Jälle reede, jälle ITSPEA tööde lugemine. Täna veel lisaks lõputööde kavandite esitamise lõpptähtaeg, hetkeseisuga on “purgis” kaheksa tööd. Lisaks tuli veel päeval käia va lauamängu vastu esimest süsti saamas, seega võtame seekord vana kooli musa ette. Rootsi popi suurimaid tegijaid ehk ABBA.
Selle bändiga on mul tegelikult eriline suhe. Lapsena kasvasin peamiselt koduseinte vahel ja kodune helitehnika piirdus päris pikka aega viletsa grammofoniga (iseenesest kummaline, kuna mõlemad vanemad on eluaegsed koorilauljad), lisaks nõuka-aegne TV ja raadio. Seega piirdus muusikaline dieet päris pikalt ETV “Horoskoobi” ja Eesti levimuusikaga. Ema aga oli ABBAt piisavalt kuulnud ja talle see meeldis – nii imbus see ka esimese “päris” pop-ansamblina siinkirjutaja teadvusesse (varsti järgnesid biitlid, Boney M ning ilmselt esimese päris-rokkloona meenub eestimaise Ruja kõrval “Killer Queen”). Ja kui tiinekana esimese kassettmaki sain, siis oli esimene salvestatud kassett samuti ABBA oma.
Aga nüüd siis ABBA stuudioalbumid. Esimene on seesama, mis kunagi kassetile sai lastud, Ring Ring 1973. aastast. Avapauk ehk nimilugu lööb kohe letti bändi põhijoone – geniaalsed popmeloodiad koos läbi aja muutunud, kuid alati viimaseni lihvitud arranžeeringutega. Lisaks neljale põhiliikmele oli läbi aja sisuliselt paigas ka saatebänd (eriti Rutger Gunnarsson bassil ja Ola Brunkert trummidel – rütmipartii väärib paljudes lugudes eraldi kuulamist) ja see aitas samuti stabiilsele saundile kaasa.
Nii on kohe albumi alguses mitu suurepärast laulu – lihtne ja lööv avalugu, samasse stiili “People Need Love” (paljud selle albumi lood kaverdati ära ka eestlaste poolt – “Ring ümber kahvatu kuu”, “Kiri või kull” jne), südamlik “Another Town, Another Train”, aga ka otsekui märksa hilisemast ajast pärinev “Disillusion” ja mitmed teised. Naljakas paralleel tekkis Björni lauldud looga “I Saw It in the Mirror”, mis on nii meloodia, seade kui isegi hääle poolest hämmastavalt Smilersi moodi. Mine tea, äkki kuulas neid ka noor hr. Sal-Saller (pungist hoolimata)… Aga “Andersson/Ulvaeus” on nagu “Lennon/McCartney”, kvaliteedimärk kohe algusest peale.
Huvitav moment selle albumi juures – kõik lood on pikkuselt 2:33 ja 3:18 vahel, aga mõjuvad kuulamisel märksa pikematena (lihtsalt on, mida kuulata).
Aasta hiljem ilmus Waterloo, mille nimilugu võitis Eurovisiooni. Kui reeglina eurolaulud laiemat publikut eriti ei kõiguta, siis ABBA on üks vähestest selgetest eranditest. Plaat on ehk veelgi lihvitum, kuid lugude poolest vaat et ABBA kõige nõrgem (või ütleme siis “enda ajastusse maha jäänud” – see on just alright-popalbum). Kuulsaks said lisaks nimiloole ka “Hasta Manana” ja “Honey Honey”, kuid minu lemmikutest on siin vaid romantiline “Dance (While the Music Still Goes On)”, päris hea on ka põhiosa lõpulugu, vähemtuntud “Suzy-Hang-Around”. Päris palju on siin funky-likku nooti, mis pole kunagi eriti peale läinud.
Kui Def Leppardil andis bändi endanimelist albumit ikka pikalt oodata, siis ABBA tegi selle kolmandana 1975 (see plaat oli muide tolle esimese lindistatud kasseti teisel poolel). Siin on juba näha-kuulda ka rokilikumat rida (“So Long” ja “Hey Hey Helen”, eriti aga avalugu “Mamma Mia”, mis on siinkirjutaja arust üks ABBA parimaid üldse – kitarripartii, sündieelse ajastu rokirütmipulss ja head naishääled). Veel üheks lemmikuks on meloodiline poprokilugu “Bang-A-Boomerang”. ABBA-l oli ikka üsna mitu erinevat nägu – siin albumil on poppi, rokki, funki, ballaade, reggae‘t ja isegi queenilikult erižanrilist instrumentaali.
Huvitav on lõpupopurrii kolmest ameerika rahvamuusika klassikust kolmes erinevas abbalikus võtmes (“Pick a Bale of Cotton” on üks väheseid kohti, kus mulle funky meeldib, seal on see muusika juurtes sees; “Old Smokey” on nukker kantriballaad ja “Midnight Special” “Mamma Mia” sarnane energiapomm). “S.O.S.” on sarnaselt esimese albumi “Disillusioniga” otsekui kurjakuulutav külaline tulevikust ning “Intermezzo No.1” kuulutab selgelt ette hilisemat “Chessi” sündi.
1976. aasta Arrival on juba tõsine hitiparaad – vähemad pooled neist lugudest on enamikul ABBA hilisematel hitikogumikel. Samas hakkab siit juba tulema sisse kurbusenoot ja mitmed laulutekstid on ikka päris valusad (need on enamasti just parimad lood nagu “My Love, My Life” ja “Knowing Me, Knowing You”), lisaks on kurblõbus “Why Did It Have to Be Me”. “Tiger” on hea jõuline poprokk ning veel üks ammune lemmik on instrumentaalne nimilugu, kus Benny on ilmselt rootsi rahvamuusikast mõjutusi saanud (üks algne tööpealkiri oligi “Saabumine Dalarnasse”). See on lugu, mida isegi Mike Oldfield ei suutnud päris originaalivääriliselt kaverdada.
1977. aasta plaadi nimeks on lihtsalt The Album. Ka siin on mitu kuulsat lugu – “Eagle”, “Take a Chance on Me”, “Thank You for the Music”. Need on kõik head, aga enda konkurentsituks lemmikuks (nii muusika kui sõnade osas) on “One Man, One Woman”. Suurepärane lugu sellest, et koos edasiminemine on võimalik. Benny Anderssoni oskus hullult kummitama jäävaid sündiriffe luua oli selleks ajaks juba küpseks saanud… Ja huvitaval kombel on Frida laulnud põhivokaali Agnethaga võrreldes üsna vähestel lauludel (erandiks on viimane album) – aga just need kipuvad olema paremate seas (siin albumil on samast ooperist veel “I Wonder (Departure)”). Täitsa kahju, et alguses siit albumist välja arendada plaanitud minimuusikal ei realiseerunud – aga paljud nendest muusikalistest ideedest jõudsid hiljem “Chessi” välja.
Kaks aastat hiljem, 1979. aastal välja lastud Voulez-vouz (ja eriti selle nimilugu) kannab natuke ka tollase diskoajastu märki, kuid kõige kuulsamad lood nagu “Chiquitita” ja “I Have a Dream” on endiselt klassikaline ABBA (lisaks on sama rea pealt “As Good as New”, “Angeleyes”, “Kisses of Fire” ja “Lovelight”). Diskoroki klassikuks saanud “Gimme! Gimme! Gimme! (A Man After Midnight)” lubati palju hiljem Madonnal ära miksida – see on üks väheseid Madonna lugusid, mis mulle meeldib. 🙂 ABBA heatujuroki rida esindab siin aga väärikalt “Does Your Mother Know” (üks huvitav omadus bändi helivõluri Michael B. Tretow’ juures oli pidev küsimus kuulamisel, kas mingit riffi mängib kitarr, mõni klahvpill või mõlemad koos).
1980. aasta Super Trouper on jälle tervikuna mõnevõrra traditsioonilisema kõlapildi juurde tagasiminek. Häid lugusid on jälle palju – valus “The Winner Takes It All”, ilusad ballaadid “Andante, Andante” ja “Happy New Year” (viimast julgeti isegi sügaval nõuka-ajal uusaastaöösel teinekord telekas mängida…), eelmise albumi diskorokki meenutav “On and On and On”. Eriti aga meeldivad tollases mõistes uuema, 80-ndate popsaundi esindajatena “Me and I”, “The Piper” ja “Lay All Your Love On Me” (Benny sündikäigud on kõigis kuulamist väärt). Plaadi lõpus on ka aasta varem Wembleyl laivis salvestatud südamlik “The Way Old Friends Do”.
Ja viimasena 1981. aasta The Visitors. Nimilugu räägib tegelikult kutsumata külalistest omaaegses N. Liidus (need, kes inimesi ära kaotasid või Siberisse saatsid) – nii seda kui ka samamoodi kommunismikriitilist “Chessi” ei mängitud siinkandis raadios kuni tolle riigi lagunemiseni välja. Aga see on üldse ABBA kõige valusam (samas ka kõige küpsem) plaat – põhjused on ilmselt arusaadavad (mõlemad abielud olid selleks ajaks katki läinud).
Väga häid lugusid on see plaat täis – enda lemmikud on “When All Is Said and Done” (Frida hääl – ja laulutekst – ütleb palju, lisaks on see üks parima saundiga ABBA lugusid üldse), vingete bassipartiidega, ent samuti nukrad “Soldiers” ja “One of Us”, nostalgiline “Slipping Through My Fingers” (seda kahe kitarri soolot mängiti ka laivis kahekesi, kõlas väga uhkelt; väga ilusasti on toodud välja ka Björni akustiline kitarr) ja kummituslik (ühe tõlgenduse järgi on see sureva inimese tagasivaade enda elule) “Like an Angel Passing Through My Room”, mida Frida laulab klassikalise häälekooli vääriliselt (seda on esitanud ka Sissel, Celtic Woman jpt).
Lõpetuseks: üksvahe oli moes ABBAt kiruda. Et ikka “disko” ja “kommerts” on. No ei olnud. Ütlejad olid lihtsalt tainad. 😛
