Muusikaelamus: A-ha, “Electric Summer”

20.07.2018

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

LineageOS 15

10.07.2018

LineageOS on olnud Kaku Samsungi moblas Androidi asemel juba mitu head aastat. Uuendamine on toimunud iganädalaselt – tuli laadida alla ca 320MB pakk (suure mahu tõttu tasub seda mõnes WiFi-levialas toimetada), restartida, teha paar klõpsu ja restartida uuesti.

Lineage sai Android 8.1 analoogi versioon 15 valmis juba mõne aja eest, aga alles täna saabus teade, et ka Galaxy 5 jaoks on see saadaval. Suure uuendusena see aga automaatselt peale ei tulnud.

Seega tuli võtta ette see õpetus ja natuke näppida (paigaldasin recovery kaudu mälukaardilt). Esialgu aga otsustas seade virisema hakata – ei saanud aru, et peale soovib minna tõepoolest õige versioon tarkvarast. Viimaks aitas üks teine õpetus (selle sinisega märgitud ploki viskasin sealt failist lihtsalt välja).

Muus osas läks aga kõik libedalt. Telefon näeb nüüd natuke uhkem välja. 🙂

Ostsin kommi

03.07.2018

… ja leidsin sellise paki.

Shit Happens -kummikommid

Vahva värk, seda sobiks ideaalselt müüa Riigikogu puhvetis.

Päeva tsitaat

29.06.2018

Seekord LHV foorumist (juba mõni nädal vana, aga varem ei sattunud peale). Keegi kodanik Ikaldus:

“Excel, excel, excel” ütles Lenin, kui plaanimajandus p***e läks!

Oberblenderführer

26.06.2018

Uhh… Üle seitsme kilo maasikaid (peaaegu kaks kasti) ruumi kokkuhoiu mõttes puruks häkitud (natukese suhkruga)  ja sügavkülma topitud.

Andis päris pikalt blenderiga maadelda ja hirmsaid hääli tekitada. Nüüd aga peaks hommikuse smuuti üks hädavajalik komponent tükiks ajaks olemas olema.

Viva Las Vegas

06.06.2018

Viie aasta eest käisime koos tollase doktorandi Birgyga HCI Internationali konverentsil Las Vegases. Oli põnev reis, päevikut on siiani huvitav sirvida. Elasime Las Vegas Stripil ühes väiksemas hotellis, kohe kõrval olid aga Mirage, The Forum, Caesars Palace ja teised kuulsused. Ent kuhu iganes sisse läksid, võttis esmalt vastu mingi räme pahnuss (pardon). Nagu oleks friikartuleid tehtud – aga seal oli mingi senitundmatu magusavõitu komponent juures. Lõpuks ei saanudki teada, mis seal haises.

Täna hakkasin kodus üle mõne aja kartuleid praadima. Tavapärane toiduõli oli otsas, võtsin riiulilt maapähkliõli. Et aga kõrval mängis telekas, sai seda kiigates kartulid natuke (õnneks ainult natuke) kärssama lastud.  Ja ennäe imet – oligi omaenda kodus hetkeks olemas jupike Las Vegast, mõistatuslik pahnuss oligi kõrbema lastud maapähkliõli. Õnneks aitas ventilaator Caesars Palace’i ja Mirage’i peagi koju tagasi saata. 🙂

Superstaar 2018

03.06.2018

Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.

Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…

Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.

Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.

Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.

Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂

E-õppest ja videomaaniast

25.05.2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Muusikaelamus: Bryan Adams, “Ultimate”

02.05.2018

Nagu ka eespool Toto puhul, käis uudisega, et isand Bryan teeb järjekordse põrke Eestimaale (neljas? viies? Igatahes Kakk on käinud kuulamas n-1 korda), läbi mõte “on ta ikka endine?”. Siis vaatasin Tuubist ära ühe 2016. aasta kontserdi ja pilt oli selge.

Ühesõnaga, niivõrd positiivset õhtut ei ole vist kaua aega olnud. Mõned lahedamad hetked:

  • Vist parima visuaaliga (s.t. see, mida tavaliselt ekraanidele näidatakse) kontsert, mida seni nähtud. Juba algusest, kui ekraanile kuvati mustvalge, profiilis Bryan ning foto mingite aegade tagant “ellu ärkas” ja midagi totakat tegi (mutandistiilis kärbseneelamine oli vist kõige lahedam). Väga hea kaameratöö läbi kogu kontserdi. Ka heli kohta tuleb vaid kiidusõnu öelda.
  • Bryan läheb vananedes paremaks. Igal juhul tundus, et varasematel kordadel ta päris nii vingelt ei laulnudki. Seekord mängis ta bassi asemel tavalist kitarri (laval oli täisbänd – kaks kitarri, klahvid, bass ja trummid).
  • Muhe huumor kogu esinemise jooksul, jaburalt lahe moment oli ägeda rokabilli-loo “Shake Your Ass” (või öeldakse Kanadas “arse”?) juures, kus Bryan tahtis teada, kuidas see maakeeles kõlab. Nojah, see valjuhäälne “Raputa perset!” kõlas väga uhkelt. 😀
  • Keith Scotti Stratocaster oli vist üks kõige päevinäinum kitarr, mida seni lavadel nähtud. Aga see kõlas virtuoosse pillimehe käes vägevalt.
  • Bryan tõmbas rahva käima nullist, ilma soojenduseta. Viies lugu oli “Heaven” ja sealt alates oli publik peos, laulis kaasa ja lehvitas lambikesi. Lõpus näidati kaamerast publiku esimesi ridu – selllises meeleolus on eestlased tavaliselt üksnes laulupeol…
  • Lisalugude akustiline sett (“Straight From The Heart” jt) oli põrutavalt hea. Üldse oli ehk vaid “I’ll Always Be Right There” see lugu, mida oleks veel tahtnud, enamik ülejäänud hitte tulid ära (ja näiteks “Cloud No 9” kõlas üsna uudselt).

Lõpuks veel: aitüma Suurhalli inimestele. Kakk käis kontserdil koos ratastooli kasutava vana sõbraga ja enne oli natuke mure, kas ikka tuleme toime. Sellist kogust abivalmidust polegi enam vist jupp aega näinud (kontrast tolle Kunda looga eespool oli rabav) – aitasid turvamehed, hallitöötajad ja ka teised külastajad. Müts maha.

Mees omal kohal

19.03.2018

Vaatasin kordusest superstaarisaate uue hooaja järjekordset vooru.  Kohtunikeks olid Ines, Koit Toome ja Mihkel Raud. Ja üle pika aja ei tekkinud mul toda viimast härrat nähes-kuuldes tahtmist hauataguse häälega oigama hakata. Otse vastupidi.

Mihkel staarisaate kohtunikuna on nähtus omaette (olen ka varasemaid hooaegu näinud). Tekib küsimus, kas Grumpy Cat jäljendab Mihkel Rauda või vastupidi – näoilmed on pahatihti äravahetamiseni sarnased. Enamik ohvreid saab mõne hapu või sapise märkuse osaliseks, kuid isegi “märklauad” saavad aru, et tegelikult on ütlejal õigus.  Ja üksnes aeg-ajalt saab mõni üksik õnnelik (ja andekas) inimene kiita – ja ka seda jäljendamatult mihkellikus stiilis à la “Kui ma oleksin naine, siis tahaksin olla nagu sina”.  Teised kohtunikud jäävad siin paratamatult statisti rolli.

Ilmselt ei ole Mihkli maailmavaade muutunud ning sellega võib tõenäoliselt endiselt mitte nõus olla. Aga tänu taevale, et vahepeal end ilmutanud möku poliitik on lavalt ära läinud ning torisev, ent andekas kidra- ja jutumees on tagasi. Grumpy Cat ruulib!