Anna käsi pingviinile!

Ei, pealkirjast hoolimata ei tule juttu Eesti levimuusika ajaloost ja 90-ndate pundist, kes laulis/rääkis veel muudki, nagu “Kui käpp on maas, siis tuju hea” jms sousti.

Täna 30 aasta eest, 25. augustil 1991, saatis üks soomerootslasest kutt Useneti uudisegruppi comp.os.minix kirja selle kohta, et ta plaanib lasta välja uue operatsioonisüsteemi. Alguses oli sell veel nii tagasihoidlik, et ei tahtnud süsteemi enda järgi nimetada ja pakkus nimeks hoopis Freax – aga kuna ta sõbrale see ei meeldinud (ja sõber oli Soome ülikoolivõrgus suur nina), siis sai sellest Linux.

Vägev tee on maha käidud. Alguses oli see tudengi hobi, siis juba üle maailma “karvaste” mänguasi, siis läks järk-järgult asi tõsisemaks. Juba algne 90-ndate veeb levis enim LAMP-platvormi (algselt Linux, Apache, MySQL, PHP) peal, kuna see oli kaugelt kõige soodsam ja ka kindlam sellesuunaline lahendus. Ilmselt ei oleks ilma Linuxita tänast sotsiaalmeediat – kasvõi juba seetõttu, et nii Google kui Facebook elavad väga suurel määral selle peal. Ilma Linuxita poleks Androidi. Tänase taseme näeb ära Top 500 kvartaalsetest nimekirjadest – maailma 500 võimsaima superarvuti peal ei tööta juba aastaid ühtegi muud süsteemi.

Ise sai põhikohaga üle kolitud veidi hiljem, Mandrake Linux 7.0 “Air” peale – otsustavaks sai StarOffice 5.1. mis võimaldas Microsofti dokumendimonopoli murda piisavalt, et ülikoolis edasi töötada (esimesed aastad muidugi väikeste konarustega). Algaastatel juhtus korduvalt, et TTÜ tudengid nägid võõrast ekraanipilti ja küsisid: “Teil ei ole MS Office’it? (paus) Teil ei ole isegi Windowsi? (pikem paus) Kuidas te arvutit kasutada saate?”. Ja oli selge, et küsimus oli aus, mitte pullitegemine.  Ent vähemalt IT kolledži arvutiklassid on algusest peale ehk 2000. aastast olnud dualbuudis.

Aga kogu selle 20+ aasta jooksul ei ole kordagi tekkinud tõsist mõtet, et koliks Windowsile tagasi – viimastel aastatel on kahes lauaarvutis olevat Windows 10 (saadud koos koolist mahakantud ja odavalt ostetud masinatega) käivitatud enam-vähem kaks korda aastas uuenduste tegemiseks. Seda süsteemi ei ole lihtsalt vaja läinud (paar korda on aidatud mõnda Windowsi-hädalist ning üks kord sai TTÜ DigiTarkuse kursuse tarvis ekraanist ja menüüdest pilte tehtud).

Ja Pingviin kasvab aina suuremaks. Nagu Tuxi evangeelium ette nägi…

Leivategu 2021

Üle pika aja sai jälle leiba tehtud. Kuna Finaxi jämedam gluteenivaba jahu, millest andis päris edukalt leivasarnast asja teha, on juba pikka aega turult kadunud ning saada on vaid valget tärkliselaadset Schäri jahu (soomlaste Sunnuntai on ka, aga see on kallim ning väga ei erine), siis on lihtsamat teed mindud ja poest gluteenivaba kraami ostetud (Schäri Surdegsbröd on täitsa hea peenleib, aga viis suurt viilu maksab 3.69, samas 3.40 eest saab terve suure Vital-vormisepiku).

Seekord sai aga katsetatud toortatrajahu ja Schäri seguga (mõlemat ca pool kilo). Muidu käis asi nagu varasemalt – juuretis liitri vee ja osa jahuga ööseks hapnema, järgmisel päeval uus juuretis välja ning ülejäänud jahu, sool ja seemned sisse. Kerkima jäi asi veel teiseks ööks, hommikul tainas plekist ahjuvormidesse ja ahju. Ühe netinõuande järgi panin ahjupõrandale keedetud veega poti, kütsin ahju algul 250 kraadi peale ja peale ahjupanekut keerasin 200-le, küpses 55 minutit. Nõuanne toimis hästi, varem pidevalt probleemiks olnud kivikõva koorik jäi seekord tekkimata. Välja tulid sellised:

leivad

Teeb teinekordki.

Virtuaalne vanalinn

Eile sai käidud Raekoja platsis C-Jami kontserdil. Kontsert oli vahva, aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.

Polnud sealkandis vist oma kaks aastat(!) käinud, seepärast panin auto Admirali parkimismajja ja jalutasin läbi uue Postimaja-taguse kvartali ja siis vanalinna. Viimane näis puhas, korras… ja täiesti elutu. Seda hoolimata kirjust seltskonnast peamiselt soome- ja ingliskeelsetest inimestest ümberringi (eriti lahe oli üks kogukas onu, kes kandis kirjut hommikumantlit, tosse ja tulipunast fedora-kaabut).

Tekkis tunne, et olen Second Life’is või mõnes sellesarnases keskkonnas – või äärmisel juhul Las Vegases, kus Caesars Palace’is on olemas terve sise-kaubatänav ja -väljak lakke loomutruult maalitud õhtuse taevaga.  Peamiselt olid kõikjal turistide söögikohad. lisaks oli metsikute 90-ndate tagasitulekuna mitmes kohas näha ilmselt mõnevõrra pikantseid asutusi (üks oli reklaamsildi väitel näiteks “massaažisalong”). Mida aga ei olnud, oli elav linn – ei kujutanud hästi ette, et kellelgi sealkandis päris korter võiks olla.

Õnneks oli märksa elusam toosama uus linnaruum Postimaja taga. Seal võiks teinekordki ringi kolada.

EÜE segu

Vaatasin TV-kordusest nimetatud sarja.

Tegelikult on siiamaani veidi kahju, et ise malevasse ei jõudnud – see põlvkond jõudis veel otsapidi rongile, mitmed tuttavad ja koolikaaslased käisid ka. Keskkooli ja ülikoolialguse kolhoosiotsad said kaasa tehtud, seega ilmselt oleks seal kah hakkama saanud – aga ju kartsin ikkagi tollal veel üsna erinevaid suhtumisi. Ja eks tegemist jätkus ka mujal.

Aga põnev ja natuke nostalgiline vaatamine oli. Seltskond oli ikka seinast seina, näitlejatest ja õppejõududest ettevõtjate ja poliitikuteni. Ja kõige ägedam komponent oli muidugi erinevad loomingulised viisid tollasele võimule ära panna. Euromais, Persostrat, Stalini tsitaat kirju elu kohta ja muud Maffini (aka prof. Salupere) tembutused olid ehk kõige lahedamad. Ei, siiski – kõige tipp oli too Toomas Lunge lauldud “Hällilaul” – omaegse iseenesest ilusa, kuid padupunase hiti “Jamaika hällilaul” kuri kaksikvend. Ime, et see tänases olukorras üldse eetrisse lubati.

Siit aga tulebki küsimus, mis jäi vastamata: kuidas on võimalik, et mõned EÜE-st läbi käinud (ja isegi seal silma paistnud) tegelased on tänapäeval kogu seda tollal pilatud jama (ja selle otseseid järeltulijaid) tõsimeeli uskuma hakanud…?