Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.
Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).
Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.
Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”
Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.
Päris sarnased jah!
The Hunted on muidu täitsa hea film küll, aga lõpuduell Jonesi ja del Toro vahel oli pisut tobe… Minu mälu järgi oli viis minutit nugadega teineteisele haavade tegemist. 🙂
Eks ta natuke dramatiseeritud oli ja ehk veidi üle venitatud. Samas võin ise natukene Escrimat (mis tähendab suuresti sama asja kui Arnis või siinmainitud Kali) õppinuna öelda, et nendes kunstides ongi minu teada selline haavade löömine päris palju kasutusel – rünnatakse ka käsi jm mitte-elutähtsaid organeid. Tugeva vastase puhul ei ole reeglina võimalik koheselt lõpetavat tehnikat sooritada ja nii mängitaksegi selle peale, et teine aegamööda kuivaks jookseb…
Hmm…
Juhtusin hiljaaegu vaatama filmi Addams Family Values :), mis on õuduskomöödia :D, aga minu arvates huvitav film selles mõttes, et paneb mõtlema.
Inimesed, keda ühiskond peab n-ö “kenadeks” (viisakad, eeskujulikud, käituvad hästi, ühesõnaga – vastavad igapidi korraliku inimese mallile), ei pruugi seda sisimas sugugi olla ja kena käitumine võib olla vaid “hea kasvatus”, mis tegelikult pole pinnapealsusest suurt kaugemale jõudnud.
Ja need, keda tembeldatakse “pahadeks”, kuna näitavad välja, kes nad tegelikult on (ja nad on halvad! Ehkki üllataval kombel võivad kriitilistes olukordades palju rohkem inimlikkust osutada, kui n-ö “eeskujulikud”), on tüdinenud silmakirjatsemast ja kaasa mängimast ühiskonnaga, kus “head” kehtestavad oma reegleid ja üritavad luua kõigist ühesugused naeratavad “zombied”, kes kõik üksteist “armastavad” (just nimelt, jutumärkides, sest mõeldud on head käitumist, mis ei takista sisimas teisi põlgamast või mittekellekski pidamast).
Ilus mõtteavaldus. 🙂 Aitäh!
Kusjuures nüüd lähema uurimisel/vaatamisel selgus, et minu silmapaar on seda filmi näinud, Tommy Lee Jonesi metsas hakkamasaamisoskused olid muljetavaldavad