Vanal Tomil sai aeg täis.
Vist 15-aastasena, sest leidlapsena (Märten leidis algkoolipõnnina ühe maja trepi alt kassipoja ja taris koju) ei teadnud tema täpset vanust keegi. Aga õnneliku juhuse läbi sai noorest triibikust prügikollist üsna ärahellitatud kodukass, kelle elupäevi sai kindlasti rohkem, kui oleks talle jagunud leiukohta edasi jäädes.
Nooremana oli Tomil ka sõber (ehkki vahel ka vastaline, kellega tuli tublisti kakelda) Jer, teine samasugune varjupaigataotleja, kes leiti koolimaja trepi alt. Parimatel päevadel oli tegu üsna vägevate elukatega, Tom kaalus 9 ja Jer isegi 11 kilo. Kahjuks suri Jer juba aastate eest mingisuguse raske haiguse kätte ning vanemast peast oli Tom üksinda. Sel kurval asjal oli siiski ka positiivne pool, kuna varem mitte eriti jutukast tegelasest sai aktiivne suhtleja pererahvaga. Ja nurrumootor oli Tomil vägev.
Vanast peast õppis Tom (keda nöökamisi ka Toomas Hendrik Nuustikuks sai hüütud) ära veel uue pugemismooduse – lisaks tavapärasele kassikunstile (pea ja sabaga silitamine) hakkas elukas istuma jala juurde ja tõmbama pehmelt esikäpaga mööda jalga. Maiustuste nuiamisel töötas see nõks väga hästi.
Päris vanana läks tervis kehvaks ning teda tuli kaks korda päevas diabeedisüstidega torkida ning ainult erilisi krõbuskeid toiduks anda. Viimasest muidugi hiilis pererahvas aeg-ajalt kõrvale ja elukale pakuti – väikeses koguses muidugi – ka paremaid asju (kes see loll ainult krõpse sööb – ega kass rullnokk ole).
Nüüd on Tom Lepikul koos Jeri ja vanemate suure hundi Fixiga. Kes teab, ehk kunagi teisel pool näebki. 🙂
