Jora

Täna sai autonina keeratud Stanford Musicu poole ja sealt üht-teist soetatud. Esmalt sündile uus sustain-pedaal – kuna klaverina kasutamine moodustab seal üsna arvestatava osa, saab pedaal tublisti vatti ja eelmine väsis ära (üritasin parandada, aga varsti oli jälle kutu). Siis oli hull idee veel üks koordinatsioonitreenimisvahend soetada ja sai endale väike lihtne djembe ostetud. Kunagi ühes kirikulaagris sai mängu ABC teada ja näib, et va Tuubis on õppematerjali päris palju. Hea näpuharjutus igatahes ning ehk leiab see ka mõnes laagris veel kasutust.

Viimaks aga tahtsin vanale akustilisele Yamaha kitarrile uusi keeli ning siin oli valik põhimõtteline: Ernie Ball. Lihtsalt seetõttu, et lugu sellest, kuidas vana rokimees omal ajal BSA ja Microsofti täiega seenele saatis, on ühtaegu lõbus ja õpetlik.  Ja vähemalt veel hiljaaegu elasid need sellid rõõmsalt Linuxi peal edasi (Wikipedia see leht väidab, et elavad tänini).

Hiljuti sai mobiilis tehtud süsteemivahetus – nüüdseks juriidiliste madinate tõttu hingusele läinud Cyanogenmod sai vahetatud LineageOS 14.1 vastu (Android 7.1.1 vaba analoog). Väikese näppimise järel (selle õpetuse järgi) läks see Kaku Samsung Galaxy S5-le ilusti selga, OpenGApps samuti (sai pandud micro-variant).

Seni tuleb väga rahul olla. Kaamera välk, mis Cyanogeniga ei töötanud, toimib nüüd ilusti. Mis aga peamine – telefoni laadimine oli Androidi ajal üldiselt igapäevane tegevus, Cyanogen pidas ehk ülepäeva vastu, Lineage aga suudab sama telefoni ja aku peal vastu pidada nädalajagu. Väga viis. 🙂

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

Õpilaste käest pühadetervitusi saada on alati tore. Seekord aga tuli üks natuke üllatav. Nimelt saatis (küll neutraalses, “pühade” vormis) kristlasest õppejõule tervituse muslimist eelmise aasta tudeng.

Äkki polegi see maailm veel päris lolliks läinud.

Ahjaa, lugejaile ka häid jõule! 🙂

O’Reilly kirjastus on vahva liigutuse teinud – võib maksta ühest mõnekümne dollarini ja saada pundi klassikalisi Unixi, Linuxi ja üldisema süsteemihalduse “kapsaid” (seekord küll e-raamatuna). Ja võib valida, millele enda raha suunata. Natuke meenutab omaaegset eestlaste filmimüügiportaali, kust sai “Detsembrikuumus” ostetud.

Kolledži “opossumitele” (kolleeg Offfi terminit kasutades) väga soovitav lektüür.  Kakk juba tegi diili ära.

Ars Technica portaal paneb ritta 42(!) filmi, mida iga nohik peaks enne surma nägema. Kakk on suuremat osa isegi näinud ja päris nõus. Aga paneks juurde

• Idiocracy – see läheb iga aastaga järjest prohvetlikumaks kätte. Näiteks ei oleks osanud arvata, et pornokunn ja profimaadleja Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho võiks päriselus USA presidendivalimised võita. Tänaseks ei tundugi see väga ebareaalne.
• Spaceballs – “Tähtede sõja” keskmise vaimupuudega kaksikvend on lihtsalt kohati padunaljakas – ning kohati ka mõtlemapanev.
• Hackers – on küll puhttehnoloogilises mõttes natuke totu, aga päris nägemata ei tohiks see ühelgi nohikul olla. Kasvõi göölpauer Acid Burni, eriti aga The Plague’i (iiiiiiiiivõllll!) pärast. Ja see “Muuuuuu!”-tsitaat on üsna surematu.
• Gattaca – loo põhimotiivi üle võiks vaielda, aga mõtlemapanijana on see film üks parimaid omasuguseid.
• Equilibrium – kui Matrix on sees, siis võiks ka see olla. Ühine nimetaja peale ilmumisaja ja žanri on ka väga hea lähenemine võitluskunstide esitamisele.

Vaatamist on muidugi veel (näiteks vähemalt mingi annus Tolkieni – olgu siis raamatute või filmide kujul – on kohustuslik: muidu ei saa üldse pihta, miks maailmas on 42* (n+1) tuhat Aragorni-, Gandalfi- või Bilbo-nimelist arvutit).

Kakk pole Spice Girlsi eriti fännanud. Omal ajal võis see ehk laivis lõbus vaatepilt olla, aga ise selle nägemise eest poleks maksma küll nõustunud.

Nüüd aga leidsin paari aasta taguse video, kus neljakümnendatesse jõudnud Sporty ja Baby võtavad ette üsna suure tüki – ABBA-poiste Chessist pärineva dueti I Know Him So Well.  Üllatavalt kena kuulamine (ehkki see on ilmselt siiski “keeratud” versioon – kuid Tuubist leiab ka ühe üsna otse lauldud variandi, mis on konarlikum, aga täitsa võrreldav).

Fänniks veel ei hakka, aga märksa paremini tuleb arvama hakata küll.

Sellenimelisi muusikuid on teatavasti kaks (tõsi, ühel oli seal ees veel “Johann”). Üks ei vaja ilmselt tutvustamist, teine on “Skid Row” nimelise rokkbändi laulja – päris sama kaliiber muidugi pole, aga hea hääl on ikkagi (üks näide on siin).

Aga tegelikult tahtsin hoopis tuua näite sellest, kuidas üks hispaania kitarripunt kahe Sebastiani read omal kombel kokku pani. Suurema Bachi Toccata ja fuuga D-moll kõlab üsna väiksema Bachi stiilis.

Asi näeb natuke välja nagu Idiokraatia-filmi “kitarriarmee”, aga kõlab väga uhkelt.

See omaaegne sm Nossovi tsitaat sobib tänasesse päeva hästi.

Ausalt öeldes olin suht kindel, et “valitakse ära” ja Eesti saab halbadest variantidest ühe halvema. Praegu aga kukkus välja olusid arvestades ehk isegi kõige paremini – säilis mingigi lootus, et järgmise ringiga leitakse üles keegi asine inimene, kelle puhul ei tuleks ei sise- ega välismaal piinlikkust tunda. Väga tõenäoline ei ole, aga päris võimatu ka mitte.

Seda naljakam on aga vaadata seda hirmsat sebimist, mis pärast lahti läks. “Poliitiline kriis”, “60 mittehääletajat on süüdi”, jne jne.  Aga õnneks vähemalt said mõnedki aru peamisest – kogu poliitiline establishment on end täis teinud (ehkki see ei toimunud täna, vaid umbkaudu viimase kümnendi jooksul) ning tegelikult oleks vaja “puhtaid lehti”.

Eks elu näitab, kuhu see lugu keerab ning kuimitu iteratsiooni riigi- ja valimiskogu vahel pendeldamist vaja on, et salongikõlblik tulemus saavutada.

Leidsin Tuubist 2008. aasta Taylor Swifti ja Def Leppardi ühise laivi.

Kui preili Swift 1989. aastal sündis, olid Joe Elliott & kompanii bändi teinud juba 12 aastat. Viis aastat varem oli Rick Allen autoavariis käest ilma jäänud – loobumisjutu peale saatsid teised sellid ta resoluutselt pikalt ja lõpptulemuseks oli ilmselt maailma pikim ühekäelise rokitrummari karjäär.

Aga see kontsert on vahva just oma kontrastsuses.  Lahe on näha kantriviiulit ja steel-kitarri rokilugudes ja humoorika duetina (“I’ll be the prince – and I’ll be the princess”) esitatud Taylori superhitti “Love Story”. Lemmiklugu kontserdilt on aga leppardite 1995. aasta pauerballaad “When Love and Hate Collide” (originaali leiab siit) – rokiromantika parimaid näiteid, mille juures Taylor mõjub täitsa usutavalt ka rokižanris. Tõsi, võib-olla oleks võinud keelpillisektsiooni ära jätta ja saundi raskemaks keerata.

Sihukest asja võiks veel teha.