Jora

Selline lugu? ERR-is?

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.

… on tänasega avatud.  Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.

Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.

“Tõuske üles! Tallinn põleb! Siukest kino pole näinud veel!”, laulsid püstiaetud juustega sellid omal ajal.

Istuval peaministril küll kukeharja pole, aga kino on tänase õhtuga saanud juba rohkem kui rubla eest. Juba paljalt mõte sellest, et Keskerakond hakkab valitsust tegema koos Isamaa ja EKREga ning Eesti ei saagi esimest naispeaministrit, on ajanud terve massimeedia täiega pöördesse. “Rahvusringhäälingu” AK uudised sarnanesid Edgari-aegse Tallinna TV omadega ning mitmetel meediahelbekestel on nähtavasti karu kõikvõimalike päästikute peale astunud. Vähemalt näevad nüüd ehk rohkemad inimesed ära, kui mäda see kupatus ikkagi oli.

Kui see koalitsioon tõepoolest tekkima peaks, siis on taas tegu Forresti kuulsa kommikarbiga. Või ameerika mägedega. Aga pole ka võimatu, et asjast asja saab.  Ent läheb nii või naa, väike positiivne efekt on juba saavutatud.

Järgmiseks lauluks tuleks aga võtta Volgi “Aru pähe!”. Nimed on 2007. aastaga võrreldes küll muutunud, aga point on endine.

Väga ilus mõttearendus Maarja Vainolt märtsipommitamise aastapäevaks (Huikajaid tasub üldse lugeda). Sisemiste vigastuste metafoor on väga täppi ning ka lõppjäreldus on aktuaalne (ka lõppenud valimiste ja käimasoleva koalitsioonitsirkuse kontekstis).

Selle viimase kohta veel – Postimehe kommentaariumis (mis on iroonilisel kombel sageli märksa tervemõistuslikum kui artiklid ise – enamasti kipub vastupidi olema) leidus ka üsna geniaalne termin selles lehes enne valimisi toimunud propagandalaviini kohta:  “hussariaad”. Ilmselt tuleks ka seda lugeda “sisemiste vigastuste” alla…

Seekordsed valimised said ühele poole. Mis siis toimus?

* Strateegilises plaanis suurt muutust ei ole (ja eesti rahvas jääb pikemas vaates endiselt ohuseisundisse), taktikalises plaanis aga tuli pigem isegi positiivne tulemus.
* Valitsuse moodustamine tuleb huvitav.  Valiku KE vs RE puhul eelistaks erakonnana neist kahest pigem RE-d, aga samas peaministrina pigem juba Ratast Kallasele (skaalal “oskused ja võimekus versus ego ja ambitsioonid”). Samas, nagu juba öeldud, on tegu paraja nukuteatriga (kaks nukku, kaks kätt, üks näitleja). Märkusena: kumbki erakond pole kunagi siitpoolt häält saanud ega saa ilmselt ka edaspidi.
* EKRE sai tugeva mandaadi – nüüd sõltub juba neist endist, kas nad suudavad eelmise perioodi latti hoida (eelmise Riigikogu selgelt kõige nähtavam erakond kohtade arvu arvestades) või saab neist järgmise perioodiga  Res Publica 2.0. Õnneks on neil sel korral pink tugevalt pikem ja kohatise odava lahmimise aeg võiks läbi saada.
* Isamaale otsustati uus võimalus anda. Nüüd sõltub samamoodi neist endist, kumb tiib sealt peale jääb. Kui aga lastakse uues valitsuses oravatel endale kott pähe tõmmata, siis järgmist võimalust ei pruugi enam tulla.
* Parim asi neil valimistel oli internatsidest globaalsotside väljajäämine (eriti meeldis see, et Postimehe häbematu otseseks propagandaleheks keeramine end ära ei tasunud) ja tavasotside nõrk tulemus. Ehk leiavad E200 niiditõmbajad järgmiseks korraks natuke sümpaatsema ja mitte nii selgelt eestivaenuliku juhtfiguuri (lisaks võiks mitte nii karjuvalt mööda projektinime kasutada).
* Mitmekesisuse aspektis oleks  ehk olnud hea Roheliste ja/või VE sissesaamine. Samas ei oleks nad ilmselt kumbki suurt midagi peale kummitembeldamise teinud.
* Tulemus on päris suur up yours eesti peavoolumeedia suunas. Seda nii valdava naiivpunase maailmavaate, kosmilises kaliibris enesehinnangu, ebaausate võtete kui ka (pehmelt öeldes) ruuliva rumaluse eest.

Ja veel – tänase päeva uudiseid ja inimestega (eriti idavirulastega) tehtud intervjuusid kuulates hakkas üha selgemini tunduma, et lisaks arvutijuhilubadele peaks ka valimistel hääletamine olema koolituse ja eksamite taga nagu autojuhtimine.  OK, kohalikel valimistel võiks asi vaba olla, aga Riigikogu ja EP valimistel peaks isik näitama, et ta jagab valimissüsteemist ja riigi toimimisest natukene rohkem kui siga allveelaevast.

APDEIT järgmisel õhtul: läbipõrunud sotsid otsisid kogu järgmise päeva põhjusi – küll oli süüdi “üldine poliitiline trend”, küll üks õnnetu plagiaator. Soovitaks neile järgmist meditatsiooni: “Rändepakt… Alkoholiaktsiis… Kooseluseadus… Rail Baltic… Tsurr!”. Korrata, kuni hakkab kohale jõudma. Sobib profülaktikana hästi ka oravatele, et järgmistel valimistel mitte praegust sotside fiaskot korrata.

Wikipedia on aeg-ajalt ikka päris kasulik. Lõin ajaviiteks esilehe lahti, kus mainiti ka hiljuti lahkunud inimesi. Sealt leidsin ühe auväärses eas läinud saksa juristi ja tema sõnastatud Böckenförde dilemma. Veel mõned sammud edasi aga jõudsin vaikusespiraali teooriani meedia kohta. Mõlemad näivad tänases Eestis (ja teine eriti sotsiaalmeedias) üsna ajakohased – tasub raamatutest edasi uurida.

Kakk ostis enda mobla, Samsung Galaxy S5, peaaegu viis aastat tagasi (augustis 2014). Ehkki ei ole endiselt “lutsukivide” fänn ja eelistaks korralikku täis-QWERTYga nutikat (tõsiselt kahju, et Nokia kommunikaatorid on ajalukku jäänud), on S5 teeninud korralikult. Isegi paljukirutud laadimisava katet ei ole õnnestunud ära murda (ptüiptüiptüi).

Aga kui kasutaks sama süsteemi, mis tal poest ostes peal oli, oleks ilmselt paras “jabadabaduu” ehk keskmine kiviaeg. Wikipedia artikli väitel tuli see telefon välja Android 4.4-ga ja sai viimase värskenduse 6.0.1 peale kevadel 2016. Ilmselt nad kõige koledamaid turvaauke ehk lapivad, aga muidu oleks nii pikk kasutus ilmselt turvarisk (mine võta kinni, kas see on tootjate teadlik taktika või ei).

Õnneks ei kasuta juba ammu sama süsteemi. Alguses oli seal mõnda aega CyanogenMod, hiljem tulid LineageOS-i versioonid 14 ja 15 (nendest paigaldamistest on siin varem kirjutatud).  Täna sai siis märtsikuu alguse puhul uuendatud telefon LineageOS 16 peale, mis on Android 9 analoog. Sellekohasest juhendist piisas täielikult (Kaku S5 G900F kasutab klte varianti).

Näis, kui kaua siis aparaat veel vastu peab ja kas enne lõpeb tarkvara tugi ära või läheb mobla katki. 🙂

Täna hommikul anti Mektorys Kakule punt lilli ja tahvel kirjaga “Aasta õppejõud”. See oli siiski vaid teaduskonna tasemel ja sisuliselt üks kümnest – igast struktuuriüksusest valiti kaks. Aga ka kolledži kahe parema hulgas olla pole väike asi, arvestades heade õppejõudude suurt arvu. Nii et midagi on vist õnnestunud juba pikemat aega õigesti teha. 🙂

Enda ühest lemmikbändist, “Šveitsi Aerosmithist” Gotthardist on siin juba kirjutatud. Ka sellest, et selle esimene laulja Steve Lee 2010. aastal õnnetul kombel surma sai ja Nic Maeder asemele võeti.  Kuigi viimane on üsna korralik rokklaulja, jäeti pikkamööda mitmed omaaegsed hittlood repertuaarist välja – võimalik, et uus solist ei vedanud neid (enamasti kõrgete pikkade nootidega) lugusid välja.

Eelmisel aastal tegi bändi esikitarrist Leo Leoni (kes enamasti koos Steve Leega ka nende lugude kaasautor oli) kõrvalprojekti nimega Coreleoni (algsest bändist võeti kampa ka trummar Hena Habegger).  Lauljaks kutsuti tšiillane Ronnie Romero – vähemalt Kakule tundus esmakordsel kuulamisel küll, nagu oleks Steve tagasi tulnud. Äkki pani algne bänd uue laulja valimisel natuke puusse?

Näitena üks Kaku lemmikuid Gotthardi lugude seast, “Let It Be”. Uskumatult sarnane “vana hea” Gotthardiga, lihtsalt saund on ajaga natuke teravamaks läinud. Väga hea video veel sinna otsa.