Silt: relvad

Kaks nuga

Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.

Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).

Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd.  Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.

Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.

Huvitavad (ohtlikud) asjakesed

Aasta lõpus sai [L] Mantis Swordsist tellitud paar jubinat. Väiksemat sorti tollisekelduste järel (Ameerikast Eestisse tuli alla kuu ajaga ning kolm nädalat kulus Eesti tolli läbimiseks…) jõudsid täna kohale.

Esmalt üks suur ja kole riistapuu – [L] barong ehk segaste filipiini sõdalaste lühike mõõk. Lai lehekujuline tera, kõver käepide annab vajadusel hirmsa löögijõu. Mantise variant on üldiselt igati kena, kuid tupp oli liiga kitsas tehtud ning rihma-aas laiema rihma jaoks liiga väike. Aga käes istub hästi ja tera on korralik (ehkki mitte midagi erilist, harilik kvaliteetne vedruteras).

Teine jubin aga on alguses isegi petlikult tagasihoidlik. Pretensioonikavõitu [L] Tactical Tanto nimeks, Made in China ei ärata esmapilgul kah usaldust. Aga Paul Chen ja Hanwei oskavad kuuldavasti ka üsna viisakaid terasid toota, Mantise nuga ongi sisuliselt sama. Esmamulje meenutab veidike üht märksa kuulsamat terariista, brittide Fairbairn-Sykesi dessantlasepistoda. Tupest tõmmatud tera aga on – üllatus, üllatus – täitsa korralik tanto. Ei pretendeerigi autentsusele (tuppki on metallist ja varustatud nuga kinni hoidva klõpatsiga – modernne, ent kasulik lisandus), kuid käepidet kattev rainahk on OK (kirjade järgi ehtne; kui ongi võltsing, siis üsna hea) ja peale mõõgapuhastuskomplektiga (riisipaber, uchiko, mõõgaõli) korralikku ülekäimist näeb ka tera selle hinnaklassi kohta üsna väga ilus välja. Kirjade järgi on 60/40 HRC süsinikteras, hamon (karastusjoon) on väidetavalt ka ehtne (pole esialgu nii ekspert, et autoriteetset hinnangut anda). Tubli töö. Saleda joone kohta üllatavalt raske, kuid samas hästi tasakaalus relv.

Üldiselt võib rahul olla. Tellimus täideti kiiresti ja kaup oli korralikult pakitud. Nii et sealt võib tellida küll.

Filmielamus: The Hunted

Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.

Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).

Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.

Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”

Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.

Benicio del ToroPekka-Eric Auvinen

Relvaseadusest

Isand Mark Soosaar on muidu lugupeetud ja intelligentne inimene, aga [L] selle asjaga keerab ta küll vindi üle. Kakk nõustub põhiosa kommenteerijatega (ehkki mitte samas sõnastuses).

Saan aru, et Jokela sündmused šokeerisid inimesi sügavalt. Aga kodanike muutmisega lammasteks asja ei lahenda. Kindlasti on Eestiski mõni relv inimese käes, kellel seda olema ei peaks ning temalt tuleb see ka ära võtta. Kontroll peab olema ja mõnda aega tuleks seda rangemalt teha, kuni igasugu jobudel lähevad Jokela-tegemise mõtted üle. Kuid Eesti relvaseadus kuulub Euroopas rangeimate hulka ega vaja muutmist (kui üldse, siis mõnes kohas leebemaks, et trennis võiks legaalselt ka nunchaku või tekkoga harjutada).

Padupatsifistid võiksid endalt küsida seda: miks ei läinud Pekka-Eric oma “looduslikku valikut” (või “poliitilist terrorismi”, nagu ta seda ise nimetas) läbi viima enda laskeklubisse, sõjaväeossa või politseijaoskonda…?

Tamasser või mitte

Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.

Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛

Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.

Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.

IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…