02.2012 arhiiv

Vinge disain?

19.02.2012

Kas ehk keegi kunstiteadlik inimene oskab kunsti mitteõppinud Kakule ära seletada, miks tellis Microsoft enda uue Windows 8 logo väljast sisse ja sai suure punnimise tulemuseks [L] sellise asja…? Ehk
* kas see on tõepoolest suur disainisaavutus? Või suudaks sellel tasemel asja valmis sirgeldada iga koolipoiss?  Kas sellise asja võimalikke valmisjoonistajaid Microsoftis endas ei tööta (nii halvasti neist kah arvata ei tahaks)?
* kas isegi selles lihtsas pildikeses ei peitu põhimõtteline viga? Akna perspektiiv on valepidi ja viib vaataja tähelepanu mitte “Windows”-kirjale (logo sisuline põhiosa), vaid vasakule, sellest eemale…

Siinpool tundub, et Ballmeri suurfirma “tegi Evelini”… Welcome to Microsoftonia?

Huvitav küsimus

18.02.2012

Kui juba siin läks jutt muusika levitamise teemadele, siis tekkis endal selline küsimus – enamasti kui räägitakse “muusikapiraatlusest”, käib jutt enamasti ikka levimuusikast. Kummalisel kombel ei ole eriti jäänud kõrva ühtki võrreldavat kohtulugu, kus oleks olnud tegu klassikalise või rahvamuusikaga (ei väida, et neid üldse ei ole). Kas
a) nende muusikastiilide esitajad on teistsugused (mitmete rahvamuusikute puhul võiks ehk teistlaadi arusaamu nn autorikaitsest eeldada küll)
b) nende kuulajaskond on teistsugune (toetab teadlikumalt oma lemmikuid)
c) nende spetsiifika on selline, mis ei võimalda väga tihti “muusikakonservidega”  kõiki nüansse edasi anda ja nõuab elavat ettekannet, või
d) neid ei “pirata”  huviliste vähese arvu tõttu (väheusutav)?

Või on põhjus milleski muus?  Või on küsimus üldse valesti püstitatud ja tegelikult pole stiilil vahet?

Apdeit eelmisele

18.02.2012

Nagu Piraadipartei veidi aja eest teada andis, on eelmises postituses kirjeldatud konkreetne juhtum natuke keerulisem.

Kui siin oli tõesti tegu olukorraga, kus küsiti raha teiste inimeste loomingu kasutamise eest (tasulisse keskkonda sisselogimise vormis), siis seda ei saa heaks kiita ning teatud sanktsioonid on sel juhul õigustatud.  Ent ka sellisel juhul oleks piisanud emb-kumb kas tingimisi karistusest (ilmselt esmakordne rikkumine; tegelikult on isegi selline karistus CV ärarikkujana üsna tõsine)  VÕI tsiviilhagist, mis oleks olnud hinnanguliselt rohkem proportsioonis inimese poolt reaalselt saadud ebaseadusliku tuluga.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et sellel teenusel hulgaliselt kasutajaid oli –  sisuliselt sarnanes see “äri” 10-krooniste illegaalsete plaatide müügiga omaaegsel Kadaka turul (ehk müüdi odavalt ebaseaduslikku asja, mille sai samavõrd ebaseaduslikult ka üldse tasuta netist).  Siin aga ilmselt arvutati taas ammuilma ümberlükatud väite “kopeerimine võrdub saamatajäänud müügituluga” järgi ning tulemus jätab endiselt näidispoomise mulje.

Pyrrhos, Pyrrhos, hakka pähe

18.02.2012

NB! Kuna mõned asjaolud polnud alguses teada (vt järgmist postitust), siis päris kõik alguses kokkukirjutatu ei kehti. Et aga suur osa jutust ja arvamustest jääb endiselt alles, siis ei hakka postitust maha võtma ja lisan pigem uue juurde.

Nüüd on siis ACTA madina kõrval ka ühe näidisprotsessiga maha saadud. Üks hirmus piraat sai tingimisi vangi pandud ja  pidi maksma tuhandeid eurosid (vanas rahas saja tuhande kanti) selle eest, et pani netti välja – NB! Tegemist ei olnud rahateenimise, vaid tasuta levitamisega! *** – portsu eesti muusikat.  Tõenäoliselt muidugi karistati kuti vanemaid, kuna selles vanuses inimesi, kel tuhandeid eurosid varnast võtta oleks, eriti palju ei tea.

Aga mida siis siit võitsid Terminaator, Metsatöll ja Tajo Kadajas (pluss veel suht tundmatud näod)?  Hea küll, said jupi raha, mille ilmselt selle kaliibri muusik teenib paari esinemisega.  Ent just siin ongi asja point. Nad kaotasid  just rohkem kui paari esinemise honorari.

Näib, et enamik artiklis nimetatuid on arvestataval määral live-artistid ehk teenivad suure osa rahast esinedes. Esinev artist aga peaks hoiduma publiku (ja tulevaste potentsiaalsete tööandjate) väljavihastamisest. Arvata on, et ükski artikli peakangelase sugulane ega sõber ei kavatse tõenäoliselt kunagi enam ühelegi juubeli- või pulmapeole siinloetletud seltskonda kutsuda. Eestis aga tunnevad väga paljud väga paljusid.

Eriti hea näide on Metsatöll.  Siinkohal saame tõmmata otsese paralleeli Metallica vs Napster -kohtusaagaga mõned head aastat tagasi. Metallica võitis kohtuasja, kuid kaotas räigelt mujal – selle bändi kogu imago oli rajatud vingete karvaste meeste kuvandile, kes sõidavad Harleydega, järavad pooltoorest liha ja annavad igale mölisejale lihtsalt pasunasse. Päris suur hulk nende fänne tahtsid olla samasugused.  Aga nüüd – need vinged mehed jooksid vingudes advokaatide juurde. Nende järelt varastatakse…

Fännid tundsid, et neid on tillist tõmmatud. “Pussies!” sajatas ilmselt nii mõnigi karvane vend, loopis bändi plaadid hunnikusse maha ja sõitis sellest tsikliga üle (teadaolevalt tegid enam-vähem just nõnda mitmed Metallica fänniklubid USAs  enne enda tegevuse lõpetamist). Või nagu ütleb üks teine kuulus bänd: Whimps and posers, leave the hall!

Ja Metsatöll?  Kas Lembitul, Vessel või Manivaldel oli kusagil mõni väljamaalt pärit advokaat, kes vanema eest pidevalt kostis? Tänane “autorikaitse” sobib sellesse kuvandisse samavõrd vähe kui Metallica juhtumi puhul. Ja karistus tuleb tõenäoliselt samaväärne.

Termika plaate-kassette olen ise ka ostnud. Enam ei osta. Palju õnne ämbripäevaks!

*** – vt järgmist postitust.

Muinasjutt Tinamütsikesest ja Suurest Kurjast Asjapulgast

13.02.2012

Nii, kui juba [L] remiksimiseks läks…  Tänud kolleeg Margus Ernitsale algidee eest!

Ükskord ammu elas ühes e-Eesti linnas väike armas tüdruk. Tema ema armastas teda väga, kuid vanaema veelgi enam. Vanaema tegi talle tinapaberist mütsi, mis sobis tüdrukule nii hästi, et kõik teda Tinamütsikeseks kutsuma hakkasid.

Ühel päeval istus tema ema Facebookis ja luges uudiseid. Siis ütles ta Tinamütsikesele:

“Mu kallis, mine õige oma vanaema vaatama. Ma kuulsin, et tal oli netiühendus ära kadunud – vii talle õige see mälupulk, siin on värsked uudised ja natuke muusikat.”

Tinamütsike asus kohe vanaema poole teele, sest vanaema elas teises linnaosas. Kui ta siis Toompeast mööda astus, tuli talle vastu Suur Kuri Asjapulk. Too tahtis heameelega Tinamütsikest kohtusse tirida, kuid ta kartis küberkaitseliitlasi, kes olid just sealkandis õppustel.

Suur Kuri Asjapulk küsis: “Kuhu lähed, lapsuke?”. Tinamütsike ei teadnud, et asjapulgad on ohtlikud, ning vastas talle:

“Ma lähen vanaema vaatama ja viin talle emme sülearvutist mälupulgaga natuke muusikat ja uudiseid.”

“Elab ta kaugel?” küsis Suur Kuri Asjapulk.

“Oh ei!”, vastas Tinamütsike. “Tema maja asub otse Raadiomaja kõrval kesklinnas.”

“Noh,” ütles Asjapulk. “Ma lähen siis kah. Mine sina siit ja mina lähen sealt – vaatame, kes esimesena jõuab.”

Suur Kuri Asjapulk pani kohe otsejoones üle Toompea ja Harjumäe Raadiomaja suunas punuma, nii et pidi äärepealt Vabadusristi pikali jooksma ning ehmunud soome turistid vaevu teelt eest ära said. Tinamütsike aga läks tasapisi, kuulas klappidest muusikat ja peatus ühes internetikohvikus, et tass lattet juua ja mobiiliga uus video alla laadida. Suur Kuri Asjapulk aga jõudis peagi vanaema maja juurde ja andis uksekella.

“Kes seal on?” küsis vanaema läbi uksetelefoni.

“Sinu lapselaps, Tinamütsike.” vastas Asjapulk Tinamütsikest järele aimates. “Tõin sulle emme käest mälupulga peal natuke muusikat ja uudiseid.”

“Vajuta nuppu ja uks läheb lahti,” ütles vanaema.

Asjapulk vajutas nuppu ja uks avanes. Kui vanaema talle vastu tuli, vibutas Asjapulk kurjalt paragrahvi ja lasi tolle otsekohe vangimajja panna. Siis pani ta ukse kinni ja puges vanaema voodisse Tinamütsikest ootama. Too jõudiski veidi aja pärast ja andis uksekella.

“Kes seal on?”

Tinamütsike hakkas võõrast häält kuuldes esmalt kartma, kuid seejärel mõtles, et vanaema on ehk uue kõnesüntesaatori saanud, ning vastas:

“Sinu lapselaps, Tinamütsike. Tõin sulle emme käest mälupulga peal natuke muusikat ja uudiseid.”

Suur Kuri Asjapulk hüüdis vanaema häält järele aimates: “Vajuta nuppu, uks läheb lahti!”

Tinamütsike vajutas nuppu ja uks avanes. Asjapulk mässis end vanaema hommikumantlisse, et teda ära ei tuntaks, ning lausus:

“Pane mälupulk arvutisse, ma tahan muusikat kuulda.”

Tinamütsike vaatas hommikumantlis Suurt Kurja Asjapulka ja küsis:

“Vanaema, miks sul siin mikrofon on?”

“Selleks, et karaoket laulda, kallis.”

“Vanaema, aga miks sul nii palju seliseid imelikke raamatuid on, paragrahvid puha peal?”

“Need on selleks, et meid kaitsta, kallis.”

“Vanaema, aga miks akna all politseinikud on?”

“SELLEKS, ET SIND VANGI PANNA, KULLAKE!” ütles Suur Kuri Asjapulk ja kutsus politseinikud tuppa, et Tinamütsikest vangi panna.

Kuid enne, kui politseinikud jõudsid tuppa tulla ja Tinamütsikese kinni võtta, jõudis too mobla haarata ja sealt Twitterisse säutsu saata. Varsti oli kogu Internet lärmi täis.  Lärmi peale aga ilmusid kõrvaltmajast kohale küberkaitseliitlased ning et Suur Kuri Asjapulk vanaema hommikumantlit kandes Tinamütsikest kinni hoidis, polnud pikka juttu.

“Hurjuhhh, lapsepilastaja!” karjusid küberkaitseliitlased koos kohale jõudnud politseinikega vihaselt ning panid Suure Kurja Asjapulga pikaks ajaks vangi. Tinamütsikese vanaema aga lasti taas vabaks ning nad said koos ema mälupulgalt muusikat kuulata ja uudiseid lugeda. Mõne aja pärast sai vanaema ka internetiühenduse tagasi.

Ja kui nad pole ära surnud, siis elavad nad siiamaani õnnelikult.

Algallikad:

1. Charles Perrault’ muinasjutud Gutenbergi projektist
2. Päevauudised ja sotsiaalmeedia ACTA teemadel

V nagu Viktor Kingissepp

12.02.2012

Eilse protestimeeleavalduse (ja üldse kogu viimase aja eri sorti süsteemile vastuhakkude) üheks sümboliks on valitud Guy Fawkesi näoga mask.  Huvitava kokkulangemisena tuli telekast pühapäeva õhtul ka [L] “V nagu veritasu” -nimeline film, kust see üle on võetud.

Filmist oli siit-sealt ennegi loetud, kuid seni oli nägemata jäänud. Paraku… ei olnud ka millestki ilma jäänud. Tõsi, näitlejatööd olid head ja mõned stseenid ka, samuti võib väga üldisel tasandil heaks kiita totalitarismivastase alatooni (mitte tingimata aga sellega võitlemise meetodid). Kogu lugu tervikuna aga on kahjuks niivõrd totter, et ei lase isegi Portmanil ja Weavingil heade näitlejatena esile tõusta – tegemist on äärmiselt stiilipuhta propagandateosega, mille ülesandeks on sarnaselt omaaegsete Mos- ja Lenfilmi üllitistega installida hoogsa actioni abil noorema põlvkonna ajudesse  partei poolt heakskiidetud tarkvara. Film on tehnilise poole pealt iseenesest  hästi tehtud (Matrixist tuttavad vennad Wachowskid!), kuid sama võib öelda ju ka “4 tankisti ja koera”, “17 kevadise hetke” ja “Koidikud on siin vaiksed” kohta. Ka neid mäletan lapsepõlve ajast iseenesest hästi tehtud filmidena.

Kõike filmis leiduvat jura kommenteerida on liig, võtaks ainult ühe asja – filmis kiusab äravahetamiseni kristliku kirikuga sarnane (ehkki mitte otsesõnu selleks nimetatud), totalitaarse riigivõimuga läbipõimunud organisatsioon taga erinevaid vähemusi, sealhulgas muslimeid ja homosid. Nende kahe grupi kujutamine võimalike liitlastena on aga pehmelt öeldes ulmeline isegi ulmefilmi jaoks.  Samasugust värki on seal kuhjaga – ja mis tõeliselt närvidele käib, on asjaolu, et sarnaselt Dan Browni samast juurikast pärit teostega on ka V arusaamad juba noorema põlvkonna peades üksjagu pesa teinud.   Mõni tegelane on ikka tõsiselt üllatunud, kui vihjata, et ehk on mõned asjad tegelikult natuke teistmoodi…

On ausalt öeldes paganama irooniline, et  info- ja mõttevabadust nõudvad protestid üle Euroopa on oma sümboli siit võtnud… Sama hea idee oleks valida laulupeo sümboliks katkine leierkast. Anarhismilõhn ja Suure Venna temaatika nagu klapiks, kuid mõtlemist mittesoosiv põhisisu tõrjub selle tagaplaanile. Totalitaarse ühiskonna teemalise filmina soovitab Kakk madinasõpradele hoopis Equilibriumi ja rahulikumale inimesele Gattacat.

Nii et ACTA ja muude jaburuste vastu protestin heameelega ka edaspidi, aga ilma selle maskita. Sellega seondub paraku nüüd omakorda liiga palju jaburust.

ACTA protestimeeleavaldus

11.02.2012

Käidud ja osaletud. Väga asine üritus oli – konkreetne, rahumeelne ja külma talvepäeva arvestades piisavalt lühike (ca tund). Taas kord tõstis pead laulva revolutsioon vaim (ehkki seekord tulid lollused mitte idast, vaid läänest) ning äkki tõesti õnnestub see totruste kuhja all tukastanud rahvas uuesti üles ajada…  Tänud Elverile, Jaagupile, Wollile, Hillarile ja kõigile teistele, kes ürituse korraldasid!

Fooliumist müts läheb kabinetti kapi otsa meenutuseks ja meeldetuletuseks.

Päevakajaline foto

09.02.2012

ACTA, foolium ja seemned
Pühendatud peaministrile ja kõigile närilistele.

“Please tell Microsoft about this emotion”

08.02.2012

Uudistes räägitakse, et TTÜ ja Microsoft hakkavad arendama emotsioonipõhist televisiooni (ERR).

Natuke… ebamugava tunde tekitab.  Kinect on lõbus mänguasi, meil on kolledži fuajees kah üks sihuke üleval ja aeg-ajalt kohtab selle ees naljakalt kalpsavaid-vehkivaid tudengeid kah.  Kuid arvestades mainitud suurfirma senist ajalugu ja mainet a) töökindluse, b) turvalisuse, c) juriidiliste sigaduste ja d) eetiliste möödalaskmiste osas, oleks igasuguse vähegi tõsisemate potentsiaalsete tagajärgedega süsteemi (võtame täiesti lambist näitena mingisuguse kaadervärgi, mis jälgib psühhoneuroloogiahaiglas patsientide emotsionaalset seisundit) loomine nende toodangu peale üsna kaheldava väärtusega idee.

Mõnus kirjatükk

03.02.2012

… Õpetajate Lehes Karl Martin Sinijärvelt.  Räägib tõsistest asjadest mõnusas stiilis.

Ja Karl Marxi “Nuts” ingliskeelsel raamatuturul…. Johhaidii. 🙂