Jora

See lektüür on ikka täiesti geniaalne.

Märten eile saatis ühe osa ja ütles, et muu on liiga spetsiifiline (ta nimelt ongi avalikus sektoris). Täna lugema hakates selgus, et ei ole ikka küll – väga palju sellest tekstist kehtib ka kõrgkoolide kohta (ütleme kolm korda kiiresti: nurksenurksenurkse). Eriti muidugi hakkab see läbi imbuma peale IT kolledži annekteerimist mõne aasta eest.

Aitäh saatmast!

Aa, suhteliselt samas võtmes asi on Siim Veskimehe “Kuidas tehakse IT-d”.

Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).

Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…

Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.

Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.

Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.

Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.

APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.

Postimehest – mitte artikkel ise (mis on audiokujul ega vääri kuulamist), aga mitmed asjalikud kommentaarid seal sabas.

Kui mõne aja eest tõmbasin siin paralleeli 1986. aastaga, siis viimastel nädalatel näib, et vaikselt hakkab juba 1987 kätte jõudma ehk rahval hakkab umbsest lollusest pikkamööda villand saama (üks tänane näide veel – eriti hea leid on “süvalollus”). Kaugel see 1988-gi siis enam.

Just tuli uudis, et selleaastase Nobeli rahupreemia pälvis Etioopa peaminister Abiy Ahmed.

Paraku sel aastal oli preemia saajast olulisem hoopis see, kes seda ei saanud. Oleks Nobeli komitee järginud kihlveokontorite ennustusi ja määranud selle ühele kummalisele tegelasele Rootsist, ei oleks ilmselt väga paljud suutnud seda auhinda enam tõsiselt võtta. Rahupreemia andmine ühiskonna lõhestamise ja rumaluste külvamise eest oleks olnud ikka Orwelli väärt saavutus (seda isegi siis, kui need lõhestamised ja rumalused on tegelikult kellegi teise poolt ette söödetud). Üldse ei välistaks ka varianti, et mõni tõsine nobelist oleks selja sirgu ajanud ja preemia ametlikult tagasi andnud.

Õnneks läks teisiti ning üks paljudest asistest kandidaatidest sai ka pärjatud.

Somehow it happened…

Aga üritus oli vahva. Isegi Metsatöll, kes muidu lemmikute hulka eriti ei kuulu, mõjus selles kontekstis hea lahendusena. Mõned killud selleaastaselt galalt:

* Eurolaulu stiilis vaheklipid olid natuke nii ja naa, aga lugu Riia poole vantsiva Kristjan Jaagu ja tundmatu lätakaga (“Alus, alus!”) oli kümnesse. 🙂  Koos jüngritega Rootsi kunnile tünga teinud Forselius oli ka andekas.
* Et C-Jam oskab hea muusika kõrvale pulli teha, on üldteada. Nüüd aga oli kaasatud veel üks noor talent (täiesti ausa, mitte iroonilise väljendina), kes tõi kujutluspildina silme ette teismelise Freddie Mercury (või tollal Farrokh Bulsara) Zanzibari koolis “The Hecticsi” koosseisus – väga sarnane esinemismaneer ja hea hääl sinna otsa. Lauluvalik ka  – Apelsini “Illusioon” on täpselt see lugu, millega sellist lahedat show’d teha.
* Lõpunumber oli tõsisem, aga vähemalt sama hea. Metallica “Nothing Else Matters” kõlas kahe üsna erineva daami esituses (+ Metsatöllu bändisaade) nagu Nightwish, ainult et eesti keeles. Väga uhke esitus.
* Naljakama poole pealt tuli kahes kohas meelde… jälle va “Idiocracy”. Esmalt need kohad, kus Metsatöllu mürina saatel lavale marsiti – eesriide taga kippus hoopis Kitarriarmee viirastuma. Ja kui haridusministri teleprompteris tekst jooksma hakkas, tuli silme ette Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning kõne algusfraas samasuguses seadmes – “Shit.”
* Vahva oli kohata mitut kunagist tudengit.
* Kui õnnitlema tuli üks noor daam TTÜ üliõpilasesindusest, siis sai välja lubatud, et 60 aasta pärast tulen neile Juuliuseks. Olete ette hoiatatud.

APDEIT: Üks tore inimene saatis ka vastava pildi (suur  aitäh!):

Millalgi mõne aja eest andis kolledži pealik Kalle teada, et Kakk esitati lisaks teaduskonna parima õppejõu konkursile ka üleriigilisele, mis tipneb suure haridusgalaga sügisel õpetajate päeval. Mõne nädala eest tuli kutse haridusministri vastuvõtule ning täna anti Teletorni juures lill ja paberkott raamatutega. Nüüd olen üks kolmest aasta õppejõu nominendist, lõplik valik tehakse 5. oktoobril.

Näis, kuidas läheb. Head meelt teeb muidugi –  nagu juba öeldud, ju on midagi õnnestunud õigesti teha.

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

Seda uudist oleks tahtnud Eestis näha millalgi eelmise sajandi lõpuaastatel või sajandivahetuse paiku.

Alates magistratuurist (ca 1993) kuni 2002. aastani oli see ju põhiline tegevus- ja uurimisvaldkond, üritasime TTÜ juures vastavat laborit/keskust püsti ajada (kui kedagi huvitab, siis üks lühike kroonikajupp on siin). Magistri- ja ka doktoritöö sai nendel teemadel kirjutatud. Ja tagantjärele oleks ehk ka Eesti riigil praegu lihtsam, kui oleks olemas üks juba sissetöötatud teadmuskeskus tehnoloogilise ligipääsetavuse valdkonnas. Paraku – oleks, oleks…

Tolle eespoolviidatud uudise sarnaseid uuringuid tehtud ja vastavaid signaale antud sai tollal korduvalt (sh oli täiesti ligipääsmatu TTÜ enda veebileht ja kogu selle aja massimeedia), kuid jäime täiesti hüüdjaks hääleks kõrbes.

Aga hea vähemalt, et asi liigub ja tänastel puuetega arvutikasutajatel on elu ehk jupi maad kergem kui tollal.

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

Seekord jäi ise kohale minemata – õppeaasta väsimus oli veel liialt sees. Sai kaks päeva telekast vaadatud.

Enne seda räägiti igasugust. Valimistsirkus ja mõned asjad veel suutsid usu sellesse üritusse kergelt kõikuma lüüa. Aga just lõppenud teleülekanne andis õnneks edasi üsna selge sõnumi: eestlased tahavad siin, sellel maalapil, ajaloo kiuste ikka veel alles jääda. Ning lauluväljakutäis rahvuslippe näitas ilmekalt, kuhu võivad igasugused “rukkilillepurust” sonijad ja muud sedasorti pooletoobised minna.  Rahva näod rääkisid väga palju.

Loodetavasti aitab see positiivne laeng ka järgnevatele eri ilmakaartest laekuvatele lollustele vastu seista.