Filmielamus: Detsembrikuumus

Tegelikult kah varem nähtud film, aga kuna nüüd pakuti huvitavat võimalust see endale mõistlikul viisil soetada (vt üle-eelmist sissekannet), siis sai korra veel üle vaadatud. Ja kuna sellest kirjutanud pole ning filmidest pole kaua aega rääkinud, siis…

Esmalt muidugi veel tunnustavad sõnad Artur Talviku poole, kes söandas oma filmi niimoodi uuel viisil levisse saata. Loodetavasti oskab rahvas seda hinnata ning ostab – ja tulevikus ehk saab juba rohkemaid teoseid niimoodi soetada.

Aga film on vahva väike Eesti madin.  Omajagu on muidugi tegemist põhjaliku kättemaksuga kogu nõuka-aegse punapropaganda eest – välja arvatud kolm peapahalast, on punased üsna süsimustad (igas mõttes) nagu LoTR orkid.  Parim näide sellest on need kaks tölli, kes peale mässu esialgset edu peavad plaane, mida edasi teha (üks tahab jaamaülemaks saada ja teine kõik pursuidelt ära võtta). Ja siis sajab ülevalt pirakas paekivi…

Mainitud kolm peapahalast on natuke ehedamad tegelased. Mait Malmsten mängib oma ideelise kommari hästi välja (ehkki tema puhul hakkab ikka veel kummitama briljantne luule-esitus “Vana… ja hall. Vana ja hall. Vana – ja hall!”) ning Kingissepa Elsa on üsna tublisti sarnane maniakaalse mõrvartibiga Die Hard 3-st.

Aga filmi päästab kuhjaga Tõnu Kark.  Kui kindral Ernst Põdder päriselt pooltki nii cool vend oli nagu seal filmis, siis on ta veel mitu madinafilmi ära teeninud.  Selles filmis on kindral igatahes karm ristand Švejkist ja John McClane’ist, näpuotsaga Joosep Tootsi veel juurde pandud – lahedaid stseene on ridamisi (alates sellest, kui põhjalikult jommis kindral kõrtsist laekub, tänaval tölle näeb ja tegutsema asub – esmalt murrab sisse vastasmaja korterisse, annab selle aknast tänaval passivatele töllidele tina ja siis kamandab endale ämbri külma vett uduse pea jaoks).  Kommunistide poolelijäänud telegrammi lõpetamine omal viisil (soovitusega putkupääsenud kommarid Moskva jõkke uputada) ja alles ärganud bürokraadist kaasohvitseri räige pikaltsaatmine filmi lõpus tõmbab kogu asja kenasti kokku.  Arvatavasti on kindral üks kõige vingemaid madinakangelasi Eesti filmides üldse.

Positiivne on iseenesest ka see, et detsembritöllid on läbisegi eestlased-venelased ning sama seis on ka teisel pool. Julgeks arvata, et üks filmistseen sealt (“Kui palju venelasi seal on?” – “Vabandust, mina olen venelane – need seal on kommunistid!”) mõjub rahvuslikul pinnal paremini kui hunnik sõnu mingis integratsiooniprojektis.

Seega täitsa muhe vaatamine. Juba ainuüksi kindral Põdderi pärast tasus ära.