Jora

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

Seekord jäi ise kohale minemata – õppeaasta väsimus oli veel liialt sees. Sai kaks päeva telekast vaadatud.

Enne seda räägiti igasugust. Valimistsirkus ja mõned asjad veel suutsid usu sellesse üritusse kergelt kõikuma lüüa. Aga just lõppenud teleülekanne andis õnneks edasi üsna selge sõnumi: eestlased tahavad siin, sellel maalapil, ajaloo kiuste ikka veel alles jääda. Ning lauluväljakutäis rahvuslippe näitas ilmekalt, kuhu võivad igasugused “rukkilillepurust” sonijad ja muud sedasorti pooletoobised minna.  Rahva näod rääkisid väga palju.

Loodetavasti aitab see positiivne laeng ka järgnevatele eri ilmakaartest laekuvatele lollustele vastu seista.

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).

Eelmine kord imestasin, et selle härrasmehe eelmine kirjutis ERRis ära avaldati. Tuleb veel kord imestada.

Põhjalik ja hea materjal ning kõvasti viiteid asjadele, mida tänastel Eesti ajakirjanikel oleks kohutavalt kasulik lugeda, aga mida nad paraku mitte kunagi ei loe.  Kuni sellised asjad Eesti meedias ilmuda saavad, ei ole kõik veel kadunud. Eraldi tuleks tunnustada muhedaid ütlemisi (“Suur Prantsuse Hullus” on üsna ilus iseloomustus tolle pöörase sündmuse kohta, “Urr teab mida” on ka hea).  Kui midagi üldse ekstra välja tuua, siis on see vajadus hakata ühte ja mõistuspärast keelt tarvitama – kuni osad inimesed uuskeelt pruugivad, ei tule lõhede lappimisest ühiskonnas midagi välja.

Selline lugu? ERR-is?

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.

… on tänasega avatud.  Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.

Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.

“Tõuske üles! Tallinn põleb! Siukest kino pole näinud veel!”, laulsid püstiaetud juustega sellid omal ajal.

Istuval peaministril küll kukeharja pole, aga kino on tänase õhtuga saanud juba rohkem kui rubla eest. Juba paljalt mõte sellest, et Keskerakond hakkab valitsust tegema koos Isamaa ja EKREga ning Eesti ei saagi esimest naispeaministrit, on ajanud terve massimeedia täiega pöördesse. “Rahvusringhäälingu” AK uudised sarnanesid Edgari-aegse Tallinna TV omadega ning mitmetel meediahelbekestel on nähtavasti karu kõikvõimalike päästikute peale astunud. Vähemalt näevad nüüd ehk rohkemad inimesed ära, kui mäda see kupatus ikkagi oli.

Kui see koalitsioon tõepoolest tekkima peaks, siis on taas tegu Forresti kuulsa kommikarbiga. Või ameerika mägedega. Aga pole ka võimatu, et asjast asja saab.  Ent läheb nii või naa, väike positiivne efekt on juba saavutatud.

Järgmiseks lauluks tuleks aga võtta Volgi “Aru pähe!”. Nimed on 2007. aastaga võrreldes küll muutunud, aga point on endine.

Väga ilus mõttearendus Maarja Vainolt märtsipommitamise aastapäevaks (Huikajaid tasub üldse lugeda). Sisemiste vigastuste metafoor on väga täppi ning ka lõppjäreldus on aktuaalne (ka lõppenud valimiste ja käimasoleva koalitsioonitsirkuse kontekstis).

Selle viimase kohta veel – Postimehe kommentaariumis (mis on iroonilisel kombel sageli märksa tervemõistuslikum kui artiklid ise – enamasti kipub vastupidi olema) leidus ka üsna geniaalne termin selles lehes enne valimisi toimunud propagandalaviini kohta:  “hussariaad”. Ilmselt tuleks ka seda lugeda “sisemiste vigastuste” alla…