Filmielamus: Come as you are

18.06.2015

ETV2 näitas just üle hulga aja üht tõsiselt head filmi.

Enamasti kipub puuetega inimeste kujutamine olema filmis kas punnitatult kangelaslik, kohmakalt koomiline või siis nõukastiilis haletsev – ühesõnaga, võta üks ja viska teist. Selles belglaste loos ei olnud ühtki neist.

Pigem tuli meelde omaaegne Grönoleni noortelaager Norra mägedes. Seal sai esmakordselt kohatud raske puudega, kuid normaalses ühiskonnas kasvanud inimesi – ning nende mõttemall oli siinsega võrreldes üsna teistmoodi küll. Ei lugenud jalgade, käte või rataste arv, luges inimene ise.

Belglaste filmiloos otsustavad kolm raske puudega noormeest vanemate juurest nädalaks putku panna ja rännata läbi Euroopa Hispaaniasse, kus asuvat spetsiaalselt puuetega inimesi teenindav lõbumaja. Enne veel põigatakse teel sisse paari veinimõisa ning tehakse muudki pulli. Filmi tooni ei muuda ka see, et ühel poisil on ravimatu ajukasvaja ning hommikul peale edukat sihilejõudmist (igas mõttes) leitakse ta surnult merest ratastoolis istumas.

Vaadates tuli meelde kaks pilti. Üks oli ühest teisest filmist – nimelt see, kuidas McMurphy “Lendas üle käopesa” hullumajaseltskonna “hüppesse”  viis ja kokutava Billy natuke siinkirjeldatuga sarnaste meetoditega terveks ravis. Teine pilt Norra laagrist, kus taanlane ja hollandlane, mõlemad ratastoolis ja praktiliselt vaid pead liigutada suutes, üksteise võidu õlut trimpasid (kõrrega muidugi) ja lolli iba ajasid, nii et ülejäänud seltskond naerust lookas oli.  Seda oleks mõnigi “terve” inimene nägema pidanud.

Ja filmi soovitaks ka kõigile.

Piketil

17.06.2014

Kakk on puuetega inimeste liikumistest viimasel ajal veidi eemale jäänud, aga kui nüüd tuli teade erinevate ühingute poolt organiseeritud piketist plaanitava toimetulekureformi vastu, siis oli selge, et tuleb kohale minna (iseenesest oli lisaks vajalikule ka vahva kogemus – nägi paljusid inimesi, keda jupp aega trehvanud polnud).

Istuv valitsus on enda lühikesest tööperioodist hoolimata saanud hakkama kahe järjestikuse seadusandliku ämbriga. Ühine nimetaja on see, et mõlemas eelnõus on oma ratsionaalne iva olemas, ent see on mattunud sensatsiooninäljas meedia sõnavahu, nartsissistidest parteipoliitikute eneseupituse ja erinevate imelike grupeeringute kallutusürituste alla. Ja paraku on ühiskonna muude lõhede peegeldusena kasvanud ka rahvaesindajate eluvõõrus sellise tasemeni, kus [L] saadakse alles seaduse vastuvõtmise käigus teada, et “oi, kas sellega on tõesti probleeme?”.

Ei teagi, millise “matusega” on tegu. Kas

  • mõtlematus – ei saadud täitsa ausalt aru, mida asi kaasa toob. Ehkki iga täie aruga inimene peaks info peale, et mõnes paigas on iga kolmas inimene nominaalselt puudega, küsima “mis toimub?” ja seejärel uurima, mis sellise anomaalia põhjustab.
  • küündimatus – ei suudetud näha kaugemale rahast, mis kulub pensionide peale. Ehkki iga täie aruga inimene peaks aru saama, et paljalt ümberdefineerimisega (loeme senise puudelise terveks ja võtame pensi ära) probleemi ei lahenda.
  • süüdimatus – nähti küll probleemi, kuid loodeti, et asi laheneb ise või lahendab selle järgmine valitsus. Ehkki iga täie aruga inimene peaks mõistma, et kõnealune probleemidering pärineb tegelikult juba taasiseseisvusaja algusest ega ole kuidagimoodi isevooluteed pidi lahenenud.
  • häbematus – nähti probleemi täit ulatust, ent valiti teadlikult lihtsalt inimestele pähelaskmine  lootuses, et “inimene harjub kõigega”. Ehkki iga täie aruga inimene peaks tänaseks juba ammu aru saama, et kui 80 km põhja pool asub märksa inimväärsem elukeskkond, siis sama malliga edasi minnes on ainsaks küsimuseks see, kes viimasena tule ära kustutab.

Mida me siit järeldame, Watson? Toompeal istuvad sotsiaalse puudega inimesed…?

Allakirjutanu lubab, et tähistab seaduse jõustumisel pidulikult enda liikumispuudest vabanemist (kuna kõigi eelduste kohaselt enam sellesse kategooriasse ei satu – hoolimata asjaolust, et näiteks jalatseid kulub endiselt märksa rohkem kui n.ö. keskmisel inimesel).

Puudega puue

10.04.2014

Tänases Slashdotis on päris hea lugu – nn kurdikultuurist ja nende suhtumisest sisekõrvaimplantaatidesse.

Kui Kakk umbes kümme aastat tagasi puuetega inimeste reaga tegelema hakkas (ja eriti natuke hiljem doktoritööd kirjutades), sai kohatud samasuguseid inimesi ka liikumispuudega inimeste seas.  Leidus (ja leidub tänini) tegelasi, kelle jaoks ratastoolikasutaja soov omal jalal käima hakata on samasugune “oma kultuuri reetmine” kui seal loos kirjeldatud kurtide inimeste käitumine.  Mõne jaoks oli ka kogu füüsiline treenimine kurjast – “tahad enda rõhujate moodi olla?”.  Asjaolu, et kogu üldine organismi vastupanu- ja töövõime sellega torust alla lasti, ei näinud neid üldse huvitavat – palju olulisem oli enda poolt ümberdefineeritud mõisteruumile truuks jäämine.  Umbes nagu omaaegses N. Liidus – tegelikult ongi oluline osa tänapäevaseid puueteradikaale veendunud marksistid ning kasutavad samu mõisteid (puuetele laiendatud klassiteooria, ekspluateerimine jne jne).

Või on kõik fanaatikud mingis mõttes ühtemoodi…?

Kontserdile ratastoolis?

02.01.2014

ELIL listis käib suurem arutelu paari inimese elamuste üle, kes tahtsid ratastooliga ühele aastalõpukontserdile minna ning kogemus osutus suht üle kivide-kändude -asjaks.

Muidu võiks korraldajatele kasvõi mingeid leevendavaid asjaolusid otsida (lõppude lõpuks, tegijal pidavat juhtuma), aga nendepoolses kommentaaris räägiti ise end räigelt sisse: “Kontserdikorraldajana oleks olnud meil ka võimalus ratastooliga mitte sisse lasta (mida samuti paljud korraldajad teevad).”

O RLY (nagu üks tuntud netimeem ütleb)??? Paljud kontserdikorraldajad ei lase ratastoolis inimest sisse?  Neid oleks hea teada – ja boikottida.  Ülbus ja juhmus on äärmiselt ebameeldivad omadused ning sedasorti inimestega ei tahaks tegemist teha.

No ei õpi

15.08.2012

Kunagi jupp aega tagasi tegi Kakk siin kurja häält Verekeskuse peale, kes puuetega inimesi “igaks juhuks” doonoriks ei võtnud (näiteks  [L] siin, [L] siin ja [L] siin). Võinuks arvata, et aja jooksul vahetuvad juhmid inimesed mõistlikemate vastu või vähemalt saavad inimesed natuke vähem juhmideks.

Aga ei.  AK uudistes räägiti sellest, et nüüd ei sobi Verekeskusele kurdid inimesed. Põhjendus? “Nendega ei saa otse suhelda.” Ja seda räägib meditsiinitöötaja??? Organisatsioon ei saa kasvõi üht inimest viipekeelekursustele saadetud või oskajat tööle võtta? Pliiatsit/paberit ja/või sülearvutit on keegi näinud? Hallooo? Huvitav, kui suur skandaal tekiks, kui sama ajuvaba põhjendusega praagitaks välja venekeelsed inimesed?

Ja siis [L] kisatakse, et verd on vähe.  Tammepakk ja raudbetoon…

Tehnosuhtluse kehastus

18.10.2011

Täna käis [L] Mella kolledži tehnosuhtlejate erialatutvustuse lõpuloengut pidamas. Ütlesin juba varem rahvale, et viimases loengus näete tehnosuhtlust isikulisel kujul – igatahes pidaski täna IT kolledžis loengut mees, kes tavamõistes kõnelda ei suuda. Kuulajad said mõtteainet piisavalt. Muuhulgas sai meenutatud ka omaaegset [L] Apollose serverit, [L] Vanalinna jututuba, [L] muusikalist kollektiivi “PressEscape” ja muid kunagisi tükke. Ja muidugi polnud probleem kasutada kõnesünti lollakate luuletuste esitamiseks. 😛

Mingit nurka pidi sai asjast kuulda ka meedia – juba eile tundis huvi Tallinna TV ja täna maandus loengusse (peale hirmsat jahti, kuna Kakk unustas mobla koju) ka Kanal 2. Nii et õnnestus natuke isegi kolledžit reklaamida.

Loeng Kurtide Ühingus

11.05.2011

Esmapilgul võib muidugi ebaharilik tunduda, aga Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühing kutsus Kaku külla netiturvalisuse-teemalist loengut pidama. Muidugi viipekeeletõlgi abiga.

Igati vahva kogemus oli. Rahvast oli päris kõvasti ja küsimusi tuli kah päris ohtralt.

Armas Estonian Air…

01.04.2011

Kirjutan sulle esimest korda (nagu vanasti lastesaadetes kõik kirjad algasid).

Tegelikult on Kakk seni olnud päris suur Eesti Õhu fänn. Ikka kohe väga mõnus on tulla kusagilt Lissabonist, Madriidist või Heraklionist mõnelt konverentsilt või muult ürituselt, kus mitu päeva ainult ameerika keelt on räägitud, lennata mingi teise firmaga Kopenhaagenisse või Frankfurti Maini ääres – ning siis astuda mõne EA lennumasina peale, kus uksel võtab vastu naeratus ja omakeelne “Tere õhtust!”. Hakkab kohe kõvasti kodusem.

Kunagi ammu oli lendamine aga üksjagu probleemne. Nimelt tuli lennukisse pääsemiseks kasutada imelikke ratastega moodustisi, mille selga oli trepp pandud – trapiks nimetati teisi.  Kerge jalaga inimese jaoks pole ehk häda miskit, aga mutikesed, põnnid ja kehva liikumisega inimesed olid hirmsas hädas. Õnneks leiutas vahepeal Keegi Tark Onu (või Tädi) säherduse vahva toru, mida mööda sai otse lennukisse astuda. Jube mugav. Mitte ainult mutikestele, põnnidele ja kehva liikumisega inimestele – ehk jättis mõni jokkis onu kah seeläbi  kondid terveks.

Nüüd on Eesti Õhul uued Kanadamaal ehitatud lennumasinad Lotte ja Bruno. Üks tuli Kakule Brüsselisse vastu ka. Peale minnes ootas üllatus: toosama vanaaegne trapp ees!  Katkisele jalale see eriti ei meeldinud…  Üles sai veel enam-vähem, aga vaat Tallinna tagasi jõudes oli jama: väljaväänatud jalaga eriti hea meelega sellisest asjast alla ei tule. Tuli kogu lennukirahvas mööda lasta ja siis kuidagimoodi aegluubis sealt alla koperdada (tänud stjuardessile, kes läpakakoti enda kätte võttis).

Oleks veel, et mõni vana masin, millele muidu ligi ei saa, aga tuttuus Bombardier CRJ900 võiks ju ometigi olla torupidi ligipääsetav – trapid  on ju nii üheksakümnendad, nagu popid inimesed ütlevad. Ja mutikesed, põnnid ning kehva liikumisega inimesed on jälle hädas. Ehk saaks midagi välja mõelda?

Muidu võib tulla jube jama – näiteks võtab ilmakuulus teadusemees Stephen Hawking Inglismaalt pähe tulla kultuuripealinna tegemisi kaema. Ja kui tema siis oma imevigurtooliga üldse lennukisse ei pääse, tuleb sellest nii suur jänn, et selle kojuvedamiseks on isegi Boeing 737-500 liiga väike, Bombardierist rääkimata.

See on üks tõsine mõtlemise koht. Ei ole üldse aprillinali.

Täie lugupidamisega

Kakk

Võta üks ja viska teist

02.06.2009

Kui reformierakondlane pandi sotsiaalministriks, siis oli juba loomu poolest oodata, mis sealt tuleb (sellest sai siin mõne aja eest kirjutatud).  Nüüd aga tegi [L] vähemalt samasuguse räige ämbri Nõmme linnaosavanem.  Ainult et tema esindab “lihtrahva suurt sõpra” Keskerakonda.

Kuidas saavad sihukesed põmmpead võimu juurde?  Algul laseb selgelt vigase ehitusprojekti läbi ja kui siis selgub, et asi ei vasta absoluutselt standardile ja jätab ratastoolikasutajad ukse taha, jääb töllakal õigust ülegi.  Taas kord jäeti kasutamata kuldne võimalus vait olla ja vaikselt probleemi lahendamisega tegelda.

Tegelikult hea näide sellest, et (vabandan ette räige väljenduse pärast) RE ja KE on ühe julga kaks otsa. Distants on vahel, aga hais on ikka ühesugune.

Puudega. Väga puudega.

08.05.2009

Pilt Maksimarketi parkla liikumispuuetega inimestele mõeldud parkimiskohalt.

Kuna inimene vajas parkimiseks tervelt kaht ratastoolikohta, siis oli tegu ilmselt tõsise liitpuudega. Üks osa puudest oli ilmselt seotud intellektiga, teise komponendi tuvastamisel võiks viidata kompensatsiooniteooriale.