Üks hea lugu, neli esitust

Et lõppenud Eesti Laulul häid lugusid polnud, siis paneks siia kompensatsiooniks veel ühe vana lemmiku: “The Book of Love”:

Eesti laul

Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.

Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.

Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).

Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.

Oot-oot…

Vana tõde, et kui valetamisega vint üle keerata, hakkavad lühikesed jalad välja paistma.

Toome kaks linki:

* Eesti 200 -nimelisel seltskonnal oli 28.01.20 seisuga 603 liiget.
* Eesti 200 -nimelist seltskonda toetab Emori arvates 14% Eesti valijatest ehk sisuliselt iga seitsmes.

On see teine väide ikka usutav? Päriselt ka?

Nostalgiaprogemine

Uurisin taas natuke kunagist leivanumbrit – *base-perekonna keeli (dBase, Foxbase, Clipper, Paradox). Kõige lähem (mõnevõrra) elus projekt on ikka Harbour, mis üritab omaaegset Clipperit järele teha. Kahjuks on see ainult kompilaator, kood tuleb kirjutada ise – *base’i üks eeliseid oligi BASICu-laadne interpreteeriv töörežiim, mis võimaldas lihtsamaid asju teha ka ilma programmeerimata.

Samas leiab netiavarustest abandonware’ina mitmeid omaaegseid DOSi rakendusi. DosBox suudab ühe kunagise põhitööriista Eesti Invaregistri aegadest, Foxbase+ 2.1, täiesti edukalt välja vedada.

Deklariväänamine

Parafraseerides vinnipuhhisid: “Pole see investori elu üldse kerge”…

Eelmisel laupäeval sai siis tuludeklaratsiooni täita proovitud. Ja ennäe, EMTA oli TSM müügi ning NCN ja SFG aktsiakapitali vähendamise mingi valemiga investeerimiskontolt välja jätnud ja tahtis selle eest korralikku tulumaksu väänata. Kummalisel kombel oli investeerimiskonto aga deklaris kenasti kirjas ja muud laekumised (dividendid jne) kõik ka. Saatsin EMTA-sse päringu, lubati vastata viie tööpäeva jooksul.

Eile käisin LHV-s investeerimiskonto seminaril ja küsisin lektor Sander Pikkeli käest – temagi ei julgenud kindlat nõu anda. Õnneks leidus vihje juba tuttavas kohas – LHV foorumis. Täna siis tõstsin käsitsi kõik probleemsed kanded rubriikidest 6.1 ja 6.4 rubriiki 6.5 ehk investeerimiskonto alla.

EMTA kiituseks tuleb öelda, et tunnike peale deklari äraesitamist helistas sealt üks daam ning kinnitas, et olingi enda küsimusele ise õigesti vastanud ja kõik olevat täiesti korras. 🙂

 

Sotsid põhjas?

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.