… Vabariigi aastapäevaks ukrainlastelt. Väga hea lauluvalik ka (arvestades aega ja olukorda).
Loodetavasti ei jõua meie oma rahvas saavutatut uuesti maha mängida.
Kaku ajaveeb
… Vabariigi aastapäevaks ukrainlastelt. Väga hea lauluvalik ka (arvestades aega ja olukorda).
Loodetavasti ei jõua meie oma rahvas saavutatut uuesti maha mängida.
See lugu on ikka üsna geniaalne. Eraldi tuleks veel ära märkida trummimehe särk ja noort Benny Anderssoni meenutav pianist.
Rootsi neliku taaskogunemisest on jutte räägitud korduvalt ka varem. Nüüd viimaks, 2021. aastal ehk umbes 40 aastat peale viimast albumit, tehtigi asi ära. Uut albumit “Voyage” ei ole veel täismahus kuulnud, aga Tuubis olevad kaks videot – “I Still Have Faith in You” ja “Don’t Shut Me Down” – ütlevad piisavalt. Need olekski nagu täiesti loomulik jätk “The Visitors”-plaadile, ehk kusagilt “Chessi” ajastust. Andersson/Ulvaeus on aastal 2021 endiselt üks maailma parimaid popmuusikatiime.
Idee saata enda asemel lavale enda 50 aastat nooremad versioonid hologrammide kujul on ehk tuuri osas natuke küsitav (aga äkki tulevikus ongi nii? Näeme ära ka Elvise, biitlid, Queeni koos Freddiega ja kõik teised omaaegsed suurtegijad…). Aga hääled on need, mis loevad. Ja need on endiselt tasemel, päris kõiki asju ei saa nupukeeramisega kompenseerida.
Täiesti uskumatu, mida suudavad geniaalsus ja elukogemus koos tipptehnoloogiaga.
Kristliku roki ühest alusepanijast, 1972. aastal kokku tulnud Petrast on siin juba korduvalt kirjutatud. Ise pean nende parimaks albumiks 1990. aasta Beyond Beliefi (mida muide on päris paljud kõla poolest võrrelnud Def Leppardiga).
30 aastat hiljem tegi üks pikkade juustega brasiilia noormees selle albumi nimiloost kaveri. Kõikvõimalike laulude uusversioone on YouTube täis, aga see kerkib selgelt esile. Esiteks on Dan Vasc’il lihtsalt hullult hea raskerokihääl. Teiseks on kitarripartiid (tundmatu tegelane pseudonüümiga Victor the Guitar Nerd) täiesti Bob Hartmaniga võrreldavad. Aga mis peamine, videos teevad kaasa John Schlitt ja John Lawry, Petra tollane solist ja klahvimängija. Täiesti pöörane, arvestades asjaolu, et mõlemad Johnid on siin videos 70-aastased. OK, laulja hääl on veidi pehmem kui enne – aga laulda seitsmekümneselt enda kunagist staadionirokihitti sellessamas helistikus on ikka tase. Eriti lahe on aga Dani nägu, mis näib pidevalt ütlevat “Ei või olla – need tüübid on siin, minuga samas videos?”. 🙂
Üldiselt mulle e-õppe juures video kasutamine ei meeldi – tülikas luua, veel tülikam uuendada ja võtab palju ruumi. Sel semestril aga tuli ka e-kursuste avakohtumised ära jätta (vähemalt kaks esimest nädalat on ülikool distantsõppel) ja nii eesti- kui ingliskeelne tutvustus videosse teha.
Oli päris huvitav kogemus. Kasutasin kolleeg Joeli soovitusel OBS Studio nimelist vahendit (vaba tarkvara, kõik kolm suurt platvormi). Paar imelikku kiiksu leidsin, aga üldiselt sain kenasti hakkama (esimene pikem tulemus läks SPEAIT lehele üles).
Tuttav Hiiumaa mees Timo (tegelikult nad sõna alguse “h”-tähte ei häälda, seega iidlane – saarelt ja obesega), kes on seni teinud ilusaid ja leebeid kirikulaule (mitmeid neist lauldakse kogudustes üle Eestimaa), on nüüd päris terase ja terava muusikalise arvamusloo teinud. See moodne Zoomi taust ja lipsustatud olek (pole teda eriti sellises kostüümis kohanud) annavad asjale jumet juurde.
Seal saare peal on veel üks tore sõna – “itu”. Seda tuleks tänapäeval kahjuks päris paljude tegelaste kohta kasutada.
See Queeni uhke lugu 1976. aasta albumilt “A Day at the Races” (mida nad miskipärast kahe r-iga kirjutasid; tegelikult on jaapani keeles vist korrektne Te (w)o toriatte; ingliskeelne variant on “Let Us Cling Together”) jäi viimati juutuubis silma päris mitmes põnevas versioonis:
Huvitav, et eestlastel on lugu, mis on väga sarnane nii mõttelt, pealkirjalt kui natuke isegi viisilt: “Üksteist peab hoidma“.
Jälle üks lugu, mis on pikemat aega peas kinni: Def Leppardi “I Wanna Touch U” (lõbusulakas eestindus oleks “Tahan sind näppida”…). Pärit 1992. aasta Adrenalize-plaadilt ja üks viimaseid lugusid, milles osales nende üliandekas, kuid karmi viinaveaga kitarrist Steve Clark. Algseks autoriks on aga hoopis trummar Rick Allen.
Esmane mulje võib olla, et see on kerge, kvintakorde täis kolmeduurikas. Ent ainus kergepoolne asi on laulutekst (pealkirjast palju kaugemale ei lähegi). DL on läbi aegade olnud kahe võrdselt väga hea kitarristiga bänd ja see lugu on tegelikult paras tulevärk – Tuubist leiab tõestuseks ühe tundmatu kitarriässa demo (kõva esitus, ehkki ta sulatab kokku kahe kitarristi partiid ning lisab lõppu natuke ennast ka). Ehk õnnestub kunagi ära õppida – esialgu on küll müstika, kuidas leppardid suudavad sedalaadi asju mängida, samal ajal tuulispasa kombel mööda lava ringi lennates…
Kunagi ammu oli Toomas Uibo Eesti Robertino Loreti. Ilus hääl oli kahtlemata, aga võis aimata, et see kuulsus käis – nagu Jaak Joala laulus – millegi muu arvel. Igal juhul kadus Toomas peale häälemurret rahva vaateväljast ning ilmus tükk aega hiljem välja hoopis lennunduse asjatundjana.
Nüüd on ilmunud selline kaver. Toomas on vist ka lauljana tagasi ja sellest võib vaid rõõmu tunda.
See on ikka suhteliselt geniaalne…
(eriti peldikupaberirullid kitarristi kõrval)