Täditütar Kärt, kes koos mehega mõlemad kõvad tsiklikunnid on, rääkis juba ammu, et võiks kusagile koos kärutada. Nüüd taasiseseisvuspäeva eel õnnestuski – tõsi, algne plaan tuli lühemaks teha, kuna täna kaitses üks kolleeg kolledžis doktorit ja tuli kohal olla. Aga idee sõita teise tädi ja tolle tütre juurde Varblasse õnnestus kahepäevase reisina siiski ära realiseerida. Tegelikult oli sel hooajal juba teine pikem ots – vahepeal õnnestus korra ka Peipsi äärde sõita, aga see jäi seekord siia kirja panemata.
Kolmapäeva hommikul kodust välja, Pääskülast paak täis, Maksikast natuke nosimist kaasa (kraam mahtus kenasti Kullionu taskutesse ära) ja Virtsu maanteele. Igaks juhuks uuesti natuke paaki Lihula Olerexis (tegelikult ei olnudki väga vaja) ja siis juba Varbla poole. Selgus, et seal sai viimati käidud ikka päris hulga aastate eest ja nii tuli telefon igaks juhuks paagi peale panna. Üldiselt läks ladusalt, ainult viimasest teeotsast suutsin esimese soojaga mööda sõita.
Sugulaste kokkusaamine oli vahva nagu ikka. Tegime kohe maja ees pilti ka (üks kommentaar oli selline, nagu pildi all).
“Badasses!” (Kakk, Erki ja Kärt)
Pärast tegi peretütar Pipi meile autoga kohalikel maadel ekskursiooni – nägime minihobuseid (koos veel minimate varssadega) ja teisalt ka ühe kohaliku rikkuri donaldtrumpilikke vaimusünnitisi (sh lubatust kõvasti kõrgemaks ehitatud tuulikuid ja koonduslaagrit meenutavat uusarendust otse mererannas). Õhtul sai päris pikalt laua ääres jutustatud.
Erki pidi koju sõitma juba samal päeval, meie Kärdiga läksime koduteele järgmisel hilishommikul ja käisime enne koos Audru kirikut vaatamas.
One Way
Siis läksime laiali, käisin korra Pärnus ühes kohas külas (sellega õnnestus suurem vihmasahmakas ära hoida), võtsin paagi jälle täis ja põrutasin kodu poole. Seekord keerasin Pärnu-Rakvere maanteele ja tulin teispool Tootsit uuesti tollele samale Järvakandi-Raikküla teele, mida mööda üle-eelmisel sügisel sõitsin – sitta kanti sitta seekord seal ei olnudki. Küll aga oli tee ääres viit “Kullimaa”. Kullionu täitsa rõõmustas, aga ilmselt kõige lõbusam oleks seal soomlastel…
Ees paistis suur äikesepilv – keerasin peale Raplat Kohilasse ja sealt Hagerisse. Oleks Kernuni sõitnud, siis ehk olekski pääsenud – aga läksin Kiisa peale ja enne toda tuli… no ikka korralikult. Veerand tundi dušši leotas püksid ja saapad läbi, tagi pidas õnneks vastu. Lõpus enne Tallinnat läks aga ilm jälle ilusaks, seega kokkuvõttes vedas ilmaga üsna hästi.
Aitüma sugulastele seltsi ja vastuvõtu eest!
