04.2006 arhiiv

Kontserdielamus – Crux + Reverend B.

30.04.2006

Nimetatud kooslus esitles volbriõhtul Jaani kirikus oma uut plaati “Everything Under The Sun”. Seekord oli Crux rohkem saatebändi rollis – kõik laulud laulis Reverend B (aka Baard Eirik Norheim Hallesby), kes oli ka enamiku lugude autoriks.

Soojendusesinejaks oli Hageri tüdrukutebänd Septem – kohatise konaruse kiuste lootustandev punt (ainult repertuaar oli natuke siia-sinna), solistil on väga hea hääl. Nende esinemist varjutas natuke kehv helikeeramine, tagareas istudes läks kohati saund metsa. Kui aga Crux peale tuli, oli heli tipp-topp.

Crux oli klassikalise anplagdi püsti pannud – akustiline saund (ühes loos oli siiski ka tugev raskerokikitarr sees), lisaks toeks veel ka keelpillikvintett, mis andis kõvasti juurde. Rev. B-d võiks julgesti pidada praegu Eestis resideeruvaks parimaks mees-popplauljaks (kahjuks pidavat ta varsti koju Norra tagasi kolima). Täitsa tõsiselt. Kui üldine hääletämber meenutas kohati Ronan Keatingit, siis kõige hevilikuma saundiga loos “The World To Come” (rock-kitarr ja keelpillid – väga hea saund!) tuli mul paralleelina ette juba Joey Tempest või Sebastian Bach (või kristliku roki rea pealt John Schlitt).

(Apdeit – hiljem kuulasin plaadilt “traadiga” versiooni, mis oli samuti väga vinge, kuid siin hakkas eeskujuna kummitama hoopis veel üks teine, samuti väga hea lugu – Klaus Meine (Scorpions) lauldud “When The Smoke Is Going Down”)

Kahju, et lisalugusid ei tehtud – nende asemel laulis B koos rahvaga noidsamu Puraviku viisile tehtud õnnistussõnu, mida Emmause missal kuulsin. Ilus oli.

Nii ei jäänud muud üle, kui väljapääsu juurest ka plaat osta. Kuulasin kodus üle ja olin ostuga üsna väga rahul. Igatahes oli meeldiv vaheldus eestimaisesse volbriõhtusse lällavate joodikute ja muu läbu asemel.

Muljeid tsoonist, vol 2

30.04.2006

Eelmisel aastal sai ühe seltskonnaga Tallinna vanglat külastatud – sellest on [L] kusagil eespool juttu ka. Nüüd siis tuli isa Jaanusel jälle idee meid pokri saata, seekord Ämarisse. Ise ta jäi paraku haigeks ega saanudki kaasa tulla, kuid täna olime siis meie teised minekul.

Sama “Lumivalgekese ja pättide” metafoor kehtis suht kenasti ka seekord – ehkki kaplan Olavi oli tsiviliseeritud inimese kombel ülikonnas, meie preili Karoliina sama kena ja klanitud kui tookord ning kick-poksijast pastor Allanit seekord meiega polnud, oli vend Risto endiselt sama musklis, kiilas ja tätoveeritud, Pereraadio hääl Hannes “Evaldipoeg” Hermaküla muidu lohvakate pükste ja pika särgiga (pluss päikeseprillid) ning allakirjutanu endiselt kulunud nahktagi ning veel pikema sabaga kui toona. Hea, et me siiski valvureid ära ei ehmatanud.

Seltskond oli suht samalaadne kui Tallinnas. Esmapilgul ehk nati ehmatav (suures koguses), aga hiljem ära harjudes täiesti suheldav kamp. Muidugi tuli enamusega rääkida omaaegses rahvastevahelise suhtlemise keeles (üks kohalik sell tõlkis meie eestikeelset juttu), kuid meelestatus tundus paljudel suht mittevaenulik olevat, muusika peale plaksutati isegi päris kõvasti.

Millised kaks selli pole vangid...?
Piltmõistatus – millised kaks kutti pildilt ei istu kinni (vasak tagareas on Issanda portree, seda mitte arvestada 😛 )

(õige vastus: punases pusas kutt on Risto ja pildil temast vasakul on Hannes)

Musaga oli algul natuke probleeme, esmalt jäi võimendi kirikusse maha ja sünt jäeti seepärast üldse läbi valvekadalipu tirimata. Et aga sealne pill oli üsna “Pille”-tasemel ning samas oli korralik võim olemas, pidi Risto viimaks veel korra läbi valve käima ja kisakasti kohale lohistama. Kuid tundus, et tasus ära – ehkki esimesed lood tegime ilma mikrita ning Karoliina hääl oli üsna sündi taha ära kadunud. Viimaks võtsime mikri kasutusele ja helipilt paranes oluliselt.

Karoliina, Kakk ja mõned kuulajad

Karoliina laulab lisalugusid.

Peale ametliku osa lõppu valgus rahvas laiali – kes rääkisid meie inimestega, kes tulid sünti uudistama ja palusid meil veel laulda. Karoliina laulis veel paar lugu, mängisin vahele natuke Oldfieldi-kitarri (sündiga ikka), siis aga tulid kohalikud sellid musitseerima – võeti ette mõned tuntud vabakiriku ülistuslood üsna iseloomulikus slaavipärases kastmes. Et aga Kaku pill oli veel võrku jäetud, tekkis mõte poistega koos musitseerida. Tuli välja küll ja vennad olid asjast väga vaimustatud.

Kaku uus bänd

Poistega koos musa tegemas.

Viimaks tuli ühe eesti poisiga jutuks ka Kaku päris-eriala, seepeale tiriti kohe lähedale ruumi nende “arvutiklassi” vaatama. Välimuse järgi olid midagi PII kanti ja netti muidugi polnud (ehkki mingi reglementeeritud ligipääs pidi netile kusagil olema). Küsiti kangesti arvutikirjandust – peab kappides sorima ja mõned vanad asjad sinna saatma, oma aabitsat võiks kah mõned juurde panna.

Nii et kokkuvõttes täitsa asja ette käik. Kutsuti kindlasti tagasi – eks näe, peaks natuke vene keelega rohkem tegelema. Praegu olen liiga tummahammas.

Kreisi nädal

29.04.2006

… oli teine küll. Siia mahtus jauramist põhitöökoha asjadega, [L] HEVI kaugõppe arvestus (23 muidu meeldivat naisterahvast, kellel aga on vähemalt arvutiõppe koha peal küll teadmistes suured augud – arvestades seda, et nad mõne nädala pärast diplomid saavad, tuleks mõnele õppejõule vägevasti vitsu anda), [L] ELIL üldkoosolek ning oma klassiõe ja iseenda ajude k*ppimine Visual Basic for Applications’iga (viimati mainitud fenomen on ikka tõsine perverssus, tuleb veel kord tõdeda).

Muidu oleks üsna hull olnud, aga vähemalt sai osades kohtades tsikliga käidud. Rattaga kärutamine on tõsiselt mõnus. Täna võtsin mõõga kotiga selga ja kimasin Türisalu pangale trenni tegema. Vinge värk.

Uus viis Windowsi kasutamise eest maksta

24.04.2006

Tänane [L] Register tutvustab uut ärimudelit, millega pahavara autorid raha teevad – nimelt saadetakse pahaaimamatu tumbajumba arvutisse pisike paha päkapikk, kes siis kettal oleva info kokku pakib ja ära krüpteerib. Kui omanik tahab oma faile algsel kujul tagasi saada, tuleb tal plekkida – artikkel tsiteerib vahemikku 50-st 2500 ameerika rahani. Kui nii võtta, siis on poistel ju ka hea argument olemas: “Kui Microsoft võib kasutajatelt raha välja pressida, miks mina ei või…?”

Alma Materist tuleb imelikku lehka

21.04.2006

Kakk sai üle-eelmisel nädalal meili ühelt vanalt klassiõelt. Too kurtis, et läinud veel “vanast peast” (khm!) TTÜ-sse mingit majandusevärki õppima, nüüd aga käib informaatika üle jõu. Noh, vana hea tuttav inimene, miks mitte aidata.

Ja mis selgus… Täpipealt sama Exceli ja VBA (Visual Basic for Applications) jura, mida TTÜ-s on viimased kümme aastat informaatika pähe kogu rebaskonnale serveeritud. Kümme aastat praktiliselt samad ülesanded – ja seda valdkonnas, mis muutub kuudega… Aastal 2002, kui Kakk TTÜ-st ära tuli, oli ka see üheks põhjuseks. Enam ei suutnud lihtsalt tudengile otsa vaadata ja tõsimeeli selgitada, kuivõrd vajalik selle asja õppimine on.

Püüan paari lausega põhjendada, miks TTÜ praegune informaatika imeb nii kõvasti, et mütsiga ligi minnes võib sellest ilma jääda.

1. Ehkki kontoritarkvara tundmaõppimine pole paha idee, on tänane tavakasutaja taseme IT üha rohkem koondunud võrgu ümber. Kui inimene oskab küll peale kursuse lõpetamist koostada VBA-s funktsiooni uurivaid või maatriksi peadiagonaali suurimat elementi leidvaid skripte, kuid ei tea kogu nn uusmeedia valdkonnast mitte muhvigi (ei tehnilise, sotsiaalse ega juriidilise külje pealt), on asi nutune.

2. Kui Excelit õpetatakse “nüüd vajuta siia”-süsteemis, on asi kohe eriti nutune. Õpetada tuleks mitte Excelit, vaid tabelarvutust üldiselt – viisil, mis ei paneks õnnetut õppurit veidi teistsuguse ekraanipildiga OO.o Calci või Gnumericu eest ära jooksma.

3. Excel on kinnine, 3-7 kEEK maksev ülehaibitud kommertsjunn, VBA on üks suurimaid viirusemärklaudu kogu IT vallas. Milleks peaks raiskama aega sihukese pahna peale?

4. Praegu saavad täpselt sama värki ühtmoodi nii automaatik, geenitehnoloog kui ärikorraldaja. Kui informaatikat antakse mittetehnilistele erialadele täpselt 2 semestrit ja seda kohe esimesel aastal, tuleks anda selle ajaga inimesele praktiline arvutikasutusoskus koos võimega selles vallas orienteeruda. Jällegi kord jääb sihuke Excelit täis peaga kodanik hätta isegi oma uuele koduarvutile sobiva videokaardi valimisega või koduse uue internetiühenduse häälestamisega (turvatemaatika oleks teatavasti hoopis omaette teema).

Et cetera ad nauseam…

OK, et asi väga destruktiivseks ei läheks, paneks siia kirja ka lühidalt mõned mõtted, mida Kakk ise nende kahe semestri jooksul inimestele õpetaks, kui vaba voli ja korralik varustus antaks:

* Lühiülevaade personaalarvuti kujunemisloost – väike ajalooline perspektiiv 1 loenguna, aitaks paremini mõista IT arengut ja trende
* Personaalarvuti riistvara – peamised sõlmed ja nende tüübid. Lisaks PC-le võimaluse korral ka Mac. Sõltuvalt erialast üks või rohkem praktikumi – majanduse preilidele ehk piisaks õpetamisest, kuidas kuvari, klaveri ja hiire juhtmeid ühendada (suutes näiteks poest ostetud arvuti ise lahti pakkida ja kokku ühendada), tehnilisemad sellid aga peaks vähemalt suutma kasti lahti kruttida ja seal sees kaarte vahetada.
* Operatsioonisüsteemid – vähemalt üldine töölaua kogemus kolmel eri süsteemitüübil: MS Windows, MacOS ja Unix/Linux (viimane kindlasti mõne moodsa töölauadistro kujul).
* Rakendustarkvara – korralik põhioskuste pakett tekstitöötluse, tabelarvutuse ja esitlusteloomise vallas. Põhisüsteemiks OpenOffice.org, lisaks MS Office Windowsil ja Macil.
* Võrgutarkvara – brauserid, IM, FTP, SSH… (eri süsteemidel)
* Infootsing – otsimootorite efektiivne kasutamine, info hankimine erinevatest foorumitest (listid, Usenet).
* Võrgusuhtlus – netiketi põhialused.
* Tarkvara õigusküsimused – korralik maalähedane sissevaade erinevate litsentside teemasse, mida võib ja mida mitte. Mis vahe on vabavaral ja vabal tarkvaral jne.
* Vajaliku (legaalse) tarkvara leidmine Internetist.
* Personaalarvuti haldamise, hooldamise ja turvamise alused – rõhuga kodukasutajale, kolmel peamisel operatsioonisüsteemil.
* Uusmeedia alused – erinevad sotsiaalse tarkvara rakendused nagu ajaveebid, wiki jms.

Selle kõige läbiteinud kodaniku julgeks vist siis ka netti lahti lasta. Praegust Excelist ummistunud peaga tegelast küll mitte.

Aga tegelikult on OMA koolist kahju – Kakk on TTÜ-s 11 aastat õppinud ja 8 aastat töötanud. Praegu aga on seis küll äärmiselt lahja. Annaks taevas, et asjad lähiajal muutuma hakkaks…

P…sse ECTS!

20.04.2006

Eile käis lehtedest läbi Eesti kõrgkoolide kava minna üle Euroopa ainepunktisüsteemile ECTS (European Credit Transfer System). Iseenesest ju tore asi, kui saab Portugali ja Eesti haridust mingil määral võrrelda ja punkte üle viia. Kas panna 4 ECTSi või 3 eesti AP-d, on ju üsna kama. Aga…

Suur vibutus kesknäpuga neile jobudele, kes mõtlesid välja USA lolli eeskuju järgimise – hinnete kohustusliku protsendijaotuse. Kui senised “targad” muudatused pole veel Eesti haridust põhja lasknud, siis see on küll suur samm sinnapoole.

Et miks? Pooldajad väitsid, et lõpeb ära nii sitapeadest õppejõudude diktatuur, kes kõigile vaid ülimadalusi laovad, kui ka populistide hea elu, kes varrukast viisi viskavad. Tjaa, mõnes mõttes küll. Aga kas see nagu ei karga mõnele pähe, et hea õppejõud võib semestri käigus enamikule asjad nii selgeks teha, et alla maksimumi ei vastata? Hea näide on Kaku möödunudaastane tsikliõpetaja Aivar, kes tõesti enne inimest ARKi ei lase, kui asjad nii selged, et eksamil on läbivus praktiliselt 100%. OK, kõigis ainetes ei saa seda süsteemi rakendada, kuid paljudes on ometi olemas konkreetne omandatav materjal, mille puhul n.ö. lagi on paigas ja “väga hea”, “ülihea” ja “superhea” saavad ühtmoodi maksimumi. Praegused ettepanekud käsiksid kahel esimesel hinde kunstlikult alla tõmmata. Welcome, õpimotivatsioon!

Pluss veel konkurentsimoment. Niigi on kõrgharidus tohutuks stressoriks ja võistlusareeniks muutunud, nüüd keeratakse veel juurde. Nagu ärapanemist Eesti ühiskonnas veel vähe oleks…

Ja kogu see ühilduvuspull… Arvestades Euroopa kirjusust, siis on ilmselt karm vahe, kas mingi hinne on saadud mõnes korruptsioonist nõretavas Lõuna-Euroopa asutuses või näiteks Oxfordis või KTH-s. Kuna hinnatakse aga võrreldes ümbritsevate õppuritega, on kogu hinde väärtus ja praktiline indikatsioonivõime ümmargune null.

Nii et Kakk mõtleb tõsiselt mingi topeltsüsteemi loomise peale, kui see idiootsus seaduse jõu peaks saama. Kasvõi allkirjastatud tõend tööandjale stiilis “omandas 100% materjalist, palun nominaalhinnet mitte arvestada”.

Tsiklimeheristsed

19.04.2006

Taevaisa otsustas täna hommikul siis Kakule ristsed korraldada. Tööle minema hakates oli ilm niisama sompus, tankisin ratta maja ees kanistrist ära ja aidaa. No ja Vabaka peal kusagil Hiiu kandis siis hakkas peale. Kogu talve jooksul kasutamata jäänud reserv kallati ilmselt Kakule kaela. Vihma. Rahet. Seda viimast tuli sihukeste ühikutena, et tuli õnne tänada, et kiiver peas oli. Kallamine käis kuni Järvevana sillani…

Linna vahel tuli sõita visiir lahti – õhk oli nii niiske, et muidu enam läbi uduse klaasi ei näinud. TLÜ-sse kohale jõudes oli taevas selge, nagu poleks kogu seda pulli olnudki… Ainult et esimene käik oli kemmergu eesruumi, kus tuli kingadest vesi ilusti välja valada ning pükste alaosa porist enam-vähem nii puhtaks saada, et inimeste ette minna kõlbas. Paari tunniga kuivasid püksid ära ka – lõpp hea, kõik hea. 🙂

Apdeit: ristimise läbitegemise eest oli autasuks õhtune kojusõit. Tuledes linn, loojangukumas taevas, ei ühtki valgusfoori liikumist peatamas… Täielik kaif.

Ülestõusmispühad tulid põrinal

16.04.2006

Kakk nimelt otsustas täna tsikliga Harkujärvele missale ronida. Chopper kiriku ees on meie tingimustes vist suht vähelevinud vaatepilt – igatahes põhjustas see kohalolijates piisavalt elevust ja eriti noorem generatsioon ronis pärast välja aparaati vahtima-näppima. Isegi isa Heigo tuli imeasja takseerima (ja nentis, et Kakk on ikka ull loom küll). Peale teenistust toimunud kohvilauas avaldas rahvas veel kõvasti kiitust ka eileöise esituse eest – seega läks Taevatee taasühinemine asja ette. Tuleb vist edasi mängima jääda (sõltub paljuski sellest, kas Hundu jääb sõbralikku naaberriiki Hiiumaale või tuleb Tallinna tagasi).

Aga ilm oli ilus ning põristada tõesti mõnus. Seepärast otsustasin ka igapühapäevase vanemate külastamise ja saunaskäigu rattaga teha (OK, päris lavale siiski sadulas ei roninud :P). Pärnu maanteel suurima lubatud kiirusega sõita oli küll veidi jahe, kuid mitte midagi hullu. Kohapeal oli ka väikevend, kes kah rattaga ühe väikese tuuri tegi ja asjast suht sillas oli (Kakk kurinahk annab jälle halba eeskuju!).

Tagasi koju sõita oli hästi mõnus – päike just loojus, ilusaid vaateid oli hulganisti. Tsikli puhul on veel üks peidetud pluss sund-jalutuskäik parklast koju – siingi oli hästi mõnus läbi hämarduva Laagri koju jalutada. Kokkuvõttes oli seega igati mõnus päev.

Taevateega kesköömissal

15.04.2006

Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.

Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.

Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.

Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.

Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.

Hooaeg avatud

14.04.2006

Nagu eespool juba kirjutatud, tegin esimese põristamise maal juba ära, täna (suurreedel, peale kirikut) aga kolisin ratta ametlikult linna. Ilm oli mõnusasti kevadine – täitsa üllatav, kui soe oli Pärnu maanteel isegi 90 km/h sõita. Ja masinal polnud mingit probleemi lubatud piir kätte saada (tunde järgi võiks pakkuda, et Metsik Sue läheb ilma erilise tülinata 120-130 välja). Rohkemat pole Kaku-sugusel algajal kindlasti vajagi.

Nii et nüüd tuleks hakata natuke ka linnavahel veerema – hoobilt kohe TLÜsse läbi tipptunni tööle sõita on muidu riskantne. Aga ilmselt teen pühade ajal paar linnaotsa ning järgmisel töönädalal ilmub dr. K. Siiber vähemalt mõnel päeval kahe ratta peal tööle ka.