Silt: jee!

Takkajärgifolk

Aitüma Teliale, kes enda Inspira telekanalis suurt osa Viljandi folgist üle kandis ja lasi ka tagantjärele vaadata. Päris kõike ei näinud (näiteks tahtnuks näha mõnd baptistikirikus toimunud asja), aga suurt osa siiski. Nüüd on kahe nädala jooksul teleülekanded kenasti läbi käidud.

Viljandi folk on selline isemoodi nähtus, nagu ka sealsed stammkunded. Teistest erinev ja vahel omapäraste arusaamadega, aga kahtlemata heatahtlik ja loominguline. Aeg-ajalt satub viimase osas ka möödalaskmisi, seekord hoolitses selle eest va Debelakk ehk kollektiiv Minu Isa Oli Ausus Ise. Ehkki nad on sealkandis esinenud juba kaua aega, tundus seekordne esitus lati alt läbijooksmisena. Eriti lame oli Johansonide kuulsa lahtilükkamisloo ettekandmine külajoodikute tasemel.

Teine huvitav nähtus (aga nüüd juba positiivsema poole pealt) oli üle pika aja uuesti kokku tulnud ansambel Vägilased, kes laupäeval pika kontserdi andsid. Eestlane olles tuleb siiski tunnistada, et meie vanem rahvamuusika on muusikalise külje pealt (NB! Tekstid on teine asi) lihtsalt neetult igav – olen päris kindel, et Vägilaste plaati ma läbi kuulata ei suudaks (sama käib ilmselt ka Trad Attacki ja Zetode kohta). Telekast kontserti vaadata oli aga teine asi – tegijate sisse- ja kuulajate kaasaelamine oli vaatamist väärt. Ja see, kuidas Meelika Hainsoo lõpus üksinda lavale jäi, rahva laulma tõmbas ja siis vaikselt lavalt lahkus, oli tõelist rokkstaari vääriv liigutus. Olnuks kohapeal, siis oleks ilmselt samamoodi pöördes olnud.

Tipphetk minu jaoks – Flooki esinemine reede õhtul. Neli võrdselt head virtuoosi, huvitav pillivalik (iiri kõrge ja madal vilepill, klassikaline flööt, bodhran ja akustiline kitarr), hea muusika. Leidsin endale veel ühe lemmikloo – “Ellie Goes West” on üks neist lihtsatest geniaalsustest, mis ei vaja lavašõud ega tehnilist tulevärki (huvitava detailina aga kohtas siin alumist häält mängivat klassikalist flööti – videotest ei saa selle ala võhikuna päris sotti, kas Sarah Allen mängib tavapärast kontsertflööti või vähemlevinud altflööti).

Aitäh seega tegijatele. Ja ülekandjatele ka.

Filmielamus: Tolkien

(Juba mitmes kord vaadatud, aga kirjutanud sellest veel pole.)

Mõnes mõttes on see film natuke sarnane “Bohemian Rhapsodyga”. Suures osas ajalooliselt täpne, mõned asjad on siiski nihkes – aga see ei muuda tervikpilti, kuna lugu on hästi jutustatud, film on hea ning mis peamine, peategelaste olemus on väga kenasti edasi antud.

Kohe esimestest kaadritest on näha, et soomlasest režissöör Dome Karukoski on selge fänn – avakaader ratsanikuga oleks võinud otse LotR triloogiast tulla, isegi pealkirja stiil on vist sama kui Jacksoni filmides. Haigena eesliinil sõpra otsinud ja kaevikus lamav Tolkien on äravahetamiseni sarnane ämbliku poolt salvatud Frodoga. Kõige ilmsem otseviide Jacksoni triloogiale on aga vist reamees Sam Hodges, Tolkieni lihtsõdurist tentsik Somme’i lahingus. Isegi nägu on sarnane, aga tegelaskuju on 100% Mängla Juss (alias Sam Gamgee).

Nicholas Hoult peategelase rollis on hea valik ja näeb samuti üsna originaalitruu välja, veelgi täpsem on aga tulevane pr Tolkien, Edith Bratt (Lily Phili tütar Collins). Lisaks peategelastele on aga loos kõvasti häid kõrvalrolle ja hulganisti pehmet huumorit.

Kõige otsesemalt kreisi koht on muidugi tragikoomiline “läks trumm, mingu pulgad ka”-stseen, kus just ülikoolist väljakukkumisest ning  pruudi käest teise mehega kihlumisest teated saanud Tolkien tõmbab õhtul nina põhjalikult täis, marsib viskipudeliga ülikooli õppejõudude maja akende alla murule, tuiab ja lällab seal (loomulikult aga tehes seda enda väljamõeldud keeles, millest hiljem saab kvenja – ja lällamine kõlab filmiski üsna autentselt soomepäraselt, kuna soome keel seal aluseks oligi) ning viimaks saadab ühe aknal kurjustava professori sellessamas keeles pikalt. Professor Wrightiga tutvumine oli reaalselt ehk natuke leebem, aga toogi mees oli päriselus väga värvikas tegelane.

Lõpus tundub, et lugu lõpeb enneaegu – aga ju sai režissööril omaaegse Mardi kombel ruum otsa. Siit oleks võinud ehk isegi Jacksoni stiilis triloogia teha (materjali oleks jätkunud piisavalt). Ent “Lúthien” ja “Beren” Tolkienide hauakivil on väga ilus lõpetus.

Tolkieni fännidele enam-vähem kohustuslik vaatamine. Helheimr!

Muusikaelamus: Runrig, “The Story”

Runrigi sai siin kevadel juba kuulatud, aga panen ühe loo veel eraldi.

“The Story” on bändi viimase, 2016. aasta albumi nimilugu. Mõneti isegi üllatava kõlaga – 70-aastased muusikud kasutasid stuudioversioonis tänapäevastest poppsaundidest taustal isegi pehmemat sorti tümpsrütmi. Aga see sobib sinna hästi (seda võib ka vana kooli orkestritrummina tõlgendada) – ja lugu ise on äärmiselt klassikaline Runrig. Kõigele lisaks ei laula seda solist Bruce Guthro, vaid vanem kahest Macdonaldi vennast, kes ainsatena tegid kaasa kogu 45-aastase teekonna. Ja Rory hääl sobib sellele loole ideaalselt.

Kaks versiooni “The Storyst”:
* stuudiovariant – väga korralikult lihvitud, taga on eespoolmainitud pehme tümakas, mis aga siin annab kõlavärvingule juurde (sarnaselt mõnede Oldfieldi uuemate lugudega). Ja ülihead lugu täiendab ka üks üldse seni parimaid nähtud muusikavideoid.
* kontsertvariant koos Praha sümfooniaorkestriga bändi ühes põhipaigas Edinburghi lossi juures – saund on pehmem (tümpsu asemel on bänd ning alguses ja lõpus suur orkester), video näitab nii  bändi vanima liikme Rory veatut esitust kui ka Malcolm Jonesi kitarritööd (ja nagu juba öeldud, tegu on tõesti maailma ühe alahinnatuima elektrikitarristiga).

Superlugu.

Täna meedias

Leidsin Eesti massimeediast mõned huvipakkuvad lood:
* ERRis rohepöördest
* samas lenduritevalikust Suurbritannias

Lisaks ilmus eile Postimehes veel see lugu (ja üleeile see; Postimees on üldse olnud Eesti peavooluväljaannetest… no ütleme, et kõige vähem eemaletõukav).

Mine tea… Äkki tõesti hakatakse läänemaailmas mõistust uuesti pikkamööda üles leidma? Või on ikkagi juba liiga hilja ja eelmise postituse temaatikat jätkates on see kõigest Tar-Palantíri viljatu pingutus…?

Kursus läbi

Eelmise nädalaga sai Sotsiaalmanipulatsiooni kursus ühele poole.

Esimese korra kohta (TTÜ arvestuses) läks päris hästi. Ülikool riputas selle Euroopas suure kella külge ja EuroTEQ-i partnerülikoolidest registreerus lausa 15 inimest (tõsi, kursuse läbis reaalselt märksa vähem). Lisaks tuli suur ports kolledži II kursuse küberturvet (kellel see on ka õppekavas) ning küberturbe rebased tuli tagasi saata – esiteks seetõttu, et järgmisel aastal on see neil nagunii kavas, aga osaliselt ka õppeaine sisu tõttu (otse keskkoolist tulnutele on selline kraam natuke plahvatusohtlik).

Õnn oli, et läksime jooksupealt e-õppele üle ja saime nii kasutada mõlema tunniplaanijärgse rühma aegu – seega tuli 8 loengut ja 4+4 seminari. Ent tulevikus on plaan kursuse mahtu suurendada – võimalusel 6 EAP-lise tüüpilise täissemestrikursuse peale.

Ennast õigustas ka tekstivestluse kasutamine paralleelselt loengute ja seminaridega – aga kõige edukamalt töötas see siis, kui olime Garfiga mõlemad  kohal ja üks rääkis või juhtis ettekandeid, teine aga istus vestluses.

Loengud tuli kokku kirjutada töö käigus (varem lihtsalt ei olnud võimalik) ja enamik kolmapäevastest loengutest sai valmis teisipäeva (hilis)õhtul, seega mahv oli korralik. Aga rahvale läks peale ja “aitäh” ütlemine peale loenguid ja seminare oli vaat et pidev praktika.

Nalja sai ka varem, aga võib-olla kõige lahedam oli viimastele arvestusega ripakilejäänutele antud lisaülesanne – saata petukiri õppejõududele. Üks diplomand  näiteks küsis seal töö kohta nõu – ainult et link oli mõeldud tüngana. Ja Garfi ehmatas “maksuamet”, kes nõudis kähku sisselogimist ja ähvardas ta muidu kodust välja tõsta…

Igatahes teeme kindlasti uuesti (ja loodetavasti ehk suuremas mahus).

Kuidas võib öelda

LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.

Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…

Hommikune ChatGPT

Siin paluti proovida ChatGPT-d ühe huvitava ülesandega: esmalt lasta kirjutada essee ja siis muuta see luuletuseks. Proovime…

—

1. Write a short essay on free software licenses

Free software licenses are legal agreements that grant users the freedom to use, modify, and distribute software without restrictions. These licenses are typically used by open-source software developers who wish to make their software available to the public for free, while still maintaining certain rights and protections.

One of the most popular free software licenses is the GNU General Public License (GPL), which was created by the Free Software Foundation (FSF). The GPL requires that any derivative works based on the software must also be licensed under the GPL, ensuring that the software remains free and open-source. The GPL also includes provisions for ensuring that users are able to access and modify the source code of the software, and that they are not restricted in their ability to use the software for any purpose.

Another popular free software license is the MIT License, which is widely used in the development of software libraries and frameworks. The MIT License is less restrictive than the GPL, allowing developers to use and modify the software without necessarily making their modifications available to the public. However, the MIT License still requires that the original copyright notice and license agreement be included in any distribution of the software.

Other free software licenses include the Apache License, the BSD License, and the Mozilla Public License. Each of these licenses offers different levels of freedom and protection for users, and developers must choose the license that best suits their needs and goals.

In general, free software licenses are an important tool for promoting innovation and collaboration in the software development community. By allowing users to freely access and modify software, these licenses encourage the creation of new and innovative products and services, while also ensuring that the software remains available to the public for future generations. As such, free software licenses have become an essential part of the open-source software movement, and will continue to play a critical role in shaping the future of technology.

Kommentaar: pole viga, ehkki lahti seletamata on jäetud vaba tarkvara litsentside üks põhilisi omadusi – õiguste edasikandumisklausel (copyleft) ja selle eri astmed. Siiski, GPL-i juures on sellest sisuliselt räägitud. Mainitud on tuntumaid litsentse, aga puudub LGPL ehk nõrga copylefti näide ja midagi oleks ehk võinud olla kasutajatest (näiteks Linuxi tuum GPL puhul).

Aga ingliskeelse SPEAIT eksamiesseena oleks ilmselt madalamat sorti tulemusega läbi saanud küll.

—

2. Turn the essay into a poem

Free software licenses, a legal accord,
With freedom to use, modify, and afford.
Open-source developers seek to share,
Their software with the public, without a care.

The GPL, a popular choice,
Ensuring software stays with a voice.
Derivatives must follow the same track,
Keeping it open, not turning back.

MIT License, less restrictive to see,
Modifications not mandatory to be.
The original copyright, still to be retained,
In distributions, it must be maintained.

Apache, BSD, and Mozilla too,
Offering choices for what developers do.
Each with their own level of freedom and rights,
A decision for developers to make at night.

Free software licenses, promoting innovation,
Encouraging collaboration, a new creation.
A critical part of open-source, we can see,
A future of technology, yet to be.

Kommentaar: tänamatu ja ebaluuleline ülesanne muidugi – ja sellisena päris kenasti kirja pandud. Näib, et ChatGPT oskab riime leida päris hästi, samas on teksti rütmiga probleeme – silpide arvud ridades ei klapi ja tekst ei hakka korralikult voolama. Teisalt on aga kahe luuletuse pealt näha, et “asja uba” ehk puänti oskab ta juba üsna kenasti leida.