Jora

Millalgi mõne aja eest andis kolledži pealik Kalle teada, et Kakk esitati lisaks teaduskonna parima õppejõu konkursile ka üleriigilisele, mis tipneb suure haridusgalaga sügisel õpetajate päeval. Mõne nädala eest tuli kutse haridusministri vastuvõtule ning täna anti Teletorni juures lill ja paberkott raamatutega. Nüüd olen üks kolmest aasta õppejõu nominendist, lõplik valik tehakse 5. oktoobril.

Näis, kuidas läheb. Head meelt teeb muidugi –  nagu juba öeldud, ju on midagi õnnestunud õigesti teha.

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

Seda uudist oleks tahtnud Eestis näha millalgi eelmise sajandi lõpuaastatel või sajandivahetuse paiku.

Alates magistratuurist (ca 1993) kuni 2002. aastani oli see ju põhiline tegevus- ja uurimisvaldkond, üritasime TTÜ juures vastavat laborit/keskust püsti ajada (kui kedagi huvitab, siis üks lühike kroonikajupp on siin). Magistri- ja ka doktoritöö sai nendel teemadel kirjutatud. Ja tagantjärele oleks ehk ka Eesti riigil praegu lihtsam, kui oleks olemas üks juba sissetöötatud teadmuskeskus tehnoloogilise ligipääsetavuse valdkonnas. Paraku – oleks, oleks…

Tolle eespoolviidatud uudise sarnaseid uuringuid tehtud ja vastavaid signaale antud sai tollal korduvalt (sh oli täiesti ligipääsmatu TTÜ enda veebileht ja kogu selle aja massimeedia), kuid jäime täiesti hüüdjaks hääleks kõrbes.

Aga hea vähemalt, et asi liigub ja tänastel puuetega arvutikasutajatel on elu ehk jupi maad kergem kui tollal.

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

Seekord jäi ise kohale minemata – õppeaasta väsimus oli veel liialt sees. Sai kaks päeva telekast vaadatud.

Enne seda räägiti igasugust. Valimistsirkus ja mõned asjad veel suutsid usu sellesse üritusse kergelt kõikuma lüüa. Aga just lõppenud teleülekanne andis õnneks edasi üsna selge sõnumi: eestlased tahavad siin, sellel maalapil, ajaloo kiuste ikka veel alles jääda. Ning lauluväljakutäis rahvuslippe näitas ilmekalt, kuhu võivad igasugused “rukkilillepurust” sonijad ja muud sedasorti pooletoobised minna.  Rahva näod rääkisid väga palju.

Loodetavasti aitab see positiivne laeng ka järgnevatele eri ilmakaartest laekuvatele lollustele vastu seista.

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).

Eelmine kord imestasin, et selle härrasmehe eelmine kirjutis ERRis ära avaldati. Tuleb veel kord imestada.

Põhjalik ja hea materjal ning kõvasti viiteid asjadele, mida tänastel Eesti ajakirjanikel oleks kohutavalt kasulik lugeda, aga mida nad paraku mitte kunagi ei loe.  Kuni sellised asjad Eesti meedias ilmuda saavad, ei ole kõik veel kadunud. Eraldi tuleks tunnustada muhedaid ütlemisi (“Suur Prantsuse Hullus” on üsna ilus iseloomustus tolle pöörase sündmuse kohta, “Urr teab mida” on ka hea).  Kui midagi üldse ekstra välja tuua, siis on see vajadus hakata ühte ja mõistuspärast keelt tarvitama – kuni osad inimesed uuskeelt pruugivad, ei tule lõhede lappimisest ühiskonnas midagi välja.

Selline lugu? ERR-is?

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.