Jora

Rootsi neliku taaskogunemisest on jutte räägitud korduvalt ka varem. Nüüd viimaks, 2021. aastal ehk umbes 40 aastat peale viimast albumit, tehtigi asi ära. Uut albumit “Voyage” ei ole veel täismahus kuulnud, aga Tuubis olevad kaks videot – “I Still Have Faith in You” ja “Don’t Shut Me Down” – ütlevad piisavalt. Need olekski nagu täiesti loomulik jätk “The Visitors”-plaadile, ehk kusagilt “Chessi” ajastust. Andersson/Ulvaeus on aastal 2021 endiselt üks maailma parimaid popmuusikatiime.

Idee saata enda asemel lavale enda 50 aastat nooremad versioonid hologrammide kujul on ehk tuuri osas natuke küsitav (aga äkki tulevikus ongi nii? Näeme ära ka Elvise, biitlid, Queeni koos Freddiega ja kõik teised omaaegsed suurtegijad…). Aga hääled on need, mis loevad. Ja need on endiselt tasemel, päris kõiki asju ei saa nupukeeramisega kompenseerida.

Täiesti uskumatu, mida suudavad geniaalsus ja elukogemus koos tipptehnoloogiaga.

Ei, pealkirjast hoolimata ei tule juttu Eesti levimuusika ajaloost ja 90-ndate pundist, kes laulis/rääkis veel muudki, nagu “Kui käpp on maas, siis tuju hea” jms sousti.

Täna 30 aasta eest, 25. augustil 1991, saatis üks soomerootslasest kutt Useneti uudisegruppi comp.os.minix kirja selle kohta, et ta plaanib lasta välja uue operatsioonisüsteemi. Alguses oli sell veel nii tagasihoidlik, et ei tahtnud süsteemi enda järgi nimetada ja pakkus nimeks hoopis Freax – aga kuna ta sõbrale see ei meeldinud (ja sõber oli Soome ülikoolivõrgus suur nina), siis sai sellest Linux.

Vägev tee on maha käidud. Alguses oli see tudengi hobi, siis juba üle maailma “karvaste” mänguasi, siis läks järk-järgult asi tõsisemaks. Juba algne 90-ndate veeb levis enim LAMP-platvormi (algselt Linux, Apache, MySQL, PHP) peal, kuna see oli kaugelt kõige soodsam ja ka kindlam sellesuunaline lahendus. Ilmselt ei oleks ilma Linuxita tänast sotsiaalmeediat – kasvõi juba seetõttu, et nii Google kui Facebook elavad väga suurel määral selle peal. Ilma Linuxita poleks Androidi. Tänase taseme näeb ära Top 500 kvartaalsetest nimekirjadest – maailma 500 võimsaima superarvuti peal ei tööta juba aastaid ühtegi muud süsteemi.

Ise sai põhikohaga üle kolitud veidi hiljem, Mandrake Linux 7.0 “Air” peale – otsustavaks sai StarOffice 5.1. mis võimaldas Microsofti dokumendimonopoli murda piisavalt, et ülikoolis edasi töötada (esimesed aastad muidugi väikeste konarustega). Algaastatel juhtus korduvalt, et TTÜ tudengid nägid võõrast ekraanipilti ja küsisid: “Teil ei ole MS Office’it? (paus) Teil ei ole isegi Windowsi? (pikem paus) Kuidas te arvutit kasutada saate?”. Ja oli selge, et küsimus oli aus, mitte pullitegemine.  Ent vähemalt IT kolledži arvutiklassid on algusest peale ehk 2000. aastast olnud dualbuudis.

Aga kogu selle 20+ aasta jooksul ei ole kordagi tekkinud tõsist mõtet, et koliks Windowsile tagasi – viimastel aastatel on kahes lauaarvutis olevat Windows 10 (saadud koos koolist mahakantud ja odavalt ostetud masinatega) käivitatud enam-vähem kaks korda aastas uuenduste tegemiseks. Seda süsteemi ei ole lihtsalt vaja läinud (paar korda on aidatud mõnda Windowsi-hädalist ning üks kord sai TTÜ DigiTarkuse kursuse tarvis ekraanist ja menüüdest pilte tehtud).

Ja Pingviin kasvab aina suuremaks. Nagu Tuxi evangeelium ette nägi…

Üle pika aja sai jälle leiba tehtud. Kuna Finaxi jämedam gluteenivaba jahu, millest andis päris edukalt leivasarnast asja teha, on juba pikka aega turult kadunud ning saada on vaid valget tärkliselaadset Schäri jahu (soomlaste Sunnuntai on ka, aga see on kallim ning väga ei erine), siis on lihtsamat teed mindud ja poest gluteenivaba kraami ostetud (Schäri Surdegsbröd on täitsa hea peenleib, aga viis suurt viilu maksab 3.69, samas 3.40 eest saab terve suure Vital-vormisepiku).

Seekord sai aga katsetatud toortatrajahu ja Schäri seguga (mõlemat ca pool kilo). Muidu käis asi nagu varasemalt – juuretis liitri vee ja osa jahuga ööseks hapnema, järgmisel päeval uus juuretis välja ning ülejäänud jahu, sool ja seemned sisse. Kerkima jäi asi veel teiseks ööks, hommikul tainas plekist ahjuvormidesse ja ahju. Ühe netinõuande järgi panin ahjupõrandale keedetud veega poti, kütsin ahju algul 250 kraadi peale ja peale ahjupanekut keerasin 200-le, küpses 55 minutit. Nõuanne toimis hästi, varem pidevalt probleemiks olnud kivikõva koorik jäi seekord tekkimata. Välja tulid sellised:

Teeb teinekordki.

…kaku ja rehaga, ehk uus trend toalillekasvatuses

Niih… Vedas, õnnestus saada kast normaalseid kodumaiseid maasikaid koguni vaid kolme ja poole euroraha eest kilo. Jälle undamine ja nõidumine (sel korral ei tahtnud sindrid ikka üldse blenderis moosiks minna) – aga lõpp hea, kõik hea. Aastane smuutiring jälle garanteeritud. 🙂

Tänasega läks sisuliselt kinni kolledžis asuv BitStopi kohvik. Hirmus kahju on – nagu juba öeldud, oli see Kaku lemmiksöögikoht:
* väga head söögid (tihti täiesti restoranikraam)
* erinevalt mõnest muust paigast sai kindlalt gluteenivaba ninaesist
* vahva nimi ja logo (viimase osas oli natuke Kaku nokk ka mängus – “We hack food” tuli tegelikult siitpoolt)
* kriidisein, kuhu sai joonistada ja lolle värsse kirjutada
* ja muidugi “kahe peaga lohe” ehk Anneli ja Krista. Seal lennanud tekst sobinuks sageli mõnda püstijalakomöödiasse…

Paar pilti ikka ka:

Suur seinalogo

“Like it!” kriidiseinal

Peategelased: Anneli ja Krista

Kakk ütleb suure aitüma ja soovib edu edaspidiseks!

Katkised äpplijupid viska siia! 😛

Kristliku roki ühest alusepanijast, 1972. aastal kokku tulnud Petrast on siin juba korduvalt kirjutatud. Ise pean nende parimaks albumiks 1990. aasta Beyond Beliefi (mida muide on päris paljud kõla poolest võrrelnud Def Leppardiga).

30 aastat hiljem tegi üks pikkade juustega brasiilia noormees selle albumi nimiloost kaveri.  Kõikvõimalike laulude uusversioone on YouTube täis, aga see kerkib selgelt esile. Esiteks on Dan Vasc’il lihtsalt hullult hea raskerokihääl.  Teiseks on kitarripartiid (tundmatu tegelane pseudonüümiga Victor the Guitar Nerd) täiesti Bob Hartmaniga võrreldavad. Aga mis peamine, videos teevad kaasa John Schlitt ja John Lawry, Petra tollane solist ja klahvimängija. Täiesti pöörane, arvestades asjaolu, et mõlemad Johnid on siin videos 70-aastased. OK, laulja hääl on veidi pehmem kui enne – aga laulda seitsmekümneselt enda kunagist staadionirokihitti sellessamas helistikus on ikka tase.  Eriti lahe on aga Dani nägu, mis näib pidevalt ütlevat “Ei või olla – need tüübid on siin,  minuga samas videos?”. 🙂

Sattusin peale Soome TV2-st tulevale vanade aegade popmuusika hommikupoolikule (osa oli juba läbi, aga sai kordusest vaadata). Muuhulgas tuli sealt kaks tunniajast “Hittimittari” saadet 1985. aastast (tõenäoliselt oli põhjuseks saatejuht Mikko Alatalo 70. juubel). Kakk lõpetas tol aastal põhikooli…

Oijaa… Nagu siin juba eelnevalt juttu on olnud, siis tollane side maailma popmuusikaga oli ikka veel nõrguke – “Hittimittari” oligi vist esimene selline koht, kus nägi-kuulis mitmeid staare esmakordselt. Ja need oma aja popplood on siiani kuidagi erilise tähendusega. Kasvõi Paul McCartney “No More Lonely Nights” või Tina Turneri “We Don’t Need Another Hero” (Stevie Wonderi “I Just Called…” oli ka märgiline, aga see suudeti isegi tol ajal juba oksendamiseni ära leierdada).

“Hittimittari” oli aga pooleks loovalikuga, üks osa olid rahvusvahelised ja teine osa kohalikud lood. Oma kolmveerand tollastest soome lugudest olid selline jura, et isegi praegune nostalgiafaktor ei suutnud neid välja vedada. Samas oli seal ka häid asju (üks ammune lemmik sealt on Pave Maijase “Joki ja meri”) ning praegu tagantjärele avastasin ühe loo, mis võiks keelt vahetades Smilers olla: Loco “Kuvio kauriin” (kahjuks seda aga tuubist ei leidnud).

Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.

Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida –  olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…