Bossimusa

Bruce Springsteen (ehk Boss, nagu teda fännid tunnevad) on ilmselt ameerikaliku hea kolmeduuriroki kroonimata kunn.  Vähe on neid, kes suudavad paari-kolme akordi ja üsna staatilise meloodiajoonisega nii palju ära öelda – saladus peitub ilmselt isikupärases esituses, väga heas taustabändis ja üliheas arranžeeringus (kõik need on Bossil läbi aegade tipptasemel olnud), lisaks on Springsteeni laulutekstid sedasorti muusika kohta väga head. Seekord paneks siia välja (ikka tuubist leituna) ühe enda lemmiku tema repertuaarist  – “No Surrender”.  Kahjuks ei leidu originaal-stuudioversiooni Bossi ilmselt kuulsaimalt plaadilt “Born In The USA”, kuid leidub kolm väga head muud:

  • Üks 2004. aasta kontsertversioon – küllaltki originaalilähedane (alguse riff on teine) juhtme ja matsuga variant.  Asja teeb väga kihvtiks aga see, et juba veidi vanema Bruce’iga laulab duetti noorema põlve rokkar, Pearl Jami solist Eddie Vedder. Pearl Jam üldiselt Kaku lemmikute hulka ei kuulu, aga Eddie hääl on hea ning selline “isa ja poja” variant kõlab loomulikult ja siiralt.
  • 1984. aasta akustiline kontsertversioon –  palju noorem Bruce, kes laulab aga märksa vanema inimese fiilinguga, lisaks on brucelik minimalistlik suupill täiesti kümnesse. Bob Dylan tõstaks pöidla.
  • 2006. aasta akustiline kontsertkaver –  sama kutt, kes paar aastat varem Bossiga duetti laulis, laulab nüüd üksi.  Meeldivalt vastandlik esitus, Bruce’i energia asemel on isegi veidi unistav folgimõtisklus. Aga Eddie esitus on parimaid kavereid, mida seni kuuldud – võtta Springsteeni laul ja panna sinna veel tublisti juurde on kõva tulemus.
  • APDEIT 19.09 – [L] lükkame ühe naishääle ka veel juurde: Maeve O’Boyle on noor šotlanna, kes laulab vanu laule. See siin on huvitav kantrisegune variant tollestsamast Bossi loost.