Sain suusad ju (jälle)

15.01.2021

Suusatamist sai esmakordselt isa utsitamisel proovitud praeguses Männi pargis juba algklassides (elasime kohe pargi kõrval), aga tõsisem liulaskmine läks lahti peale Hiiule kolimist 1980. aastal. Siis oli Pääsküla raba ja seda ümbritsev männimets peaaegu kohe maja taga ning talviti sai seal pidevalt harjutatud. Hoolimata sellest, et püstipüsimine üldse iseenesestmõistetav ei olnud – mingil ajal panin kõik sõidud vihikusse kirja ja kukkumiste jaoks oli eraldi veerg (nulle seal eriti ei olnud). Igal aastal tollase naistepäeva (8. märts) paiku käisime kogu perega ka Lõuna-Eestis vanatädi talus suusatamas – seal olid ikka korralikumad mäed ja sai ka paar suusapaari ära lõhutud.

Oli veel puusuuskade aeg ning varsti hooldasin ja määrisin enda suuski ise – ainult tõrvamine jäi isa hooleks. Päris plastiksuusad olid tollal vaid sportlastel ja Edukatel Inimestel; mõnda aega levisid ka poolplastikud ehk plastiktallaga puusuusad, mis olid veidi odavamad (aga mul neid ei olnudki).

Kakk ema ja vennaga

Üks fotomeenutus sellest ajast

Kui peale seitsmenda klassi lõppu koolis hakkasin käima (enne õppisin kodus), siis jäi suusatamine harvemaks, ülikoolis veelgi. Hiljem Mustamäel ja Laagris elades oli mets suuskade jaoks natuke liiga kaugel. Ent 2011. aastal võtsin ikkagi kätte ja ostsin uuesti suusad – aeg oli edasi läinud ja nüüd olid ka kõik tavasuusad plastikust. Mõned korrad sai metsas käidud ja kunst hakkas uuesti meelde tulema.

Siis aga tuli kolimine, lumevaesed talved ja järjest kaks õlaoperatsiooni ning möödus kümme aastat, kuni nüüd peale lume mahatulekut uuesti suusad keldrist välja kaevasin. Suusad ja kepid olid peaaegu uued, aga venna vanad suusasaapad olid üsna niruks läinud – tuli uued osta, aga vahepeal oli toimunud muutus ka suusasidemetes ja tollal levinud SNS-standardit tuli juba tikutulega otsida. Viimaks sai venna (omaaegne mitmekordne Eesti noortemeister ja mingil ajal ka koondise määrdemees) abiga uued jalavarjud soetatud.

Täna siis esimest korda metsa. Tunne oli, nagu oleks ajamasinaga 40 aastat tagasi läinud – sama mets ja samasugune koperdamine, libisev liikumine oli ikka väga võõraks jäänud ja esimesed pool tundi kiskusid tallakõõlused tõsiselt krampi. Aga viimaks hakkas meelde tulema, ehkki vanad tehnikavead (käte viimine liiga ette, libisemine vasakul jalal jne) lõid jälle välja. Vähemalt vahelduvrütmi oli vahepealne kepikõnd alles hoidnud. Ja viimaks tuli ka libisemine tagasi, isegi paar natuke pikemat liugu sai tehtud.

Aga tunne oli pärast hirmus hea. Püksid jäid lumiseks tegemata – alguseks seegi suur asi.  Ja kui alguses oli metsani kõndimine (suusad käes) väga liuväljal lehma moodi, siis tagasi tulles kõndisin samas kohas nagu asfaldil – tasakaal oli üles ärganud.

 

Kits kärneriks…

07.01.2021

Aastavahetusel küsis IT-teaduskonna dekaan, kas oleksin nõus kandideerima ülikooli akadeemilise eetika komisjoni. No põhimõtteliselt miks mitte, ütlesin. Eetika teema on ühena paljudest ka ITSPEA-s sees.

Täna tuli teade, et valitigi teaduskonda esindama. Jupp huumorit on aga faktis, et IT-teaduskonna esindaja akadeemilise eetika komisjonis õpetab ka sotsiaalmanipulatsiooni (tuleb uuesti järgmisel kevadel, TTÜ uue ainekoodiga ICS0018)…

Iidlasel on õigus

02.01.2021

Tuttav Hiiumaa mees Timo (tegelikult nad sõna alguse “h”-tähte ei häälda, seega iidlane – saarelt ja obesega), kes on seni teinud ilusaid ja leebeid kirikulaule (mitmeid neist lauldakse kogudustes üle Eestimaa), on nüüd päris terase ja terava muusikalise arvamusloo teinud. See moodne Zoomi taust ja lipsustatud olek (pole teda eriti sellises kostüümis kohanud) annavad asjale jumet juurde.

Seal saare peal on veel üks tore sõna – “itu”. Seda tuleks tänapäeval kahjuks päris paljude tegelaste kohta kasutada.

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

18.12.2020

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth‘i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

14.12.2020

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Õiges suunas

14.12.2020

… aga vist mitte päris piisav.

LHV saatis teate, et langetab uuest aastast välisaktsiate ostmise hinda. Eraisikul on kuni 50K hoidmine tasuta ja kõik üle selle 0,01% kuus, ostmine-müümine on 11 eurot alla 1000 EUR ostul ning 0,14% (min 14) üle selle.

Selge liigutus õiges suunas (ja hästi ajastatud, arvestades pensionireformi ja üldist investeerimistuhinat) – aga esialgu vist natuke ebapiisav. Probleemiks on piltlikult öeldes nende kahe suusa ristiminek.  LHV ise on seminaridel soovitanud hoida soetamiskulu alla 1% – praegu tuleks selleks osta vähemalt 1400 eest (päris tavainimesele on see liiga palju, veidi n.ö. edasijõudnumad saavad hakkama), siis aga tuleb too 50 000 piir üsna ruttu vastu. Näiteks 100k puhul on kuutasu 5 eurot kuus ehk 60 aastas ja kasvab sealt edasi – ütleks, et lihtsalt hoidmise eest tibake liiga palju (arvestades seda, et kliendi ressursid on panga käeulatuses ning tänapäevase “itistatud” väärtpaberikonto hoidmisele tegelikult ju erilist ressurssi ei kulu). Minu jaoks on sama häda ka Kasvukontol, mida LHV tavainimesele lihtsa valikuna soovitab – lihtne küll, aga veidi liiga kulukas.

Kui tahta sellest tõelist “laiatarbekaupa” teha (arvata on, et Balti aktsiate tehingutasude kaotamine aasta alguses oli samm, mis kliente juurde tuues aitas LHV praegusele tõusule tublisti kaasa), tuleks võtta seda 1% piiri allapoole, “edasijõudnute” jaoks aga oleks vaja 50K piiri tõstmist. Aga ehk tulevad teised pangad konkureerivate ideedega välja (Balti aktsiate tehingutasud kadusid just Swediga kembeldes), siis võiks juba täitsa mõelda. Euroopast on mõte käinud Norrasse vaadata, millalgi võiks ka üle ookeani proovida minna. Ja praegu tuleb LHV-d väikesest jorinast hoolimata tunnustada.

Üks märgiline number

02.12.2020

… investeerimises õnnestus viimaste päevade märkimisväärse turutõusuga esmakordselt kätte saada – umbes 7,5 aastaga muutus number investeerimiskontol nullist viie nulliga arvuks. See oli tegelikult juba aasta alguses käeulatuses, aga siis tõmbas pandeemia hinnad alla ja algas ostuhooaeg.  Ühtlasi tegi Nordecon meeldiva aastavahetuseüllatuse – koroonast hoolimata on lootust sealt ka väike dividend saada.

Seega rändame edasi inimväärse pensionipõlve suunas.  Loodetavasti läheb ka pensionireformiga plaanipäraselt ja saab seni kogunenut ise suunama hakata. Seni toimunud nöörimine käib ausalt öeldes üle mõistuse küll – ja kõige rohkem vihastab ühiskonna nõrgemate liikmete kottimine. Libedad lubadused ja tühjad pihud…

Öökapihäkk

08.10.2020

Et oleks äratuskellana toimivat moblat kuhugi panna, sai tellitud endale öökapp. Täna toodi kenasti kast ukse ette – kokkupanemist ei hakanud tellima, mõtlesin ise natuke maker‘i elu proovida.

Mõni aeg hiljem oli kapp ilusti koos. Protsessi käigus tekkis kaks vastandlikku mõtet:
* kodanikule, kes mõtles välja kruvikeerajana kasutatava akutrelli, tuleks kõvasti välja teha. Käsitsi oleks selle hunniku kruvide keeramine ikka päris tüütuks läinud.
* kodanikule, kes joonistas kapi kokkupanemise skeemi (eriti just sahtlisiinide installimise koha pealt), tuleks sellesama kapiga pähe lüüa. Igatahes näib, et mööblimonteerijale on “RTFM!” absoluutselt viimane asi, mida talle öelda tasub. Kui IT-inimesed samamoodi manuaale kirjutaksid… jne. (Kahjuks mõned kirjutavad ka.)

Muud vajalikud asjad olid kodus olemas, aga üllataval kombel oli tavaline haamer jalga lasknud. Aga hei, milleks on inimesel köögis lihahaamer…?

Öökapp
Lõpptulemus

Queen: filmiga ja filmita

28.09.2020

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space‘ist edasi.)

Leppardite õppetund

19.09.2020

Jälle üks lugu, mis on pikemat aega peas kinni: Def Leppardi “I Wanna Touch U” (lõbusulakas eestindus oleks “Tahan sind näppida”…). Pärit 1992. aasta Adrenalize-plaadilt ja üks viimaseid lugusid, milles osales nende üliandekas, kuid karmi viinaveaga kitarrist Steve Clark. Algseks autoriks on aga hoopis trummar Rick Allen.

Esmane mulje võib olla, et see on kerge, kvintakorde täis kolmeduurikas. Ent ainus kergepoolne asi on laulutekst (pealkirjast palju kaugemale ei lähegi). DL on läbi aegade olnud kahe võrdselt  väga hea kitarristiga bänd ja see lugu on tegelikult paras tulevärk – Tuubist leiab tõestuseks ühe tundmatu kitarriässa demo (kõva esitus, ehkki ta sulatab kokku kahe kitarristi partiid ning lisab lõppu natuke ennast ka). Ehk õnnestub kunagi ära õppida – esialgu on küll müstika, kuidas leppardid suudavad sedalaadi asju mängida, samal ajal tuulispasa kombel mööda lava ringi lennates…