Kui juba siin läks jutt muusika levitamise teemadele, siis tekkis endal selline küsimus – enamasti kui räägitakse “muusikapiraatlusest”, käib jutt enamasti ikka levimuusikast. Kummalisel kombel ei ole eriti jäänud kõrva ühtki võrreldavat kohtulugu, kus oleks olnud tegu klassikalise või rahvamuusikaga (ei väida, et neid üldse ei ole). Kas
a) nende muusikastiilide esitajad on teistsugused (mitmete rahvamuusikute puhul võiks ehk teistlaadi arusaamu nn autorikaitsest eeldada küll)
b) nende kuulajaskond on teistsugune (toetab teadlikumalt oma lemmikuid)
c) nende spetsiifika on selline, mis ei võimalda väga tihti “muusikakonservidega” kõiki nüansse edasi anda ja nõuab elavat ettekannet, või
d) neid ei “pirata” huviliste vähese arvu tõttu (väheusutav)?
Või on põhjus milleski muus? Või on küsimus üldse valesti püstitatud ja tegelikult pole stiilil vahet?
Rahvamuusikud tegelevad tihti hobikorras ega pretendeerigi oma loomingu eest suurele teenistusele. Tead ise ka ühte oma kolleegi, kes õppejõuameti kõrvalt rahvamuusikat teeb.
Vähemalt Eesti mastaabis on see enamasti pigem nii.
Klassikaline muusika kipub jälle nii kallis olema, et ta nagunii vajab subsideeringut, seega elab tugevalt väljaspool turumehhanismi. Lisaks, seal on jätkuvalt ilmselt kontsert väga oluliseks levikumeetodiks ning kõik salvestused on algusest peale “reklaam” alla kategoriseerunud. Rahvamuusikal võib sedasama efekti olla, et seda loetakse “kultuuriliselt oluliseks”, tegevust rahastatakse üldistest maksudest ning otsesele kuulajale ollakse harjutud “tasuta” pakkuma.
Klassikalise muusika piraatluse mitte mainimisel on kindlasti ka Oudekki toodud põhjused, ent võib ka olla nii, et tüüpiliste netijagajate poolt pakutav kvaliteet ei rahulda klassikafänne. Paki ükskõik kui kadudeta versiooni, ikka on parem plaadist otse koopia teha (ntx)
RK: aga ka nn levidivisjonis on hulganisti sedalaadi alajaotusi, kus kvaliteet on samavõrd oluline. Kuuldavasti ambienti jms suuna inimesed, ka mitmed tõsisemat sorti rokiinimesed (mõtlen Yesi, Jethro Tulli jms). Kakk keldi muusika austajana mõnda otsa pidi ka – ehkki otseselt melomaaniks end ei pea. Kuidas siis nendega on?
Ketserlik mõte: ehk on nö ebalevi kuulajad lihtsalt “ausamad”
RK: nojah, see oleks siis variant B… Muide, kuidas on üldse klassika vallas sedasorti muusikatööstusega, kes reeglina popartistide seljas elab ja enamiku tuludest enda tasku pistab (Queeni raamatus “Nii nagu kõik algas” on seda üsna hästi kirjeldatud)? Äkki on seda “klassikute” juures natuke vähem?
Mulle tundub, et kuna klassikaline muusika on ilmselt siiski rohkem elusa esituse keskne, siis on ka seda Puhhi “Jänese sõprade ja sugulaste” seltskonda siin natukene vähem. Või eksin…?
Klassikalise muusikaga lisandub veel üks nüanss – tihti on see autorikaitse alt lihtsalt väljas ja seega jääb vähemalt üks organisatsioon vahelt ära, kes oma matti võtta tahaks (lisaks jääb veel küll fonogrammitootjate pool). 20. ja 21. sajandi muusika kohta see suures osas muidugi ei kehti. Üheks täiendavaks eripäraks on ka pikkus – sümfoonia või suurvormid üldisemalt on ju tunduvalt pikemad kui eurolaulu maksimaalne lubatud 3 minutit. Aga põhiline on samas siiski see, et kui oled klassikahuviline, siis kehva kvaliteediga mp3 sind kindlasti ei rahulda.