ITSPEA ja Oldfield, 4. osa

11.01.2021

Täna siis viimane päev ITSPEA eksamist. Laisikud ja unimütsid ronisid kah välja ja hakkasid esseesid kirjutama. 🙂

Aga eksamiga paralleelne Oldfieldi-rännak jätkub sajandivahetusega.  Esmalt 2002. aasta Tr3s Lunas, kus Mike hakkas virtuaalreaalsust ja arvutimänge katsetama ning tegi sinna peale albumi. See on  kusagil Songs of Distant Earthi ja TB3 vahepeal – meloodiline helikeel, sündine algusepool on pigem TB3 ja lõpuosa SoDE. Selline ideaalne eksamitaust, mõnus pehme elektrooniline chill-out – suurte lemmikute hulka ehk ei paneks, aga kuulamist tasub küll. Esile võiks ehk tõsta vist kõige enam kuuldud lugu To Be Free. Oldfieldi firma-kitarrisaundi aga kuuleb vaid albumi lõpupoole.

Vahepeal tuli kolledži personali virtuaalkoosoleku tõttu kuulamispaus, seejärel jätkasin Tubular Bells 2003-ga. Siit  väga palju kirjutada ei ole, see on vana hea asja uusversioon (üsna ereda elamuse jätab jõurav ja röökiv Caveman, mis jätkub samasuguse sürrateemaga ka TB2-s). Järgmine aga on kahe erineva poolega Light + Shade 2005. aastast.

Esimene pool (Light) on taas meditatiivne nagu Tr3s Lunas (firmasaundi on rohkem) – lemmiklugu on selgelt vana hea “Jumal, Sul ligemal” ehk Oldfieldi veidi täiendatud variandis lihtsalt “Closer” (kahes eri variandis; see sobinuks pigem Voyageri plaadile – eriti lõpulooks olev pikem, prantsuskeelse pealkirjaga akustiline versioon Près de toi).

Teine pool (Shade) algab hoopis teistsuguses meeleolus, meenutades TB3 algust (tümakas ei meeldi endiselt). Mõnes mõttes huvitav Amaroki-laadne kompott, aga mulle endale meeldib esimene pool rohkem. Kummaline nähtus on Romance – meenutab kaht omaaegset 2 Quick Starti poolt ärasolgitud ballaadi (“Kõik on nii kui peab” ja “Olen loobuda Sust proovinud”). OK, Mike on klass etem kui 2QS, aga veider tunne jääb ikkagi. Mina eelistaks seda lugu kasvõi Mireille Mathieu esituses…

2008. aasta Music of the Spheres näitab jälle täiesti teistmoodi Oldfieldi (siit saab aru, miks Mike’i autobiograafia pealkiri on Changeling) – see plaat on salvestatud orkestriga ja läheb samasse ritta eestimaise Urmas Sisaski loominguga (nn musica universalis).  Klassikaliselt ilus muusika, ilus akustiline kitarr (Oldfieldi tüüpsaund siia ei sobikski), Lang Langi klaver ja Hayley Westenra hääl.

Siis tegi Mike pikema pausi ja järgmine originaalalbum on juba 2014. aasta Man on the Rocks (sellest on siin Joras juba juttu olnud). Oldfield suudab isegi kaheduurika (Sailing) välja vedada – ja veel nii ülbelt, et selle albumi algusse topib… Ja noort Freddie Mercuryt meenutav (nii hääl kui välimus, aga miinus teatavad kiiksud) Luke Spiller on lauljana äärmiselt hea leid. See on juba vanema mehe plaat, kes aga hinnaalandust ei tee – sisuliselt kõik lood on head, enda lemmikuteks on avalugu, Moonshine, Minutes… Lihtsam on on vist nimetada vähemkõnetavaid: ehk Nuclear ja Chariots, ehkki need pole kuskilt otsast kehvad.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2017. aasta Return to Ommadawn – sellest on paraku Spotifys vaid paar juppi, terve albumi leiab aga YouTube’ist. Nimest hoolimata on see pigem vana aja Hergest Ridge‘i kui algse Ommadawn‘i järeltulija (seda on Mike ise ka öelnud) – juba algsel kuulamisel see (sarnaselt HR-ga ja erinevalt O-st) pigem meeldis.

Kokkuvõtteks: on sel sellil vast karjäär. Uskumatult palju head muusikat…

Aga tänane muusikavalik kattis ära kaks seanssi ITSPEA eksamit pluss pärastise tulemuste kontrolli ja sissekandmise. Koroona-aegse kursuse kohta pole 129 lõpetajat üldse paha tulemus. Homme on veel praktikakaitsmine ja siis järgmisel nädalal kaitsmiskomisjonid. Nädal hiljem aga algab juba kevadsemester.

ITSPEA ja Oldfield, 3. osa

08.01.2021

Nagu varem öeldud, panin Mike Oldfieldi karjääri edasi mängima tänase ITSPEA eksami taustale. Koroona tõttu on eksam seekord ainult esseevormis – kolmel päeval,  kahetunnise ajapiirangu ja juhuvalikuga teemadega – teemade laialisaatmisega oli taas jupp rabelemist, kuna suur osa rahvast jättis end lihtsalt registreerimata ja laekus plaaniväliselt. Alternatiiv oleks olnud kõik lihtsalt minema peksta, aga seda ei tahtnud teha – jõrisesin nende peale, aga lasin kirjutama.

Alguseks siis veel üks vana lemmik – 1996. aasta  Voyager ehk Oldfieldi ilmselt kõige keldilikum plaat. Pooleks originaallood ja vanade rahvaviiside kaverid, aga kõik on instrumentaalis. Klassikalised iiri/šoti harmooniad ja Oldfieldi saund on väga ilus kombinatsioon. Ammune lemmiklugu sealt on The Hero.

Vastukaaluks järgmisena Tubular Bells III 1998. aastast.  Isikliku arvamusena seeria kõige nõrgem osa – Oldfield on äratuntav, sees on ka natuke “vana kooli traati” (Outcast), aga tol ajal moekas tümpsurütm rikub kohe alguses üldmulje ära (ja tuleb hiljem tagasi ka plaadi lõppu rikkuma). Man in the Rain oleks hea lugu, kui poleks palju kuulsamat Moonlight Shadow‘d, mille “vaese mehe versiooniks” esimene kipub jääma. Päris palju on ka rahulikumat materjali, aga see ei ole kuigi meeldejääv. Ühesõnaga, TB2 oli selgelt parem ja TB1 oli lihtsalt esimene ja originaalne.

1999. aasta Guitars on taas selgelt plusspoolel. Mike tuli idee peale mängida kogu album (sh rütmid) sisse ainult kitarridel.  Häid lugusid on mitmeid, kuid Summit Day on üks suurimaid lemmikuid kogu Oldfieldi loomingu seas.

The Millennium Bell samuti 1999. aastast kujutab kogumikuna kujutletavat ajateekonda Kristuse sünnist tänapäeva. Mõned motiivid on läinud paremini mõttele pihta, mõned veidi nõrgemini. The Doge’s Palace on saundilt hämmastavalt sarnane Belgia bändiga Urban Trad (aga kuna Oldfieldi lugu on varasem, siis ilmselt võtsid belglased siit malli, mitte vastupidi). Orkestriga salvestatud Lake Constance meenutab Vladimir Martõnovi imelist pala  “Õndsakskiitmised” (mis võiks muusikaliselt vabalt samuti Mike’i looming olla – paralleele on palju; 2CELLOS või C-Jam võiksid seega proovida Oldfieldi mängida). Paraku lasi Mike viimase loo mingil DJ-l ära solkida (kõlab nagu omaaegne Caater), rikub albumi üldmuljet.

Paar albumit jääb veel esmaspäevaks. 🙂

Iidlasel on õigus

02.01.2021

Tuttav Hiiumaa mees Timo (tegelikult nad sõna alguse “h”-tähte ei häälda, seega iidlane – saarelt ja obesega), kes on seni teinud ilusaid ja leebeid kirikulaule (mitmeid neist lauldakse kogudustes üle Eestimaa), on nüüd päris terase ja terava muusikalise arvamusloo teinud. See moodne Zoomi taust ja lipsustatud olek (pole teda eriti sellises kostüümis kohanud) annavad asjale jumet juurde.

Seal saare peal on veel üks tore sõna – “itu”. Seda tuleks tänapäeval kahjuks päris paljude tegelaste kohta kasutada.

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

18.12.2020

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth‘i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

14.12.2020

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Teo Tor(r)iatte

26.11.2020

See Queeni uhke lugu 1976. aasta albumilt “A Day at the Races” (mida nad miskipärast kahe r-iga kirjutasid; tegelikult on jaapani keeles vist korrektne Te (w)o toriatte; ingliskeelne variant on “Let Us Cling Together”) jäi viimati juutuubis silma päris mitmes põnevas versioonis:

  • Tokyo, aasta 1979. Laulab loomulikult Freddie ise (Briani klaveri saatel), kuid jaapanlased annavad täitsa laulupeorahva mõõdu välja.
  • Tokyo, aasta 2014.  Freddie on ammu teisel pool, laulab selle laulu põhiautor Brian. Võrratult ilus akustiline kitarripartii, mis suudab algset klaverit asendada, liiatigi laulab neid kõrgeid noote mees sünniaastaga 1947. Jaapanlased laulavad aga endiselt vägevalt. Kahju, et laul on lühendatud kujul.
  • Berliin, aasta 2018. Tuleb välja, et see on ka suurepärane koorilaul. Püha Konradi gospelkoori variant on klassikaliselt ilus.

Huvitav, et eestlastel on lugu, mis on väga sarnane nii mõttelt, pealkirjalt kui natuke isegi viisilt: “Üksteist peab hoidma“.

Filmielamus: A Star is Born

23.10.2020

Oli aega nüüd ka see film kordusest ära vaadata. Tegelikult on see kahetine elamus. Lugu kui selline väga ei meeldinud.  Näitlejad ja muusika seevastu olid viimase peal.

Lady Gaga lavapersoon käib mulle sügavalt vastukarva, suur osa selle persooni muusikast ka. Lisaks lavapersoonile käivad vastu ka mitmed tema lavavälised seisukohad ja arusaamad. Aga pagan, see tüdruk on andekas – seda on nähtud juba varem neis videodes, kus ta laulab iseendana, üksi klaveri saatel. Ja nüüd on nähtud, et ta on lisaks ka väga hea näitleja. Kusjuures tema tegelaskuju muutub filmi jooksul päris palju, aga jääb usutavaks.

“Shallow” on küll juba natuke ära leierdatud, aga see on endiselt superlugu. Ja seal filmis on häid asju veel. Bradley Cooper tegi ka hea esituse ja õppis (kuuldavasti aastaga) täitsa ägedalt kitarri mängima, Sam Elliott on häid osi ennegi teinud – aga see film on ikkagi Gaga soolo.

Kuulame edasi

05.10.2020

Nädal hiljem sai, nagu juba öeldud, tööde lugemise kõrvalt Queeni edasi kuulatud – alates 1982. aasta Hot Space‘ist, mis on (otse öeldes) selle bändi kohta ikka paras jura. Äkki oligi filmis see osa, mis rääkis Paul Prenteri halvast mõjust Freddie’le ja kogu  bändile, tõsi – igatahes domineerib sel plaadil ilma igasuguse virtuoossuseta masinlik geidisko. Rokilikumates lugudes nagu Put Out the Fire ja Calling All Girls on queenilik kõla alles, aga sära puudub pea täiesti. Ainus suurem hitt on viimane, Under Pressure (sellegi hilisemad versioonid olid albumi algversioonist paremad) –  ent ise peaksin parimateks hoopis John Lennonile pühendatud lugu Life Is Real (huvitaval kombel käib sealt läbi motiiv varasemast Save Me‘st ning ka järgmisel albumil olevast tuntumast loost It’s a Hard Life) ja ballaadi Las Palabras de Amor.

Õnneks sai bänd puussepanekust aru ja järgmine album, 1984. aasta The Works, tuli vanale rajale suuresti tagasi (Radio Ga Ga on loona paras kompott, aga vähemalt õnnestunud – kuid seal on ka Tear It Up, It’s a Hard Life, I Want to Break Free ja eriti Hammer to Fall). Sealt edasi tuli kaks aastat hiljem juba üks pikaajalisi lemmikuid A Kind of Magic terve rea heade lugudega (algne Highlander oli filmina ka päris hea, järjed läksid jamaks). Ka kahel viimasel “päris Queeni” albumil on häid asju üksjagu (Made in Heaven on paratamatult juba retrospektiiv), lemmikuteks ilmselt jäävad eelviimaselt albumilt  I Want It All (tõsi, efektsem – ja ka tuntum – on singliversioon) ja viimaselt Show Must Go On.

Sel korral jõudsin niisiis kuulamisega välja juba 2005. aasta Queen + Paul Rodgersi albumi Return of the Champions juurde. Aga selline musamaraton läbi ajaloo on päris sobiv e-kursuse tööde lugemise kõrvale. Seega võiks edasi võtta Clannadi, Oldfieldi, Runrigi, Def Leppardi, Scorpionsi, Hearti, Springsteeni… Või ühest servast ABBA ja teisest Manowari. 🙂

Queen: filmiga ja filmita

28.09.2020

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space‘ist edasi.)

Leppardite õppetund

19.09.2020

Jälle üks lugu, mis on pikemat aega peas kinni: Def Leppardi “I Wanna Touch U” (lõbusulakas eestindus oleks “Tahan sind näppida”…). Pärit 1992. aasta Adrenalize-plaadilt ja üks viimaseid lugusid, milles osales nende üliandekas, kuid karmi viinaveaga kitarrist Steve Clark. Algseks autoriks on aga hoopis trummar Rick Allen.

Esmane mulje võib olla, et see on kerge, kvintakorde täis kolmeduurikas. Ent ainus kergepoolne asi on laulutekst (pealkirjast palju kaugemale ei lähegi). DL on läbi aegade olnud kahe võrdselt  väga hea kitarristiga bänd ja see lugu on tegelikult paras tulevärk – Tuubist leiab tõestuseks ühe tundmatu kitarriässa demo (kõva esitus, ehkki ta sulatab kokku kahe kitarristi partiid ning lisab lõppu natuke ennast ka). Ehk õnnestub kunagi ära õppida – esialgu on küll müstika, kuidas leppardid suudavad sedalaadi asju mängida, samal ajal tuulispasa kombel mööda lava ringi lennates…