Silt: jee!

Eesti inimarengu aruanne 2026

… on nüüd valmis. Täna õhtupoolikul toimus Rahvusraamatukogus selle esitlus (koos tegijate tänamisega), hommikul käidi seda ka Riigikogus promomas.

Ligi kahe aasta eest tuli Birgy küsimusega, kas oleksin huvitatud temaga koos peatüki toimetamisest ja ka ise millegi kirjutamisest. Idee tundus põnev, olin käpp. Kogu protsessi käigus sai ridamisi uusi mõtteid ja ka uusi huvitavaid tuttavaid, nii et igatahes ei kahetse kaasamängimist. Ja arvaks, et lõpptulemus sai päris huvitav lugemine väga erinevatele seltskondadele.

EIA esitluselBirgy tegi pilti ka.

Eraldi tuleks üritusel ära märkida see, et sellist vinget gluteeni- ja laktoosivaba ninaesise valikut ei olnud vist varem näinudki. Aitüma toitlustajatele ja korraldajatele!

Muusikaelamus: Kadri Voorand, “Katariina Rosalie”

Alustuseks tuleks ära öelda peamine – Kadri Voorand tuleks ametlikult kuulutada Eesti rahvuslikuks aardeks. Sellega on ka kontserdi põhihinnang ära öeldud.

Aga alguses tuli Lennoni “Imagine”. Meh. Olen juba siin varem öelnud, et see laul on geniaalse meloodia ja õrnalt debiilse teksti kooslus. Lennon suutis selles loos olla lollakalt woke juba aastakümneid enne seda, kui see sõna sellises tähenduses kasutusse tuli (õnneks on see tema loomingus sellisena selge erand).

Lõpu eel jällegi tuli kontserdi nimilugu, millega Kadri käskis kõigil samastuda ja öelda iseendale (s.t. lasta seda öelda Kõige Targemal Inimesel ehk iseendal), kui äge, ilus ja vägev ikka olen… Ei osanud kuidagi suhestuda. Kas tõesti oli terve Kinomaja saal seekord täis mahatambitud minapildiga pubekaid, keda pidi nii “üle võlli” julgustama…? Ja Kakk küll ei julge ennast Kõige Targemaks Inimeseks pidada.

Kõik muu… oli puhas perfektsus. Vokaal, klaver, viiul, kitarr ja elektroonika – kõik, mida Kadri puutus, muutus kullaks. Paariline Mihkel Mälgand, kes mängis basspillidel enamiku ajast väga uhkeid ja hoopis kõrgemaid käike, kui nendel tavapärane. Ülimalt kodune (parimas mõttes) suhtlemine rahvaga. Ja kogu see fluidum, mis saali kogu kontserdi aja täitis.

Ei – Kakk ei ole äge, ilus ja vägev (ei peagi olema, võib ka Lihtsalt Normaalne Inimene olla). Aga vaat Kadri on seda  kõike küll.

Taani 2025

Vaatasin, et pole enam päris pikalt siin kirjutanud. Põhjuseid on mitmeid, aga neid praegu lahkama ei hakkaks. Aga vähemalt paneks seekordse Taani-reisi muljed kirja.

Piletid said soetatud juba kevadel, kui Vita andis sealtpoolt teada, et taanlaste tribuut-Queen Queen Machine teeb sügisel Herningis jälle kontserdi ja tal õnnestus sinna piletid saada (see punt on Taanis tõsiselt populaarne).

Sügis läks nagu ikka tihedaks ning kingitusi kaasavõtmiseks sai hakata ajama alles viimasel päeval – nii jäi võtmata paar lahedate kalambuuridega t-särki, kuna need oleks saanud kätte alles järgmisel päeval. Õnneks jäi teele ette Jahipauna pood ning Taani jahimeestele sai paar asjakohast jubinat viidud. Ja Vita sai ühe vahva väikese kunsttaldriku.

Kohale sain Air Balticuga üle Riia kenasti – muidugi tuli ärgata poolest ööst, et 5.40-ks lennukil olla. See-eest olin kohalikuks hilishommikuks juba Billundis kohal. Vita oli autoga vastas. Esimene käik oli kohalikku juustupoodi.

Vita ja juustud :) Say “Cheese!” – ehk mida haisvam, seda ägedam!

Sel korral IT-häkkimist vaja ei läinud ja sai rohkem niisama jutustatud. Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv harjus seekord kiiremini kui viimati (tookord kippus natuke algul porisema). Nüüd oli aga lisaks majas juures ka Gilbert – hea, et Kakul kassikommunikatsioon käpas on. 🙂

Gilbertil on ütlemistNäu-näu!

Laupäevane kontsert oli muidugi taas äge. Midagi pole teha, Queen Machine on seninähtud kolmest liba-Queenist selgelt parim. Oli kolmas kord vaadata-kuulata ning nad on iga korraga paremaks läinud. Sel korral tuli lisaks levinumatele hittidele (esimese seti algus taaselustas Queeni ülesastumise Live Aidi suurkontserdil) ka suur osa üsna varasest “A Night at the Opera”-albumist: “Death on Two Legs” (kohe teise seti alguses, väga mõjus esitus ühest rokimaailma kuulsaimast peppusaatmisest), “Lazing on a Sunday Afternoon”,  “Seaside Rendezvous”, “39” (akustiliselt, nagu ka Queeni mitmel kuulsal kontserdil) ja muidugi “Bohemian Rhapsody”. Ja nagu öeldud, täiesti tipptasemel (ära tehti vist kõik “suure vokaali” lood – BR, “Fat Bottomed Girls”, “Don’t Stop Me Now”, “Hammer to Fall”, “I Want It All” ja lisaloona “Somebody to Love”). Järgmise korra soovilooks jätaks üles “Teo Toriatte”…

Queen Machine 2025 “We Will Rock You!”

Lisaks põhipundile (endiselt viiekesi, jäljendades Queeni koos kauaaegse lisamehe Spike Edneyga) olid suure osa kontserdist laval ka kolm “torumeest” (saksofon/klarnet, trompet ja tromboon), kes siis mängisid päris edukalt ära Brian May omaaegsed puhkpilliahvimised.

Kontsert oli püstijalarežiimis – plusspoolelt õnnestus asja ikka päris ligidalt näha, miinuspooleks olid lõpuks üsna läbi jalad. Õnneks sai väljas natuke istuda ja kui Kris autoga kohale jõudis, siis oli juba täitsa võimalik liikuda.

Pühapäevahommikune minek tuli taas varakult ning ilmselt tuleb seda käiku mõned päevad järele magada. Muidu igati korrektne Air Baltic suutis Riiga jõudes “kala panna” ning saatis Tallinna poole edasi transiitiva Kaku kusagile karupeppu ja teispoole turvakontrolli (mis oli Billundis juba tehtud – sel korral ei hakatud kotis peituva juustu kohta küsimusi esitama…). Õnneks oli jätkulennuni piisavalt aega ning viimaks laabus kõik suhteliselt kenasti.

Seega käiguga tuleb lõpptulemusena jälle kord rahule jääda. Loodetavasti läheb veel.

Muusikaelamus: Bryan Adams (jälle kord)

Bryan Adams on 65-aastane. Võiks nagu vana olla? Ja ta on käinud Eestis… mingi 6-7 korda? Nähtud on igatahes n-1 korda, viimati Saku suurhallis ca seitsme aasta eest (sellest on siin ka kirjutatud) – võiks nagu juba ära tüüdata?

Mõlemad eeldused on otse puusse. Eilne kontsert Lauluväljakul oli sama hea kui viimatine Suurhalli oma (kuigi sise- ja väliskontserti päris üks-ühele võrrelda ei saa).

Enne kontserti tehti jälle videoga pulli – kui eelmisel korral oli seal aeg-ajalt elustuv ja midagi totakat tegev Bryani näopilt, siis nüüd oli seljaga vaataja poole seisev poksija soojendusmantlis mees, kelle juures igasugu tegelased taidlemas käisid (ja kes lõpus vahetult enne avalugu samuti artistiks endaks osutus). Lõbusad killud olid aga endiselt.

Avalugu oli “Kick Ass” ja sellest juhindusid nii Bryan kui ka The Dudes of Leisure endiselt – suur osa kontserti oli tõsise vungiga (ja üldse mitte vanade hittide paraad). Ja Keith Scott mängis ikka seda jubeda juustu välimusega, ent filigraanselt kõlavat Fender Stratti (tõsi, paar lugu tehti ka Gibson Les Pauliga). Bryan ise mängis alguses paar lugu bassi, pärast oli bassimees nähtamatu (ilmselt keegi lava tagaosas – tavapärast Sol Walkerit ei tundunud seekord kaasas olevat, muu punt oli aga sama).

Vahva idee oli publiku peade kohal tiirutavad miniõhulaevad – tuuri nimiloo “Roll With the Punches” ajal poksikinnas ja eelmise tuuri “So Happy It Hurts” ajal auto. Ja “You Belong to Me” ajal kästi kaasa tantsida ning meesterahvastel ka särgid seljast võtta ja neid pea kohal keerutada. 🙂

Bryan Adams Lauluväljakul 14.08.25

Superhitid tulid siiski ka – keskel “Please Forgive Me”, lõpu eel “(Everything I Do) I Do It for You” ja lõpus “Summer of ’69”. Nii need kui ka akustilised – Bryan üksi akustilise kitarriga – lisalood “Straight From the Heart” ja üksi kolme eest lauldud (originaalis olid ka Rod Stewart ja Sting) “All for Love” näitasid, et Bryani lugu “18 ‘Til I Die” (mis ka Tallinnas ära lauldi) ongi päriselu. Ka paljud kolm korda nooremad artistid ei julgeks peale paaritunnist rokkimist encore’i akustiliselt teha. Selle mehe hääl on aga uskumatult heas seisus.

Natuke kahju oli sellest, et AC/DC alles hiljaaegu siin käis – ilmselt ei jätkunud paljudel mitme suurkontserdi jaoks ressursse. Eile oli lava keeratud laululava poole ning kuigi nii lavaesine kui ka laululava-alune olid rahvast täis, olid mastaabid siiski erinevad. Tegelikult aga endale meeldis eilne kontsert rohkem – Bryan on märksa vaheldusrikkam kui AC/DC, tollest teisest Brianist palju paremini säilinud häälega ja põrguvärgiga ka ei jahmerda 🙂 .

Nii et oli väga tore näha, et mõned veel suureks ei kasva. Ja kui Bryan 70-selt veel tuleb, siis ilmselt tuleb jälle kuulama minna.

Tsikliga karuahtris (ja natuke mujal ka)

Viimane puhkusenädal on käes ja ilm oli ilus – käisin päeval trennis ära ja õhtul otsustasin Kullionuga natuke kolada. Juba mõnda aega oli küsimus, kuhu täpsemalt viib Tammi tee ehk see, mis Tähetorni tänava pikendusena sealt üle Keila maantee edasi läheb. Erinevad kaardid pakkusid seal üsna erinevaid asju (ja lõpuks vist tuli välja veel midagi muud).

Väga vahva teekond oli, ehkki Kullionu asemel oleks kohati selgelt enduroratast eelistanud – osa oli pinnas- ja osa kruusatee ning mitte just päris sile. Vahepeal sattusin keset eikuskit ühte külasse ning külavahetee lookles sisuliselt hoovist hoovi. Kusagil keeras teiselt teelt ette džiip ning tekitas tohutu tolmupilve ja madala päikesega tõsise kanapimeduse, õnneks olin hoo maha võtnud. Viimaks jõudsin Väänatammi teed pidi välja Vääna maanteele Vääna mõisa ja Vääna-Viti vahel (need kohad on juba ammusest ajast tuttavad).

Koju sõitsin läbi Hüüru ja Laagri (seal oli väga mõnus toda samuti tuttavat – kunagine jalgrattaring! – kurvilist teed sõita) ning otsustasin ka Maksimarketi Coopist läbi käia. Varem polnudki tsikliga toidupoes käinud – aga korralik suur poekott mahtus poolitatuna Kullionu “taskutesse” kenasti ära.

Lõpuks sõitsin Pääskülas tankima – tsiklimeeste omavaheline tervitusviibe vastu tulles on ammu tuttav (ja ka kasutuses), nüüd aga maandus tankides teisele poole  üks noorem sell enduroka seljas ning sirutas automaadi kõrvalt tervituseks “nukid”. Solidaarsus on päris vahva asi. 🙂

Muusikaelamus: välk ja pauk Lauluväljakul

Nüüd on veel üks rokiklassik oma silmaga ära nähtud – Lauluväljakul käis AC/DC. Täitsa ägedad taadid olid.

See Austraalia šotlaste punt tegutseb stuudios tänini veel üsna algses koosseisus – jättes kõrvale esimese solisti Bon Scotti varajase surma tinunni tõttu, on ainus tõsine kaotus kauane rütmikitarrist Malcolm Young. Aga tedagi asendab nüüd lähisugulane, vennapoeg Stevie. Tõsi, tuuritamine on hakanud paarile taadile üle jõu käima ning enda asemel saadeti ka Tallinna bassi ja trummi mängima natuke nooremad mehed.

Saundi ja instrumentaalpoole peal ei tehtud mingit hinnaalandust – Angus Young on kitarril endiselt kõva käsi. Eriti näitas seda lõpu eel tehtud pikk soolonumber, kus Angus tegi enda Gibson SG-ga imeasju ja see kostis seinatäiest Marshallidest ikka väga hea heliga. Ja enda kauaaegset firmamärki – ühel jalal üle lava põrkamist, teine jalg ees – demonstreeris ta vanusele vaatamata ka Tallinnas.

Vokaalipool oli tubli neli – enamiku kontserdist pidas Brian Johnson vastu. Üsna lõpupoole aga tehti ära kuulus “kargasid mind kogu öö”-lugu ja seal jäi vanahärra hätta, laulu asemel tuli enam-vähem räpp ning õnneks vedas vokaali välja hiljutise laulupeokogemusega eesti publik (märkusena: käisin laulupeol üht inimest sõidutamas, nüüdne rahvamass oli täiesti võrreldav). Siis aga lasti Angus üksi lavale kitarriga pulli tegema ning ilmselt tohterdati solisti vahepeal (tont seda teab, millega…) – igatahes lõpulugudeks oli tal hääl tagasi.

AC/DC Lauluväljakul

Miks AC/DC ei ole esimese suurusjärgu lemmik – üksikute eranditega (kasvõi see eespool mainitud “You Shook Me All Night Long”) on nende lood ikka päris üheülbalised, nii et lõpupoole juba hakkas natuke tüütama. Aga kontsert oli äge ja publik vahva (klassikalise roki seltskond on reeglina üllatavalt sõbralik ja ka tsiviliseeritud – kohal oli tegelasi Hells Angelsitest põnnide ja vanaemadeni; enamikul oli mingi klaas käes, aga neljarattaveoga tüüpe ei näinud vist ühtegi ja kaklema ei kippunud kah keegi). Ning selle kaliibriga bänd tuleb vähemalt korra ära näha.

 

Kirikulaager 2025

Iga-aastane EKEK kirikulaager vahetas sel aastal jälle asukohta – Saaremaale sõitmise asemel tuli hoopis rool ida poole keerata ja Kadrina kanti jõuda (tegevuspaigaks oli Õnnela külalistemaja). Hästi kena koht.

LaagrikirikÕnnela suur saal sai mõneks päevaks kirikuks.

Rahvast oli sel korral üsna rohkesti – kohal oli külalisi idast läände ehk Austraaliast Inglismaani (sealt viimasest tuli taas isa Columcille ehk preester Dana Jackson koos kaasaga – nad on ilmselt Eestis juba üsna ära kodunenud…). Ja reedeõhtuses tutvustusringis (kuhu kaasati ka maja pererahvas) selgus, et Issanda loomaaed ongi päriselt ka kirju.

Reede õhtupoolikust pühapäeva lõunani oli aeg täis arutelusid ja jutuajamisi, jumalateenistusi, muusikat (ikka sama bändikoosseisuga) ja muudki. Hea märk oli see, et tagasi sõites tundus, nagu oleks märksa kauem linnast ära olnud.

TrenniplatsHommikuti sai tavapäraselt trenni ka tehtud – miljöö oli igati sobiv.

Ainus väike murekoht oli telefoni- ja netilevi auklikkus – õnneks teise korruse toas levis, aga mitmes muus kohas mitte. Kõik muu oli aga väga viimase peal (sh toitlustamine – süüa sai ikka väga korralikult ja ka kaks tsöliaakiaga tegelast ei pidanud hea koha vahet jooksma, nii et aitäh erimenüü eest ka).

Järgmisel aastal võiks täitsa tagasi minna. Siis võiks ka omaaegse fotojahitraditsiooni uuesti ellu äratada (sellest sai mõnede inimestega täitsa arutatud – seekord oli laagrini välja natuke liiga palju sebimist, järgmisel korral võiks miskit sürri ette valmistada küll).

Muusikaelamus: Halestorm

Halestormist sai siin Joras mõne aja eest kirjutatud, kui nende plaadid ITSPEA töödelugemise taustal läbi kuulasin. Videoid on ka nähtud üksjagu ning nagu ka Wikipedia artiklis on mainitud, on nad väga usinad kontsertesinejad. Ning nüüd olid nad Tallinnas.

Helitehases ei olnudki varem käinud – üldmulje oli suht sarnane sellega, kui 2015. aastal sai käidud Rock Cafés Europe’it kuulamas. Piletiostmisel tundus kummaline, et VIP-pilet oli vaid 5 eurot tavalisest kallim – kas tõesti ei saada publikut kokku?  Õnneks täna kohale minnes selgus, et mure oli asjatu: rahvast oli kohal kõvasti ja õnneks oli kohale tulnud paremat sorti “karvane” rokirahvas, kes tuli bändi ja muusika, mitte tinunni pärast.

Algus oli akustiline, bass ja trummid tegid esimest korda häält vist 4.-5. loos – aga nagu siin juba korra öeldud, see bänd on hea ka ilma juhtmeta. Joe Hottinger suudab ühtviisi hästi toime tulla nii akustilise kitarri kui hiljem ka Gibson SG ja Flying V-ga. Lzzy mängis enda “kaubamärki” ehk Gibson Explorerit (eri värvikombinatsioonides) ja vahepeal ka elektriklaverit (“Break In” oli eriti kena just kammerlikumas variandis), aga tema põhiinstrument on muidugi hääl. Midagi pole öelda, aastal 2025 on Elizabeth Mae “Lzzy” Hale ilmselt maailma parim naisrokklaulja.

Sealt alguse otsast oli üsna kõnekas näide omaaegse Skid Row hiti “I Remember You” kaver – oligi vaja ainult Lzzy häält ja Joe naturaalkitarri (ja seda hoolimata sellest, et originaali esitas nii kõva laulja kui Sebastian Bach).

Halestorm Helitehases

Teine pool esimest ja terve teine sett oli seevastu hirmus andmine (kohati leidis väga head tõestust ka aksioom “raskerokk saadakse, kui läbi hirmsa võimendipargi bluusi mängida”) – kuid mütsi tuleb kergitada ka helimehe poole, kogu see traat oli väga paigas saundiga. Lõpus tulid ära ka kuulsamad lood (kontserdi põhirepertuaar tunduski olevat pärit ilmselt nende parimalt albumilt “The Strange Case of…” 2012. aastast) – “Freak Like Me”, “Daughters of Darkness”, siis enne lõppu “Love Bites (So Do I)” ning viimaks lisaloona ka “Here’s to Us”. Kõrval usinasti terve seti näppu visanud habemik röökis siis ka tolle tell ‘em go  fuck themselves’i täiega kaasa. 🙂

Vägev värk oli.

Deklariväänamine 2025

Maksuhooaeg jõudis jälle kätte ja tuli EMTA veebis madistada.

Üldiselt on Kakk Eesti maksuameti toimimisega pigem rahul – eriti kottida saanud ei ole, päringutele on antud asjalikke vastuseid ja ka süsteemid toimivad enam-vähem kenasti.

Sel korral oli positiivne muudatus rubriigi 6.5 korralik eeltäitmine – ehk siis üks kahest suurest investeerimiskontot puudutavast rubriigist oli täitsa ilusti juba valmis ning vaid välismaal juba maksustatud tulud tuli lisaks veel 8.8-sse kanda. Pensionisambad ja annetused olid ka juba kirja pandud ning ka FIE viimane aruanne läks (esialgu?) täitsa valutult. Ainus tehniline jama oli sama, mis eelmisel aastal – 8.8 täitmisel anti aeg-ajalt lollakas veateade puuduvate õiguste kohta ning siis tuli konkreetne rida nullist peale uuesti täita (juhtus 3-4 korda). Natuke tüütu, aga ei midagi päris koledat.

Nii et selleks korraks on vist jälle tehtud. 🙂

Veel üks peaaegu

… Queen, taanlaste Queen Machine’i ja serblaste Queen Sensationi (varasema nimega Queen Real Tribute) kõrvale – seekord Majesty vanalt healt Inglismaalt. Täna Alexela kontserdimajas.

Juba päeval anti teada, et ilmaolude tõttu võib kontsert hilineda ja hiljaks see tõepoolest jäigi. Tuldi otse Riiast ja laulja Rob Lea hingeldas esimese paari laulu jooksul tuntavalt (ning Rob oli endale ka märgatava õllekõhu tekitanud – Freddiel sellist featuuri küll ei olnud). Algus oli seega veidi konarlik. Kohe aga oli selge, et poisid mängivad hästi (igaüks tegi ka soolonumbreid ja need olid tasemel) ja Rob on väga hea laulja – millest esimese seti jooksul aga puudu jäi, oli Queeni üks põhiline kaubamärk ehk mitmehäälne vokaal. Alguseotsas tehti osad lood popurriina ja näis, et “Bohemian Rhapsody” osas teevad ka need sellid serblaste moodi natuke haltuurat – üksnes taanlased laulsid selle viimati täismahus ära.

Teine sett aga parandas pilti kõvasti. Vokaal läks mitmehäälseks, ära tehti “Fat Bottomed Girls”, “Somebody to Love”, “I Want It All” ja viimaks ka terve “Bohemian Rhapsody” algusest lõpuni. Lisaks tegid need sellid üllatusena – ühe külalise abiga – ära isegi “Barcelona”! Eesti lipu lavaletoomine kuningamantli asemel oli ka ilus žest.

Majesty 10.01.25
Väga hea Queeni-elamus, täiesti võrreldav taanlastega. Läheks teinekordki kuulama.