Silt: Muljed

Muusikaelamus: ABBA, “Voyage”

Sellest plaadist tervikuna pole varem siin kirjutanud (paarist esimesena avaldatud loost küll). Eile öösel Rõugest tagasi sõites sai korralikult järjest läbi kuulatud.

See on ühelt poolt üsna kirju kompott, teisalt aga vaieldamatult ja klassikaliselt ABBA. “When You Danced with Me” näitab endiselt Benny armastust rootsi rahvamuusika vastu (vana aja võrdlusena sobib “Arrival”, aga ka “The Piper”). “Little Things” on jõuluhommikul kuulamiseks ilmselt üks kõige paremaid asju üldse. “Just a Notion” on ehe bugi-vugi-heatujulugu (vrdl “Why Did It Have to be Me” ja isegi “Waterloo”) ning kasutab erandina ajaloolist 1978. aasta vokaali uue tausta peal. “Bumblebee” ja lõpulugu “Ode to Freedom” meenutavad Sisseli norra ballaade.  “Keep an Eye on Dan” ja “No Doubt About It” võiksid olla “Chessi” muusikali lood, sinna võiks sobida ka teisena avaldatud “Don’t Shut Me Down”, mis on kvaliteetne ja üdini abbalik popplugu.

Kaks lemmikut aga:
* esimesena avaldatud “suur lugu” videos kasutatud ABBAtaride ja kroonikakaadritega – “I Still Have Faith in You”. Esimesel kuulamisel ei jõudnud päris hästi kohale, hiljem hakkas selgelt kasvama – seal on hästi palju ilusaid detaile ning viimased 8 takti on puhas perfektsus. See lugu kandideeris aasta plaadi-Grammyle ning asjaolu, et auhinna sai keegi teine, näitab lihtsalt mõne tegelase elevandikõrvsust. Juba Frida hääl on siin Grammyt väärt.
* kantrilugu ABBA albumil? Jah, plaadi parim laul “I Can Be That Woman” on ehtne ameerikalik kantriballaad, kuhu on õnnestunult sulatatud rootsi popi täiendused (lisaks ABBAle kõlab kohati läbi ka Roxette). Aga selle loo vaieldamatu põhirelv on jällegi hääl. Seda lugu saab niimoodi laulda ainult Agnetha Fältskog – mõne teise esituses võiks see tekst seebiseks minna, Agnetha oma on ehe ja valusalt aus. Ja lisaks kõrgele sopranile (mis on endiselt ilus) on juurde tulnud ka fantastiliselt kõlav alumine register.

Mine tea, äkki teevad veel midagi. Loodame.

Küsimus

Sai jälle käidud Kundas kodanik Maksi pookimas. Vaatasime üle võimlemisharjutused, arutasime India kšatrija ja vaišja kastide erinevuste üle ja siis tiris Kakk oma ohvri õue jalutama. Iga nurga peal tegime – ei, mitte kükitamise, aga ümbritsevast loodusest pilti (eelmisel korral kingitud seebikaga). Abiks nii ümbritseva nägemise kui ka koordinatsiooni mõttes (esialgu veel täisnurga alla aparaati keerata ei saa, aga küll varsti õnnestub). Pärast läks üks võililledega ülesvõte isegi kuti arvuti  töölauda kaunistama. Nii et sõit läks asja ette.

Aga pealkirjas toodud küsimus… Tuli üks sealne tädi, kes Maksi eest hoolitseb, ja küsis – ilusti viisakalt kusjuures – et kas Kakk on “sealt kõrvalt hooldekodust”. Vastuse peale, et Tallinnast ja autoga, kippus küsijal pealtnäha juhe ikka päris kokku jooksma…

Kaks nuga

Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.

Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).

Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd.  Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.

Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.

Rattahooaeg

Ei, tsikkel ei ole veel välja tulnud. Natuke külm on selle jaoks.

Aga kuna sel õppeaastal on tööd nii palju olnud, et trenni tegemine on suht kaootiliseks jäänud, siis hakkab vaikselt autoriteediprobleem kummitama ja võhm kipub kuhugi ära kaduma. Kuna aga vana Merida Kalahari 510-e oskas vanem jupp juba mõni aeg tagasi sujuvalt enda äralagunenud sõiduriista asemele rekvireerida,  sai soetatud Sinine Krants. Näeb välja [L] selline.

Miks selline nimi? Noh, ta on sinine. Ja pole mitte puhast tõugu maastikuratas, vaid veidi linnaratta verd on sees – natuke lühem, siledama rehviga ja tiba püstisema sõiduasendiga. Aga korraliku Shimano Deore käiguvahetusega ja hea amordiga, seega peaks idee poolest ka Harku mägedes hakkama saama. Praegu sinna veel hästi ei pääse, liiga lumine.

Aga esimese tuuri Nõmme vahel sai tehtud. Hirmus mõnus oli.

Kahju…

…et Rakveres käimata jäi. Aga vähemalt näitas ETV täna punklaulupidu täies pikkuses. Poleks uskunud, et sellest nii vinge asi tuleb. Mitte iga päev ei näe ulmelise punksoenguga koorijuhti, sümfooniaorkestris siniseks värvitud peaga kontrabassimängijat või – Jumal hoidku –  publiku hulgas seisvat joodikuhabemega Vabariigi Presidenti mõnuga Sex Pistolsit kaasa laulmas. Ja too lõpus korraldajatele kingitud hiigelsuur haaknõelakujuline peaehe oli otse kümnesse sürr (kaugelt vaadates tundus, et sellidel on pirakas haaknõel kõrvade kohalt läbi pea torgatud).

Muidugi võivad küünikud nüüd öelda, et pseudopunk oli. Enamik rahvast olid siiski selgelt pühapäevapunkarid või üldse esmakordselt sellises kostüümis. Muusika oli proffide poolt seatud, saatis lisaks bändile ka sümfooniaorkester. Ja president pidas avakõne. Joodikuhabe on aga selge PR-nõks (ehkki väga hea).

Aga kui näha sõna teist poolt – laulupidu – , siis oli kõik paigas. Rahvas tundis end silmnähtavalt hästi ja elas lauludele kaasa (vinge pilt olid punkstiilis rõivastatud ca 50-60 aastased tädid), lood olid väga vingetes seadetes ja esitajad laulsid ilmselge mõnuga. Bonzo kärisevahäälne a cappella “Siin on ilus elada” oli aga klassikaline laulupeovaimu väljendus.

Ja ikkagi oli seal punk täitsa olemas. Omaaegsed Villu ja Geneka lood kõlasid uue aja kontekstis täiesti uutmoodi ajakohaselt – “Külmale maale” sai vägagi pungiliku vihase paueri ning mõndagi teist lugu andis ilusti ka tänapäevasesse poliitilisse olukorda panna. Suht meeldiv oli näha suurt hulka inimesi, kes vähemalt hetkel mõtlesid veidi muust kui tarbimisest, kinnisvarast ja SMS-laenudest. Pealegi oli Eesti punk suunatud märksa teistsuguse võimu vastu kui lääne oma – mõlemad võitlesid jaburuse ja topeltmoraaliga, ent Eesti oma oli suunatud eeskätt nõukogude diktatuuri pihta ning oli sellisena muule rahvale märksa lähemal (mäletan, et mingid aastad peale laulvat revolutsiooni kuulutati Villu Tamme lausa Eesti parimaks meeslauljaks…).

Lõpetuseks – kas mõni teine Euroopa riigipea on suuteline “Anarchy in the UK”-d peast järgi laulma?

Proovitegemine

Nagu juba kirjutatud, ajasime oma kunagise bändi kokku – esialgu üheks korraks, edasi näeb siis juba hiljem. Igatahes tuleb järgmisel laupäeval Harkujärve kirikus lihavõtteöisel missal üles astuda. See aga tähendab, et tuleb natuke ka harjutada…

Täna oli meie ainus naisliige Liisbet endale angiini hankinud ja olime kolmekesi. Mõnes laulus üritasid kutid siis Liisu partiid ise laulda – einojah, sihukest eunuhhifalsetti pole enam kaua aega kuulnud… 😛 Asjaosalistel oli muidugi lõbu laialt. Aga üldiselt hakkab muusikategemine pikkamööda meelde tulema. Esialgu üritame vanade lauludega välja minna (üks uus on siiski ka), eks hiljem vaatab – kui midagi pikemat asjast arenema hakkab, siis tuleb ka uusi lugusid kirjutada.

Eks tuleval laupäeval siis paistab.