Jäätmekäitlus

09.06.2021


Katkised äpplijupid viska siia! 😛

Äge lugu

30.05.2021

Kristliku roki ühest alusepanijast, 1972. aastal kokku tulnud Petrast on siin juba korduvalt kirjutatud. Ise pean nende parimaks albumiks 1990. aasta Beyond Beliefi (mida muide on päris paljud kõla poolest võrrelnud Def Leppardiga).

30 aastat hiljem tegi üks pikkade juustega brasiilia noormees selle albumi nimiloost kaveri.  Kõikvõimalike laulude uusversioone on YouTube täis, aga see kerkib selgelt esile. Esiteks on Dan Vasc’il lihtsalt hullult hea raskerokihääl.  Teiseks on kitarripartiid (tundmatu tegelane pseudonüümiga Victor the Guitar Nerd) täiesti Bob Hartmaniga võrreldavad. Aga mis peamine, videos teevad kaasa John Schlitt ja John Lawry, Petra tollane solist ja klahvimängija. Täiesti pöörane, arvestades asjaolu, et mõlemad Johnid on siin videos 70-aastased. OK, laulja hääl on veidi pehmem kui enne – aga laulda seitsmekümneselt enda kunagist staadionirokihitti sellessamas helistikus on ikka tase.  Eriti lahe on aga Dani nägu, mis näib pidevalt ütlevat “Ei või olla – need tüübid on siin,  minuga samas videos?”. 🙂

Nostalgialaks

29.05.2021

Sattusin peale Soome TV2-st tulevale vanade aegade popmuusika hommikupoolikule (osa oli juba läbi, aga sai kordusest vaadata). Muuhulgas tuli sealt kaks tunniajast “Hittimittari” saadet 1985. aastast (tõenäoliselt oli põhjuseks saatejuht Mikko Alatalo 70. juubel). Kakk lõpetas tol aastal põhikooli…

Oijaa… Nagu siin juba eelnevalt juttu on olnud, siis tollane side maailma popmuusikaga oli ikka veel nõrguke – “Hittimittari” oligi vist esimene selline koht, kus nägi-kuulis mitmeid staare esmakordselt. Ja need oma aja popplood on siiani kuidagi erilise tähendusega. Kasvõi Paul McCartney “No More Lonely Nights” või Tina Turneri “We Don’t Need Another Hero” (Stevie Wonderi “I Just Called…” oli ka märgiline, aga see suudeti isegi tol ajal juba oksendamiseni ära leierdada).

“Hittimittari” oli aga pooleks loovalikuga, üks osa olid rahvusvahelised ja teine osa kohalikud lood. Oma kolmveerand tollastest soome lugudest olid selline jura, et isegi praegune nostalgiafaktor ei suutnud neid välja vedada. Samas oli seal ka häid asju (üks ammune lemmik sealt on Pave Maijase “Joki ja meri”) ning praegu tagantjärele avastasin ühe loo, mis võiks keelt vahetades Smilers olla: Loco “Kuvio kauriin” (kahjuks seda aga tuubist ei leidnud).

Pedagoogika. Kaikaga.

30.04.2021

Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.

Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida –  olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…

Ratas välja

27.03.2021

Seekord sai esimene rattasõit tehtud paar päeva hiljem kui kahel eelmisel aastal (siis oli 25.03) – aga vahva oli vähemalt see, et alles eelmisel kuul sai suusatada.  Täna siis pesin ja õlitasin ratta keldris ära (tavaliselt olen hoolduses käinud, aga pandeemia tingimustes jäi vahele) ning kuna ilm oli päris kevadine (üle 10 kraadi sooja), otsustasin tavapärase Männiku – Saku – Jälgimäe – Laagri ringi teha (26 km kanti).

Tänavad olid puhtaks sulanud ja rattateed ka, ehkki tee kõrval metsa all oli lund veel piisavalt ning Männiku väike karjäärijärv oli alles täiesti jääs. Aga ainus lumine teelõik oli ca 100m peale Sakut Jälgimäe poole, kus tuli ettevaatlikult üle mureda lume liikuda. Tagasi linna jõudes tulin mööda Vabaduse pst serva, tavaliselt läheb tee alt raba äärest – aga seal võis tõenäoliselt ka veel lund leida.

Igatahes on hooaeg käima tõmmatud. 🙂

Teadust tehakse kuudis

11.03.2021

Diogenes olla teadust tünnis teinud. Kakk teeb kuudis.  Igatahes nägi Data in Briefi toimetajatöö täna välja niimoodi (Martin Kooniku foto):

Kakk kuudis

(Teine tõlgendus on, et Ülemiste Viking Motors on kakkudele ekstra pesakastid installinud.)

Aga kuudis oli mugav autohoolduse valmissaamist oodata küll. Nagu näha, on isegi voolupistik (koos laadimiseks mõeldud USB-pesaga) kuudi küljes olemas.

Ameerikat avastamas

08.03.2021

Tegelikult ei avasta mitte Kakk ise, vaid tema raha…  Ehk esimene aktsiaost USA turult. Nüüdseks on LHV lasknud tehingutasud mõistlikumaks (kuna alternatiivid hingavad kuklasse), 50 kEURini on hoidmine tasuta. Eks hiljem näeb, kui limiit käes – paralleelselt jätkan ka Tallinnas.

Itimees ostis itti, aga vana pingviin ei saa ju endale MSFTi või AAPLit soetada. Kunagi ammu öeldi tolle firma kohta, et selle ostmise eest polevat veel kedagi lahti lastud (tõsi, vist veidi teises kontekstis). Ja ehkki Vanade Aegade irvhambad lõbustasid end firma lühendi pideva ringitõlgendamisega, sai neist hiljem üks Linuxi tõsisemaid toetajaid ärimaailmas ning lõpuks osteti üles isegi Red Hat.

Nojah, IBM. International Business Machines. Või It’s Better Manually (või It’ll Be Messy või ka It Barely Moves…).

Huvitaval kombel oli aktsiate arv täpselt sama, mis omal ajal Tallinna börsilt esimest ostu tehes. 🙂

APDEIT 10.03: Nüüd on ka jupp Ciscot purgis. Kui koroona mööda saab, siis võib tähtsa näoga kolledži Cisco laborisse patseerima minna…

Ägedad kolleegid

16.02.2021

… on Kakul endiselt olemas.

Seekord jäi IT kolledži traditsiooniline cucli. (kuklipunkt) jätkuva pandeemia tõttu toimumata, ent kukleid sai ikka. Ja muidugi pidasid Krista ja Anneli ka Kakku meeles – aitäh!  Asjaosaline käis esmalt Glehni pargis kukleid liulaskmisega välja teenimas ja sai pärast kogu (täiesti gluteenivaba) krempli kenasti kätte.

Kaku kuklid

Sain suusad ju (jälle)

15.01.2021

Suusatamist sai esmakordselt isa utsitamisel proovitud praeguses Männi pargis juba algklassides (elasime kohe pargi kõrval), aga tõsisem liulaskmine läks lahti peale Hiiule kolimist 1980. aastal. Siis oli Pääsküla raba ja seda ümbritsev männimets peaaegu kohe maja taga ning talviti sai seal pidevalt harjutatud. Hoolimata sellest, et püstipüsimine üldse iseenesestmõistetav ei olnud – mingil ajal panin kõik sõidud vihikusse kirja ja kukkumiste jaoks oli eraldi veerg (nulle seal eriti ei olnud). Igal aastal tollase naistepäeva (8. märts) paiku käisime kogu perega ka Lõuna-Eestis vanatädi talus suusatamas – seal olid ikka korralikumad mäed ja sai ka paar suusapaari ära lõhutud.

Oli veel puusuuskade aeg ning varsti hooldasin ja määrisin enda suuski ise – ainult tõrvamine jäi isa hooleks. Päris plastiksuusad olid tollal vaid sportlastel ja Edukatel Inimestel; mõnda aega levisid ka poolplastikud ehk plastiktallaga puusuusad, mis olid veidi odavamad (aga mul neid ei olnudki).

Kakk ema ja vennaga

Üks fotomeenutus sellest ajast

Kui peale seitsmenda klassi lõppu koolis hakkasin käima (enne õppisin kodus), siis jäi suusatamine harvemaks, ülikoolis veelgi. Hiljem Mustamäel ja Laagris elades oli mets suuskade jaoks natuke liiga kaugel. Ent 2011. aastal võtsin ikkagi kätte ja ostsin uuesti suusad – aeg oli edasi läinud ja nüüd olid ka kõik tavasuusad plastikust. Mõned korrad sai metsas käidud ja kunst hakkas uuesti meelde tulema.

Siis aga tuli kolimine, lumevaesed talved ja järjest kaks õlaoperatsiooni ning möödus kümme aastat, kuni nüüd peale lume mahatulekut uuesti suusad keldrist välja kaevasin. Suusad ja kepid olid peaaegu uued, aga venna vanad suusasaapad olid üsna niruks läinud – tuli uued osta, aga vahepeal oli toimunud muutus ka suusasidemetes ja tollal levinud SNS-standardit tuli juba tikutulega otsida. Viimaks sai venna (omaaegne mitmekordne Eesti noortemeister ja mingil ajal ka koondise määrdemees) abiga uued jalavarjud soetatud.

Täna siis esimest korda metsa. Tunne oli, nagu oleks ajamasinaga 40 aastat tagasi läinud – sama mets ja samasugune koperdamine, libisev liikumine oli ikka väga võõraks jäänud ja esimesed pool tundi kiskusid tallakõõlused tõsiselt krampi. Aga viimaks hakkas meelde tulema, ehkki vanad tehnikavead (käte viimine liiga ette, libisemine vasakul jalal jne) lõid jälle välja. Vähemalt vahelduvrütmi oli vahepealne kepikõnd alles hoidnud. Ja viimaks tuli ka libisemine tagasi, isegi paar natuke pikemat liugu sai tehtud.

Aga tunne oli pärast hirmus hea. Püksid jäid lumiseks tegemata – alguseks seegi suur asi.  Ja kui alguses oli metsani kõndimine (suusad käes) väga liuväljal lehma moodi, siis tagasi tulles kõndisin samas kohas nagu asfaldil – tasakaal oli üles ärganud.

 

Kits kärneriks…

07.01.2021

Aastavahetusel küsis IT-teaduskonna dekaan, kas oleksin nõus kandideerima ülikooli akadeemilise eetika komisjoni. No põhimõtteliselt miks mitte, ütlesin. Eetika teema on ühena paljudest ka ITSPEA-s sees.

Täna tuli teade, et valitigi teaduskonda esindama. Jupp huumorit on aga faktis, et IT-teaduskonna esindaja akadeemilise eetika komisjonis õpetab ka sotsiaalmanipulatsiooni (tuleb uuesti järgmisel kevadel, TTÜ uue ainekoodiga ICS0018)…