Leppardite õppetund

19.09.2020

Jälle üks lugu, mis on pikemat aega peas kinni: Def Leppardi “I Wanna Touch U” (lõbusulakas eestindus oleks “Tahan sind näppida”…). Pärit 1992. aasta Adrenalize-plaadilt ja üks viimaseid lugusid, milles osales nende üliandekas, kuid karmi viinaveaga kitarrist Steve Clark. Algseks autoriks on aga hoopis trummar Rick Allen.

Esmane mulje võib olla, et see on kerge, kvintakorde täis kolmeduurikas. Ent ainus kergepoolne asi on laulutekst (pealkirjast palju kaugemale ei lähegi). DL on läbi aegade olnud kahe võrdselt  väga hea kitarristiga bänd ja see lugu on tegelikult paras tulevärk – Tuubist leiab tõestuseks ühe tundmatu kitarriässa demo (kõva esitus, ehkki ta sulatab kokku kahe kitarristi partiid ning lisab lõppu natuke ennast ka). Ehk õnnestub kunagi ära õppida – esialgu on küll müstika, kuidas leppardid suudavad sedalaadi asju mängida, samal ajal tuulispasa kombel mööda lava ringi lennates…

 

Vinge tagasitulek

12.05.2020

Kunagi ammu oli Toomas Uibo Eesti Robertino Loreti. Ilus hääl oli kahtlemata, aga võis aimata, et see kuulsus käis – nagu Jaak Joala laulus – millegi muu arvel. Igal juhul kadus Toomas peale häälemurret rahva vaateväljast ning ilmus tükk aega hiljem välja hoopis lennunduse asjatundjana.

Nüüd on ilmunud selline kaver. Toomas on vist ka lauljana tagasi ja sellest võib vaid rõõmu tunda.

Karantiinimusa

30.03.2020

See on ikka suhteliselt geniaalne…

(eriti peldikupaberirullid kitarristi kõrval)

Üks hea lugu, neli esitust

29.02.2020

Et lõppenud Eesti Laulul häid lugusid polnud, siis paneks siia kompensatsiooniks veel ühe vana lemmiku: “The Book of Love”:

Aastavahetuseks

31.12.2019

… sobib seekord vist Halestorm: “Here’s to Us”.

Üks vana lugu

17.12.2019

Leidsin Tuubist ühe vana hea loo.

Kui õieti meenub, siis see lugu oli omal ajal mingil lindistatud kogumikul ja sellega sai enda jaoks üks suuri lemmikuid (tänini) avastatud. Oldfield muidugi. Tegelikult on see lugu aga sarnaselt paljude teiste Mike’i külalissolistilugudega põnev kombinatsioon – Jon Anderson on samamoodi huvitav kuju (kuskil umbes samal ajal sai kõvasti käiatud ka tema jõuluplaati “3 Ships”). Ja video on muidugi oma aja kõrgtase (mis aga tänapäeval üsna naiivsena mõjub).

Annab innustust kitarri edasi harjutada. 🙂

Hull laul

20.10.2017

Esmalt kuulsin seda lugu viimases näosaates. Andres Dvinjaninov tegi muljetavaldava esituse mitmes mõttes – kõvasti etema (isegi hoolimata vahepeal taktiga tahajäämisest) kui see poliitkorrektne kräpp, mille saatetegijad võitjaks higistasid. Laul oli kunagi enne ka möödaminnes kuuldud, aga nüüd hakkas ikka päris hullusti kummitama.  Tuli ikka Tuubist üles otsida ja käiata.

Hull lugu mitutpidi – esiteks on tegu segase crossover‘iga (midagi sarnast kui Queeni “Another One Bites the Dust” või Donna Summeri “Hot Stuff”) – siin on pesumasinas läbi tsentrifuugitud punk, rockabilly ja new wave ning lisatud veel jupp noorte David Bowie ja Dee Snideri jaburat väljanägemist. Lisaks ei saa lõpuni aru, kas va Bertrand teeb asja tõsimeeli  või kui ta (tõenäoliselt) kellegi üle irvitab, siis kes see täpselt on.

Kui aga mõni mõtleb, et seda lugu ei anna enam hullemini üle võlli keerata, siis  Šveitsis leidub peale Gotthardi ka sama raju naistepunt nimega Tears, kes selle loo mõnevõrra hiljem ära kaverdas. Kogu fiiling meenutab fantaasiapilti kellestki Svenist, kes võinuks minna “Club Kung Fu” aegadel Vanilla Ninja juurde, joota neile mingit X-jooki sisse ja siis kamandada: “No nii, nüüd tehke Click OK-d!”

Aa, ja nüüd teab Kakk, mida tähendab prantsuse keeles un grand connard

APDEIT 04.11 – tuleb välja, et seda lugu on enda tormilises nooruses esitanud ka praegune Gotthardi solist Nic Maeder. 🙂  Tuubist leiab live-versioone veel ka nii erinevatelt tegelastelt kui Kim Wilde ja Red Hot Chili Peppers.

Uued vanad lemmikud

07.10.2017

Kakk on enda jaoks avastanud mõned seni pilgu alt kõrvalejäänud muusikud – suuresti tänu Spotifyle ja ka va Juutuubile, mis üha enam kipub koduses telepurgis lahjavõitu teleproduktsiooni asemel laiutama.

Esmalt Dee Snider – omaaegse New Jersey hevibändi Twisted Sister blondeeritud frontman. Kui omaaegne Dee oli häirivalt androgüünne tegelane, siis 62-aastane hr Snider on selgelt ja väga isane tüüp. Aga mis oluline, hääl on vägev ja 2016. aasta sooloalbum We’re The Ones on väga hea kuulamine. Ühe parima asjana leiab sealt kunagise mässumeelse superhiti We’re Not Gonna Take It – seekord aga aeglasemas, klaverisaatega versioonis, millele mustkunstnik ja muusik Criss Angel ehitas heategeva, laste vähktõvega võitlemist toetava mõjuva video  ja pani kogu sõnumi hoopis teise konteksti.

(Kõrvalepõikena: et tänaseks on usklik olla üksjagu rock n’roll ja mässumeelsus, siis on seda ka Dee – ja kõigele lisaks abielus ühe ja sama naisterahvaga aastast 1981).

Teine avastus on rokkbänd nimega Gotthard – lühikese iseloomustusena sobiks “Šveitsi Aerosmith”. Juutuub sisaldab neilt üksjagu materjali, siiani on lemmikuks jäänud  Let It Rain – isegi veidi kantrilik klassikaline rokkballaad. Tõsiselt kahju, et laulja Steve Lee 2010. aastal USA-s mootorrattaõnnetuses surma sai – täiesti võrreldav hääl Sebastian Bachi, Michael Kiske või Steven Tyleriga.

(Pulliga pooleks võiks muidugi mainida, et ametlik tõlgendus nime tähendusele on küll Sankt Gotthardi mäekuru, aga ingliskeelse rokkpundi puhul võiks vist ka alternatiivist rääkida…)

Muide, Juutuubi suur pluss on üllatavate kaverite leidmine – üks fantastiline folkversioon sellestsamast Gotthardi loost on siin.

Ei teagi nüüd, kas see vanade asjade kuulamine tuleneb sellest, et formaalselt hakkab üks suur juubel vaikselt lähenema – või on klassikaline rokk lihtsalt ajatu nähtus.

APDEIT: Sobrasin veel Tuubis – näib, et uuema aja Gotthard (uue lauljaga) meenutab pigem uuemat Europe’it (mis pole ka üldse paha asi). Aga paneks veel ühe vanema loo, mis kõlab laivis oma kuulsa biitlite nimekaimuga täitsa võrdselt hästi: Let It Be.

Bach. Sebastian Bach.

08.10.2016

Sellenimelisi muusikuid on teatavasti kaks (tõsi, ühel oli seal ees veel “Johann”). Üks ei vaja ilmselt tutvustamist, teine on “Skid Row” nimelise rokkbändi laulja – päris sama kaliiber muidugi pole, aga hea hääl on ikkagi (üks näide on siin).

Aga tegelikult tahtsin hoopis tuua näite sellest, kuidas üks hispaania kitarripunt kahe Sebastiani read omal kombel kokku pani. Suurema Bachi Toccata ja fuuga D-moll kõlab üsna väiksema Bachi stiilis.

Asi näeb natuke välja nagu Idiokraatia-filmi “kitarriarmee”, aga kõlab väga uhkelt.

Kuulasin Artjomi

21.04.2015

Sattusin Tuubis kuulama Artjom Savitski lugusid. Kes ei mäleta, siis tegemist on kutiga, kes koos Liis Lemsaluga 2011. aastal superstaarisaate finaalis oli. Juba seal oli tegelikult tunne, et võit läks valesse kohta (ehkki ka Liisist on igati korralik laulja saanud).

Igatahes kuulasin läbi praktiliselt terve [L] Artjomi kanali. Väga mõnus materjal – tõsi, mitte kõik lood ei olnud stiililiselt mokkamööda (tänapäevane RnB ei istu kohe üldse), aga mitu lugu meeldisid kohe väga:

* “Kõnnime seda teed” – staarisaate finaali ajast pärit duett Liis Lemsaluga. Mõnus raadiorokk ning juba siin on Artjomi omapärane hääldus hästi tabatav – see ei ole päris aktsent, vaid pigem mingi täiesti isikupärane viis eesti sõnu hääldada. Taga on omaaegne staarisaate taustabänd ja mängib muidugi vingelt.

* “Sinu juurde tagasi” – see lugu on Kaku autos juba pikalt mänginud.  Meenutab mitmeid häid asju mujalt maailmast, aga on ikkagi Artjom. Ja see stringisaund on ülimõnus.

* “Seistes pilvedel” – lemmiklugu siit reast. Armas video, ilus tekst,  väga hea bändisaund ning hääletämber meenutab kohati äravahetamiseni Jon Bon Jovi’d.

Ootame huviga, mida sealt veel tuleb. Igatahes on tegu seni ühe kõige teenimatumalt varju jäänud eesti meeslauljaga popi/roki rea pealt.