Muusikaelamus: Miljoonasade 30 aastat hiljem Tallinnas

07.10.2018

Nagu juba Toto juures mainitud sai, on selles vanuses bändid kas väga head või väga halvad. Kui tuli uudis, et üks kunagine lemmik soome bändide seas (olgem ausad, suur osa tollasest suomirokki’st oli üsna haige sonimine – aga oli mitmeid häid erandeid) jälle Tallinna tuleb, oli arvamist taas mitutpidi. Selge nostalgialaks ju, aga mis häält nad teevad? Seda enam, et Rock Cafe viimane elamus oli Europe. Aga noh, tsekkame.

Algus venis. Uksest sisselaskmine (algusaeg oli pandud nii ümmarguselt, et ei saanud aru, kas see tähendab sisselaskmise või kontserdi algust) ja hiljem ka eeskava. Alguses oli ette nähtud 30 aasta taguse kontserdi näitamine, aga keegi kasutas arvutis Windowsi ja võis arvata, mida see ühel hetkel tegi… Teine katse siiski õnnestus. Siis meenutas Urmas Vadi üsna lahedal moel kogemata trehvamist solist Heikki Saloga. Ja siis hakkas asi peale.

Esimene sett algas üsna rahulikult, aga suht algusest oli selge, et need sellid tagasi Tallinna jooma ja mütsiga lööma küll ei tulnud. Väga hea heli, ühtlaselt tasemel bänd ja mis peamine, 60-aastane Heikki Salo ei suutnud kogu kontserdi vältel vist ühtegi möödaläinud nooti tekitada. Paralleelidena meenutas Salo hääle poolest eriti alguses äravahetamiseni Jaagup Kreemi (kes oli ise kontserdil ka kohal) ning laulva jutustaja stiililt Lauri Saatpalu, teine huvitav sarnasus oli kitarrist Matti Nurro ja Bryan Adamsi kitarrimängija Keith Scotti vahel (välimus, mängustiil ja ka sarnane Fender Strat).

Aga häid lugusid tuli palju. Gagarini-lugu oli põhiosas tagant kolmas, lõpetas “Marraskuu”. Endale aga meeldisid ehk enim “Sähköinen Rouva Maa” (siin tekkis võrdlusmoment eestimaise Fixiga), “Rokkarin luu” (siin tuli Nurro kitarripartii juures meelde “Under the Bridge” ja veel mõned kuulsad lood) tagant teine lugu, kergelt kummituslik “Olkinainen” ja teine lisalugu “Kuu”. Ent igal juhul oli tegu äärmiselt hea live-esinejaga, kellelt siinsed muusikud võiks üksjagu õppust võtta.

Õnneks oli taipu teise seti keskel lava ette minna. Seal elas publik ikka tõsiselt kaasa ja seda heas mõttes. Enamik olid soomlased, eestlastest olid peamiselt esindatud nostalgiapõlvkonna inimesed. Viimasest on kahju, kuna kokkuvõttes oli tegu ühe parema siinkirjutaja nähtud saalikontserdiga. Ja ehkki paar kännissä kutti tuias ka ringi, oli seltskond üldiselt väga viisakas – muusika oli lihtsalt piisavalt hea, et tinapanemine tahaplaanile jääks.

Hakkab koju tulema?

03.10.2018

Pole siin vahepeal tükk aega kirjutanud – osalt kiire aja tõttu (Sotsiaalmanipulatsiooni kursus läks käima ja TTÜ – vabandust, TalTechi – üleülikooliline DigiTarkus tuleb paari nädala pärast), osalt aga ka seepärast, et mõnestki asjast tasub praeguse ühiskondliku fooni tõttu (Hando Runneli geniaalse väljendi järgi rumalate inimeste esiletükkimise aeg) mitte avalikult kirjutada.

Aeg-ajalt siiski annab lootust. Kasvõi praegune Õpetajate Lehe artikkel Peep Leppikult. Täiendaks veel, et lisaks kuritegevusele võis ette näha ka rumalate, ülitundlike, paduideoloogiliste ja pretensioonikate “helbekeste” tulekut (tegelikult on imeväärne pigem see, kui paljud noored inimesed on kõigest sellest hoolimata ikkagi asisteks kasvanud!) – pedagoogiline arulagedus koolides on väldanud juba mõnda aega (ja hilisemal ajal täienenud veel terve rea ideoloogilste debiilsustega). Kui aga nüüd hakkab aru pähe tagasi tulema, ei ole veel kõik kadunud.

Muusikaelamus: A-ha, “Electric Summer”

20.07.2018

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

LineageOS 15

10.07.2018

LineageOS on olnud Kaku Samsungi moblas Androidi asemel juba mitu head aastat. Uuendamine on toimunud iganädalaselt – tuli laadida alla ca 320MB pakk (suure mahu tõttu tasub seda mõnes WiFi-levialas toimetada), restartida, teha paar klõpsu ja restartida uuesti.

Lineage sai Android 8.1 analoogi versioon 15 valmis juba mõne aja eest, aga alles täna saabus teade, et ka Galaxy 5 jaoks on see saadaval. Suure uuendusena see aga automaatselt peale ei tulnud.

Seega tuli võtta ette see õpetus ja natuke näppida (paigaldasin recovery kaudu mälukaardilt). Esialgu aga otsustas seade virisema hakata – ei saanud aru, et peale soovib minna tõepoolest õige versioon tarkvarast. Viimaks aitas üks teine õpetus (selle sinisega märgitud ploki viskasin sealt failist lihtsalt välja).

Muus osas läks aga kõik libedalt. Telefon näeb nüüd natuke uhkem välja. 🙂

Ostsin kommi

03.07.2018

… ja leidsin sellise paki.

Shit Happens -kummikommid

Vahva värk, seda sobiks ideaalselt müüa Riigikogu puhvetis.

Päeva tsitaat

29.06.2018

Seekord LHV foorumist (juba mõni nädal vana, aga varem ei sattunud peale). Keegi kodanik Ikaldus:

“Excel, excel, excel” ütles Lenin, kui plaanimajandus p***e läks!

Oberblenderführer

26.06.2018

Uhh… Üle seitsme kilo maasikaid (peaaegu kaks kasti) ruumi kokkuhoiu mõttes puruks häkitud (natukese suhkruga)  ja sügavkülma topitud.

Andis päris pikalt blenderiga maadelda ja hirmsaid hääli tekitada. Nüüd aga peaks hommikuse smuuti üks hädavajalik komponent tükiks ajaks olemas olema.

Viva Las Vegas

06.06.2018

Viie aasta eest käisime koos tollase doktorandi Birgyga HCI Internationali konverentsil Las Vegases. Oli põnev reis, päevikut on siiani huvitav sirvida. Elasime Las Vegas Stripil ühes väiksemas hotellis, kohe kõrval olid aga Mirage, The Forum, Caesars Palace ja teised kuulsused. Ent kuhu iganes sisse läksid, võttis esmalt vastu mingi räme pahnuss (pardon). Nagu oleks friikartuleid tehtud – aga seal oli mingi senitundmatu magusavõitu komponent juures. Lõpuks ei saanudki teada, mis seal haises.

Täna hakkasin kodus üle mõne aja kartuleid praadima. Tavapärane toiduõli oli otsas, võtsin riiulilt maapähkliõli. Et aga kõrval mängis telekas, sai seda kiigates kartulid natuke (õnneks ainult natuke) kärssama lastud.  Ja ennäe imet – oligi omaenda kodus hetkeks olemas jupike Las Vegast, mõistatuslik pahnuss oligi kõrbema lastud maapähkliõli. Õnneks aitas ventilaator Caesars Palace’i ja Mirage’i peagi koju tagasi saata. 🙂

Superstaar 2018

03.06.2018

Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.

Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…

Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.

Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.

Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.

Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂

E-õppest ja videomaaniast

25.05.2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).