Jora

Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?

Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).

Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.

… sai viimaks Kakupessa üles pandud.

Mõnda aega oli jutt, et ehk ülikool teeb sellest mingisuguse endale vajaliku turundusjupi. Kuna aga see jäi (ilmselt ka koroona tõttu) juba üle aasta venima, siis nüüd on see tavapärase vaba litsentsi all Kakupesas olemas.

Head peatselt saabuvat pingviina- ja kettaheitepäeva kõigile!

Vaatasin Stjepan Hauseri 2018. aasta kontserti tema kodulinnas Pulas, kus ta mängib nii üksi kui koos mitme erinevaid instrumente mängiva sõbraga. Lisaks ilmselgele – see sell on väga tasemel muusik – avaldab siin tõsiselt muljet veel see, kuivõrd hästi ta “klõpsab” nende teistega (eriti meeldib mäng koos viiuldaja Caroline Campbelliga). Sõbrad sõpradeks, aga niivõrd orgaaniliselt muusikas kokku sulanduda on ikka kunst.

Millalgi septembris, kui va pandeemia natuke veel mõistlikuma levikuga oli, sai ostetud ära lennupiletid Taani (Tallinn-Varssavi-Billund, poolakate LOT-iga). Vita juures ei olnud enam mitu aastat käinud ja mõtlesin, et nüüd oleks juba tagumine aeg.

Orgunn läks lahti – teiselt poolt öeldi, et kaasa pole midagi vaja tuua, aga kui just tahad, siis midagi jalgpalliga seonduvat: noorperemees William on hirmus vutifänn ja mängib ise ka. Näe, saingi teada, et erinevate sportmängude koondiste nänni saab päris lihtsalt netist tellida. Mõeldud-tehtud: uurisin poisi lemmiknumbri välja ja tellisin selle ja nimega Eesti vutikoondise sinise särgi koos ametliku fännisalliga.

Sõidu eel läks koroonaga asi karvaseks ja veel päev enne ei olnud kindel, kas saab minna või ei. Kuna aga kolm süsti olid tehtud ja paberid korras, otsustasin viimaks ikkagi proovida. Eestist väljapääsemine oli üllatavalt tavapärane (välja arvatud mask, mis mulle endiselt üldse ei meeldi). Poolakad aga käskisid lennukis mingi pika blanketi täita, mis oli selgelt mõeldud ainult Poola endasse reisijatele (peatuskoht jne) ja transiitlennul ei olnud sellel mingit mõtet.  Ka koroonatõendit küsiti Varssavis eraldi kontrollis. Ja kogu selle triangli peale pandi rahvas tuubil täis lennujaamabussi… Eriti huvitav seis oli Billundi poole lennates – inimesi täistuubitud buss ootas esmalt 20 minutit väljasõitu ja siis veel 15 minutit lennuki juures (kinniste ustega!), enne kui rahvas peale lasti. Taas näide sellest, et Poola on küll üldiselt selgelt euroopalik maa, kuid aeg-ajalt mõnes asjas lööb neil välja mingisugune slaavi pohhuism (seda nägi omal ajal Bydgoszczis õpetamas käies üksjagu).

Lõbusama poole pealt: Kamizelka Ratunkowa võiks olla mõne kena poola daami (näiteks stjuardessi) nimi – kahjuks tähendab see aga hoopis proosalisemalt päästevesti. 🙂 Ja tähelepanekuna meesterahvastele: pandeemia-ajastul lennates tuleb eelnevalt habe korralikult ära ajada, siis saab maski kandes haigutada (teeb maandumisel kõrvad lukust lahti).

Viimaks sain Billundis maa peale tagasi, Vita oli koos Williamiga lennujaamas vastas. Oli tore jällenägemine küll. Koju jõudes selgus, et eluaegne kassifänn Vita on nüüd endale hoopis Rolfi-nimelise musta labradorijõmmi soetanud (pooleteise-aastane hilistiinekas). Alguses ei osanud elukas Kaku suhtes eriti seisukohta võtta, aga siis harjus ära ja oli hirmus sõber kuni lõpuni välja. Vutisärk ja sall said omanikule üle antud ja too oli muidugi hirmus sillas. Pärastpoole tuli ka peremees Kris koju ja kogu sealoldud aja jooksul sai endistviisi tipptasemel süüa (ehk liigagi).

Kuna väga suurt ringikolamist ei olnud ka Taanimaal pandeemia tõttu võimalik teha, siis tegelesin peamiselt tööasjade, maja IT-asjade korrastamise ja klaverimänguga. Aga tegime ka mitu pikemat jalutuskäiku, millest siin ka paar pilti (ilmad olid kahjuks peaaegu 100% sombused):

Vaade Gjessø järvele

Silkeborgi ümbruse maastik on täitsa Norra moodi

Otse Internetist…

(muidugi võib arutleda selle üle, kas viimasel pildil istub too elukas palgi peal või on see… khm, midagi muud. :P)

Vita küsis, mida mulle kaasa panna, vastus oli muidugi “Taani juustu – ja mida jäledama haisuga, seda uhkem!”. Nojah, see meenutas natuke omaaegset “Pikantset”, aga on tublisti kangem. Piletite check-in‘i tehes pidin kinnitama, et pagasis pole relvi, kemikaale ega lõhkeainet – järeldasime, et ilmselt lisatakse peale Kaku tagasilendu sinna listi ka dansk ost…

Tagasilend oli juba tuttavam, pidi jälle lennukis paberit määrima ja Varssavis dokumendiga lehvitama, aga vähemalt seekord oli kinnises bussis istumist natukene vähem (aga oli ikkagi jälle). Üllataval kombel aga toimus üsna põhjalik kontroll ka öises Tallinnas. Taanis oli 5-10 kraadi sooja, siin oli vastas -3 ja A2 parklasse jäetud auto oli korralikult jääs. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

… käivad sel aastal juba päris varakult ringi. Jõuavad sindrid isegi New Yorgi börsile.

Vaatasin investeerimiskontode seisu – viimasel ajal käib seal paras üles-alla sõit. Terve USA kõigub korralikult (mõnda vahepeal kukkujat sai natuke juurde ostetud) ning Eestis jõudis SFG just tõusma hakata, kui va batka Poola piiril sigatsema hakkas – aktsia tuli jälle allapoole.

Aga ennäe – nimekirja oli tekkinud aktsia, mida mina küll ostnud ei olnud. Täiesti võõras sümbol, kahe konto peale (põhikonto ja PIK) aga päris mitmesaja euro eest.  Pangasaksad mingi näpuka teinud? Aga ei, olidki päkapikud käinud.  Selgus, et “suur sinine” (ehk It’s Better Manually) oli Kyndryl Holdingsi nimelise tütarfirmaga maha saanud ning igale emafirma aktsionärile anti iga viie IBM aktsia kohta üks KD aktsia.  Pole paha, peaaegu et teine aastadividend.

Selliseid päkapikke näeks teinekordki. 🙂

Kuna seda filmi paaris investeerimisteemas soovitati, vaatasin kordusest ära.

On tõesti hea film. Väga korralik näitlejatebrigaad (eriti Christian Bale ja Brad Pitt) teeb selle loo märksa suuremaks kui üle-eelmise aastakümne kurikuulsa börsiämbri oma. “The Big Short” on “Idiocracy” suurem, kõrgharitud ja lipsustatud vend – mõlemad toovad väga hästi välja ohud, mille toovad kaasa mugavus, nürimeelsus ja manipuleeritavus. Nii minevikust ajamasinaga saabunud Not Sure kui ka tänapäeva Ameerika Mark Baum ja teised küsivad endalt: “Mida ühiskond valesti tegi, et inimesed nii lollideks jäid…?”  Isegi naerda väga ei taha – see lugu näitab ilmekalt, kuidas ühtede lollide loll käitumine rikub põhjalikult ära teiste lollide (aga süütute) inimeste elu.

Soovitaks seda lugu kindlasti vaadata Eesti meediainimestel, suurel osal poliitikutest (eriti sotsidel ja jestidvestidel) ning veel eriti sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna akadeemilistel töötajatel (seda viimast just kontekstis “kuhu viib absurdne soovmõtlemine”).

Kaku kunagine põhitöökoht, TLÜ haridustehnoloogia keskus, sai täna 25-aastaseks. Juubeliüritusele kutsuti päris kirju ja põnev seltskond, hästi vahva oli näha üle pikema aja paljusid vanu kolleege. Peeti ettekandeid ja loeti ette õnnitlusi (küll nettipidi, küll kohapeal). Endal õnnestus kohapeal improviseerida tervitusluuletus, mis ka kohe ette kanti. Kahju, et vanasti pidevalt sellistel üritustel toimunud ühine muusikategemine sel korral ei õnnestunud – aga ehk tuleb võimalusi veel.

Veel kord: palju õnne!

Mart laulab (päriselus ja ekraanil)

Ülemus saatis juba kõigile õppejõududele õnnitlused ja isegi Facebook otsustas tähtsa päeva öösel kuueks tunniks alla kukkuda. 🙂 Kui nüüd ülikooli akrediteerimise ka korda saaks (vaja pealelõunal minna tähtsatele tegelastele administreerimise õppekavast rääkima), on päev kenasti kotis.

Aga tegelikult võikski olla aastas üks ca kuu aega, mil FB/Insta/Whatsapp (ja miks mitte ka Twitter) maas oleks – mõjuks päris paljudele perspektiivi korrastavalt.

Rootsi neliku taaskogunemisest on jutte räägitud korduvalt ka varem. Nüüd viimaks, 2021. aastal ehk umbes 40 aastat peale viimast albumit, tehtigi asi ära. Uut albumit “Voyage” ei ole veel täismahus kuulnud, aga Tuubis olevad kaks videot – “I Still Have Faith in You” ja “Don’t Shut Me Down” – ütlevad piisavalt. Need olekski nagu täiesti loomulik jätk “The Visitors”-plaadile, ehk kusagilt “Chessi” ajastust. Andersson/Ulvaeus on aastal 2021 endiselt üks maailma parimaid popmuusikatiime.

Idee saata enda asemel lavale enda 50 aastat nooremad versioonid hologrammide kujul on ehk tuuri osas natuke küsitav (aga äkki tulevikus ongi nii? Näeme ära ka Elvise, biitlid, Queeni koos Freddiega ja kõik teised omaaegsed suurtegijad…). Aga hääled on need, mis loevad. Ja need on endiselt tasemel, päris kõiki asju ei saa nupukeeramisega kompenseerida.

Täiesti uskumatu, mida suudavad geniaalsus ja elukogemus koos tipptehnoloogiaga.

Ei, pealkirjast hoolimata ei tule juttu Eesti levimuusika ajaloost ja 90-ndate pundist, kes laulis/rääkis veel muudki, nagu “Kui käpp on maas, siis tuju hea” jms sousti.

Täna 30 aasta eest, 25. augustil 1991, saatis üks soomerootslasest kutt Useneti uudisegruppi comp.os.minix kirja selle kohta, et ta plaanib lasta välja uue operatsioonisüsteemi. Alguses oli sell veel nii tagasihoidlik, et ei tahtnud süsteemi enda järgi nimetada ja pakkus nimeks hoopis Freax – aga kuna ta sõbrale see ei meeldinud (ja sõber oli Soome ülikoolivõrgus suur nina), siis sai sellest Linux.

Vägev tee on maha käidud. Alguses oli see tudengi hobi, siis juba üle maailma “karvaste” mänguasi, siis läks järk-järgult asi tõsisemaks. Juba algne 90-ndate veeb levis enim LAMP-platvormi (algselt Linux, Apache, MySQL, PHP) peal, kuna see oli kaugelt kõige soodsam ja ka kindlam sellesuunaline lahendus. Ilmselt ei oleks ilma Linuxita tänast sotsiaalmeediat – kasvõi juba seetõttu, et nii Google kui Facebook elavad väga suurel määral selle peal. Ilma Linuxita poleks Androidi. Tänase taseme näeb ära Top 500 kvartaalsetest nimekirjadest – maailma 500 võimsaima superarvuti peal ei tööta juba aastaid ühtegi muud süsteemi.

Ise sai põhikohaga üle kolitud veidi hiljem, Mandrake Linux 7.0 “Air” peale – otsustavaks sai StarOffice 5.1. mis võimaldas Microsofti dokumendimonopoli murda piisavalt, et ülikoolis edasi töötada (esimesed aastad muidugi väikeste konarustega). Algaastatel juhtus korduvalt, et TTÜ tudengid nägid võõrast ekraanipilti ja küsisid: “Teil ei ole MS Office’it? (paus) Teil ei ole isegi Windowsi? (pikem paus) Kuidas te arvutit kasutada saate?”. Ja oli selge, et küsimus oli aus, mitte pullitegemine.  Ent vähemalt IT kolledži arvutiklassid on algusest peale ehk 2000. aastast olnud dualbuudis.

Aga kogu selle 20+ aasta jooksul ei ole kordagi tekkinud tõsist mõtet, et koliks Windowsile tagasi – viimastel aastatel on kahes lauaarvutis olevat Windows 10 (saadud koos koolist mahakantud ja odavalt ostetud masinatega) käivitatud enam-vähem kaks korda aastas uuenduste tegemiseks. Seda süsteemi ei ole lihtsalt vaja läinud (paar korda on aidatud mõnda Windowsi-hädalist ning üks kord sai TTÜ DigiTarkuse kursuse tarvis ekraanist ja menüüdest pilte tehtud).

Ja Pingviin kasvab aina suuremaks. Nagu Tuxi evangeelium ette nägi…