Deklariväänamine 2025

Maksuhooaeg jõudis jälle kätte ja tuli EMTA veebis madistada.

Üldiselt on Kakk Eesti maksuameti toimimisega pigem rahul – eriti kottida saanud ei ole, päringutele on antud asjalikke vastuseid ja ka süsteemid toimivad enam-vähem kenasti.

Sel korral oli positiivne muudatus rubriigi 6.5 korralik eeltäitmine – ehk siis üks kahest suurest investeerimiskontot puudutavast rubriigist oli täitsa ilusti juba valmis ning vaid välismaal juba maksustatud tulud tuli lisaks veel 8.8-sse kanda. Pensionisambad ja annetused olid ka juba kirja pandud ning ka FIE viimane aruanne läks (esialgu?) täitsa valutult. Ainus tehniline jama oli sama, mis eelmisel aastal – 8.8 täitmisel anti aeg-ajalt lollakas veateade puuduvate õiguste kohta ning siis tuli konkreetne rida nullist peale uuesti täita (juhtus 3-4 korda). Natuke tüütu, aga ei midagi päris koledat.

Nii et selleks korraks on vist jälle tehtud. 🙂

Veel üks peaaegu

… Queen, taanlaste Queen Machine’i ja serblaste Queen Sensationi (varasema nimega Queen Real Tribute) kõrvale – seekord Majesty vanalt healt Inglismaalt. Täna Alexela kontserdimajas.

Juba päeval anti teada, et ilmaolude tõttu võib kontsert hilineda ja hiljaks see tõepoolest jäigi. Tuldi otse Riiast ja laulja Rob Lea hingeldas esimese paari laulu jooksul tuntavalt (ning Rob oli endale ka märgatava õllekõhu tekitanud – Freddiel sellist featuuri küll ei olnud). Algus oli seega veidi konarlik. Kohe aga oli selge, et poisid mängivad hästi (igaüks tegi ka soolonumbreid ja need olid tasemel) ja Rob on väga hea laulja – millest esimese seti jooksul aga puudu jäi, oli Queeni üks põhiline kaubamärk ehk mitmehäälne vokaal. Alguseotsas tehti osad lood popurriina ja näis, et “Bohemian Rhapsody” osas teevad ka need sellid serblaste moodi natuke haltuurat – üksnes taanlased laulsid selle viimati täismahus ära.

Teine sett aga parandas pilti kõvasti. Vokaal läks mitmehäälseks, ära tehti “Fat Bottomed Girls”, “Somebody to Love”, “I Want It All” ja viimaks ka terve “Bohemian Rhapsody” algusest lõpuni. Lisaks tegid need sellid üllatusena – ühe külalise abiga – ära isegi “Barcelona”! Eesti lipu lavaletoomine kuningamantli asemel oli ka ilus žest.

Majesty 10.01.25
Väga hea Queeni-elamus, täiesti võrreldav taanlastega. Läheks teinekordki kuulama.

Orjadel hakkab üle viskama

Sellist kogust kommentaare stiilis “¤%¤#?#&T#!# Microsoft, kolige Linuxile!”, nagu siin Slashdoti artiklis, polegi vist kaua aega näinud. 😛 Microsofti alamatel on viimaks kopp ees…

Ei ole (taas kord) enda arvutites Windowsi oma pool aastat käivitanud, ei ole neid plärakaid ise näinud –  aga sõbralik soovitus endale lihtsalt uus arvuti osta, kuna “meie seda süsteemi enam ei toeta ja uuendada siin masinas ka ei lase” kõlab tibake ülbelt küll.

Arvatavasti leitakse enne toda järgmise aasta oktoobrit mingi hea kõlaga põhjus Windows 10 toetust pikendada – aga alternatiiv võib olla ka see, et MS hakkab enda tavaarvuti-operatsioonisüsteemide ärile üldse käega lööma (ja kolib enda kupatuse ka Linuxile – veel tosina aasta eest oleks see ulmeliselt kõlanud, praegu enam mitte) ning üritab kasutajatelt pappi välja pigistada hoopis sinna peale ehitatud asjade eest.

Aga endiselt on see võõras mure.

Surimuri-kilakola

Eile hakati kolledžis koledasti kolistama ja alumist korrust ümber ehitama. Õnneks oli ette teada ja algav Informaatika valikteemade kursuse viienädalase küberohutuse mooduli avaloeng sai kodust maha peetud. Aga kolleegid majavestluses porisesid küll, et kilakola segab töötegemist.

Täna tulin tööle, kilakola jätkus natuke vaiksemas vormis. Aga siis tehti suurem surimuri ülikooli IT-süsteemidele – olid need siis siinkandis laevaga sõitnud hiinlased või hoopis APT_29 pätid ida poolt, aga ülikool sai kuuldavasti korraliku DDOSi. Kõigi tudengite kodukataloogid tiriti kaitsetegevuse käigus liinilt maha ja keegi ei saanud seminariks enda ettekannet kätte.

Mõned tegelased murdsid end siiski Teamsi kohale, slaidipakk (õnneks tulid slaidid esitada keskööks) sai ajutiselt Kakupesa kaudu välja jagatud ja nii seminar maha peetud – plaanitud esinejanimekiri asendus lihtsalt kohale jõudnud soovijatega. Võrk taastus enam-vähem täpselt seminari lõpuks. Murphy, Murphy, Murphy…

Nii et Kakk on nüüd surimuri-kilakola-insener, just nagu Lasse “Bullerby lastes”. 🙂

Nädalalõpp Taanis

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.

 

Haapsalus suppi söömas

Sünnipäevaks saatis õnnitlused ka kunagine kolleeg Kadri, kes nüüd töötab hoopis Haapsalus – Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses ehk sellesama haigla järeltulijas, kus omal ajal igal sügisel käidud sai. Tekkis idee minna ka otse tere ütlema (tsikliga muidugi) – mõnda aega ei olnud trehvanud.

Täna oli sobivalt kena (aga jahe) ilm ja käisin ära. Keila maanteed pidi sinna ja põhiteed pidi tagasi. Selga tuli ajada neli kihti riietust, aga ülearu soe ei olnud ikkagi – ilmselt sel sügisel ei tasu tsikliga pikemalt rohkem linnast välja ronida. Õnneks panin jalga uued tsikliteksad ja põlvekaitsmed pidasid tuule pea täiesti kinni.

Aga tegin jälle linnale tuuri peale ja käisin uuesti samas kohas Holmil, kus suvel – majad olid juba natuke rohkem valmis saanud. Tegin nüüd pildi teistpidi.

Kullionu Haapsalu Holmil

Siis käisin NRK-s Kadriga jutustamas – tal oli parajasti lõunaaeg ja nii sai ka ise keskuse kohvikus kaks kausitäit kanasuppi nahka pandud. Meenutasime kolleege ja vanu aegu, tore oli. Tunnikese pärast keerasin tsiklil otsa kodu poole.

Kadri saatis pärast ühe pildi veel:

Kakk ja Kullionu

Mõnda aega saab veel Kullionuga linna vahel töristada, siis läheb ta talveks Motodepoosse puhkama.

Üles leidsin!

… selle loo, tänu millele Kakk üldse Kakk on. Siit saigi see ammustel üheksakümnendatel Vanalinna jutukas endale nimeks vahetatud (alguses olin varasema nimega Kaich). Pärast võttis veel sõber Tõnis ka endale siit nime – temast sai Aleksander Puravik.

Grendel ruulib! 😀

APDEIT: Tuli idee – kuuldavasti on järgmisel aastal siiakanti tulemas Manowar. Nad on ka enne võõrastes keeltes laulnud (isegi soome keeles) – võiks neile pakkuda mõtte see lugu korralikult ära teha. Manowari saund, Eric Adamsi hääl, Pirita kloostri varemed ning “Kakk ja pääsuke” – uskumatult äge asi saaks. 🙂