Hambaharjad ründavad

Sürr lugemine Ars Technica portaalist (ja selle peegeldus Slashdotis) sellest, kuidas Šveitsis tehti DDoS’i… hambaharjadega. Kolm miljonit “nutikat” hambaharja said robotvõrguks ning sellega tehti parajat pahandust.

Eesti keeles on hea kahtpidine lause: “Nutt tuleb peale”. Seda “nutti” topitakse tänapäeval ikka täiesti absurdsetesse kohtadesse. Ehk on edastatavatest andmetest mingitel seltskondadest tõepoolest kasu (on ka konspiratiivsemat sorti arusaamu), aga andmereostusest, energiaraiskamisest ja loomulikult turvalisus- ja privaatsusriivetest tulenev kahju on ikka kõvasti suurem. Nutt tulebki peale.

Ja nii tundub Walt Dismali nimelise kodaniku kommentaar Slashdotis sellest, kuidas varsti nutikad prill-lauad Pentagoni ründavad, ainult natukene jabur.

APDEIT 11.02: Nüüd väidetakse, et seda lugu tegelikult ei juhtunud. Samas on nutistu ebaturvalisus endiselt reaalne ning sedalaadi asjad sisuliselt praeguses seisus vältimatud. Nutistu (ja ka tehisaru) puhul tuleks pigem lähtuda põhimõttest “nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik” – sinna, kus saab ka ilma, ei peaks neid asju toppima.

 

Küberfüüsilised süsteemid: hoiatav näide

NB! Järgnev lugu tuli läbi kolmanda inimese, aga olevat juhtunud hiljaaegu ühe lähedase tegelasega. Seega 100% tõestust pole, aga kuna asi kõlab realistlikult, siis panen kirja – õppetunnina igatahes väga värvikas.

Üks inimene võttis koera. Sellise varjupaiga lontu, kes oli üsna õnnelik, et uue kodu sai. Istus kenasti kodus, kui pererahvas ära oli, pahandust ei teinud.

Mõne aja pärast võeti majja robotist põrandapühkija. Aitas kenasti ka lontu kasukast kukkunud karvad kokku korjata, elu oli lihtsam.

Ühel päeval aga läks pererahvas tööle ja lontul läks kõht korrast ära. Valvekaamerast olla näha olnud, et istus õnnetu moega ukse juures ja tahtis välja, aga mis sa hädaga teed… Igatahes oli korter korralikult ära märgistatud.

Robot aga võtnud nõuks enda sisseprogrammeeritud koristusringi tegema minna. Põrandale ilmunud ainesega toime ei tulnud, küll aga suutis selle korraliku sõnnikulaoturi kombel laiali loopida (SHTF!) ning ka ratastega laiali kanda.

Asjade lõplik seis ei ole  teada, aga õppetund näib olevat väga suurte (pruunide) tähtedega kirjutatud… Ja seda annab tegelikult üksjagu laiendada ka muude suure hurraaga kasutuselevõetud tehnoloogiliste lahenduste peale.

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

Sünnipäevasalm

(äkki mõni tahab kuhugi kirjutada)

Juba mõne aasta eest kirjutasin ühele sõbrale sellise:

Pea on puust,
kael on luust,
varba vahel
kuhjub juust.

Ehkki ise
täitsa känd,
hoia ikka
püsti händ!

Nüüd sai see ühe Vitaga peetud segase kirjavahetuse järel (kus muuhulgas defineerisin ära uue loomaliigi – taani puupea-krokodilli, crocodylus ligneocephalus danica) ka ameerika keelde ümber pandud:

Head has wood,
neck has bones,
stinky stuff
between your toes.

You are old
and mad as hell –
still I’m tryin’ to
wish you well!

 

Ära sa ütle

Üks sõber saatis näite, kuidas ChatGPT kirjutas eestikeelse luuletuse vihmast. Natuke naljakas keeles oli, aga tänapäeval kirjutavad pärisinimesed luule sildi all ka märksa hullemaid asju.

Pidin kohe ka proovima. Andsin ülesande kirjutada uus versioon enda linnuhädaloost (jätsin aga võimaluse inglise keeles teha). Siin see on.

Kakk: Write a poem about bird droppings on a car.

ChatGPT:
A speckled mess on the windshield glass,
A sticky sight, so foul and crass.
The remnants of a bird’s last meal,
Left on a car, that’s sure to peel.

It marrs the shine, it drips and runs,
A mess so big, it surely stuns.
It’s hard to clean, it takes some time,
To scrub and wipe, until it’s fine.

But still, the sight remains, so bold,
A warning sign, that cannot be told.
A reminder, that the world is wild,
And nature, sometimes, can be so mild.

So next time, when you park outside,
Think of the birds, that roam and glide.
And hope, that they’ll choose somewhere else,
To drop their waste, and leave your car, self.

Pole midagi öelda – päris kena ju. Tekstis on oma loogika ja lõpus õpetlik moment. Paar päris head kujundit ka (kaks esimest rida on väga head).

Kunagi keskkoolis õpetas pr. Metsma meile Dylan Thomast ja Edgar Allan Poed – mingi võrdpilt täitsa tekkis.  Nii et ka luuletajad peaksid tulevikus enda ameti säilimise pärast muretsema. 🙂

Tolkien. Täiega.

Sellest, et Ukrainas Tolkieni Keskmaa kombel orkidega sõditakse, on räägitud juba peaaegu sõja algusest – nii nonde arvukus, julmus, rumalus kui hoolimatus (ka omade suhtes) klapivad täielikult.

Nüüd on aga ka Sauroni temp ära tehtud. Üheksa muutumine nazguulideks ehk Sõrmusevaimudeks on üksnes aja küsimus ja on enam kui tõenäoline, et Putler jättis Ühe Sõrmuse endale.

One ring to bring them all and in the darkness bind them…

APDEIT 28.12: Tegelikult aga, kui mõtlema hakata, siis on Putler ja orkid Ukrainas pigem Helmi Süviku ja Minas Tirithi kombel kolakat saanud. Kaotas Sõrmuse ära, nagu algses loos? Sel juhul oleks hädasti üht Frodot vaja…

Ärajäänud jõuluräpp

2019. aastal (enne pandeemiat) sai mõnede TTÜ juhtkonna liikmetega Viinis käidud, seal lollakaid luuletusi loetud, pärast värvati Kakk ülikooli õppeosakonna tervitussalmi kirjutama. Nüüd hiljaaegu taheti uuesti, aga seekord hoopis jõuluräppi mingite ajakohaste teemade peale.

Ideid täitsa tekkis ja midagi läks suht kohe virtuaalpaberile, paraku aga jäi projekt (võimalike vastuhäälte kartuses?) ära. Hea, et veel ei olnud jõudnud sündiga taustatümakat tegema hakata. Et aga kirjutatu päris taltekki (elik raisku) ei läheks, siis olgu see vähemalt siia üles riputatud.

***

Pildikesi ülikoolist (jõulud 2022)

Moto:
… post jucundam juventutem
post molestam senectutem
nos habebit Julius!*

***

Loengus teatand Epp ja Ahti,
et nad olla sisse magand –
ja siis kohe salamahti
jälle kärmelt tööle plagand.**

Appi, Covid! Kuid soliidselt
sobiv otsus pandi ette:
õpime me kõik hübriidselt,
vahel õpid, vahel mitte.

***

Komisjonil rohepööre
segaduse toonud palge –
ainult suvel kogub tuure,
talvel kõik on puhta valge!

Rektoraadis pikalt mõeldi –
toitlustus see kipub peeti. ***
Optimistlikult siis öeldi:
“Rohkem prantsuse dieeti!”

***

Dekanaadis lugu kole –
kirja saatnud Pauli naine:
“Täisprofessor Paul ei ole –
ta on päevast päeva kaine!”

Teadur Marta higi valas,
närvid läind ju üsna krussi –
miks ei sütti robotkalas
isu süüa vihmaussi?

***

Dotsent Karmen autoroolis
armastanud kihutada.
Selle peale ülikoolis
antud talle õpperada.****

Papreid täitis lektor Rasmus,
saamaks granti kribas plaani:
“Lendan Türki, hea ERASMUS,
õpetama kaerajaani.”

***

Ülikoolis otsustatud
kõiki võrdselt kohelda –
olgu kähku tekitatud
Juuliusele Juulia!

Jõuluvanalt iga roju
nuiab aastat edukat –
kui sa võid, siis jäta koju
kasevitsad ja eksmatt!

***

Mõned kommentaarid:
* – Juulius on TTÜ kauaaegne maskott. Seisab ülikooli peahoone ees.
** – koolis kohapeal käimine ei ole tudengite seas just väga populaarne.
*** – IT kolledžis – ja TTÜ-s mitmes kohas veel – ei ole enam kaua aega toimivat söögikohta.
**** – “õpperaja kaasprofessor” on tänases TTÜ-s selline natuke erandlik tegelane (nüüd on neid ülikooli peale ~15), kes ongi põhikohaga (vanem)õppejõud, mitte teadlane.

Kurjad naljad

militaar.net’i vahendusel:

* Lenin hakkas grillima, või valiti Moskvas uut paavsti^H^H^H^H^H^H^Hülemust?
* Venemaa saatkond Varssavis asub nüüd ametlikult Vene agressiooni ohvrite alleel (tahaks näha, kuidas saatkonna ametlik post välja näeb!).

Näitab vähemalt seda, et päris paljudel inimestel on tollest maast ja rahvast ikka massiivne siiber.

Peenike värk

Eelmisel nädalal sai CM-i seltskonnaga Austrias Linzis käidud. Paraku läks asi osaliselt tervise nahka ja väga suuri tulemusi sealt ei saanud.

Aga vähemalt alati õpib midagi uut.  Siinmail on juba ammustest aegadest suitsusaunades siga (või vahel ka lambaid, kodu- ja metslinde ning muid elukaid) suitsutatud – väga maitsev kraam ja säilib kah hästi.

Saksamaa vana kultuurriigina aga ajab asja peenemalt – nemad suitsutavad kaameleid. Rafineeritumat sorti rahvana on nad lausa lennujaama vastava teenuse püsti pannud (ja muidugi mitte matsliku suitsusauna, vaid härrasmeheliku salongi kujul)… Pilt Maini-äärse Frankfurti lennujaamast.

Kaamelisuitsutussalong Frankfurtis
Järgmisel korral tasuks kaaluda kaameli kaasavõtmist. Kuigi nad võiksid ju sealsamas kõrval neid ise ka müüa.