Varblas

Täditütar Kärt, kes koos mehega mõlemad kõvad tsiklikunnid on, rääkis juba ammu, et võiks kusagile koos kärutada. Nüüd taasiseseisvuspäeva eel õnnestuski – tõsi, algne plaan tuli lühemaks teha, kuna täna kaitses üks kolleeg kolledžis doktorit ja tuli kohal olla. Aga idee sõita teise tädi ja tolle tütre juurde Varblasse õnnestus kahepäevase reisina siiski ära realiseerida. Tegelikult oli sel hooajal juba teine pikem ots – vahepeal õnnestus korra ka Peipsi äärde sõita, aga see jäi seekord siia kirja panemata.

Kolmapäeva hommikul kodust välja, Pääskülast paak täis, Maksikast natuke nosimist kaasa (kraam mahtus kenasti Kullionu taskutesse ära) ja Virtsu maanteele. Igaks juhuks uuesti natuke paaki Lihula Olerexis (tegelikult ei olnudki väga vaja) ja siis juba Varbla poole. Selgus, et seal sai viimati käidud ikka päris hulga aastate eest ja nii tuli telefon igaks juhuks paagi peale panna. Üldiselt läks ladusalt, ainult viimasest teeotsast suutsin esimese soojaga mööda sõita.

Sugulaste kokkusaamine oli vahva nagu ikka. Tegime kohe maja ees pilti ka (üks kommentaar oli selline, nagu pildi all).

Badasses in Varbla“Badasses!” (Kakk, Erki ja Kärt)

Pärast tegi peretütar Pipi meile autoga kohalikel maadel ekskursiooni – nägime minihobuseid (koos veel minimate varssadega) ja teisalt ka ühe kohaliku rikkuri donaldtrumpilikke vaimusünnitisi (sh lubatust kõvasti kõrgemaks ehitatud tuulikuid ja koonduslaagrit meenutavat uusarendust otse mererannas). Õhtul sai päris pikalt laua ääres jutustatud.

Erki pidi koju sõitma juba samal päeval, meie Kärdiga läksime koduteele järgmisel hilishommikul ja käisime enne koos Audru kirikut vaatamas.

One WayOne Way

Siis läksime laiali, käisin korra Pärnus ühes kohas külas (sellega õnnestus suurem vihmasahmakas ära hoida), võtsin paagi jälle täis ja põrutasin kodu poole. Seekord keerasin Pärnu-Rakvere maanteele ja tulin teispool Tootsit uuesti tollele samale Järvakandi-Raikküla teele, mida mööda üle-eelmisel sügisel sõitsin – sitta kanti sitta seekord seal ei olnudki. Küll aga oli tee ääres viit “Kullimaa”. Kullionu täitsa rõõmustas, aga ilmselt kõige lõbusam oleks seal soomlastel…

Ees paistis suur äikesepilv – keerasin peale Raplat Kohilasse ja sealt Hagerisse. Oleks Kernuni sõitnud, siis ehk olekski pääsenud – aga läksin Kiisa peale ja enne toda tuli… no ikka korralikult. Veerand tundi dušši leotas püksid ja saapad läbi, tagi pidas õnneks vastu. Lõpus enne Tallinnat läks aga ilm jälle ilusaks, seega kokkuvõttes vedas ilmaga üsna hästi.

Aitüma sugulastele seltsi ja vastuvõtu eest!

Oberblenderführer 2026

Jälle jõudis kätte undamise ja nõidumise aastaaeg. Sel korral natuke erilisemalt, kuna turule ei olnudki vaja minna – tädi Sirts oli tõsise lööktöö korras maasikaid kasvatanud ning varustas vist kogu suguseltsi ära.

Esmalt tõi ema sealt viiekilose ämbritäie ja kui see kahtlaselt kiiresti läbi blenderi käis ja Kakk “vist mahub veel…” pobises, tuli pea teine samasugune laar veel. Sügavkülmik on taas kord ääreni täis ja aastane smuutimaterjal olemas (eelmisest korrast on veel alles kaks väikest karpi, seega kogus täiesti klappis).

Suured tänud suguseltsile!

Atesteeritud

Esimene tööperiood kaanega professorina sai tänasega läbi. Mingil põhjusel toodi atesteerimine ettepoole, 5 aasta asemel jäi perioodi pikkuseks veidi üle nelja aasta ja kolme kuu.

Aga läks üllatavalt sujuvalt – perioodi jooksul lõpetanud doktorandi puudumine ei osutunud nii suureks probleemiks (ehk aitas ka 8 magistri- ja 53 bakalaureusetöö juhendamine, mis andis tublisti üle kahe korra üle normi – ja selle semestri 2+4 jäävad juba uude perioodi).

Nüüd on siis järgmine viisaastak ees. Eks näis, mida ülikool LLM-ide osas ette võtab – loodetavasti leitakse mingi variant, kuidas noorte lolliksjäämisele piir panna. Õnneks on esimesed lootustandvad signaalid sellest, et asi hakkab kohale jõudma, samuti olemas.

Kakkburger

Mõte burksi teha tuli kahest kohast korraga: esmalt lugesin “The Art of Manlinessist” (täitsa vahva lektüür ka muudel teemadel) Oklahoma sibulaburgeri retsepti, teiseks aga meenus see, kuidas omal ajal “Laula mu laulu” saates Jarek Kasar burksi tegi. Kahest kokku tuli järgmine süntees.

Kaussi läks
* pool kilo hakkliha
* üks muna
* peotäis seesamiseemneid
* oksake tilli, peterselli ja rohelist sibulat (sellist kolmest komplekti müüakse poes, väga hea lisand ka kodujuustule), peeneks hakitult
* sorts head oliiviõli ja teine palsamiäädikat
* sahmakas meresoola ja teine musta pipart

(Siit saab mingi kümmekond burksi, nii et jätkub kas pikemaks ajaks või suuremale seltskonnale.)

See kõik korralikult segamini ja natukeseks tõmbama. Siis koorisin kaks sibulat ja viilutasin hästi õhukeselt ära, viilutasin juurde ühe suurema hapukurgi ja natuke juustu.

Siis pann kuumaks, suure lusikaga tõsta sobivad hakklihajunnid pannile ning peoga peenestatud sibulat sinna otsa. Kui üks pool praetud, siis teisele poole panna juustuviil ja kraapida pannil sibul võimalikult sinna otsa kokku.

Saiaks kasutasin Schäri gluteenivaba ciabattat – pikuti pooleks ja röstrisse. Seejärel saiadele lusikatäis Dijoni sinepit laiali, paar hapukurgiviilu ning viimaks sibula ja juustuga hakklihaplänn sinna otsa.

Väga nämm asi on.

Uus lemmikbänd

(või noh, peaaegu)

Igatahes kaugel teispool maakera Lõuna-Austraalias on üks Darren Mullani nimeline sell hakanud mõne aja eest koos suure pundi sõpradega – nime Sing It Live all – tegema järele kõikvõimalikke roki- ja popiklassikuid Tina Turnerist Meat Loafi, U2, Blondie ja Van Halenini. Alguses väidetavalt enda koduses stuudios Tuubi lastuna, hiljem juba on hakatud ka väljas käima.

See projekt näitab mitut asja:
* andekaid inimesi on maailmas ikka väga palju,
* tänapäevane tehnoloogia on ikka võimas (lugude juures on detailselt üles loetud, mida seal tarvitatud on – ja videosalvestuseks on mitmel juhul kasutatud tavapärast “aifööni”) ning
* piisava tehnikaga varustatud ja sisemise motivatsiooniga (mitte papi kokkulükkamiseks, vaid lihtsalt otseses mõttes asjaarmastusest) andekad inimesed suudavad teha Väga Vingeid Asju.

Darren Mullan on korraga nii geniaalne produtsent (konkreetne bändikoosseis on lauluti väga varieeruv ning alati on sinna sattunud väga sobivad inimesed – ja valik on samas seal ikka päris suur) kui ka ise väga hea laulja. Inimesi, kes suudaks parimate päevade Meat Loafi originaaliga võrreldavalt järele teha, ei tea väga palju olevat.

Päris paljud nende lood on originaalis artistidelt, kes on siitpoolt juba ära läinud. Aga ma arvan, et nii Marie Fredriksson, Eric Carmen, Tina Turner kui Meat Loaf – ja tõesti, isegi Freddie – vaatavad seda värki ülevalt ja naeratavad tunnustavalt.

Kolledži aastapäev (+tööjuubel)

Tänaseks oli IT kolledžis välja kuulutatud aastapäeva pidamine (traditsioonilise tordi ja limonaadiga). Suur osa omaaegsest on küll kadunud, aga vähemalt on kena, et ajaarvamist loetakse tänini päris algusest peale – ja nii oli meil täna 26. sünnipäev.

Kahjuks oli infoleviga mingi kala – alguses oli välja kuulutatud keskpäevaks, aga mõned minutid varem kohale jõudes selgus, et üritus juba pool tundi käib ja mingitest kõnedest olin ilma jäänud. Aga vähemalt oli kohal päris palju rahvast ning pärast mindi V korruse kööki edasi, kus oli päris suur kogus head-paremat ette pandud.

Need, kel oli ümmargusem arv tööaastaid, said siis ka ette võetud – mingil kummalisel moel selgus, et Kalle poolt IT kolledžisse ITSPEAd tegema kutsumine olla juhtunud… veerand sajandi eest. Õnneks enda peal seda veel ei tunne. 🙂  Igatahes aitüma kolledžile meelespidamise (ja ka nännikoti) eest!

Huvitav üritus

Selleaastane TTÜ innovatsioonifestival oli tõsiselt põnev kuulamine (eriti Carl Milleri ja Pekka Kallioniemi ettekanded, aga ka kõik teised olid head). Mõningatest riikidest räägiti üsna lahtise tekstiga ning kogu Carli räägitud RAG injection/poisoning -teema ja Raini toonitatud tehisaru sisemised ohud (mitte üksnes AI vaenlase töövahendina, vaid AI ise kui vaenlane) peaksid olema kõigile naiivikutest tehisarufännidele kohustuslik õppematerjal.

Ülekanne on Tuubis üleval. Aitäh korraldajatele!

Annab lootust

Kuni Eestis on veel selliseid noorema põlvkonna inimesi, kes suudavad akadeemilises maailmas (ja mitte üksnes seal) levivast puna-rohelisest absurdist läbi näha, ei ole kõik veel kadunud. Sellele jutule kirjutaks ise 100% alla, kõik olulised momendid on ära tabatud (eriti tõstaks esile üht – seda jaburat nullsummamängu eeldust, mida pea kõik vasakpoolsed papagoidena korrutavad).

Ka see annab lootust, et ERR selle ära avaldas (see on mõnevõrra üllatav, arvestades sealset üldist fooni).

APDEIT 06.05.26: kahjuks liiga palju loota ka ei saa. Ajupesu on päris laastav olnud. Irooniline on see, et suur osa nendest inimestest räägib samas täiesti sirge näoga sallivusest…

Mõtlemiseks

Leidsin Postimehe kommentaariumist huvitava viite – üsna värske lugu professor John Lennoxilt. Väga hea mõtteaine, sobib ka ülestõusmispühadesse.

Muuhulgas räägib ta viiest märgist, mis iseloomustasid N. Liitu enne selle kokkukukkumist ja mis on kõik väga selgelt nähtaval praeguses läänemaailmas. Nendeks on (minu tõlkes)

* tõe teadlik moonutamine, ideoloogia valitsemine tõe üle
* hariduse asendumine indoktrineerimisega, argumenteerimise asendumine vooruspoosetamisega1, tabuteemade kasv
* perekonna lagundamine
* transtsendentsuse kadumine (inimene ise on kõige ainus mõõt)
* üksikisiku moraalse vastutuse kadumine

Tõsi, kui päris aus olla, siis siinkirjutaja arvates iseloomustasid need märgid toda riiki algusest peale (kogu marksistlik umbluu põhineb nendel) ja see püsis suurema osa XX sajandist – seega võib ka praegune ärklemine Läänes jätkuda veel aastakümne või paar. Aga kokku kukub see niikuinii.

1 Mulle täitsa meeldib see hiljaaegu meedias väljapakutud eestikeelne vaste ingliskeelsele fraasile virtue signalling 🙂 . Tähendab siis olukorda, kus inimene üritab näidata end valitsevaid norme maksimaalselt järgivana ja teha isegi rohkem, kui nõutakse (vanasti öeldi ka “püham kui paavst ise”). Tegelikult on aga eesti keeles selle vasted juba vanast ajast olemas: “vagatsemine” ja “võltsvagadus”.

Veel üks hooajaalgus

Sedakorda siis kondimootoriga. Tegelikult käis Sinine Krants Veloplusis hoolduses ära juba üle nädala eest. Aga juba pikemat aega keerles peas mõte midagi muud proovida – eriti kuna viimastel aastatel on Saku ring üheks peamiseks treenimiskohaks saanud. Ja nii sai soetatud juurde ka Must Krants. Sihuke:

Must Krants

Kui Sinine Krants on segu maastiku- ja linnarattast, siis Must Krants on peene ameerikakeelse nimega gravel bike ehk maantee- ja maastikuratta segu. Kunagi vene ajal olid sellised “Spordi” ja “Turisti” nime all, endalgi oli aastaid üks selline. Passi järgi on Krants Merida Silex 7000 ehk küllaltki viisakas riistapuu (õnnestus saada eelmise aasta mudel soodsama hinnaga).

Poest kojusõit oli päris mõnus, ehkki sõiduasendiga tuleb harjuda (ka ülemistest pidemetest hoides on rohkem ees kui varem) ja ühte (raskemat) käiku oleks veel tahtnud (sama oli ka eelmise rattaga). Aga käiguvahetus otse käepidemelt, ketaspidurid ja süsinikraam (kõvasti kergem, kuid tõenäoliselt ka õrnem kui alumiinium) annavad sõidule juurde küll.

Nüüd peab vaatama, kas jätab paralleelselt kaks ratast (mõne koha peal võiks sinisel ka praegu eelis olla) või leiab vanemale Krantsile uue kodu. Peab natuke pikemalt katsetama.