev lugu tuli läbi kolmanda inimese, aga olevat juhtunud hiljaaegu ühe lähedase tegelasega. Seega 100% tõestust pole, aga kuna asi kõlab realistlikult, siis panen kirja – õppetunnina igatahes väga värvikas.

Üks inimene võttis koera. Sellise varjupaiga lontu, kes oli üsna õnnelik, et uue kodu sai. Istus kenasti kodus, kui pererahvas ära oli, pahandust ei teinud.

Mõne aja pärast võeti majja robotist põrandapühkija. Aitas kenasti ka lontu kasukast kukkunud karvad kokku korjata, elu oli lihtsam.

Ühel päeval aga läks pererahvas tööle ja lontul läks kõht korrast ära. Valvekaamerast olla näha olnud, et istus õnnetu moega ukse juures ja tahtis välja, aga mis sa hädaga teed… Igatahes oli korter korralikult ära märgistatud.

Robot aga võtnud nõuks enda sisseprogrammeeritud koristusringi tegema minna. Põrandale ilmunud ainesega toime ei tulnud, küll aga suutis selle korraliku sõnnikulaoturi kombel laiali loopida (SHTF!) ning ka ratastega laiali kanda.

Asjade lõplik seis ei ole  teada, aga õppetund näib olevat väga suurte (pruunide) tähtedega kirjutatud… Ja seda annab tegelikult üksjagu laiendada ka muude suure hurraaga kasutuselevõetud tehnoloogiliste lahenduste peale.

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

Sünnipäevasalm

(äkki mõni tahab kuhugi kirjutada)

Juba mõne aasta eest kirjutasin ühele sõbrale sellise:

Pea on puust,
kael on luust,
varba vahel
kuhjub juust.

Ehkki ise
täitsa känd,
hoia ikka
püsti händ!

Nüüd sai see ühe Vitaga peetud segase kirjavahetuse järel (kus muuhulgas defineerisin ära uue loomaliigi – taani puupea-krokodilli, crocodylus ligneocephalus danica) ka ameerika keelde ümber pandud:

Head has wood,
neck has bones,
stinky stuff
between your toes.

You are old
and mad as hell –
still I’m tryin’ to
wish you well!

 

Ära sa ütle

Üks sõber saatis näite, kuidas ChatGPT kirjutas eestikeelse luuletuse vihmast. Natuke naljakas keeles oli, aga tänapäeval kirjutavad pärisinimesed luule sildi all ka märksa hullemaid asju.

Pidin kohe ka proovima. Andsin ülesande kirjutada uus versioon enda linnuhädaloost (jätsin aga võimaluse inglise keeles teha). Siin see on.

Kakk: Write a poem about bird droppings on a car.

ChatGPT:
A speckled mess on the windshield glass,
A sticky sight, so foul and crass.
The remnants of a bird’s last meal,
Left on a car, that’s sure to peel.

It marrs the shine, it drips and runs,
A mess so big, it surely stuns.
It’s hard to clean, it takes some time,
To scrub and wipe, until it’s fine.

But still, the sight remains, so bold,
A warning sign, that cannot be told.
A reminder, that the world is wild,
And nature, sometimes, can be so mild.

So next time, when you park outside,
Think of the birds, that roam and glide.
And hope, that they’ll choose somewhere else,
To drop their waste, and leave your car, self.

Pole midagi öelda – päris kena ju. Tekstis on oma loogika ja lõpus õpetlik moment. Paar päris head kujundit ka (kaks esimest rida on väga head).

Kunagi keskkoolis õpetas pr. Metsma meile Dylan Thomast ja Edgar Allan Poed – mingi võrdpilt täitsa tekkis.  Nii et ka luuletajad peaksid tulevikus enda ameti säilimise pärast muretsema. 🙂