Ratas välja

27.03.2021

Seekord sai esimene rattasõit tehtud paar päeva hiljem kui kahel eelmisel aastal (siis oli 25.03) – aga vahva oli vähemalt see, et alles eelmisel kuul sai suusatada.  Täna siis pesin ja õlitasin ratta keldris ära (tavaliselt olen hoolduses käinud, aga pandeemia tingimustes jäi vahele) ning kuna ilm oli päris kevadine (üle 10 kraadi sooja), otsustasin tavapärase Männiku – Saku – Jälgimäe – Laagri ringi teha (26 km kanti).

Tänavad olid puhtaks sulanud ja rattateed ka, ehkki tee kõrval metsa all oli lund veel piisavalt ning Männiku väike karjäärijärv oli alles täiesti jääs. Aga ainus lumine teelõik oli ca 100m peale Sakut Jälgimäe poole, kus tuli ettevaatlikult üle mureda lume liikuda. Tagasi linna jõudes tulin mööda Vabaduse pst serva, tavaliselt läheb tee alt raba äärest – aga seal võis tõenäoliselt ka veel lund leida.

Igatahes on hooaeg käima tõmmatud. 🙂

Teadust tehakse kuudis

11.03.2021

Diogenes olla teadust tünnis teinud. Kakk teeb kuudis.  Igatahes nägi Data in Briefi toimetajatöö täna välja niimoodi (Martin Kooniku foto):

Kakk kuudis

(Teine tõlgendus on, et Ülemiste Viking Motors on kakkudele ekstra pesakastid installinud.)

Aga kuudis oli mugav autohoolduse valmissaamist oodata küll. Nagu näha, on isegi voolupistik (koos laadimiseks mõeldud USB-pesaga) kuudi küljes olemas.

Ameerikat avastamas

08.03.2021

Tegelikult ei avasta mitte Kakk ise, vaid tema raha…  Ehk esimene aktsiaost USA turult. Nüüdseks on LHV lasknud tehingutasud mõistlikumaks (kuna alternatiivid hingavad kuklasse), 50 kEURini on hoidmine tasuta. Eks hiljem näeb, kui limiit käes – paralleelselt jätkan ka Tallinnas.

Itimees ostis itti, aga vana pingviin ei saa ju endale MSFTi või AAPLit soetada. Kunagi ammu öeldi tolle firma kohta, et selle ostmise eest polevat veel kedagi lahti lastud (tõsi, vist veidi teises kontekstis). Ja ehkki Vanade Aegade irvhambad lõbustasid end firma lühendi pideva ringitõlgendamisega, sai neist hiljem üks Linuxi tõsisemaid toetajaid ärimaailmas ning lõpuks osteti üles isegi Red Hat.

Nojah, IBM. International Business Machines. Või It’s Better Manually (või It’ll Be Messy või ka It Barely Moves…).

Huvitaval kombel oli aktsiate arv täpselt sama, mis omal ajal Tallinna börsilt esimest ostu tehes. 🙂

APDEIT 10.03: Nüüd on ka jupp Ciscot purgis. Kui koroona mööda saab, siis võib tähtsa näoga kolledži Cisco laborisse patseerima minna…

Ägedad kolleegid

16.02.2021

… on Kakul endiselt olemas.

Seekord jäi IT kolledži traditsiooniline cucli. (kuklipunkt) jätkuva pandeemia tõttu toimumata, ent kukleid sai ikka. Ja muidugi pidasid Krista ja Anneli ka Kakku meeles – aitäh!  Asjaosaline käis esmalt Glehni pargis kukleid liulaskmisega välja teenimas ja sai pärast kogu (täiesti gluteenivaba) krempli kenasti kätte.

Kaku kuklid

Sain suusad ju (jälle)

15.01.2021

Suusatamist sai esmakordselt isa utsitamisel proovitud praeguses Männi pargis juba algklassides (elasime kohe pargi kõrval), aga tõsisem liulaskmine läks lahti peale Hiiule kolimist 1980. aastal. Siis oli Pääsküla raba ja seda ümbritsev männimets peaaegu kohe maja taga ning talviti sai seal pidevalt harjutatud. Hoolimata sellest, et püstipüsimine üldse iseenesestmõistetav ei olnud – mingil ajal panin kõik sõidud vihikusse kirja ja kukkumiste jaoks oli eraldi veerg (nulle seal eriti ei olnud). Igal aastal tollase naistepäeva (8. märts) paiku käisime kogu perega ka Lõuna-Eestis vanatädi talus suusatamas – seal olid ikka korralikumad mäed ja sai ka paar suusapaari ära lõhutud.

Oli veel puusuuskade aeg ning varsti hooldasin ja määrisin enda suuski ise – ainult tõrvamine jäi isa hooleks. Päris plastiksuusad olid tollal vaid sportlastel ja Edukatel Inimestel; mõnda aega levisid ka poolplastikud ehk plastiktallaga puusuusad, mis olid veidi odavamad (aga mul neid ei olnudki).

Kakk ema ja vennaga

Üks fotomeenutus sellest ajast

Kui peale seitsmenda klassi lõppu koolis hakkasin käima (enne õppisin kodus), siis jäi suusatamine harvemaks, ülikoolis veelgi. Hiljem Mustamäel ja Laagris elades oli mets suuskade jaoks natuke liiga kaugel. Ent 2011. aastal võtsin ikkagi kätte ja ostsin uuesti suusad – aeg oli edasi läinud ja nüüd olid ka kõik tavasuusad plastikust. Mõned korrad sai metsas käidud ja kunst hakkas uuesti meelde tulema.

Siis aga tuli kolimine, lumevaesed talved ja järjest kaks õlaoperatsiooni ning möödus kümme aastat, kuni nüüd peale lume mahatulekut uuesti suusad keldrist välja kaevasin. Suusad ja kepid olid peaaegu uued, aga venna vanad suusasaapad olid üsna niruks läinud – tuli uued osta, aga vahepeal oli toimunud muutus ka suusasidemetes ja tollal levinud SNS-standardit tuli juba tikutulega otsida. Viimaks sai venna (omaaegne mitmekordne Eesti noortemeister ja mingil ajal ka koondise määrdemees) abiga uued jalavarjud soetatud.

Täna siis esimest korda metsa. Tunne oli, nagu oleks ajamasinaga 40 aastat tagasi läinud – sama mets ja samasugune koperdamine, libisev liikumine oli ikka väga võõraks jäänud ja esimesed pool tundi kiskusid tallakõõlused tõsiselt krampi. Aga viimaks hakkas meelde tulema, ehkki vanad tehnikavead (käte viimine liiga ette, libisemine vasakul jalal jne) lõid jälle välja. Vähemalt vahelduvrütmi oli vahepealne kepikõnd alles hoidnud. Ja viimaks tuli ka libisemine tagasi, isegi paar natuke pikemat liugu sai tehtud.

Aga tunne oli pärast hirmus hea. Püksid jäid lumiseks tegemata – alguseks seegi suur asi.  Ja kui alguses oli metsani kõndimine (suusad käes) väga liuväljal lehma moodi, siis tagasi tulles kõndisin samas kohas nagu asfaldil – tasakaal oli üles ärganud.

 

Kits kärneriks…

07.01.2021

Aastavahetusel küsis IT-teaduskonna dekaan, kas oleksin nõus kandideerima ülikooli akadeemilise eetika komisjoni. No põhimõtteliselt miks mitte, ütlesin. Eetika teema on ühena paljudest ka ITSPEA-s sees.

Täna tuli teade, et valitigi teaduskonda esindama. Jupp huumorit on aga faktis, et IT-teaduskonna esindaja akadeemilise eetika komisjonis õpetab ka sotsiaalmanipulatsiooni (tuleb uuesti järgmisel kevadel, TTÜ uue ainekoodiga ICS0018)…

Iidlasel on õigus

02.01.2021

Tuttav Hiiumaa mees Timo (tegelikult nad sõna alguse “h”-tähte ei häälda, seega iidlane – saarelt ja obesega), kes on seni teinud ilusaid ja leebeid kirikulaule (mitmeid neist lauldakse kogudustes üle Eestimaa), on nüüd päris terase ja terava muusikalise arvamusloo teinud. See moodne Zoomi taust ja lipsustatud olek (pole teda eriti sellises kostüümis kohanud) annavad asjale jumet juurde.

Seal saare peal on veel üks tore sõna – “itu”. Seda tuleks tänapäeval kahjuks päris paljude tegelaste kohta kasutada.

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

18.12.2020

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth‘i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

14.12.2020

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Õiges suunas

14.12.2020

… aga vist mitte päris piisav.

LHV saatis teate, et langetab uuest aastast välisaktsiate ostmise hinda. Eraisikul on kuni 50K hoidmine tasuta ja kõik üle selle 0,01% kuus, ostmine-müümine on 11 eurot alla 1000 EUR ostul ning 0,14% (min 14) üle selle.

Selge liigutus õiges suunas (ja hästi ajastatud, arvestades pensionireformi ja üldist investeerimistuhinat) – aga esialgu vist natuke ebapiisav. Probleemiks on piltlikult öeldes nende kahe suusa ristiminek.  LHV ise on seminaridel soovitanud hoida soetamiskulu alla 1% – praegu tuleks selleks osta vähemalt 1400 eest (päris tavainimesele on see liiga palju, veidi n.ö. edasijõudnumad saavad hakkama), siis aga tuleb too 50 000 piir üsna ruttu vastu. Näiteks 100k puhul on kuutasu 5 eurot kuus ehk 60 aastas ja kasvab sealt edasi – ütleks, et lihtsalt hoidmise eest tibake liiga palju (arvestades seda, et kliendi ressursid on panga käeulatuses ning tänapäevase “itistatud” väärtpaberikonto hoidmisele tegelikult ju erilist ressurssi ei kulu). Minu jaoks on sama häda ka Kasvukontol, mida LHV tavainimesele lihtsa valikuna soovitab – lihtne küll, aga veidi liiga kulukas.

Kui tahta sellest tõelist “laiatarbekaupa” teha (arvata on, et Balti aktsiate tehingutasude kaotamine aasta alguses oli samm, mis kliente juurde tuues aitas LHV praegusele tõusule tublisti kaasa), tuleks võtta seda 1% piiri allapoole, “edasijõudnute” jaoks aga oleks vaja 50K piiri tõstmist. Aga ehk tulevad teised pangad konkureerivate ideedega välja (Balti aktsiate tehingutasud kadusid just Swediga kembeldes), siis võiks juba täitsa mõelda. Euroopast on mõte käinud Norrasse vaadata, millalgi võiks ka üle ookeani proovida minna. Ja praegu tuleb LHV-d väikesest jorinast hoolimata tunnustada.