Projekt Brendan

09.08.2020

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.

Kelle diktatuur?

05.08.2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Veidi parem

13.07.2020

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Läpakauuendus

10.07.2020

Täna hommikul andis läpakas Mint 19 teada, et ametlik uuendus 20 peale on saadaval. Riskisin ja proovisin kohe ära teha (enne tegin Timeshiftiga igaks juhuks süsteemitõmmise ka, juhuks kui midagi metsa läheb).

Võttis aega ligi tunni, aga siiani tundub küll, et kõik sõitis nagu mööda raudteed – täpselt etteantud suunas. Kaku põhiläpakas on pealegi mõnevõrra ebastandardse tarkvaravalikuga – mõned kohalikud serverid on peal, töölaud on Compizi ja Cairo-Dockiga. Kõik uuenes kenasti – seni ainus märgatud pisiasi on Compizi aknavahetaja (Ring Switcher), mille uuendus välja lülitas, aga piisas sätestest uuesti sisselülitamisest. Huvitav, et samas jäi Compizi “keerlev kuubik” ehk töölauavahetaja tööle.

Esialgse pildi järgi tuleb Minti tegijatele kõva kompliment teha.

Oberblenderführer 2020

04.07.2020

Miskipärast kulus sel aastal maasikavaru aeglasemalt ning uue hooaja kätte jõudes avastasin, et päris mitu potti on veel sügavkülmas alles. Aga et uued marjad on juba mõistliku hinnaga saadaval, siis toimus taas hirmus undamine ja nõidumine ning nüüd on külmik uuesti täis. 🙂 Millalgi hiljem võiks mõned vaarikad-sõstrad ka juurde panna, aga smuutide üks põhilisand on jälle olemas.

Mõistuse hääl

04.07.2020

Iff presidendiks!

Ümber järve

25.06.2020

Linnatagused karuahtrirännakud jätkusid täna Männiku taga.

Männiku-Saku rattateed pidi on uhatud palju, aga sinna teisele poole pole väga sattunud. Täna siis tuhnisin natuke kaardil ning panin siis rattaga ajama. Esmalt Valdeku kaudu Liiva jaama, sealt üle raudtee (ka seni käimata kant), Liiva kalmistu tagumisse nurka (kus osutus olema täiesti puhas vene surnuaed) ja viimaks Viljandi maanteele.

Maanteed pidi uhada (eriti tipptunni kandis) polnud eriti mugav ning varsti keerasin jälle huupi ühele metsateele. Sellist kuumaastikku, nagu see kilomeeter seal, ei näe iga päev – sealt ei lähe vist isegi kehvem maastur naljalt üle… Aga rahulikult ronides pääses rattaga läbi. Viimaks oli ees lai kruusatee ja teisel pool väga ilus järvevaade.

Ronisin siis ühele poolsaarele ja puhkasin seal veidi jalgu. Fantastiliselt ilus koht otse Tallinna ääres, meenutas Viljandi järve või Tamulat – sillerdav (ja puhas!) vesi, pardid ujuvad siin-seal. Tõsi, puhkajaid oli ka sinna jõudnud ning paaris kohas oli korilaste läbu maha jäetud. Pärast kaardilt vaatasin, olin Raku järve idakaldal.

Kallast pidi sõites jõudsin esmalt tööstusrajooni ja siis sealt keerutades Valdeku tänavale välja. Sealt oli juba tuttav tee koju. Kokku tuli pea täpselt 20 km.

Ennäe imet

11.06.2020

Kollinäitusi (kus näidatakse seda vahvat, lahke loomuga koeratõugu) on vist siinmail enne ka nähtud. Eile aga räägiti, et keegi hakkaja inimene olla ühe suure hoone juures hoopiski lollinäituse korraldanud.

Vaatamiseks olid kohale toodud peamiselt harilikud lollid (Stultus vulgaris), aga esines ka erakonna- ehk poliitlolle (S. ideologicus) ning Facebooki-lolle (S. zuckerbergi). Idee kasutada hoidmiskohana sõiduautosid oli teravmeelne ning koroonaviiruse tingimustes ka täiesti adekvaatne – kahjuks aga ei suudetud uksi piisavalt hästi sulgeda ning mõned näidatavatest pääsesid ikkagi välja. Õnneks aga käitusid nad suhteliselt rahumeelselt, vaid mõni rohkem stressis eksemplar tegi möödakäijate poole koledat häält. Autodesse jäänud seevastu püüdsid end varjata igasuguste esemete taha.

Tõenäoliselt ei jää see esimene üritus aga viimaseks ning lolle näeb ka teistes Eesti linnades.

Ohoh!

27.05.2020

Leidsin ERR-ist sellise intervjuu.  Ei hakka seekord arvama midagi jututeema või intervjueeritava kohta, aga tuleb täitsa ausalt kiita intervjueerijat – täitsa asine. Ajakirjandus, mitte ideoloogiatöö – nii et saab ikka küll, kui väga tahta.

Samas näiteks Postimees ei taha endiselt.

APDEIT 28.05: Paraku näib, et tegu oli üksikjuhtumiga – siin on taas üks, hm, tavalises kvaliteedis asi.

Kes seda sööb?

21.05.2020

Eile käisin üle mõne aja kolledžis kohal. 5. korruse köögi külmikus avanes selline pilt:
Whiskas külmkapis

Tekkis küsimus, et kas a) oleme uue karvase kolleegi saanud (kohata ei õnnestunud) või b) keegi senistest kolleegidest tarvitab üllatavaid toiduaineid. Viimasel juhul oleks asjakohane hoiatav tsitaat Martin Riggsilt (“Surmarelv 3”), kes tarbis koerakrõbuskeid:

Martin: I’m only smoking to take my mind off my dog biscuit problem.
Roger: What dog biscuit problem?
Martin: Well, I been chasing more cars lately and uh, y’know, when I try and lick my balls I keep falling off the couch.

Kui nüüd selgub, et keegi kemmergus liiva laiali loobib või köögist surnud hiiri hakkab leidma, siis võib sama probleem olla.