Bach. Sebastian Bach.

08.10.2016

Sellenimelisi muusikuid on teatavasti kaks (tõsi, ühel oli seal ees veel “Johann”). Üks ei vaja ilmselt tutvustamist, teine on “Skid Row” nimelise rokkbändi laulja – päris sama kaliiber muidugi pole, aga hea hääl on ikkagi (üks näide on siin).

Aga tegelikult tahtsin hoopis tuua näite sellest, kuidas üks hispaania kitarripunt kahe Sebastiani read omal kombel kokku pani. Suurema Bachi Toccata ja fuuga D-moll kõlab üsna väiksema Bachi stiilis.

Asi näeb natuke välja nagu Idiokraatia-filmi “kitarriarmee”, aga kõlab väga uhkelt.

Kuulasin Artjomi

21.04.2015

Sattusin Tuubis kuulama Artjom Savitski lugusid. Kes ei mäleta, siis tegemist on kutiga, kes koos Liis Lemsaluga 2011. aastal superstaarisaate finaalis oli. Juba seal oli tegelikult tunne, et võit läks valesse kohta (ehkki ka Liisist on igati korralik laulja saanud).

Igatahes kuulasin läbi praktiliselt terve [L] Artjomi kanali. Väga mõnus materjal – tõsi, mitte kõik lood ei olnud stiililiselt mokkamööda (tänapäevane RnB ei istu kohe üldse), aga mitu lugu meeldisid kohe väga:

* “Kõnnime seda teed” – staarisaate finaali ajast pärit duett Liis Lemsaluga. Mõnus raadiorokk ning juba siin on Artjomi omapärane hääldus hästi tabatav – see ei ole päris aktsent, vaid pigem mingi täiesti isikupärane viis eesti sõnu hääldada. Taga on omaaegne staarisaate taustabänd ja mängib muidugi vingelt.

* “Sinu juurde tagasi” – see lugu on Kaku autos juba pikalt mänginud.  Meenutab mitmeid häid asju mujalt maailmast, aga on ikkagi Artjom. Ja see stringisaund on ülimõnus.

* “Seistes pilvedel” – lemmiklugu siit reast. Armas video, ilus tekst,  väga hea bändisaund ning hääletämber meenutab kohati äravahetamiseni Jon Bon Jovi’d.

Ootame huviga, mida sealt veel tuleb. Igatahes on tegu seni ühe kõige teenimatumalt varju jäänud eesti meeslauljaga popi/roki rea pealt.

Walesi musa

18.03.2015

Leidsin Tuubist veel paar head asja.

Esmalt avastasin enda jaoks Hanna Morgani nimelise kõmri daami. Kõigepealt kolm kaverit, mis on ilmselt lihtsalt oma toas salvestatud ja sellisena ülihead:

* Bruce Springsteeni “No Surrender” – üks Kaku kõigi aegade lemmiklaule ning vist selle parim esitus naishääle poolt (midagi sarnast tegi Eva Cassidy Stingi “Fields of Gold’iga”).
* Tracy Chapmani “Fast Car” – Chapman on huvitav muusik, aga hääle poolest muidugi jääb Hannale kõvasti alla.
* Dafydd Iwani “Yma o Hyd” – Dafydd Iwan on Walesi Ivo Linna (sort of) ja see lugu on tekstilt ja laengult võrreldav meie Alo lauludega.

(aa, Dafydd Iwanilt on [L] veel üks väga lahe lugu, mille eesti paralleel oleks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” ja millega peaks suutma suhestuda kõik need, kes mäletavad nõuka-ajast Pudru-Elsaks hüütud ebameeldivat tegelast. Lugu paneb jala hullumoodi tatsuma ja meiesuguste õnneks on kõmrikeelne krehvtine tekst ka Saesneg’i ümber pandud).

Aga Hanna Morganilt leidsin veel paar kõmrikeelset lugu ka, vist mingist telesaatest:

* Sosban Fach – nagu aru sain, on see tegelikult selline rahvalik lastelauluke. Aga see versioon on väga mõnus Clannadi stiilis asi.
* Merch Fel Fi – Hanna teeb siin Eesti mõistes Inest või Birgitit – väga mõnus vungiga poprokilugu. Lisapunkt kitrasaundi eest.

Hakka või kõmri keelt õppima. Väga vingelt kõlab.

Ahjaa – viimastes videodes on Hanna täiesti Katniss Everdeen. Too oli ju (raamatus ja filmis) ka vinge laulja. 🙂

Hea lugu

09.03.2015

Vahelduseks muusikast ka…

Jäin pikemalt kuulama Ewert & The Two Dragonsi lugu “Pictures”. Siis otsisin ka Tuubist üles ([L] siin on tekstiga variant).

Järgemööda meenusid kaks head bändi – alguseosa ja põhilise meloodiakäigu pealt Big Country ning teksti alatooni pealt Hootie & The Blowfish.  Ja see “lombakas” fraas jääb meloodiast hullumoodi pähe kinni.

Eks need poisid teavad algusest peale, mida teevad – selles pole kahtlustki (kasvõi “Good Man Down” oli samavõrd geniaalne lugu). Loodame vaid, et jõutakse välja nii kaugele, kui see muusika väärib.

Istu maha…

10.09.2013

Üheksakümnendatel tegutses Manchesteri kandis bänd lihtsa nimega “James”, kelle üks tuntuim lugu oli “Sit Down” 1989. aastast.

* Siin on selle loo originaalvideo – lahedad alternatiivsevõitu noored kutid, kellest ei saa arugi, kas nad mõtlevad toda kurba teksti tõsiselt või viskavad lihtsalt kuulajaga tüüpilist britilikku nalja… Loo tonaalsus on kummalises vastuolus tekstiga.

* Siin on 2012. aasta live-esitus Lissabonis – poisid on natuke vanemaks saanud. Veidi kulunud, aga siiski samad sellid. Toosama laul on saanud aastatega märksa sügavama sisu. Ja see klaver seal loo alguses, kitarrisoolo ja üksik trumm on viis pluss.

Those who feel the breath of sadness
Sit down next to me
Those who find they’re touched by madness
Sit down next to me
Those who find themselves ridiculous
Sit down next to me

APDEIT 11.09 – MAFIAA jõudis vahepeal tolle teise video maha tirida. Aga [L] siit leiab kogu tolle Lissaboni etteaste- “Sit Down” on lõpus 1.02 peal).

Eilse jätkuks

19.05.2013

Kakk arvas, et senini on vaid George Michael suutnud laulda Queeni hitti “Somebody to Love” Freddie endaga võrreldaval tasemel. Selgub aga, et eile Eurovisioonil selgeks lemmikuks osutunud Eythor Islandilt [L] suudab seda kah – ja pealegi suhteliselt “vasaku käega”, koos oma taustalauljatega (kes muide olid samuti väga tasemel) jämmides. Impressive.

Videoloengud? Tänan, ei!

15.05.2013

Tänasega sai läbi järjekordne ring [L] TTÜ STVK kursusega. Läks päris kenasti, rahvas näis üldiselt rahule jäävat. Ühe soovitusena aga käidi välja videoloengute variant. Mõtlesin – ja mida kauem, seda halvem see mõte tundus.

Mida annab video? Võib-olla mingi petliku realismitunde, võrreldes kasvõi veebikonspektiga.  Samas on see tegelikult samavõrd ühesuunaline (õppejõult tudengile) kui tavapärane konspekt.  Video puhul on nii selle algne loomis- kui hilisem täiendamiskulu (aeg, pingutus, materiaalne ressurss)  kordades suurem ning ajakohastamine vaevaline. Eriti kui mõelda näiteks mõnele kursuse kolmandal toimumisaastal ilmsikstulevale, selleks hetkeks vananenud seisukohale või faktile – wikiteksti puhul on parandamine triviaalne (ja seda saab teha ka lugeja ise), video ajakohastamine on märksa suurem tegemine. Järelikult ei sobi see ka ajas kiiresti muutuvate asjade õpetamiseks kuigi hästi.

Video on kõigele lisaks veel ka vähem ligipääsetav erivajadustega inimestele (kurte tudengeid on tänapäeval ülikoolides üsna arvukalt). Videot saab teha ka neile kättesaadavaks, ent see nõuab taas kord eraldi pingutust – samas näiteks võimaldab korrektne tavatekstivorming tänapäeval edukat ligipääsu ka pimedale õppurile ilma erilisi kohandusi nõudmata (ekraanilugejad suudavad seda esitada).

Ja tegelikult ei anna õppejõu visuaal (vähemalt sedalaadi temaatika puhul nagu STVK-s) absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem võiks mõelda taskuhäälingu ehk podcasti peale, mida huvilised saavad metsas joostes pleierist või siis autoga pikemat sõitu tehes autostereost kuulata – ent ka selle tegemine on kordades ressursimahukam kui tekstikujul info korral. Video on aga samavõrd vähe “jooksu pealt tarbitav” kui konspekt.  Mis aga veelgi tähtsam – wikitekst võimaldab vähese vaevaga linkida loengumaterjalidesse väga erinevaid asju (enamiku Kaku kursuste puhul on mängus väga lai materjalivalik), mida video aga ei võimalda.  Operatiivsed täiendused on aga üldse välistatud (näiteks kursuse käigus mõne eelmise nädala olulise sündmuse lisamine konspekti).

Eriti arusaamatu tundus aga väljakäidud idee asendada videoloenguga ka iganädalane vestlusseanss (milleks seni on Skype’i tekstivestlust kasutatud).  See tähendaks ainsa tõeliselt kahesuunalise, interaktiivse kursusekomponendi asendamist  “rääkiva peaga” ning ka kogukondliku aspekti väljaviskamist (nädalavestlustes on oluline koht nii tõsisel infol, arutelul, konsulteerimisel kui ka lõõpjutul ja huumoril).

Võib-olla on mõnes teises valdkonnas videoloengutel rohkem mõtet.  Enda õppeainetes ei näe aga ühtki eelist, puudusi on aga karjakaupa.

Vana lugu Vanaväljalt

30.03.2013

Vanavälja Mikk ehk passijärgselt Mike Oldfield on Kaku üks suurimaid muusikalisi iidoleid.  Kuid alles hiljaaegu selgus, et üks tema suurepärastest lugudest on Kakul radari alt läbi libisenud – võib-olla seetõttu, et see 1985. aasta singel jäi LP-delt välja. [L] “Pictures in the Dark” on saundilt, meloodialt ja kitarrilt üdini Oldfield, ent kõvasti annavad juurde ka Anita Hegerland (Norra edukamaid naislauljaid ja ka Miku tollane pruut – videost on särin selgesti näha) ning “Walesi Toomas Uibo”, poiss-sopran Aled Jones. Eriti kihvt on vokaalselt laulu keskosa (This night will never end).

Veel üks sihuke lugu, mida võibki kuulama jääda.

Bossimusa

16.09.2012

Bruce Springsteen (ehk Boss, nagu teda fännid tunnevad) on ilmselt ameerikaliku hea kolmeduuriroki kroonimata kunn.  Vähe on neid, kes suudavad paari-kolme akordi ja üsna staatilise meloodiajoonisega nii palju ära öelda – saladus peitub ilmselt isikupärases esituses, väga heas taustabändis ja üliheas arranžeeringus (kõik need on Bossil läbi aegade tipptasemel olnud), lisaks on Springsteeni laulutekstid sedasorti muusika kohta väga head. Seekord paneks siia välja (ikka tuubist leituna) ühe enda lemmiku tema repertuaarist  – “No Surrender”.  Kahjuks ei leidu originaal-stuudioversiooni Bossi ilmselt kuulsaimalt plaadilt “Born In The USA”, kuid leidub kolm väga head muud:

  • Üks 2004. aasta kontsertversioon – küllaltki originaalilähedane (alguse riff on teine) juhtme ja matsuga variant.  Asja teeb väga kihvtiks aga see, et juba veidi vanema Bruce’iga laulab duetti noorema põlve rokkar, Pearl Jami solist Eddie Vedder. Pearl Jam üldiselt Kaku lemmikute hulka ei kuulu, aga Eddie hääl on hea ning selline “isa ja poja” variant kõlab loomulikult ja siiralt.
  • 1984. aasta akustiline kontsertversioon –  palju noorem Bruce, kes laulab aga märksa vanema inimese fiilinguga, lisaks on brucelik minimalistlik suupill täiesti kümnesse. Bob Dylan tõstaks pöidla.
  • 2006. aasta akustiline kontsertkaver –  sama kutt, kes paar aastat varem Bossiga duetti laulis, laulab nüüd üksi.  Meeldivalt vastandlik esitus, Bruce’i energia asemel on isegi veidi unistav folgimõtisklus. Aga Eddie esitus on parimaid kavereid, mida seni kuuldud – võtta Springsteeni laul ja panna sinna veel tublisti juurde on kõva tulemus.
  • APDEIT 19.09 – [L] lükkame ühe naishääle ka veel juurde: Maeve O’Boyle on noor šotlanna, kes laulab vanu laule. See siin on huvitav kantrisegune variant tollestsamast Bossi loost.

Keldivärki

04.06.2012

Seekord pakuks kuulata ühe tõsiselt ilusa keldi loo mitmes esituses. Lugu on “Fare Thee Well Love”.

Tommy Fleming ja Eleanor Shanely – ilus esitus, eriti tõstaks esile Tommy ooperitenorit ja tausta orelisaundi (Hammond C3?).
* Lisa Aherne – üdini naiselik versioon, esitatuna hoopiski lõõtspillimees Liam O’Connori kontserdil külalisena. Hästi südamlik esitus, mis tekitas kontserti vaadates (ema tõi kunagi selle DVD Iirimaalt kaasa) küsimuse, kes selle show tegelik staar oli.
* Rankin Family – see kanada perebänd Nova Scotiast on kohati iirlasem kui iirlased ise.  Kes ei usu, võib lisaks kuulata [L] Mairi’s Wedding’ut – üks kodanik kommenteerib Tuubis nii: “If this song doesn’t get your leg moving and put a smile on your face…. i’m sorry to tell you, but you’re dead.” – AAMEN!

Aga lugu ise on tõsiselt armas, seda kõigis esitustes.