Karantiinimusa

30.03.2020

See on ikka suhteliselt geniaalne…

(eriti peldikupaberirullid kitarristi kõrval)

Üks hea lugu, neli esitust

29.02.2020

Et lõppenud Eesti Laulul häid lugusid polnud, siis paneks siia kompensatsiooniks veel ühe vana lemmiku: “The Book of Love”:

Aastavahetuseks

31.12.2019

… sobib seekord vist Halestorm: “Here’s to Us”.

Üks vana lugu

17.12.2019

Leidsin Tuubist ühe vana hea loo.

Kui õieti meenub, siis see lugu oli omal ajal mingil lindistatud kogumikul ja sellega sai enda jaoks üks suuri lemmikuid (tänini) avastatud. Oldfield muidugi. Tegelikult on see lugu aga sarnaselt paljude teiste Mike’i külalissolistilugudega põnev kombinatsioon – Jon Anderson on samamoodi huvitav kuju (kuskil umbes samal ajal sai kõvasti käiatud ka tema jõuluplaati “3 Ships”). Ja video on muidugi oma aja kõrgtase (mis aga tänapäeval üsna naiivsena mõjub).

Annab innustust kitarri edasi harjutada. 🙂

Hull laul

20.10.2017

Esmalt kuulsin seda lugu viimases näosaates. Andres Dvinjaninov tegi muljetavaldava esituse mitmes mõttes – kõvasti etema (isegi hoolimata vahepeal taktiga tahajäämisest) kui see poliitkorrektne kräpp, mille saatetegijad võitjaks higistasid. Laul oli kunagi enne ka möödaminnes kuuldud, aga nüüd hakkas ikka päris hullusti kummitama.  Tuli ikka Tuubist üles otsida ja käiata.

Hull lugu mitutpidi – esiteks on tegu segase crossover‘iga (midagi sarnast kui Queeni “Another One Bites the Dust” või Donna Summeri “Hot Stuff”) – siin on pesumasinas läbi tsentrifuugitud punk, rockabilly ja new wave ning lisatud veel jupp noorte David Bowie ja Dee Snideri jaburat väljanägemist. Lisaks ei saa lõpuni aru, kas va Bertrand teeb asja tõsimeeli  või kui ta (tõenäoliselt) kellegi üle irvitab, siis kes see täpselt on.

Kui aga mõni mõtleb, et seda lugu ei anna enam hullemini üle võlli keerata, siis  Šveitsis leidub peale Gotthardi ka sama raju naistepunt nimega Tears, kes selle loo mõnevõrra hiljem ära kaverdas. Kogu fiiling meenutab fantaasiapilti kellestki Svenist, kes võinuks minna “Club Kung Fu” aegadel Vanilla Ninja juurde, joota neile mingit X-jooki sisse ja siis kamandada: “No nii, nüüd tehke Click OK-d!”

Aa, ja nüüd teab Kakk, mida tähendab prantsuse keeles un grand connard

APDEIT 04.11 – tuleb välja, et seda lugu on enda tormilises nooruses esitanud ka praegune Gotthardi solist Nic Maeder. 🙂  Tuubist leiab live-versioone veel ka nii erinevatelt tegelastelt kui Kim Wilde ja Red Hot Chili Peppers.

Uued vanad lemmikud

07.10.2017

Kakk on enda jaoks avastanud mõned seni pilgu alt kõrvalejäänud muusikud – suuresti tänu Spotifyle ja ka va Juutuubile, mis üha enam kipub koduses telepurgis lahjavõitu teleproduktsiooni asemel laiutama.

Esmalt Dee Snider – omaaegse New Jersey hevibändi Twisted Sister blondeeritud frontman. Kui omaaegne Dee oli häirivalt androgüünne tegelane, siis 62-aastane hr Snider on selgelt ja väga isane tüüp. Aga mis oluline, hääl on vägev ja 2016. aasta sooloalbum We’re The Ones on väga hea kuulamine. Ühe parima asjana leiab sealt kunagise mässumeelse superhiti We’re Not Gonna Take It – seekord aga aeglasemas, klaverisaatega versioonis, millele mustkunstnik ja muusik Criss Angel ehitas heategeva, laste vähktõvega võitlemist toetava mõjuva video  ja pani kogu sõnumi hoopis teise konteksti.

(Kõrvalepõikena: et tänaseks on usklik olla üksjagu rock n’roll ja mässumeelsus, siis on seda ka Dee – ja kõigele lisaks abielus ühe ja sama naisterahvaga aastast 1981).

Teine avastus on rokkbänd nimega Gotthard – lühikese iseloomustusena sobiks “Šveitsi Aerosmith”. Juutuub sisaldab neilt üksjagu materjali, siiani on lemmikuks jäänud  Let It Rain – isegi veidi kantrilik klassikaline rokkballaad. Tõsiselt kahju, et laulja Steve Lee 2010. aastal USA-s mootorrattaõnnetuses surma sai – täiesti võrreldav hääl Sebastian Bachi, Michael Kiske või Steven Tyleriga.

(Pulliga pooleks võiks muidugi mainida, et ametlik tõlgendus nime tähendusele on küll Sankt Gotthardi mäekuru, aga ingliskeelse rokkpundi puhul võiks vist ka alternatiivist rääkida…)

Muide, Juutuubi suur pluss on üllatavate kaverite leidmine – üks fantastiline folkversioon sellestsamast Gotthardi loost on siin.

Ei teagi nüüd, kas see vanade asjade kuulamine tuleneb sellest, et formaalselt hakkab üks suur juubel vaikselt lähenema – või on klassikaline rokk lihtsalt ajatu nähtus.

APDEIT: Sobrasin veel Tuubis – näib, et uuema aja Gotthard (uue lauljaga) meenutab pigem uuemat Europe’it (mis pole ka üldse paha asi). Aga paneks veel ühe vanema loo, mis kõlab laivis oma kuulsa biitlite nimekaimuga täitsa võrdselt hästi: Let It Be.

Bach. Sebastian Bach.

08.10.2016

Sellenimelisi muusikuid on teatavasti kaks (tõsi, ühel oli seal ees veel “Johann”). Üks ei vaja ilmselt tutvustamist, teine on “Skid Row” nimelise rokkbändi laulja – päris sama kaliiber muidugi pole, aga hea hääl on ikkagi (üks näide on siin).

Aga tegelikult tahtsin hoopis tuua näite sellest, kuidas üks hispaania kitarripunt kahe Sebastiani read omal kombel kokku pani. Suurema Bachi Toccata ja fuuga D-moll kõlab üsna väiksema Bachi stiilis.

Asi näeb natuke välja nagu Idiokraatia-filmi “kitarriarmee”, aga kõlab väga uhkelt.

Kuulasin Artjomi

21.04.2015

Sattusin Tuubis kuulama Artjom Savitski lugusid. Kes ei mäleta, siis tegemist on kutiga, kes koos Liis Lemsaluga 2011. aastal superstaarisaate finaalis oli. Juba seal oli tegelikult tunne, et võit läks valesse kohta (ehkki ka Liisist on igati korralik laulja saanud).

Igatahes kuulasin läbi praktiliselt terve [L] Artjomi kanali. Väga mõnus materjal – tõsi, mitte kõik lood ei olnud stiililiselt mokkamööda (tänapäevane RnB ei istu kohe üldse), aga mitu lugu meeldisid kohe väga:

* “Kõnnime seda teed” – staarisaate finaali ajast pärit duett Liis Lemsaluga. Mõnus raadiorokk ning juba siin on Artjomi omapärane hääldus hästi tabatav – see ei ole päris aktsent, vaid pigem mingi täiesti isikupärane viis eesti sõnu hääldada. Taga on omaaegne staarisaate taustabänd ja mängib muidugi vingelt.

* “Sinu juurde tagasi” – see lugu on Kaku autos juba pikalt mänginud.  Meenutab mitmeid häid asju mujalt maailmast, aga on ikkagi Artjom. Ja see stringisaund on ülimõnus.

* “Seistes pilvedel” – lemmiklugu siit reast. Armas video, ilus tekst,  väga hea bändisaund ning hääletämber meenutab kohati äravahetamiseni Jon Bon Jovi’d.

Ootame huviga, mida sealt veel tuleb. Igatahes on tegu seni ühe kõige teenimatumalt varju jäänud eesti meeslauljaga popi/roki rea pealt.

Walesi musa

18.03.2015

Leidsin Tuubist veel paar head asja.

Esmalt avastasin enda jaoks Hanna Morgani nimelise kõmri daami. Kõigepealt kolm kaverit, mis on ilmselt lihtsalt oma toas salvestatud ja sellisena ülihead:

* Bruce Springsteeni “No Surrender” – üks Kaku kõigi aegade lemmiklaule ning vist selle parim esitus naishääle poolt (midagi sarnast tegi Eva Cassidy Stingi “Fields of Gold’iga”).
* Tracy Chapmani “Fast Car” – Chapman on huvitav muusik, aga hääle poolest muidugi jääb Hannale kõvasti alla.
* Dafydd Iwani “Yma o Hyd” – Dafydd Iwan on Walesi Ivo Linna (sort of) ja see lugu on tekstilt ja laengult võrreldav meie Alo lauludega.

(aa, Dafydd Iwanilt on [L] veel üks väga lahe lugu, mille eesti paralleel oleks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” ja millega peaks suutma suhestuda kõik need, kes mäletavad nõuka-ajast Pudru-Elsaks hüütud ebameeldivat tegelast. Lugu paneb jala hullumoodi tatsuma ja meiesuguste õnneks on kõmrikeelne krehvtine tekst ka Saesneg’i ümber pandud).

Aga Hanna Morganilt leidsin veel paar kõmrikeelset lugu ka, vist mingist telesaatest:

* Sosban Fach – nagu aru sain, on see tegelikult selline rahvalik lastelauluke. Aga see versioon on väga mõnus Clannadi stiilis asi.
* Merch Fel Fi – Hanna teeb siin Eesti mõistes Inest või Birgitit – väga mõnus vungiga poprokilugu. Lisapunkt kitrasaundi eest.

Hakka või kõmri keelt õppima. Väga vingelt kõlab.

Ahjaa – viimastes videodes on Hanna täiesti Katniss Everdeen. Too oli ju (raamatus ja filmis) ka vinge laulja. 🙂

Hea lugu

09.03.2015

Vahelduseks muusikast ka…

Jäin pikemalt kuulama Ewert & The Two Dragonsi lugu “Pictures”. Siis otsisin ka Tuubist üles ([L] siin on tekstiga variant).

Järgemööda meenusid kaks head bändi – alguseosa ja põhilise meloodiakäigu pealt Big Country ning teksti alatooni pealt Hootie & The Blowfish.  Ja see “lombakas” fraas jääb meloodiast hullumoodi pähe kinni.

Eks need poisid teavad algusest peale, mida teevad – selles pole kahtlustki (kasvõi “Good Man Down” oli samavõrd geniaalne lugu). Loodame vaid, et jõutakse välja nii kaugele, kui see muusika väärib.