Jora

‘tähh, Nerdeline!

(tegelikult oli see üks kõige lahedamaid juhendamisi üle aastate)

Tegelikult päris läbi semester tänasega ei ole – homme on vaja viimases kaitsmiskomisjonis olla ja järgmisel nädalal on veel üht koma teist teha (puhkus algab ametlikult 20. juunist). Aga tänaste kaitsmistega sai endapoolsele  panusele joon alla:

• 49 ITSPEA e-kursuse lõpetajat
• 63 SPEAIT e-kursuse lõpetajat
• 1 juhendatud ja kaitstud magistritöö
• 12 juhendatud ja kaitstud bakalaureusetööd
• paar ilmuvat teadusartiklit
• paar üldisemat teemapüstitust ülikooli avalikkuse ees
• ITSPEA ja SPEAIT e-kursused said mõlemad kvaliteedimärgi ja olid ka aasta e-kursuse 9 nominendi seas

Lisaks pandi Kakk märtsis kaanega professoriks. Vähemalt juhendamise osas on nüüd pool viie aasta normist täidetud sisuliselt poole aastaga. 🙂  Samas oli see semester selgelt gaas põhjas sõitmine (erinevate asjaolude tõttu), pidevalt niimoodi uhada ei saa.

Nädala eest sai käidud kolledžis üle pika aja toimunud tudengibaaris. Korraldajate palvel sai õppejõudude võistkonnas “Rooside sõda” kaasa mängitud, tulemuseks oli auhinnaline 2. koht (kahe võistkonna seas) ja kotitäis firmanänni. Mõned asjad olid sealt päris kasulikud (veepudel), lisaks oli seal peotäis Zone’i kleepekaid igasugu naljakate hüüdlausetega. Panin ühe kolledži V korrusel ühte sobivasse kohta.

Näe, jälle sain targemaks…

Leidsin põhjanaabritelt ägeda lause (ühes teises kohas väideti, et pidavat maailma vanima kella kohta käima): “Aatamin kaksikivinen kello, jos ei illalla vedä, aamulla seisoo.”

Ehk siis Aadama kahe kiviga (või eesti traditsioonis pigem pommiga) kell – kui õhtul ei sikuta, siis hommikul seisab. 😛

Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.

Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).

Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi.  Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.

Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.

Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.

Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul.  Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.

Ja muusikal on ikka suur jõud küll.

Kakk Siiber ajakohasel teemal (ja ka stiilis – siia tuleb vist mingisugune Parental warning: strong language! -tüüpi hoiatus panna).

Tervitused ja tänu algmaterjali eest lähevad muidugi biitlitele, EÜE-le (esimene salm on väikese muudatusega nendelt laenatud) ja Maosaare ukrainlastest kaitsjatele, aga laul on kirjutatud teise poole vaates.

Moskva allveelaev (viis on muidugi Lennon/McCartney, “Yellow Submarine”)

Meil armees ei ole muud –
litsid, pätid, joodikud.
Tööd ei tee, nad joovad vaid,
söövad võõraid maasikaid.

R: Aga meil on ju hästi vinge laev,
hästi vinge laev, hästi vinge laev.
Linnu tampida pole mingi vaev,
pole mingi vaev, pole mingi vaev.

Madin algas, sõitsime
Mustal merel Maosaarele.
“Anna alla, jopski loll!” –
nahhui saatis meid hoholl.

R: Aga meil on …

Saare viimaks võitsime
merel ringi sõitsime.
Ülbasime – näh hoholl,
ise läks nüüd nahhui, loll.

R: Aga meil on…

Öösel ühest lahti leil –
paar rakette persses meil.
Õhutõrjega on nuss –
jupid läinud, kahur kuss.

R: Persses on nüüd me hästi vinge laev,
hästi vinge laev, hästi vinge laev.
Allveelaevaks sai kõik me töö ja vaev,
kõik me töö ja vaev, kõik me töö ja vaev.

/ Slava Ukraini! /

Nüüd on siis paberitel allkirjad all, Kakk on pool sammu redelitpidi kõrgemale roninud ja on TTÜ tenuuriväline õpperaja kaasprofessor (paksult ametlik nimi on “infoühiskonna ja küberkultuuri kaasprofessor”), üks kaheksast esimesest selle kategooria õppejõust ülikoolis.  Protsess läks käima möödunud sügisel ning jõudis märtsi algusega lõpule.

See  peaks olema sedasorti ametikoht, mida “professor” on tegelikult ülikoolis alati tähendanud – ülemise otsa õppejõud, mitte teadlane (ehkki teadust tuleb sel tasandil muidugi ka teha). Muidu oli viimase kümnendi jooksul pea kõikjal probleemiks see, et ülemistele akadeemilistele tasemetele jõudmine tähendas teadust ja rahaotsimist ning “õpetamiskallakuga” inimeste praktiline karjäärilagi vajus üha madalamale (hea näide oli dotsendikohtade ärakaotamine – väga suur osa nendest inimestest lükati sisuliselt pool sammu allapoole, vanemlektoriteks).

Seega laiemas vaates on see süsteem samm õiges suunas (natuke õnnestus ehk ka endal seda nügida aidata). Projektitööd ja teadust vaadatakse ka, aga peamine rõhuasetus on õppetöö ja selle edasiarendamine ülikoolis.

Aga tegelikult…. tähendab “kaasprofessor” professorit, kellel aeg-ajalt kaane pealt ära lööb. 😀

Täna istus Kakk tööl enda kabinetis, kui ukse taha ilmus üks kahtlane külaline. Nägi välja selline.

Pulgajukut juhtis kolleeg Siim, kes tegeles meile esialgu laenuks antud aparaadi testimisega. Kui aga kõik plaanipäraselt läheb, saame enda uue teadusprojekti raames mõned pulgajukud ka päriselt kolledžisse ning tulevikus neid eri moel katsetada (näiteks raskete puuetega inimeste “virtuaalkehadena” või ka lihtsalt mõne olude sunnil eemalviibija aitamiseks). Eile sain ka ise kolledži suures auditooriumis pulgajuku juhtimist proovida, täitsa lihtne on.

Praegune Double 3 pulgajuku näeb seega välja nagu pulga otsa pandud tahvelarvuti (näitab operaatori näopilti ja edastab kõnet), mille all on kahe rattaga tasakaaluliikur (nagu need, millega mõned segased sellid tänaval sõidavad, ainult veidi väiksem). Pulga pikkust saab muuta jämedalt istuja näokõrgusest püstiseisja kõrguseni. Käsi ehk manipulaatoreid sel aparaadil aga ei ole.

Täitsa põnev asi, tasub edasi uurida küll.

Investor Märten Kress on maha saanud vist ühe parima artikliga, mida Eestis investeerimise teemadel seni loetud on.  “Eneseteostus, hea tervis ja head suhted” – ikka üsna täppi pandud.

Paar mõtet siia juurde:

* Need kolm eespoolmainitud punkti kõlavad tegelikult väga sarnaselt Linuse seadusega (täpsemalt selle teise sõnastusega) – ja ka Wozniaki valemiga. Kõik need on omakorda Maslow’ püramiidi tuletised.
* Kirjutaja on pihta saanud olulisele momendile – loeb mitte üksnes lõppsiht, vaid ka teekond (ise sain selle selgeks juba enne investeerima asumist, traditsiooniliste võitluskunstide kaudu).  See “sa oled juba võitnud” on suurepäraselt esitatud.
* Eneseteostuse osas tooks juurde veel küsimuse: mida head selle rahaga tehakse. Huvitaval kombel on päris paljud tõeliselt jõukad inimesed sellele pihta saanud ja tegelevad lisaks ärile ka heategevusega. Ja see ei tohiks olla lihtsalt mainekujundus, vaid midagi sinnapoole.
* Mõelda võiks ka selle üle, mis saab siis, kui meie aeg täis saab.  Üks tuttav ütles hiljaaegu “Surilinal taskuid ei ole” – tõsi, see oli öeldud tagamõttega, et igasugune mammonakogumine on kahtlane äri. Aga põhimõtteliselt on see väga hea punkt ja tasuks mõelda, mismoodi jätta endast jälg maha nii, et meie kogutu võiks ka peale meid midagi kasulikku teha.

Aga kokkuvõttes ikka “väga viis” kirjutis. Muuhulgas ehk aitab see natuke ümber veenda neid, kelle jaoks raha on ikka veel aprioorselt Paha Asi ning igasugused äriinimesed ja investorid kõik puha pätid, kaabakad ja vargad (olgem ausad, kunagi kaldusin ise kah sinnakanti). 🙂

Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?

Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).

Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.