Eile käis lehtedest läbi Eesti kõrgkoolide kava minna üle Euroopa ainepunktisüsteemile ECTS (European Credit Transfer System). Iseenesest ju tore asi, kui saab Portugali ja Eesti haridust mingil määral võrrelda ja punkte üle viia. Kas panna 4 ECTSi või 3 eesti AP-d, on ju üsna kama. Aga…
Suur vibutus kesknäpuga neile jobudele, kes mõtlesid välja USA lolli eeskuju järgimise – hinnete kohustusliku protsendijaotuse. Kui senised “targad” muudatused pole veel Eesti haridust põhja lasknud, siis see on küll suur samm sinnapoole.
Et miks? Pooldajad väitsid, et lõpeb ära nii sitapeadest õppejõudude diktatuur, kes kõigile vaid ülimadalusi laovad, kui ka populistide hea elu, kes varrukast viisi viskavad. Tjaa, mõnes mõttes küll. Aga kas see nagu ei karga mõnele pähe, et hea õppejõud võib semestri käigus enamikule asjad nii selgeks teha, et alla maksimumi ei vastata? Hea näide on Kaku möödunudaastane tsikliõpetaja Aivar, kes tõesti enne inimest ARKi ei lase, kui asjad nii selged, et eksamil on läbivus praktiliselt 100%. OK, kõigis ainetes ei saa seda süsteemi rakendada, kuid paljudes on ometi olemas konkreetne omandatav materjal, mille puhul n.ö. lagi on paigas ja “väga hea”, “ülihea” ja “superhea” saavad ühtmoodi maksimumi. Praegused ettepanekud käsiksid kahel esimesel hinde kunstlikult alla tõmmata. Welcome, õpimotivatsioon!
Pluss veel konkurentsimoment. Niigi on kõrgharidus tohutuks stressoriks ja võistlusareeniks muutunud, nüüd keeratakse veel juurde. Nagu ärapanemist Eesti ühiskonnas veel vähe oleks…
Ja kogu see ühilduvuspull… Arvestades Euroopa kirjusust, siis on ilmselt karm vahe, kas mingi hinne on saadud mõnes korruptsioonist nõretavas Lõuna-Euroopa asutuses või näiteks Oxfordis või KTH-s. Kuna hinnatakse aga võrreldes ümbritsevate õppuritega, on kogu hinde väärtus ja praktiline indikatsioonivõime ümmargune null.
Nii et Kakk mõtleb tõsiselt mingi topeltsüsteemi loomise peale, kui see idiootsus seaduse jõu peaks saama. Kasvõi allkirjastatud tõend tööandjale stiilis “omandas 100% materjalist, palun nominaalhinnet mitte arvestada”.
Ja miul on millegipärast selline kõhutunne, et Oxford ja Cambridge selle pulliga kaasa ei lähe. Sest tegelikult on teiste asi ennast nendega võrrelda.
Me ei saa küll Oxfordiks ega Cambridge’iks, aga kui kuskilt institutsionaalset eeskuju võtta siis, …
Mis puutub USAsse, siis ma ei ole ka kuulnud, et Harvardis näiteks nii hinnataks.