19.09.2012 arhiiv

Võeh

19.09.2012

Poleks arvanud, et ette satub üks fantaasiafilm, mida rohkem vaatama ei kutsu (Kakk on üldiselt igasuguse fantasy suur fänn). Aga “Troonide mängu” seriaali rohkem ei vaata.

Kindluse mõttes vaatasin ära kaks osa, et mitte ühe pealt liiga kiireid järeldusi teha – pilt oli ka teises osas täpselt sama.  Asja üldmõiste on ilmselt “kurjus”. Ja mitte madinad ja kohatine, khm, naturalism (neid on mujalgi nähtud), vaid just inimeste sisemise kurjuse kohutav vohamine. Üldsegi tahtmata mingisugust ninnunännut (kujutatava perioodi elu võiski kohati julm olla) on ometi raske uskuda, et ühes mingis ajas ja kohas  – olgugi et väljamõeldus – on koos pea eranditult sellised inimesed, kellega päriselus mitte kunagi kokku puutuda ei tahaks. Nagu vaataks muinasaega saadetud “Dallast”, kus pea kõik tegelased on JR Ewingid (uhh, sorry – kunagi on ka seda nähtud, kuna ema kodus vaatas.  Ja seebisuse poolest annab TM Dallase välja küll).

Ja mingid tarkpead on kusagil Martinit Tolkieniga võrrelnud… Tolkien oskab ka kurbadest ja jubedatest sündmustest kirjutada nii, et inimese hing puhtamaks läheb. Tolle seriaali teise osa juures aga panin teleka poole pealt kinni – tekkis sihuke hunniku sisse astumise tunne.  Põhjusi oskaks kah pakkuda, aga esialgu ei hakka neid välja tooma. Nüüd läheb Kakk riiuli juurde ja otsib Silmarillioni välja.