Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.
Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.
Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).
Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.
