Halestormist sai siin Joras mõne aja eest kirjutatud, kui nende plaadid ITSPEA töödelugemise taustal läbi kuulasin. Videoid on ka nähtud üksjagu ning nagu ka Wikipedia artiklis on mainitud, on nad väga usinad kontsertesinejad. Ning nüüd olid nad Tallinnas.
Helitehases ei olnudki varem käinud – üldmulje oli suht sarnane sellega, kui 2015. aastal sai käidud Rock Cafés Europe’it kuulamas. Piletiostmisel tundus kummaline, et VIP-pilet oli vaid 5 eurot tavalisest kallim – kas tõesti ei saada publikut kokku? Õnneks täna kohale minnes selgus, et mure oli asjatu: rahvast oli kohal kõvasti ja õnneks oli kohale tulnud paremat sorti “karvane” rokirahvas, kes tuli bändi ja muusika, mitte tinunni pärast.
Algus oli akustiline, bass ja trummid tegid esimest korda häält vist 4.-5. loos – aga nagu siin juba korra öeldud, see bänd on hea ka ilma juhtmeta. Joe Hottinger suudab ühtviisi hästi toime tulla nii akustilise kitarri kui hiljem ka Gibson SG ja Flying V-ga. Lzzy mängis enda “kaubamärki” ehk Gibson Explorerit (eri värvikombinatsioonides) ja vahepeal ka elektriklaverit (“Break In” oli eriti kena just kammerlikumas variandis), aga tema põhiinstrument on muidugi hääl. Midagi pole öelda, aastal 2025 on Elizabeth Mae “Lzzy” Hale ilmselt maailma parim naisrokklaulja.
Sealt alguse otsast oli üsna kõnekas näide omaaegse Skid Row hiti “I Remember You” kaver – oligi vaja ainult Lzzy häält ja Joe naturaalkitarri (ja seda hoolimata sellest, et originaali esitas nii kõva laulja kui Sebastian Bach).
Teine pool esimest ja terve teine sett oli seevastu hirmus andmine (kohati leidis väga head tõestust ka aksioom “raskerokk saadakse, kui läbi hirmsa võimendipargi bluusi mängida”) – kuid mütsi tuleb kergitada ka helimehe poole, kogu see traat oli väga paigas saundiga. Lõpus tulid ära ka kuulsamad lood (kontserdi põhirepertuaar tunduski olevat pärit ilmselt nende parimalt albumilt “The Strange Case of…” 2012. aastast) – “Freak Like Me”, “Daughters of Darkness”, siis enne lõppu “Love Bites (So Do I)” ning viimaks lisaloona ka “Here’s to Us”. Kõrval usinasti terve seti näppu visanud habemik röökis siis ka tolle tell ‘em go fuck themselves’i täiega kaasa. 🙂
Vägev värk oli.