Kolm aastat PIK-i

Täpselt kolm aastat tagasi hakkasin enda II pensionisamba fondijuhiks ja tõstsin raha pensioni investeerimiskonto peale. Tekkis sportlik huvi, et millal õnnestub ületada fondihaldurite paarikümne aastaga saavutatud kasvutulemus 16% – kaks esimest aastat jäid languseperioodi ja miinus oli vahepeal päris suur.

Praegu on nominaalselt ikka miinuses (ostu- ja hetkehindade mõistes; see rohelises käimine, mida siin mainitud sai, oli väga hetkeline), aga kogusumma kolme aasta kasvuprotsent on üle 27 (ja ca kilo jagu dividende on veel lähinädalatel tulekul).

Mõtlemise koht.

APDEIT 08.09.24: aeg-ajalt üllitab Äripäev vmm sedalaadi koht mõne lameda paskvilli stiilis “ärge kasutage PIK-i!”. Pankurite vingust võib aru saada (neil on sellevõrra vähem sambakliente), aga ükski tõsiseltvõetav ärileht või -portaal ei peaks seda levitama.

Aitäh, ei soovi

Vist kõigi pankade veebide esilehtedel (vaatasin SEB-i, Swedi ja LHV-d) on suur kuulutus riigi võlakirjade pakkumise kohta.

Majanduslikult võttes ei ole sinna raha panemiseks muidugi mitte mingit alust. LHV-s pakutakse praegu kuut Baltikumi võlakirja, kus aastaintress ületab riigi omadelt saadavat enam kui kahekordselt. Isegi tähtajalise hoiuse saab ikka veel (ehkki intressimäärad on langemas) avada parema intressiga kui riigi pakutav 3,3 (näiteks SEB-is on hetkel saada 3,5 – praegu teenib üks hoius veel varasema 3,8-ga). Ja tavakodanikul ei ole ilmselt tagatise mõttes vahet – riik tagab hoiused nii ehk teisiti 100 000 euroni.

Ja ikkagi oleksin mõned võlakirjad märkinud – lihtsalt eestlasena -, kui Eestit valitseks vähegi normaalsem seltskond. Praegune karvaste ja suleliste punt on aga teinud enda rahvale väga hästi selgeks, mida neist arvatakse. Ja siis jätkub veel jultumust tulla laenu küsima…?

Jääb ära.

 

Nina vee peal

2021. aasta 1. septembril enda kätte saadud pensioni II sammas ehk PIK (pensioni investeerimiskonto) lendas alguses päris kenasti, siis aga kukkus vahepealse karuturu ajal ca kolmandikuga miinusesse. Tänahommikuse seisuga aga näitab “realiseerimata kasum” taas rohelist. 🙂

Ent isegi selle niru ajaga suutsid sealsed investeeringud tuua sisse rohkem, kui riik sinna igakuiste maksetega juurde pani (suurusjärk oli siiski võrreldav).  Edenemine on suht samas kaliibris LHV indeksfondis istuva III samba omaga, nii et rahuldav tulemus – tõenäoliselt oleks ka II samba indeksfond (kus see raha enne oli) umbes sama tulemuse teinud.

Ja kogu portfell (enda investeerimiskonto + PIK) jõudis ca nädala eest järgmisele märgilisele tasemele. Eestist sisse jäänud aktsiad ja Baltic Horizon tõmbavad kogutulemust üksjagu alla ja kogunäit on seni veel punases. Aga laevandus kerkib hetkel korralikult ja loodaks aasta lõpuks ka isikliku kontoga rohelises olla.

Investeerimisaasta 2023

Aasta alguses jätkus turul karuhääl ikka täiega ja portfell kahanes korralikult. Aga nagu üks tuntud mees kunagi tuleviku väetise kohta ütles, tuli ka (ühe teise mehe sõnutsi) head kriisi ära kasutada. Täitsa kahju, et ostmiseks rohkem vaba raha ei olnud…

Panin müüki ka eelmisel paaril aastal kingituseks saadud KD ja WBD ning saadud raha läks taas laevandusse. Katsetamiseks sai juurde võetud mõned laevad veel, aga neist läks TRMD juba müüki, EURN ja BRY ootavad hinna paranemist (ilmselt vahetan uute proovitavate vastu – kahel esimesel on Taani ja Belgia 30% maksumäär, BRY on tüüpiline USA 15%-ne).

Aasta pluss:
* Alati saab hullemini. 🙂 Kukkumine aasta esimeses pooles oli päris kõva, aga päris pankrotid jäid nägemata.
* Aasta lõpp annab lootust asjade paranemisele uuel aastal. Isegi aasta viimane börsipäev lõppes väikese plussiga. 🙂
* ZIM, kes aasta keskel teatas dividendide peatamisest ja seepeale aktsiakursiga läbi põranda vajus, andis enne seda erakorralise dividendina sisuliselt terve aasta normi – kokkuvõttes ligi poole kogu saadud dividendist.
* Ehkki eelmise aasta dividenditootlust päris korrata ei õnnestunud, tuli see kokkuvõttes ikkagi üsna viisakas (eriti kriisiaja kohta – põhikontol ca 6%, PIK-il 9%).
* Pensionikonto seis absoluutsummas on aasta lõpuga peaaegu sama, mille 2021. aastal enda kätte sain – arvestuslik miinus on samas siiski hetkel veel korralik.
* Võlakirjadesse lisandusid paar paljuräägitud LHV võlakirja, mis tõstsid võlakirjade summaarse seisu isegi veidi plussi. Ja muidugi laekus ka intresse, mis karuturu tingimustes olid täiesti arvestatavad (ca 6%).

Aasta miinus:
* Summaarne netomiinus kasvas veidi veel (samas vähenes see viimase kahe kuuga märkimisväärselt).
* USA REITi SCU ümber tekkinud skandaal ja löömingud, mis lõppesid ülevõtmisega RITMi poolt. Kuna ostetud oli küllaltki kõrgelt, tuli valida kahjumiga müügi ja samamoodi kahjumiga ülevõtmise äraootamise vahel – müüsin enne ära. Võib-olla oleks ülevõtmisega natuke vähem kaotanud (tagantjärgitarkus…), aga tulemus oleks siiski üsna sarnane.
* Tallinna börs (kuid isegi siin sai Tallinna Sadamalt päris viisaka dividendi). Sadam on olusid arvestades normis, Nordecon käitub kohati imelikult ning Baltic Horizon on muidugi üsna põhja kukkunud.

Rivistus põhikontol (välisaktsiad):
* laevandus: BRY, DSX, EURN, EGLE, GNK, GOGL, GRIN, LPG, OP (paar kingiks saadud aktsiat), SBLK, ZIM
* muud: IBM, RIO, T
PIK-il:
* DSX, GOGL, LPG, SBLK, SLG, TWO, ZIM

Viimaks jõudis ka kohale, et PIK tuleb pensiaegse topeltmaksustamise vältimiseks viia 0% maksumääraga aktsiatele (vähemalt seni, kuni USA ja Eesti maksumäära vahet liiga suureks ei tirita – enne ei maksa midagi, pärast võetakse ühtviisi laia lauaga). Õnneks on suur osa “laevastikust” sellised, ainult ZIM on selge erand (kui aga nende tavapärane dividend taastub, tasub ikkagi hoida). Praegu seal olevad paar REITi on plaanis laevade vastu vahetada – samas on aga needki korralikult dividende teeninud ning on kavas tulevaseks säilitusfaasiks põhikontole võtta.

Järgmise aasta lõpuks võiks esialgu seisuga kuhugi nulli kanti jõuda.

Kümme aastat

Nagu eespool juba öeldud, saab täna 10 aastat investorielu algusest ehk esimeste aktsiate ostmisest.  75 aktsiat Tallinna Kaubamaja, tükihinnaga 5,8 eurot (kohe varsti järgnes uus samasugune tehing). Alustasin täiesti nullist. Enne seda olin üritanud sääste panna SEB fondidesse ja raha kasvatamist lubanud kindlustustesse, kumbki ei andnud erilist tulemust.

Algusest peale oli põhimõtteks panna raha asjadesse, millest ise aru saan – seega pikka aega oli mängumaaks Balti riikide (ja peamiselt Eesti) aktsiaturg. Teiseks põhimõtteks oli keskendumine dividendiaktsiatele – see on jäänud pidama tänaseni. Läbi käisid Eestist TKM (lausa kaks korda, mõlemal juhul õnnestus müügiga arvestatav summa teenida), TVEAT, MRK, NCN, TAL, HAE, SFG, TSM, LHV, CPA. Lätist olid pikemat aega käes OLF ja GRD, lisaks sai esimesel aastal eksperimenteeritud üliodava Radiotehnika aktsiaga (alguses näis isegi edukas, hiljem sai suure vaevaga sealt tulema – õnneks pääses üsna väikese koolirahaga). Kuna Läti ja pikka aega ka Eesti ei võtnud investeerimiskonto puhul dividendidelt kohe tulumaksu maha, Leedu samas võttis, otsustasin kiirema kasvu saavutamiseks Leetu mitte ronida (erandiks oli lühikest aega käes olnud Apranga).

2021. aastal sai viimaks tehtud hüpe USA turule. Tagantjärele vaadates oleks seda võinud mõni aasta varem teha – aga ostu- ja hoiutasud olid LHV-s sinnani liialt kõrged. Teistpidi vaadates oli minek õigeaegne – kuni sinnani oli Eesti aktsiaturu tootlus täiesti konkurentsivõimeline, sealtkandist hakkas aga kokku kuivama.  Lisaks USA-le tulid sel aastal esmakordselt juurde ka võlakirjad.

Aitäh tuleks öelda LHV Pangale, kelle internetipank on olnud selle aja jooksul lihtne ja tõhus töökeskkond. Tegelikult tuleks tänada isegi EMTAt (!) – ei ole olnud mõttetut kottimist, tulude deklareerimine on jäänud ka keerukuse kasvades üsna loogiliseks protsessiks ning mõnedele nõuküsimistele on antud selged ja kasulikud vastused.

Investeerimisjuubeli puhul on USA turg lõppenud nädalal isegi rohelist näidanud. Üldiselt on hetkeseis siiski pigem Lennarti ütlust mööda tuleviku väetis. 🙂  Aga karuturu läbitegemine on päris õpetlik, järgmise tsükliga läheb ehk juba paremini.

Investeerimisaasta 2022

… oli alates algusest 2013. aastal praktiliselt esimene tõsise karuhäälega languseaasta. Kui aasta algupoole kõlas turul lihtsalt korralik kakofoonia ja senist joont õnnestus suurelt jaolt hoida, siis aasta lõpp läks kehvemini.

Aga hinnang sõltub ilmselt suuresti sellest, kustpoolt asjale läheneda:
* kõige nadim pilt tuleb ilmselt portfelli hetke-turuväärtuse võrdlemisel aastataguse ajaga.  Nii põhi-investeerimiskonto kui ka PIK on selgelt ja suurelt punases.
* märksa vähem nutune pilt tuleb absoluutsummade võrdlemises (lisades ka aasta jooksul saadud tulu). Nii näitab PIK vaid 10% miinust, põhikonto natuke enam.
* kõige optimistlikum pilt avaneb aga dividendides. Karuaasta dividenditootlus PIK osas ületas 10%, põhikontol jäi see veidi alla 9 protsendi.

Sel aastal esmakordselt nähtavasse mahtu jõudnud võlakirjad (6 erinevat) tegid üldiselt lubatud tulemuse ära ja selle rubriigiga on kavas samamoodi vähehaaval edasi minna.

Mõlema konto “rivistus” ei ole suvest kuigivõrd muutunud:
* Põhikonto: Eestist TSM ja NCN (ning lisaks BHF aktsiafondide all), USA-s on rõhuasetus endiselt laevandusel (EGLE, GNK, GOGL, GRIN, SBLK, ZIM), lisaks IBM, RIO (mõlemad on karule hästi vastu seisnud ja plussis), SCU ja T, lisaks on siiani alles kingituseks saadud KD ja WBD.
* PIK: Eestist TSM ja BHF, USA-st ZIM (ligi pool selle aasta dividendist!), IBM, RIO ja samuti tubli tulemuse teinud CTO, teised (lahjemini esinenud) REITid – SCU, SLG ja TWO – ning viimaks peotäis kingiks saadud KD-d.

Uus aasta võiks selles valdkonnas üsna huvitav tulla. Märtsi alguses saab 10 aastat investorielu  täis, selle puhul võiks USA-st korralik ports kvartalidividende tulla. 🙂

APDEIT 07.01: Selle viimase osas mäletasin miskipärast valesti – selgus, et esimesed aktsiad ostsin juba 2013. aasta 15. jaanuaril. Seega tuleb 10 aasta investeerimisjuubel juba varsti.

Aasta PIK-i

… ehk pensioni investeerimiskontot (II pensionisamba süsteemis) sai täis.

See aasta on muidu olnud aktsiaturgudel paras hullumaja. Ent mõned aktsiad on olnud läbi selle aja üllatavalt stabiilsed ning mõned teised maksnud ikka väga korralikku dividendi. Selle eest, et PIK kõigest hoolimata ikka veel aastataguse ajaga võrreldes plussis (hetkel küll üsna väikeses, mõnisada eurot) on, tuleb ehk kõige enam tänada Iisraeli laevandusfirmat ZIM ja nende päris pirakaid dividendimakseid sel aastal (samas on aktsia kurss viimastel kuudel tublisti kukkunud).

Stabiilsuse eest tuleks aga esile tõsta USA REITi ehk kinnisvarahaldurit CTOd, kes on momendil ainsana kursiga plussis (aga ka IBM on stabiilne olnud, hetkel kursiga küll väikeses miinuses). Ainus selge altminek on olnud SCU, mis kukkus kõvasti varsti peale ostmist (osaliselt oli süüdi Ukraina sõda, kuna nad olla kõvasti venelaste Yandexisse investeerinud), õnneks on seda soetatud üsna vähe (ja isegi nemad maksid väikest dividendi).

Üldiselt aga ongi plaan viia PIK rohkem REITide peale ning riskantsemaid asju proovida pigem põhi-investeerimiskontol (seal on kõvasti muudatusi tehtud, aga sellest mõni teine kord).

PIK hetkerivistus: Eestist TSM ja Baltic Horizon, mujalt CTO, IBM, KD (ikka seesama eelmise aasta IBMi kingitus, pole raatsinud ära müüa), RIO, SCU, SLG, TWO ja ZIM.

Aa, viimati sai sportlikust huvist proovitud, kas õnnestub varasemate pensihaldajate paarikümne aasta jooksul saavutatud 16%-ne kasv teha ära ühe aastaga. Päris pikka aega tundus täitsa saavutatav, viimase kuu-paariga läks seis natuke kehvemaks. Aga kui turgude kukkumine just sama hullusti ei jätku, siis on järgmiseks septembriks endiselt plaanis.

Ei tantsi

… pensionisambat. Vähemalt mitte 2. samba fondide mõttes, mis on juba pool aastat peaaegu kõik täiesti miinuses. Ei jõua enda tollast otsust küllalt kiita, et eelmise aasta septembris PIK peale kolisin ja ise majandama hakkasin.

Isegi turul praegu valitseva segaduse tingimustes on täiesti võimalik, et “sambaehitajate” 20 aasta töötulemuse tase (ehk juurdeteenitud protsent) õnnestub saavutada umbes aastaga.  Tagantjärgi vaadates oligi ilmselt toosama september ka enam-vähem tipp, kust alates asi kukkuma hakkas – veel eelneval aastavahetusel oli LHV indeksfond väikeses miinuses, augusti lõpuks jõuti tervelt 16% võrra plussi, mis oli võrreldes varasemate SEB progressiivide nullkasumi ja LHV L-fondi 3-4 protsendiga võrreldes isegi päris tubli tulemus. Nii et väga õigel ajal õnnestus see raha enda hoolde saada. Aga eks siis septembris vaatab, kuidas läinud on.

Ja krüptomaailma mitteronimine oli siiski ka (vähemalt minu puhul) mõistlik.

Mida ja milleks

Investor Märten Kress on maha saanud vist ühe parima artikliga, mida Eestis investeerimise teemadel seni loetud on.  “Eneseteostus, hea tervis ja head suhted” – ikka üsna täppi pandud.

Paar mõtet siia juurde:

* Need kolm eespoolmainitud punkti kõlavad tegelikult väga sarnaselt Linuse seadusega (täpsemalt selle teise sõnastusega) – ja ka Wozniaki valemiga. Kõik need on omakorda Maslow’ püramiidi tuletised.
* Kirjutaja on pihta saanud olulisele momendile – loeb mitte üksnes lõppsiht, vaid ka teekond (ise sain selle selgeks juba enne investeerima asumist, traditsiooniliste võitluskunstide kaudu).  See “sa oled juba võitnud” on suurepäraselt esitatud.
* Eneseteostuse osas tooks juurde veel küsimuse: mida head selle rahaga tehakse. Huvitaval kombel on päris paljud tõeliselt jõukad inimesed sellele pihta saanud ja tegelevad lisaks ärile ka heategevusega. Ja see ei tohiks olla lihtsalt mainekujundus, vaid midagi sinnapoole.
* Mõelda võiks ka selle üle, mis saab siis, kui meie aeg täis saab.  Üks tuttav ütles hiljaaegu “Surilinal taskuid ei ole” – tõsi, see oli öeldud tagamõttega, et igasugune mammonakogumine on kahtlane äri. Aga põhimõtteliselt on see väga hea punkt ja tasuks mõelda, mismoodi jätta endast jälg maha nii, et meie kogutu võiks ka peale meid midagi kasulikku teha.

Aga kokkuvõttes ikka “väga viis” kirjutis. Muuhulgas ehk aitab see natuke ümber veenda neid, kelle jaoks raha on ikka veel aprioorselt Paha Asi ning igasugused äriinimesed ja investorid kõik puha pätid, kaabakad ja vargad (olgem ausad, kunagi kaldusin ise kah sinnakanti). 🙂