Kunagi jupp aega tagasi tegi Kakk siin kurja häält Verekeskuse peale, kes puuetega inimesi “igaks juhuks” doonoriks ei võtnud (näiteks [L] siin, [L] siin ja [L] siin). Võinuks arvata, et aja jooksul vahetuvad juhmid inimesed mõistlikemate vastu või vähemalt saavad inimesed natuke vähem juhmideks.
Aga ei. AK uudistes räägiti sellest, et nüüd ei sobi Verekeskusele kurdid inimesed. Põhjendus? “Nendega ei saa otse suhelda.” Ja seda räägib meditsiinitöötaja??? Organisatsioon ei saa kasvõi üht inimest viipekeelekursustele saadetud või oskajat tööle võtta? Pliiatsit/paberit ja/või sülearvutit on keegi näinud? Hallooo? Huvitav, kui suur skandaal tekiks, kui sama ajuvaba põhjendusega praagitaks välja venekeelsed inimesed?
Ja siis [L] kisatakse, et verd on vähe. Tammepakk ja raudbetoon…
Minu lugematud kokkupuuted meditsiinisüsteemiga on õpetanud, et meditsiinis on kaht tüüpi ülesandeid – probleemide lahendamine ja probleemide vältimine.
Esimese poole tõmbab inimesi, kes on loomingulised ja kellele see pakub pinget ja rahuldust, kui neile mõni uus ja huvitav situatsioon ette satub.
Teisele poole satuvad inimesed, kellele sobib rutiin ja standard ning nende maailmavaadet kipub kõige paremini kirjeldama suhtumised “pole inimest, pole probleemi” ja “parem olla kindel kui hiljem kahetseda”.
Verekeskus on ilmselt selline meditsiiniasutus, kus teist tüüpi inimesed ülekaalus on, tuleb mõrult nentida – olen ise olnud nende klient oi-kui-paljude-liitrite-jagu ja kardetavasti olen ka tulevikus, seetõttu eelistaks, kui sealne otsustav seltskond natuke rohkem mõtlemisega tegeleks…
Nojah, selle liigitusega peab igati nõus olema. Mõlemaid on nähtud.
Aga praegusel juhul võib ka selle vältija jaoks kaka propellerisse lennata – kui ikka keegi sobiva vere puudusel otsad annab ja siis selgub, et põhjuseks oli laiskus, mugavus ja lollus (sest muuga siin tegemist ei ole), võidakse hakata küsima “Kes vastutab?”.
See on ka mõte, mida peaks pikemalt arendama, aga…. Nõukogude ajal valitseti keeldudega ja regionaalse poliitikategemise üks osa oli uute keeldude väljamõtlemine (mida mõnikord keskvalitsuselt ei tulnudki, aga see oli viis oma võimu näidata). Mul on tunne, et viimasel ajal – no viimase kümne aasta jooksul, kui transitsioon läbi sai – on see salamisi tagasi tulnud. Igaüks, kes omab mingit positsiooni, hakkab mõtlema välja keeldusid, mis tema vastutusalas võiksid eksisteerida, sest see on ju võimu eesmärk. See, et võimu võiks kasutada millegi paremaks korralduseks, ei tule arvatavasti lihtsalt pähe.
Seega, vist siis, transitsioon tähendas a) majandussüsteemi mõningast ümberkorraldamist b) poliitilise võimu ümberjagamist. Aga mitte meetodi või eesmärkide vms ümbermõtlemist. Ja see majandussüsteem, mis asemele sai, on ka kuidagi veider.
Esmalt, mul on tekkinud pigem tunne, et kohati keelatakse eestikeelsed ära, sest ei saa suheldud.
Teisalt.. tsiteerime filmiklassikuid
Minister Dormandy: You see, that’s the whole point of being the government. If you don’t like something you simply make up a new law that makes it illegal.
Kellele meelde tuleb, kust filmis asi pärineb saab järgmise vereloovutuse ajal ära anda topelt portsu.