Onu Andres ja tema raamat

Kakk käis TTÜ-s emeriitprofessor Andres Lahe uue raamatu “Ehitusmehaanika” esitlusel.

Aga onu Andres on professor Kakule seetõttu, et mituteist aastat sai kõik suved veedetud Vääna-Jõesuu lähedal ühes aianduskooperatiivis ning onu Andres oli peaaegu et naaber, tema noorema pojaga sai kadakate vahel indiaanlasi mängitud ning takkapihta oli ta Kaku isa grupivend TTÜ-st. Kaku vanemad kolisid viimaks sealt ära, tema elab sealkandis tänini. Kui Kakk hakkas suuremaks kasvades itiga tegelema, saatis onu Andres aeg-ajalt e-kirja või skaibiga mõne küsimuse, millele sai jõudumööda vastatud.

Aga täna esitletud raamat on tõsine magnum opus. Korralik paks õpik, millele lisandub DVD ning ka  õpiku [L] onlain-versioon (kusjuures erinevalt paljudest teistest on siin vabalt saadaval kogu materjal). Aukartustäratav saavutus – esitlusel pakkus üks kolleeg, et autoril kulus kokku 50-80 tuhat tundi. Ent eriliseks teeb selle võrreldes paljude teiste samalaadsetega üsna mitu asja:

* Onu Andres on juba pikka aega põhimõtteline pingviin. Seetõttu on pea kogu materjal koostatud vabade vahenditega ning ka kasutatav vabade vahenditega – ainus “aga” on tema soovitus Adobe Readerit kasutada (siselingid ei taha muidu hästi töötada) ning ekraanivideode tegemisel on kasutatud Camtasiat.

* Kogu onlain-materjal on saadaval CC BY-SA ning GNU Octave programmikood GNU GPL all.

* Tekstitööks on kasutatud LaTEXit – kogu nii levinud jama erinevate MS Wordi versioonide ja muu sihukese omandvaralise soustiga võiks olla ammuilma olemata.

* Lihtsalt ilus detail – vana kooli härrasmehena pühendab autor raamatu enda lahkunud abikaasale.

Hakka või ise huvi pärast ehitusmehaanikat õppima.  Onu Andres on üks igavesti vinge vana. Jääb üle ainult loota, et Kakk suudab kunagi samas vanuses samavõrd värske vaimuga olla.

Kuluvad kuluvad kuluvad

Oli kunagi poiste seas selline hüüdlause. Täiesti grammatiline kusjuures – kuluvateks nimetati ehtsaid, kandmisel heledamaks minevaid teksapükse, vastandina omaaegsele “Sangari” toodangule (mida tögati ka “Sangleriteks”, päris kuluvatemargi Wrangler parafraasina). Kuluvad on kuluvad. Ja kuluvad kuluvad aja jooksul kuluvad.

Kakk on vanast ajast peale teksainimene (+ T-särk ja nahktagi – tõsi, nõuka-ajal olid ka need tegelikult haruldused), pole aga eriline moegurmaan kunagi olnud ja käis hea meelega ka Sanglerites. Esimesed päris kuluvad aga tõi kingituseks Hea Soome Onu (kes tollal ilmselt igas eesti peres aeg-ajalt käis, igas peres oma muidugi), “Falmersid” olid. Margiteadlikkus Kakule külge ei hakanud, küll aga fakt, et Falmersid elasid üle päris mitu paari paralleelseid Sanglereid, kvaliteedivahe oli küll.

Vahepeal käis Kakk väga mõnuga Cartini teksades, mis olid odavad ja täiesti normaalse kvaliteediga. Siis aga pandi see äri kinni ning igal pool hakkasid üha enam silma vaid igat sorti poosed püksid (kunstkatkised, kunstmäärdunud, kunstkottis, kunstpaljatagumikulised ja mis iganes veel – “kunsti” all pean silmas, et mainitud omadus oli tootjate poolt teadlikult tekitatud).  Korralikku klassikalist kuluvat ei paistnud eriti enam olevatki (OK, väga pingsat jälitustööd kah ei teinud).

Eelmisel nädalal selgus, et kapis on alles veel kahed enam-vähem käimiskõlbulikud kuluvad.  Tuli minna poodi – seekord tekkis mõte proovida, kas itimees saab tänapäeval oma püksid ka netist kätte. Väikese otsimisega leiduski selline vahva koht nagu [L] Jeans America, hoopiski teispool lahte. Huvitaval kombel lahterdub neil Eesti transporditingimuste osas Soomega võrdsesse rubriiki (ilmselt on see ennustatud “Lõuna-Soome” nüüd siis käes). Suurema ostu puhul ei taheta saatmise eest raha ka, kui uksele-saadetise asemel postipakk valida.

Ostmine käis kähku (U-kaart on endiselt abiks leiutis) ja kolm paari Levi’s 501-sid lendasid üle lahe Laagri postkontorisse viie päevaga. Ehk oleks midagi sarnast leidnud ka Eestist ja võib-olla ka tiba soodsamalt, aga katse osutus üldiselt edukaks, kuluvad on ausad ja istuvad hästi (ning ehk käivad kunagiste Falmersite kombel kah kauem kui mingid ersatsimad kehakatted).  Huvitava detailina leidsin kusagilt veebist, et ka Steve Jobs olla todasama klassikalist malli eelistanud.

Tjah, aga Falmersite ajaga võrreldes on ikka üht-teist muutunud küll. 🙂

Võeh

Poleks arvanud, et ette satub üks fantaasiafilm, mida rohkem vaatama ei kutsu (Kakk on üldiselt igasuguse fantasy suur fänn). Aga “Troonide mängu” seriaali rohkem ei vaata.

Kindluse mõttes vaatasin ära kaks osa, et mitte ühe pealt liiga kiireid järeldusi teha – pilt oli ka teises osas täpselt sama.  Asja üldmõiste on ilmselt “kurjus”. Ja mitte madinad ja kohatine, khm, naturalism (neid on mujalgi nähtud), vaid just inimeste sisemise kurjuse kohutav vohamine. Üldsegi tahtmata mingisugust ninnunännut (kujutatava perioodi elu võiski kohati julm olla) on ometi raske uskuda, et ühes mingis ajas ja kohas  – olgugi et väljamõeldus – on koos pea eranditult sellised inimesed, kellega päriselus mitte kunagi kokku puutuda ei tahaks. Nagu vaataks muinasaega saadetud “Dallast”, kus pea kõik tegelased on JR Ewingid (uhh, sorry – kunagi on ka seda nähtud, kuna ema kodus vaatas.  Ja seebisuse poolest annab TM Dallase välja küll).

Ja mingid tarkpead on kusagil Martinit Tolkieniga võrrelnud… Tolkien oskab ka kurbadest ja jubedatest sündmustest kirjutada nii, et inimese hing puhtamaks läheb. Tolle seriaali teise osa juures aga panin teleka poole pealt kinni – tekkis sihuke hunniku sisse astumise tunne.  Põhjusi oskaks kah pakkuda, aga esialgu ei hakka neid välja tooma. Nüüd läheb Kakk riiuli juurde ja otsib Silmarillioni välja.

Bossimusa

Bruce Springsteen (ehk Boss, nagu teda fännid tunnevad) on ilmselt ameerikaliku hea kolmeduuriroki kroonimata kunn.  Vähe on neid, kes suudavad paari-kolme akordi ja üsna staatilise meloodiajoonisega nii palju ära öelda – saladus peitub ilmselt isikupärases esituses, väga heas taustabändis ja üliheas arranžeeringus (kõik need on Bossil läbi aegade tipptasemel olnud), lisaks on Springsteeni laulutekstid sedasorti muusika kohta väga head. Seekord paneks siia välja (ikka tuubist leituna) ühe enda lemmiku tema repertuaarist  – “No Surrender”.  Kahjuks ei leidu originaal-stuudioversiooni Bossi ilmselt kuulsaimalt plaadilt “Born In The USA”, kuid leidub kolm väga head muud:

  • Üks 2004. aasta kontsertversioon – küllaltki originaalilähedane (alguse riff on teine) juhtme ja matsuga variant.  Asja teeb väga kihvtiks aga see, et juba veidi vanema Bruce’iga laulab duetti noorema põlve rokkar, Pearl Jami solist Eddie Vedder. Pearl Jam üldiselt Kaku lemmikute hulka ei kuulu, aga Eddie hääl on hea ning selline “isa ja poja” variant kõlab loomulikult ja siiralt.
  • 1984. aasta akustiline kontsertversioon –  palju noorem Bruce, kes laulab aga märksa vanema inimese fiilinguga, lisaks on brucelik minimalistlik suupill täiesti kümnesse. Bob Dylan tõstaks pöidla.
  • 2006. aasta akustiline kontsertkaver –  sama kutt, kes paar aastat varem Bossiga duetti laulis, laulab nüüd üksi.  Meeldivalt vastandlik esitus, Bruce’i energia asemel on isegi veidi unistav folgimõtisklus. Aga Eddie esitus on parimaid kavereid, mida seni kuuldud – võtta Springsteeni laul ja panna sinna veel tublisti juurde on kõva tulemus.
  • APDEIT 19.09 – [L] lükkame ühe naishääle ka veel juurde: Maeve O’Boyle on noor šotlanna, kes laulab vanu laule. See siin on huvitav kantrisegune variant tollestsamast Bossi loost.

Filmielamus: Detsembrikuumus

Tegelikult kah varem nähtud film, aga kuna nüüd pakuti huvitavat võimalust see endale mõistlikul viisil soetada (vt üle-eelmist sissekannet), siis sai korra veel üle vaadatud. Ja kuna sellest kirjutanud pole ning filmidest pole kaua aega rääkinud, siis…

Esmalt muidugi veel tunnustavad sõnad Artur Talviku poole, kes söandas oma filmi niimoodi uuel viisil levisse saata. Loodetavasti oskab rahvas seda hinnata ning ostab – ja tulevikus ehk saab juba rohkemaid teoseid niimoodi soetada.

Aga film on vahva väike Eesti madin.  Omajagu on muidugi tegemist põhjaliku kättemaksuga kogu nõuka-aegse punapropaganda eest – välja arvatud kolm peapahalast, on punased üsna süsimustad (igas mõttes) nagu LoTR orkid.  Parim näide sellest on need kaks tölli, kes peale mässu esialgset edu peavad plaane, mida edasi teha (üks tahab jaamaülemaks saada ja teine kõik pursuidelt ära võtta). Ja siis sajab ülevalt pirakas paekivi…

Mainitud kolm peapahalast on natuke ehedamad tegelased. Mait Malmsten mängib oma ideelise kommari hästi välja (ehkki tema puhul hakkab ikka veel kummitama briljantne luule-esitus “Vana… ja hall. Vana ja hall. Vana – ja hall!”) ning Kingissepa Elsa on üsna tublisti sarnane maniakaalse mõrvartibiga Die Hard 3-st.

Aga filmi päästab kuhjaga Tõnu Kark.  Kui kindral Ernst Põdder päriselt pooltki nii cool vend oli nagu seal filmis, siis on ta veel mitu madinafilmi ära teeninud.  Selles filmis on kindral igatahes karm ristand Švejkist ja John McClane’ist, näpuotsaga Joosep Tootsi veel juurde pandud – lahedaid stseene on ridamisi (alates sellest, kui põhjalikult jommis kindral kõrtsist laekub, tänaval tölle näeb ja tegutsema asub – esmalt murrab sisse vastasmaja korterisse, annab selle aknast tänaval passivatele töllidele tina ja siis kamandab endale ämbri külma vett uduse pea jaoks).  Kommunistide poolelijäänud telegrammi lõpetamine omal viisil (soovitusega putkupääsenud kommarid Moskva jõkke uputada) ja alles ärganud bürokraadist kaasohvitseri räige pikaltsaatmine filmi lõpus tõmbab kogu asja kenasti kokku.  Arvatavasti on kindral üks kõige vingemaid madinakangelasi Eesti filmides üldse.

Positiivne on iseenesest ka see, et detsembritöllid on läbisegi eestlased-venelased ning sama seis on ka teisel pool. Julgeks arvata, et üks filmistseen sealt (“Kui palju venelasi seal on?” – “Vabandust, mina olen venelane – need seal on kommunistid!”) mõjub rahvuslikul pinnal paremini kui hunnik sõnu mingis integratsiooniprojektis.

Seega täitsa muhe vaatamine. Juba ainuüksi kindral Põdderi pärast tasus ära.

Asjalik arutelu

… matemaatika vajadusest hariduses. Huvitaval kombel oskavad Slashdoti nohikud sel teemal vaat et huvitavamaltki arutada kui näiteks Higher Education Chronicle’i haridusinimesed.

Eriti põnev leid on aga [L] dokument Harvardi 1869. aasta sisseastumiseksamite materjaliga. Näib, et meie ajal poleks just paljud tollasesse Harvardisse sisse saanud – muidugi juba seetõttu, et kreeka ja ladina keel koolidest pea kadunud on, kuid ka matemaatika, geograafia ja ajalugu on midagi muud kui praegu õpetatav tase.

Vahva idee

Seltskond filmihuvilisi on pannud püsti legaalse filmipoe [L] TipTheAuthors.com, kust saab endale eestimaiseid filme tellida.  Oleks ka ise kohe paar filmi tellinud (juba põhimõtte pärast – arukaid autoreid tuleb toetada!), kuid kahjuks on hetkel võimalik maksta vaid läbi PayPal’i (Kakul seda pole; on pakutud ka mingi täidetavate lahtritega kaardivariant, aga kuna see näib käivat läbi sama firma ja on seega üsna ringiga minek, siis esialgu jäi ära). Kas keegi teab, miks nad meie siinseid pangalinke (nagu [L] Kriso seda teeb) ei kasuta – rootslased nöörivad liiga suurt vaheltkasu?

APDEIT 11.09: Nüüd ongi pangalingid kenasti olemas ja maksmine toimus ilusti. Mis aga esialgu vähemalt Linux Minti peal ei tundu toimivat, on allalaadimine – Transmission jääb lihtsalt 0% peale ootele. Loodetavasti saadakse ka see korda.

APDEIDI APDEIT: Viimaks õnnestus “Detsembrikuumus” edukalt kätte saada, ent Linuxi kasutajale on kasutatav tehnoloogia üsna ebamugav – vaikimisi torrentitarkvara Transmission ei suuda seda alla laadida ning ka vaikimisi meediamängija korralikult mängida – heli on vaid rögin-ragin.  Lahenduseks on laadida alla rtorrent’iga ja mängida maha VLC-ga.