musa – Jora

ITSPEA ja Van Halen, 2

ITSPEA jõudis eelviimase nädalani. Teemaks oli andmeturve ja Kevin Mitnicki turvalisuse määratlus (tehnoloogia, väljaõpe, eeskirjad) – kirjutati päris huvitavaid asju. Ja kaks esimest tublit tegelast said juba “viied” kätte.

Aga taustaks Van Haleni kuulamine jätkub 1986. aasta plaadiga 5150. Nimi võeti Eddie kodustuudiolt, mis omakorda olla nime saanud California politsei sideprotokolli koodi järgi, mis tähendab märatsevat hullu… Selle aja peale oli David Lee Roth võtnud nõuks soolokarjääri alustada ja bändist jalga lasknud, Eddie aga käinud enda Lamborghiniga remondis ja kuulnud mehaanikult, et veel üks blondeeritud sell nimega Sammy Hagar otsivat ka tegevust. Järgmise nelja plaadi solistiks oligi siis too ning kasvas bändiga niivõrd kokku, et irvhambad soovitanud bändi “Van Hagariks” ümber ristida.

Selle plaadi eest (mis esimese albumina ei sisalda ühtki instrumentaallugu) sai bänd alguses üksjagu sugeda, aga pärast on seda hoopis kiitma hakatud. Avalugu “Good Enough” on tõsine hardrokilik andmine, kus Hagar ei jää üldse Rothile alla (kõlaliselt meenub siin samuti hiljuti kuulatud Whitesnake). Teine on Hagari ajastu tuntumaid lugusid “Why Can’t This Be Love” – huvitav segu meloodilisest hardrokist ja sündipopist (mõnevõrra samasse ooperisse varasema “Jumpiga”, päris korralik kõrvauss). Kolmandana tuleb “Get Up”, mis on tõsine hevimadin (Alex van Halen saab trummide taga kõvasti higistada). “Dreams” on jälle sündipoprokk, algus meenutab kummalisel kombel Alo Mattiisenit.

Plaadi teine pool on ühetaolisem rokirida (erandiks on taas üsna kuuldud pauerballaad “Love Walks In”), aga ikkagi täiesti hea kuulamine. Plaadi nimilugu tuleb alles eelviimasena – siin on jälle palju Eddie kitarri kuulda, õnneks aga toda pealkirja märatsevat hullu siin väga ei taju (pigem võiks sellist kiiksu näha lõpuloos “Inside”).

1988. aasta OU812 (mida väidetavalt tuleks lugeda “Oh You Ate One Too”…) algab taas kõva madinaga (“Mine All Mine”), aga jätkub siis lõpuni välja sellise keskmise rokireana – ei ole halb, aga midagi kõrva ka ei jää. Ehk ainult sõgepungilik “Source of Infection”, kus Sammy Hagar peamiselt kõva trummi- ja kitarrimadina taustal lihtsalt lolle hääli teeb – kuuldavasti aga oli lugu sündinud reaalsest olukorrast, kui Eddie 1988. aastal Austraalias dengue-palavikku haigestus. Lisalugu on “A Apolitical Blues”, mis on üsna klassikaline bluus ja sellisena üsna kuulatav. Muidu aga on plaadi kõige lahedam osa ilmselt selle pealkiri…

1991. aasta plaadile oli üleannetu Eddie tahtnud panna pealkirjaks… noh, tolle f-tähega sõna. Kuna päris otse ei saanud, kirjutas selle lahti kui For Unlawful Carnal Knowledge. Esimene lugu “Poundcake” tuletabki sobivasti meelde ZZ Topi, kes sedalaadi kilde samuti on kasutanud. See on ka üks neist lugudest, kus Eddie pruugib kitarri mängimiseks lipitsa asemel akutrelli… Sünti väga ei kuule, rohkem on kitarri – aga muidu kõlab see küllaltki samamoodi kui eelmine.

Kuulatav rokiplaat, aga mitte meeldejääv. Võib-olla ehk ainult kaks viimast lugu – esmalt lühike ja lüüriline kitarrilugu “316”, mis on pühendatud Eddie 1991. aasta 16. märtsil sündinud pojale Wolfgangile (kes aastaid hiljem mängis bändi kõige viimasel albumil bassi) ja energiline “Top of the World”, kus tausta laulab Totost laenatud Steve Lukather.

Järgmise plaadini läks juba neli aastat – 1995. aasta Balance algab müstilisevõitu looga “The Seventh Seal”, mille taga aga olevat hoopiski Eddie otsus suitsetamine ja tinapanemine maha jätta (ning see olevat, nagu arvata, loomingule selgelt hästi mõjunud – kahjuks aga ei jäänud pidama). Teisena aga tuleb veel üks kuulus lugu, Sammy Hagari tuntumaid hitte ja siinkirjutaja arvates vist ka kogu bändi parim – “Can’t Stop Lovin’ You”. Meloodilise hardroki klassik, väga hea solisti ja kitarripartii kooskõla ning usutava tundelaenguga (see on oma loomult kantrilugu, ainult et rokibändi esituses).

“Don’t Tell Me (What Love Can Do)” on märksa tumedam – mingis aspektis tuleb Lady Gaga meelde (kes on muidugi palju hilisem artist – võimalik, et ta on siit üht-teist laenanud). “Big Fat Money” meenutab varajast Gotthardi. Üllatav on “Not Enough”, mis algab klassikalise klaveriballaadina ja keerab refräänis vunki juurde (võib-olla biitlite “Let It Be” sobiks võrdluseks). “Take Me Back” ja “Feelin'” lõpus meenutavad natuke Scorpionsi, eriti teine on üsna mõjuvalt dünaamiline (vaiksest unplugged’ist peaaegu hevini). Siin albumil on ka tervelt kolm üsna eripalgelist instrumentaallugu. Nii et see plaat paari eelmise kombel ühetaolisuse all ei kannata.

1998. aasta albumiks Van Halen III oli bändis üksjagu vangerdusi tehtud – 1996. aastal läks minema Sammy Hagar, lühikeseks ajaks tuli tagasi David Lee Roth ning plaadi salvestuse ajaks oli ka tema läinud – laulma võeti tolleks ajaks lõpetanud Extreme’ist Gary Cherone. Bassimees Michael Anthony oli ka teistega raksus ning siin plaadil mängib vaid kolmes loos, ülejäänutes mängib nüüdseks juba suureks kasvanud Wolfgang van Halen. Nii et lõpptulemusena sai sellest pigem Eddie van Haleni sooloplaat.

Algus üllatab, seal on lühike folkinstrumentaal “Neworld”, mis meenutab Ritchie Blackmore’i hilisemaid tegemisi. “Without You” selle järel tuleb aga kiiresti maa peale tagasi – see on üsna ajastutruu nu-metali sugemetega lugu. Huvitav, aga mitte muusikaliselt mõjuv ning selle bändi jaoks mitte kõige sobivamas stiilis (pigem meenutab Bon Jovi samasuunalisi katsetusi umbkaudu samast perioodist). Meeldejäävam on alles neljas lugu “From Afar”, mis on samas ikkagi selline “korduvalt kuuldud” rokilugu. Aga üldiselt on see plaat jälle selline… rokitapeet.

Midagi otseselt valesti pole, aga meeldejäävaid laule ei leidu. Isegi “Josephina”, “Year to the Day” ja “How Many Say I”, mis ballaadidena teistest erinevad, on kuidagi sihitud (natuke sarnane probleem, mida siin sai mitme Toto albumi juures kirjeldatud). Ja Gary Cherone hääl ei kannata kahjuks Extreme’i tippaegade või ka Freddie Mercury mälestuskontserdil kuuldud häälega eriti võrdlust välja. See plaat oli vist ainsa Van Haleni albumina ka lahjavõitu läbimüügiga.

Pärast seda käis Van Halen küll paar korda tuuritamas, aga viimase albumini A Different Kind of Truth jõuti alles 2012. aastal (põhjuseks oli ilmselt ka Eddie haigestumine 2001. aastal). Laulab jälle David Lee Roth, ülejäänu on perebänd (Eddie, Alex ja Wolfgang van Halen). Alguseosa (“Tattoo”, “She’s A Woman”) on õnneks veidi tagasiminek esimeste albumite juurde. Meeldejäävate lugudega on endiselt probleem, aga vähemalt energia on siin plaadil otsapidi tagasi tulnud (bänd kõlab peaaegu nagu parimatel päevadel, aga repertuaar ei ole päris samal tasemel). “Vana hea” Eddie kitarrikäike kuuleb “China Townis” ja mõnes loos veel.

Bändi viimane album müüs jälle hästi, ka erinevad turneed müüdi välja (mõned hoolimata ka üsna laes piletihinnast) – nii et Van Halen kuulub tänini ajaloo parima ärieduga bändide hulka. Laiali viis Van Haleni alles Eddie lahkumine 2020. aastal – siis leidsid teised, et sellenimelist bändi ilma selle meheta olla ei saa.

Aga oli jälle huvitav kuulamine. Paar suurepärast lugu, suur kogus lihtsalt korralikku klassikalist rokki… ja noh, natuke jama ka. 🙂

Järgmine reede on selle hooaja ITSPEA viimane – vaatab kuulamiseks midagi pehmemat ja sellist, mida annab ühe korraga läbi kuulata.

ITSPEA ja Van Halen, 1

ITSPEA eel-eelviimane nädal tegeles tugitehnoloogiaga. Nagu alati, oli temaatika enamasti võõras – kuid seekord pakkus see rahvale huvi. Foorumis oli isegi arutelu selle kohta, mis juhtuks kutseoskustega näiteks dominantse käe kaotamise korral…

Aga taustamuusika osas keeraks eelmise nädalaga võrreldes jälle traati juurde. Seekord tulevad kaks hollandlasest venda, Alexander ja Edward (vanem ja noorem) van Halen, kes kolisid koolipoistena koos vanematega Amsterdamist Californiasse ja hakkasid seal mingil ajal ka bändi tegema.

Huvitava detailina õppisid mõlemad esmalt hoopis klassikalist klaverit ning kui bändi hakati tegema, siis mõnda aega mängis Alex kitarri ja Eddie trumme – mingil hetkel aga sai Eddie aru, et algul lihtsalt pulli pärast trumme proovinud vanem vend mängib neid temast paremini. Nooremal ei jäänud siis muud üle, kui ise kitarr kätte võtta – edasine on ajalugu, Eddiest sai rokimaailma suurimaid kitarrivirtuoose.

Van Halen sai bändina alguse 1974. aastal, kui juurde võeti laulja David Lee Roth (kes üldtuntud blondist välimusest hoolimata on tegelikult leedu-vene juudi päritolu) ja bassimees Michael Anthony. Esimene, bändi endanimeline album avaldati neli aastat hiljem ja tegi kohe hirmsa mürtsu – seda müüdi teemantplaadi normi jagu ehk üle kümne miljoni koopia.

Kohe esimene lugu “Runnin’ with the Devil” on üksjagu arusaamatusi põhjustanud tekstiga – paharetikummardamise asemel räägib see pigem ühe bändimehe loo, kes “elas täiega” ja lõpuks sai aru, et Got no love, no love you’d call real. Got nobody waitin’ at home (kui siin üldse Saatanast rääkida, siis vaid niipalju, et siin on jälle üks tegelane, kes tema käest petta sai). Nii et see on Ifi “Tähti üheks õhtuks” sugulane – kummaline ainult, et see on bändi kõige esimese albumi avalugu. Nendel poistel ei tohiks ju siin veel sellist kogemust olla…

Plaadi teine lugu, lühike instrumentaal “Eruption” näitab juba Eddie van Haleni kitarritehnikat täies hiilguses – seda loetakse üheks kõigi aegade parimaks kitarrisooloks rokkmuusikas. Kitarrimöll jätkub ka edaspidi. “Ain’t Talkin’ ‘bout Love” on David Lee Rothi naljaga pooleks katse teha kaheakordilist punklugu, millest aga tuli hoopis hair metali klassik. Ja Eddie katsetab siin loos sellist naljakat pilli nagu elektrisitar. “I’m the One” on koleeriline rabelemine, segu pungist (üldse on siin plaadil üsna palju punki peidus) ja David Lee Rothi hilisematest vodevillilaadsetest tegemistest (“Just A Gigolo”).

Lõpupoole läheb pilt rohkem klassikalise roki poole (“Feel Your Love Tonight”, “Little Dreamer” ja “On Fire”, millest viimane kisub juba heviks) ning “Ice Cream Man” on peaaegu et Elvis – klassikaline bluusipõhine rokenroll. Ise ütleks, et lugude poolest on see plaat üsna keskmine (võib-olla seesama “Ice Cream Man” ongi kõige lahedam, ehkki see ei ole nende originaallugu), küll aga paneb Eddie van Halen end kitarristina maksma kohe algusest peale ning ka David Lee Roth näitab end väga korraliku rokilauljana.

Järg sellele albumile, Van Halen II, tuli juba aasta hiljem. Kohe alguseloos “You’re No Good” jätkub kitarritulevärk (siin on huvitav kuulata, kuidas Eddie mängib akorde kitarrinupuga helitugevust varieerides), plaat üldiselt on aga natuke kergem kui eelmine (“Dance the Night Away” kõlab nagu eelmäng mitmele tulevasele hitile). Traadisema poole pealt on hea “Light Up the Sky”, millele järgneb lühike akustiline “Spanish Fly” (Eddie näitab, et tal ei ole kitarrile juhet üldse vaja, piisab nailonkeeltega “kastikast”).

1980. aasta Women and Children First jätkab üsna sama rida, aga kui esimestel plaatidel oli mitmeid kaverlugusid, siis siin on kõik omalooming. Avaloos “And the Cradle Will Rock…” on vist esmakordselt kuulda ka klahvpille (elektriklaver, mida Eddie mängis läbi enda kitarrivõimendi).

Lugude osas meenutab Van Halen siin mõnevõrra Def Leppardit – varasem bluusilik kõla on asendunud hardroki omaga (ehk vaid “Take Your Whiskey Home” kõlab n.ö. vanamoodi). Kitarriakrobaatikat kuuleb aga jälle mitmes loos (“Fools”). Väga isemoodi lugu on “Could This Be Magic?”, mis on akustiline kantri ja vana kooli bluusi segu ning kus laulab vist ainsa Van Haleni loona tausta naishääl (kantrilauljatar Nicolette Larson) – kogu kupatus kõlab täiesti n.ö. põlve otsas tehtuna, kuid Eddie van Haleni kitarrimäng on endiselt tasemel ka akustilisena.

Järgmise aasta Fair Warning algab taas kitarrisaluudiga, aga kõlab mõnevõrra kurjemalt kui eelmised – ja mis peamine, selgelt tujutumalt. Kitarrikäigud on endiselt head, lauludest ei jää mitte ükski meelde. Paraku senistest selgelt kõige nõrgem – ja ka ühetaolisem – album.

Võib-olla ainus asi, millega see plaat mainimist väärib, on see, et Eddie hakkas siitmaalt lisaks kitarrile ka sünte kasutama (eriti eelviimases loos “Sunday Afternoon in the Park” – too õhtupoolik pidi küll üsna tormine olema, see lugu kõlab nagu kunagine Joel Steinfedti õudnaljakas “Tont Uugu”…).

Aasta edasi ja Diver Down. Siin on uuesti ligi pooled laulud mujalt laenatud, album aga algab suhteliselt sarnastes toonides kui eelmine. Teine lugu “Hang ‘Em High” toob meelde vürst Volkonski (“Eila veel”). Kitarripartiid on ägedad, muu on nii ja naa. Ära kaverdatud on ka Roy Orbisoni “Pretty Woman” – David Lee Roth suudab isegi üsna sarnast häält teha ja asi kõlab muidu küllaltki originaalitruult, aga selle looga Eddie kitarr küll kuigi hästi ei haaku. “Dancing in the Street” meenub mulle pigem David Bowie ja Mick Jaggeri esituses, kus see kõlas stiilsemalt – siin tundub see samuti kahe stiili vahele toolist mööda istuvat.

Võib-olla kõige huvitavam tavaline lugu on “Little Guitars” (koos eraldiseisva akustilise introga), Eddie oli siin kasutanud tavapärase Gibson Les Pauli vähendatud varianti (umbes ukulele suurune). Kõige sürrim (ja üldse mitte halvas mõttes) on siin plaadil aga “Big Bad Bill”, mis on jälle David Lee Rothi estraadipoole näide (appi on toodud ka vendade jazzmuusikust papa Jan van Halen, kes mängib seal maha täitsa ägeda klarnetisoolo).

Üldse tundub albumi lõpp kuidagi rohkem “elus” – “The Full Bug” on mõnus kergemat sorti rokenroll ja plaadi lõpetab veel üks sürralugu (“Happy Trails”), mis annab alust kahtlustada, et selle a cappella numbri esitajad võisid natuke joogised olla…

Järgmine album 1984 ilmus (nojah) selsamal aastal. Pärast albumi alguses olevat lühikest nimi-instrumentaali tuleb viimaks bändi üks suuremaid hitte, mille alguse tunneb iga raadiot kuulanud inimene ilmselt ära paari sekundiga – see Oberheimi sündiga mängitud riff on ilmselt üks kõige tuntumaid rokkmuusika ajaloos ja isegi Eddie kitarrisoolo jääb siin sündi varju. Lugu on muidugi “Jump”.

Ka sellele järgnev “Panama” on kuuldud lugu ning see album on kuidagi täiesti teisest puust kui eelmised – hoogne, kirju ja märksa positiivsem kui eelmised. Kitarriakrobaatika osas tõusevad esile “Drop Dead Legs”, “Hot for Teacher” ja “Girl Gone Bad” (tolle viimase loo algvariandi oli Eddie väidetavalt salvestanud enda hotellitoa garderoobis, et mitte magavat abikaasat üles ajada…). Väga klassikaline tolle aja pop-metali esindaja on “I’ll Wait” (seda on ka mingis filmis või sarjas kuuldud, “Miami Vice” äkki?).

Ehkki kõik siiani kuulatud Van Haleni albumid olid müügi mõttes edukad, oli 1984 nende kõige suurem plaat. Ainsana kannatab müügiedu võrdluse välja kõige esimene, mõlemad saavutasid teemantalbumi taseme.

Van Haleni karjääri teine pool tuleb kuulamisele nädala pärast.

ITSPEA ja Moya Brennan

ITSPEA kursus lahkas täna inimese ja arvuti suhtlust ning Jakob Nielseni kasutatavuse kriteeriume. Üldiselt oli päris hea saagiga nädal, seekord kirjutati rohkem ise kui ratsutati LLMide seljas.

Aga hiljaaegu kirjutasin siin ühe enda lemmiklaulja, iirlanna Moya Brennani lahkumisest. Kuigi Clannadist on juba juttu tehtud, on tal ka rida plaate väljaspool seda – nii et täna kuulaks tema sooloalbumeid.

Kahte esimest plaati – 1992. aasta Maíre ja 1994. aasta Misty Eyed Adventures – Spotifys ei ole. Kolmas, 1998. aasta gospelalbum Perfect Time, on õnneks olemas. Ühtlaselt hea plaat, mida olen väga palju kuulanud – siin on üsna õnnestunult segatud Moya tavapärast keldi rida ameerikalikuma kristliku popmuusikaga (ja võib-olla on mingi sarnasus ka Ionaga).

Kohe esimene lugu “The Big Rock” on sellise sulami hea näide – peaaegu nagu Enya (Moya noorem õde ikkagi), aga mingi lisand on juures. Teisena tulev albumi nimilugu sarnaneb tublisti Clannadi põhirepertuaariga (seda õnnestus laivis kuulda Dublini kontserdil). “Na Paísti” on ionalik kombinatsioon süntidega ja Moya ema juhatatud kirikukooriga taustal. “Heal This Land” on vormilt pigem poplugu, aga mõtlemapaneva tekstiga (palve Iirimaa leppimise pärast – teatavasti on seal ühiskonnas praod sees tänini). “Song of David” on spirituaale meenutav mõtlik lugu 67. psalmi põhjal ja “Doon Well” heas mõttes kummitama jääv instrumentaalne meditatsioon Moya Brennani harfi, madala vilepilli ja süntidega.

Plaadil puhub torusid-vilesid David Downes, kes hiljem sai tuntuks Celtic Womani ühe asutaja ja juhina. See album näitab, et lisaks imelisele häälele oli Moya Brennan ka väga hea laulukirjutaja – täiesti häbiasi, et see album palju laiemalt tuntuks ei saanud, see on Clannadi parimatega ühel pulgal.

Whisper to the Wild Water ilmus 1999. aastal ja sai ka laiema tunnustuse, kandideerides 2001. aastal Grammyle (kummalisel kombel mitte gospeli, vaid New Age-kategoorias – ilmselt oli Moyal selle sildi osas ütlemist). Küllaltki sarnane eelmisega (samuti kristliku taustaga), ehk veidi poleeritum ja popilikum.

Alguseosa on pigem korralikult tehtud “tapeet”, pilt paraneb kihilise, clannadliku nimilooga (natuke meenub Maggie Reilly “Everytime We Touch”-i), sinna otsa tulevad järjest huvitavalt lahendatud “Peacemaker” (püha Franciscuse tuntud palve põhjal – selle ainetel tehtud laule on kümneid) ja “Ageless Messengers”, mis meenutab kohati isegi tänapäevast Amaranthe’i (Moya hääl on tavapärane, aga taust läheb päris energiliseks). “Life” enda minoorse salmi- ja mažoorse refrääniosaga meenutab natuke “The Big Rocki” eelmiselt plaadilt, teine paralleel on “Mary of the Celts”, mis näib olevat “Doon Welli” natuke tempokam sugulane (osalt tuletab meelde ka perekond Blackmore’i loomingut).

Plaadi lõpetavad aga kaks kuulsust – esmalt tuleb gaelikeelne “Ole mu nägemus” (üsna klassikalises, minimalistlikus seades) ja viimasena Peter Gabrieli “Don’t Give Up” (originaalis tema duett Kate Bushiga), mis on huvitav hübriid kahe artisti seadetest (siin on ka mees- ja naishääle rollid ära vahetatud).

2003. aasta New Horizons on natuke teistsugune – võib-olla Clannadi hilisemad albumid sobiks paralleeliks (“Bright Star”, “Falling” jmt on sealse materjaliga üsna sarnased). Lugudes on rohkem rütmi, vokaal on rohkem kombineeritud, tekstide taust ei ole erinevalt kahest eelmisest albumist otseselt kristlik (kohati on need üsna mõistatuslikud). Kõik on korralik, aga meeldejäävaid lugusid on vähe (ehk ainult instrumentaalne “Harpsong”). Ehkki ka see plaat kandideeris Grammyle, on siinkirjutaja jaoks see samm tagasi.

Edasi tuleb Signature 2006. aastast. See on jupp maad kammerlikuma tooniga – Moya näib laulvat justkui toas omaette, palju on madalat ja vaikset vokaali (seda tavapärast ilusat ülemist registrit kuuleb siiski ka). Lugude puhul on siin samas sees just algne, vanade Clannadi albumite puhas folgielement (ehk parim näide on “Black Night”), ehkki saade ei ole sageli päris folk.

Selgelt eristub üks lugu, mis näib olevat siia sattunud Whisperilt – “Hear My Prayer” on pealkirjale vastava sisuga, tavapärase Moya kõlava vokaaliga ja teistest selgema meloodiajoonisega. Pärast seda lugu lähebki plaadi lõpuosa natuke rohkem “lahti” – toas omaette laulmist asendab jälle (väike) kontserdilava. Kuid see on kuidagi jälle teistmoodi – võib-olla kipub paralleeliks hoopis Kelly Family…

Siis aga tuleb midagi üllatavat – “Gone Are the Days” algab Moyale üsna ebatüüpilise puhta klaveriballaadina ning terve see lugu on nagu kusagilt mujalt pärit. Lõpulugu on taas natuke tüüpilisem, rahvalaul “Pill A Rún Ó”.

Ja viimaks Canvas 2017. aastast (tegelikult on seal vahepeal veel albumeid, aga need pole rangelt võttes sooloalbumid) – pealkiri viitavat Moya maalimisharrastusele, mille ta elu lõpupoole uuesti üles võttis. Plaat algab pigem Rocki ja Whisperi võtmes, siin on jälle kuulda harfi (“A Portrait of My Life”, “Nuair a Bhi Óg”), Moya laulab taas täishäälega ja päris palju laule on gaelikeelsed. “Children of War” kõlab päris tublisti nagu Clannadi “I Will Find You” (ilma indiaani keelteta küll).

Plaadi lõpuosa vajub veidi tagasi eelmiste poole – kummaline ja eristuv on üsna kurjakuulutava kõlaga “The Duel”, mis räägib iiri müütide kangelasest Cú Chulainnist. Õnneks lõpetab albumi “Banrion”, veel üks näide Moya suurepärasest harfimängust. See plaat kõlab kokkuvõttes nagu Clannadi paremate päevade albumid (veel üks näide: “Where We Once Met”, mis võiks samuti Clannad olla) ja sellisena on see väga ilus punkt tänasele kuulamisele.

Moya Brennani päris viimaseks albumiks jäi alles kahe aasta eest (2024) koos harfimängija Cormac de Barraga salvestatud Voices & Harps IV. Kuulasin selle ka ära – armas ja üllatavalt rõõmsameelne puhas folkalbum, aga Moya hääl ei ole seal enam sama – on võrreldav kasvõi Maddy Priori omaga ja sellisena täiesti korralik, aga varem oli see unikaalne.

Nagu juba korra öeldud: nüüd laulab ta kusagil hoopis vägevamas kohas. Kunagi ehk kuuleb seda ka, seni saab meile jäetud plaatidega läbi aetud. 🙂

ITSPEA ja Toto, 3

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpu poole jõudma, sel korral lahati arendus- ja ärimudeleid. Selleaastane seltskond tegi seda üle keskmise hästi ja leidis mitmeid põnevaid näiteid.

Aga Toto viimased stuudioalbumid ootasid kah kuulamist – neid on viis, aga paraku on Spotifys saadaval vaid kolm. Mindfields ilmus 1999. aastal, kuid Spotifys on 2018. aasta remaster, kus lood on natuke teisiti järjestatud. Sellel albumil on tagasi bändi algne laulja Bobby Kimball ning ka muusikastiil on alguse kandis tagasi – on roki- ja bluusielement (hea näide mõlemast on “Mysterious Ways” või hiiglapikk “High Price of Hate”), aga on ka see mitte niiväga meeldiv funky-aspekt.

Ent see plaat on kuidagi tujutu – nagu oleks plaadifirma tulnud sundkorras albumit nõudma. Tehtigi töö korralikult ära, aga ägedaid täistabamusi siin ei ole. Esimene mažoorne lugu on… üheksas (ja tegelikult on “Mad About You” ka esimene, mis pani kõrvu kikitama – see on üsna tüüpiline, aga hästi tehtud raadio-poprokk). Ainus singel “Melanie” on Steve Lukatheri lauldud järjekordne naisenimega raadiolugu – korralik ja poleeritud ballaad, aga “Rosannat” üle ei löö.

2002. aasta kaveriplaati Through the Looking Glass kahjuks Spotifys pole, nii et järgmine on 2006. aasta Falling in Between. Ainus Toto album, kus ei mängi klahvpille David Paich, peale seda plaati lahkusid bändist veel mõned muusikud. Aga album algab taas (proge)rokilikumas võtmes, vahepeal on sees ka jatsulikumaid noote (“Dying on My Feet” – ka selles mõttes huvitav, et salmiosad on ühe kitarrikäigu ümber ehitatud).

Plaadi ainus singel “Bottom of Your Soul” on mõtlik rokkballaad, veel on sellised Steve Lukatheri lauldud “Simple Life” ja “Spiritual Man”. Teise otsa pealt tõuseb esile energiline raskerokilugu “Taint Your World”. Ülejäänu aga on taas selline “jupp siia, jupp sinna” – eri stiilide segamine on Toto puhul käinud kogu ajaloo jooksul, aga siin jääb see kuidagi kaootiliseks.

Ja viimaks – Steve Lukatheri 2021. aasta väitel – Toto viimane stuudioalbum, 2018. aasta Old Is New (kolm aastat varasemat Toto XIV Spotifys taas ei ole). Kokkuvõttele kohaselt on siin tagasi algne bassimees David Hungate, paaris loos on varasematest salvestustest kuulda kaht kolmest Porcaro vennast, kes selleks ajaks juba siitilmast läinud olid. Laulavad Steve Lukather ja siin jälle tagasi tulnud Joseph Williams. Album algab üsna eelmise jätkuna – kvaliteetselt tehtud ja esitatud muusika, aga just alguseotsa lauludes puudub säde.

Pilt paraneb alates loost “Spanish Sea”, mis on selgelt vana hiti “Africa” järeltulija ning kus kuuleb jälle ka Jeff Porcaro (varem salvestatud) trummimängu – see lugu mõjubki toreda nostalgialaksuna minevikust. Ja Steve Lukatheri korralike ballaadide rida jätkab “In a Little While”, kuid võib-olla parim lugu plaadil on Steve Porcaro kirjutatud ja ka lauldud “Chase the Rain”. Kusjuures järgmine lugu “Oh Why” haagib nii hästi eelmise sappa, et üleminekut ei pruugi märgata (ehkki nii autor kui laulja on erinevad). Plaadi kaks lõpulugu vajuvad kahjuks jälle ära.

Täna jäi siis sedapidi – Toto viimaste aegade plaadid väga ei istunud, sellist tujutust ja segaputru tundus liiga palju olevat (põhiprobleem ei olnud esituses, vaid vist pigem lauludes). Aga see bänd on siiski igasuguste tagasilöökide kiuste igati väärika karjääriga maha saanud.

Järgmisel nädalal võtaks jälle midagi pehmema poole pealt.

ITSPEA ja Toto, 2

ITSPEA seltskond retsenseeris täna Eben Mogleni ajaloolist kirjutist “Anarchism Triumphant” (nende jaoks) kaugest 1999. aastast. Kui eelmised paar aastakäiku kippusid pigem “on kah”-stiilis õlgu kehitama, siis seekordne seltskond õnnestus palju paremini kaasa mõtlema saada.

Aga taustal jätkas Toto. Nende 1986. aasta album Fahrenheit sisaldab päris kõvasti funk’i, mis mulle eriti ei istu (Toto versioon sellest on küll kvaliteetselt tehtud, kuid ikkagi…). Siit tuleb esmakordselt lauljaks Toto hilisema perioodi põhisolist Joseph Williams, kuid plaadi (siinkirjutaja arvates ka üldse Toto) parimat lugu “I’ll Be Over You” laulab selle kaasautor, kitarrist Steve Lukather (eesti keeles on seda, nagu veel mõningaid Toto lugusid, laulnud Jaak Joala). See on sedalaadi klassikalise rokkballaadi ilmselt parimaid näiteid üldse – lisaks Lukatheri häälele ja kitarrile tõuseb veel esile Jeff Porcaro trummipartii.

Kuid plaadi suurem osa meenutab Queeni (paraku vist kõige viletsamat) albumit Hot Space. Lõpuosa oleks aga nagu teiselt albumilt, see on palju pehmem ja kergelt jatsulik (selline hilisõhtune kuulamine); kaht osa ühendab rokkballaad “Could This Be Love”.

1988. aasta The Seventh One (loogiline nimi, see ongi seitsmes stuudioalbum) avalugu on “Pamela”, mis sarnaneb päris kõvasti varasema suurhiti “Rosannaga”. Ka “Africa” mõjusid tunneb eri paikades ära, näiteks ühes tuntumas loos “Stop Loving You”. See on tervikuna mõnus meloodiline rokiplaat (esimene ots on pehmem, keskosa rokilikum ja lõpp jälle pigem pehmem), õnneks pigem intelligentne (pop)rokk kui eelmisel plaadil domineerinud funk.

Kõrva jääb muust kraamist kõvasti traadisem “Stay Away” – see võiks pigem juba Whitesnake olla (teine samasse kanti minev lugu on “Only the Children”). Energiline on ka Phil Collinsit meenutav “Straight for the Heart”. Mõtlik “A Thousand Ways” meenutab Stingi, lõpulugu “Home of the Brave” on klassikaline rokklugu. Seega kokkuvõttes on see taas üks paremaid selle bändi albumeid – kuid varsti peale plaadi salvestamist lasi solist (arvult juba kolmas!) enda elu käest ära minna ja sai erinevate kangete asjade pruukimise eest bändist lahti.

Toto kaheksas album Kingdom of Desire ilmus neli aastat hiljem ning siit hakkas põhilauljaks kitarrist Steve Lukather (pärast seda kui oldi proovitud lõuna-aafriklast Jean-Michael Byronit, kes taas kiiresti kinga sai…). See album on selgelt rokiplaat (Steve Lukather, kes seni oli peamiselt pehmemaid laule laulnud, võttis üsna edukalt üle ka bändi traadipoole – hea näide on kohe avalugu “Gypsy Train”).

Kui eelmisel albumil meenutas Whitesnake’i vaid 1-2 lugu, siis vähemalt selle plaadi esimene pool võikski David Coverdale’i rida olla. Mitmes loos tekib aga paralleel mõne teise hitiga – näiteks “Don’t Chain My Heart” sarnaneb mitte vaid pealkirjalt, vaid ka käikudelt Joe Cockeri kuulsa “Unchain My Heart”-iga. “2 Hearts” jällegi meenutab Guns n’Rosese versiooni Bob Dylani loost “Knockin’ On Heaven’s Door” (gunnerid hakkasid seda mängima juba 1987. aasta kandis) – õnneks aga kõlab Steve Lukather ikka väga teistmoodi kui Axl Rose. Ja “Only You” kõlab alguses nagu Pink Floydi “Learning to Fly”.

Albumi lõpuosa on taas pehmem, järjekordne ilus ja samas mitte pinnapealne ballaad on “The Other Side”. Nii et seegi album tuleb lugeda lemmikute hulka Toto repertuaaris (koos Toto IV ja The Seventh One’iga). Kui Kakk vanem oleks, siis ehk ütleks “Tollal ikka osati rokkmuusikat teha!”… 🙂

Kahjuks suri enne tolle plaadi ilmumist ootamatult (kõigest 38-aastaselt) Toto trummar Jeff Porcaro, keda peetakse selle perioodi üheks tipuks tänapäevani. Asemele võeti Simon Phillips. Nii läks järgmise albumini Tambu (väidetavalt bändi poolt väljamõeldud sõna!) kolm aastat.

Selleks ajaks oli Steve Lukather lauljana nii tugevaks muutunud, et mitmelt poolt küsiti “Miks ta seda algusest peale ei teinud?”. Ka see on iseloomult rokiplaat, aga mõnevõrra ehk sügavam (võib-olla avaldas mõju ka bändi põhiasutaja Jeff Porcaro lahkumine) ja rahulikum.

Algab paraja kärinaga (“Gift of Faith”), siis aga tuleb taas kuulus ballaad, “I Will Remember” (natuke Dire Straitsi “Brothers in Arms”-i sugulane). Ja tõesti, Steve Lukather on saanud väga heaks lauljaks. Ning Simon Phillipsi trummid kõlavad (äkki teadlikult?) nagu Jeff Porcaro omad. Plaadil on päris palju mõtlikke ballaade (“The Other End of Time”, “Just Can’t Get to You” jmt). Vaid lõpu “Blackeye” on taas traadine bluusilugu.

Toto viimased albumid tulevad nädala pärast.

ITSPEA ja Toto, 1

ITSPEA e-kursusel oli sel nädalal teemaks erinevad juhitüübid IT-maailmas. Jälle oli seinast seina lugemist – mõni võttis esimesed Google’is (või ChatGPTs) ettejuhtuvad, mõni teine uuris aga sügavuti ja tõenäoliselt sai esimesest märksa enam teadmisi.

Aga paralleelse muusikakuulamisega jõuame veel ühe pikaealise bändi juurde, kelle 40. aastapäeva tuuri Tallinna kontserdil sai 2018. aasta veebruaris ka ise käidud (ja sellest ka kirjutatud). Tegelikult on mitmete bändiliikmete karjäär aga veelgi pikem, kuna Toto sai alguse stuudiomuusikute bändina (“Kaua me teistele tööd teeme?”). Aja jooksul on bändist läbi käinud mitmeid muusikuid, alguse juures olid põhilised kitarrist Steve Lukather, klahvpillimängija David Paich ja kolm Porcaro venda (Jeff, Steve ja hiljem lisandunud Mike). Eeslaulja on samuti vahetunud, alguses oli selleks Bobby Kimball.

Esimene, endanimeline album ilmus 1978. aastal. Kohe avalugu, instrumentaalne “Child’s Anthem” toob välja selle bändi eripärase saundi, kus raskeroki elemendid on kõrvuti pigem popiliku sündi ja meloodilise helikeelega. Sellisena kõlab ta mõnevõrra sarnaselt teise tuntud tegija, ELO ehk Electric Light Orchestra‘ga. Eriti on ELO kõla (ja ka meloodiakäik) kuulda teises loos “I’ll Supply the Love”, mis on üks kolmest suuremast hitist siin albumil. Teine tuntud lugu, “Georgy Porgy” on pehme popfunk, mis toob meelde omal Totot päris palju kaverdanud Jaak Joala – sellist stiili on siin plaadil üldse palju (“Rockmaker” seevastu meenutab Eestist pigem Karavani). Kolmas ja vist kõige kuulsam on enne lõppu tulev, solist Bobby Kimballi kirjutatud “Hold the Line” (mis on võib-olla ka enda lemmik siit – aga terve plaat on ühtlaselt hea kuulamine).

Nii et võib-olla on see plaat tervikuna pigem popi alla liigituv, aga kindlasti on see hea ja intelligentsemat sorti popmuusika. Kriitikutele Toto ei meeldinud, aga nende arvamus on ennegi asjade reaalsest väärtusest suure kaarega mööda käinud – ka need kolm tuntud lugu näitavad seda üsna selgesti. Ja kõlapildi poolest oli bänd vist veidi omast ajast ees – see on üsna selge “kaheksakümnendate saund” 1978. aasta plaadil.

Juba aasta hiljem ilmunud Hydra on ehk natuke rokilikum. Kuigi alguse nimiloos on nii bändi saund kui harmoonia endiselt äratuntav, on siin märksa rohkem kitarri ja rohkem rokki kui poppi. Samas on ka eelmise plaadi intellektuaalpoppi – väga klassikaline Toto lugu on ulmefilmist THX 1138 inspireeritud “99” (vist ka minu enda lemmik siin plaadil).

Huvitavalt kirju lugu (klaveriballaadi ja kõvemat sorti kitarriroki segu) on ka “Lorraine”, teine samasugune on on “All Us Boys” – veidi võiks isegi Queeniga paralleele tõmmata (eri stiilide kokkusegamise osas – Queeniga võrreldavat vokaali Totol siin plaadil ei ole). Seegi plaat saavutas viisaka läbimüügi, ehkki otseseid hittsingleid siit ei tulnud. Mitmest kohast rõhutati selle plaadi rokilikkust – ise ütleksin, et siin on vaid “White Sister” puhas rokilugu.

1981. aasta Turn Back on aga ka tegelikult rokialbum – väidetavalt tahtis bänd võtta tollal populaarset staadioniroki suunda, kuid selle plaadi läbimüük jäi teistele alla. Huvitaval kombel on mainitud, et sel plaadil on väga vähe keskmist helisagedust – domineerivad kõrged ja madalad. Selle plaadi paralleelina sobiks näiteks Alan Parsons Project – siin on päris vähe kahe esimese plaadi Toto saundi ja ka käike (erandiks oleks “I Think I Could Stand You Forever”, mis on jälle päris erinevatest juppidest kokku pandud). Aga igal juhul ei ole see halb plaat, endale ehk meeldib enim Steve Lukatheri kirjutatud “Live for Today” (kitarripartii on mõnus).

1982. aastal Toto IV salvestamise eel oli plaadifirma bändile kõvasti ajudesse sõitnud ja nõudnud “rohkem hitte”. Mindi tagasi avaplaadi stiili juurde (sellele viitab ka sarnane plaadikujundus), lisati täiendavaid muusikuid ja hästipoleeritud saund.

Ja õnnestus – see ühtlaselt väga hea plaat sai 1983. aastal kuus Grammy auhinda, plaatina- ja kuldplaate tuli kogu maailmast ning kaks kuuest singlist said ikka väga suurteks (“Rosanna” ja “Africa”), ka Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud “I Won’t Hold You Back” jõudis kaugele. Ainuüksi USA-s müüdi seda plaati 4-kordse plaatinanormi jagu ehk neli miljonit. Samas oli see Toto algkoosseisu viimane album – lahkus bassimees David Hungate ja lahti lasti (väidetavalt narkojamade tõttu) solist Bobby Kimball.

1984. aastal tuli välja lausa kaks Toto albumit. Esmalt tavaline stuudioplaat Isolation, millel ainsa Toto albumina on solistiks Fergie Fredriksen (on ka umbes poole laulude kaasautoriks). See on jälle pigem rokilikum plaat, kuigi võib-olla tuntuim laul, “Stranger in Town”, on poprokilugu ning seda pehmemat Totot kuuleb mujalgi. Hea suure-areeni-lugu on “Angel Don’t Cry”, selle järel tuleb Steve Lukatheri kirjutatud ja lauldud pauerballaad “How Does It Feel”. Tagapool on isegi üsna heviliku vokaaliga “Mr Friendly” (paralleeliks sobiks ehk varajane Europe). Täitsa kuulatav plaat seegi, kuigi otseseid suuri hitte siit ei tulnud.

Samal 1984. aastal tegi Toto aga seni ainsa katsetuse filmimuusika vallas – David Lynchi Dune’i filmi soundtrack on põhiosas nende looming. Siin on kaasatud Viini ooperiteatri koor ja orkester, mida juhatab Toto klahvpillimängija David Paichi isa Marty Paich. Film on muidugi palju kordi nähtud ja need muusikapalad tulevad tuttavad ette küll.

Eraldi albumina kuulates on aga ehk huvitavamad majesteetlik ja samas nukker “Leto’s Theme”, olukorra pinget hästi kajastav “The Box” (gom jabbar…), Vladimir Harkonneni teema “The Floating Fat Man” (kuigi natuke on sihuke… lendluudpalli maik juures) ja James Howardi orkestratsiooniga “Trip to Arrakis”.

Kuid suurem osa sellest plaadist mõjub vaid koos filmiga, eraldi kuulates jääb igavaks (liiga staatiline). Isegi Pauli ja Chani teema on minoorne ja veniv, “Big Battle” saab alles lõpu eel hoo üles. Võib-olla ainult “Robot Fight” ja filmis kasutamata jäänud “Paul Kills Feyd” annavad võitluse tonaalsuse edasi. Ja filmi lõputiitritesse pandud “Take My Hand” on vist üldse ainus päris terviklik lugu, ülejäänud mõjuvad pigem fragmentidena. Nii et filmi taustal töötab see muusika küll, albumina eriti mitte.

(jätkub nädala pärast…)

ITSPEA ja Eden’s Bridge

ITSPEA e-kursus lahkas täna professionaalsuse teemat ja arutas kõrg- ja kutsehariduse ning sertifikaadiprogrammide erisusi. Vähemalt natuke vanem seltskond suutis päris hästi ka enda kogemust peegeldada.

Aga lugemise-kirjutamise kõrvale tuleb muusikat ka kuulata. Suurele neljapäevale sobivalt tuleb seekord midagi rahulikumat kristliku muusika poole pealt. Kui üldisemalt jääb keldi muusika buum kusagile eelmise sajandi üheksakümnendatesse, siis kirikusse jõudis see väikese nihkega ja koos ajaloolise keldi kristluse taasavastamisega – lisaks muusikale ka liturgika, sümboolika ja veel mõnes muus vallas. Üks teerajajaid oli siin juba varem kuulatud iiri bänd Iona.

Inglismaalt pärinev Eden’s Bridge sai alguse 1993. aastal lauljast ja multiinstrumentalistist õe-venna Sarah ja Richard Lacy jämmimistest koos sõpradega (kellest üks oli juba varem päris kuulus – pärast Ionast lahkumist maandus sellesse punti veel paljude teistegagi koos mänginud löökriistamängija Terl Bryant). Spotifys on saadaval nende EMI firma alt ilmunud kuus albumit, hilisemaid paraku ei ole – aga kuulame siis neid kuut. Või siiski viit – “Irish Christmas” oleks ülestõusmispühadeks natuke liialt veider repertuaar.

Kronoloogiliselt esimene on 1995. aasta Celtic Worship, kus on kõrvuti mitmed kristliku (pop)muusika klassikud (“Awesome God”, “Lamb of God”), vanad tuntud kirikuhümnid (“Be Thou My Vision”) ning ansambliliikmete omalooming – kõik esitatud Clannadi ja Iona sarnases modernkeldi võtmes (eraldi tõstaks esile Terl Bryanti löökpillipartiid – need on enamat kui lihtsalt n.ö. trummilöömine, andes selgelt omaette osa kogu kõlapildist). Mõnes loos mõjub see veidi võõrana (kasvõi avalugu, Rich Mullinsi “Awesome God”, mis mõjub veidi kunstlikult – ehkki alguse madal vilepill on ilus, seda mängib juba Ionast tuttav Troy Donockley), kuid suur osa lugudest on sellises vormis väga kenad.

Ehk enim meeldivad Twila Parise “Lamb of God” (David Birdi naturaalkitarr alguses on äärmiselt kena), Daniel Iversoni “Spirit of the Living God” (seda olen ka ise palju mänginud; õigesti mängituna suudab see lugu kuulaja väga kaugele kaasa viia – siin on seda väga hästi tabatud, Sarah’ hääl koos rataslüüra ja vilepilliga on imeline kooslus) ja lõpus olev klassikaline “Ole mu nägemus” ehk “Be Thou My Vision”. Omaloomingust ehk “Into the Light” (huvitav on lõpus tulev pikk bluusilik kitarrisoolo), kuid ka teised on head. Ahjaa, siin on ka see lugu, millest Petra omal ajal staadionihümni tegi – Pete Sanchez Jr-i “For Thou O Lord (“I Exalt Thee”), kuid siin on ka salmiosa olemas.

Veidi hiljem (huvitaval kombel pakutakse eri kohtades veebis aastaid 1996-98) ilmus Celtic Psalms, mis oli tegelikult see plaat, mida neilt kunagi esimesena kuulsin. Enamik on siin omalooming, erandiks on väga paljudes eri esitustes kuuldud “El Shaddai”, algselt Michael Cardi lugu. See on veidi mõtlikuma alatooniga plaat kui eelmine (sarnaneb rohkem Iona omadega; hea näide on “He Will Never Be Shaken”), ehk ainus selge erand on vahvalt rõõmsameelne, bodhranirütmiga “Shout for Joy”, kus David Bird näitab ka naturaalkitarril kiireid näppe (häid elektrikitarrisoolosid on kummalgi senikuulatud plaadil üksjagu). Eraldi võiks välja tuua, et siinsed laulutekstid pärinevad plaadi pealkirjale kohaselt üsna otseselt Piibli Laulude raamatust – kõige puhtam näide on väga ilusa meloodiaga klassikaline kirikulaul “Psalm 23”.

Edasi tuleb jällegi küsitava aastaarvuga (1998 või 1999) Celtic Lullabies. Huvitav, et puhtaid unelauluplaate polegi seni vist kohanud… Algab kohe tuntud Brahmsi “Hällilauluga” – aga sinna on lisatud ka hoopiski minoorsed vaheosad. See plaat kõlab võib-olla veidi enyalikumalt kui eelmised (eriti lõpulugu “Stealing Our Senses Away”), kuigi Sarah Lacy on häälelt pigem metsosopran (Enya on hullult suure hääleulatusega, aga selle “keskpunkt” on ehk natuke kõrgemal) ja seaded pole nii poleeritud, ka on siin otsest keldi elementi ehk mõnevõrra vähem (erandiks on pikk ja mõnevõrra keerukam “May the Angels”, kus kuuleb taas Troy Donockley madalat vilepilli). Aga kena kuulamine on, ja üldse mitte ainult magamajäämiseks (võib-olla sobib veel üheks paralleeliks “Norra ööbik” Sissel Kyrkjebø). Lõpuosa on küll pigem “Psalmide” sarnane mõtlik muusika, mitte päris unelaulud – võib-olla “meditatiivne” oleks sobiv omadussõna.

Järgmisena tuleb Spotifys Celtic Reflections on Hymns ehk siis nime järgi klassikalised kirikulaulud keldilikus kastmes. Kohe alguses tuleb juba varasemast tuttav “Be Thou My Vision”, seejärel terve rida tuntud kristlikke klassikuid. Sarnaselt esimese albumiga võiks öelda, et osa sobib keldi stiiliga hästi, mõni aga läheb lappama (“Here is Love” on üks näide – ilus lugu, aga selle seade meetrum lihtsalt ei sobi).

Ehk ongi kõige keerulisem teha mingis kindlas (ja omanäolises) võtmes ära just neid lugusid, mis on kõigile tuttavad? Kui tuttavas seades teha, jääb igavaks, kui aga harmooniaga midagi tõsisemat ette võtta, hakkab laiem publik ruigama… Siin on see probleem päris mitme looga. Ja “Sanctus” kõlab juba natuke nagu Enigma või Era… Võib-olla parim lugu siit plaadilt (jättes korratud BTMV kõrvale) on “Eternal Father”, ehkki meloodialt on see jällegi liialt sarnane varasema Twila Parise looga (“Lamb of God”). Ka järgmine lugu “Just as I Am” annab lootust, et bänd ei püüa enam iga hinna eest originaalne olla. Siis aga tuleb taas veidraks keeratud “Amazing Grace”. Lõpulugu, ilus ja klassikaline “Abide With Me” ei suuda varasemat ülepingutamist enam maha kustutada. See on vist nende kõige nõrgem album, põhjuseks ilmselge ülemõtlemine.

Järgmiseks tuleb Celtic Worship 2 (aasta on taas vaieldav, kusagil sajandivahetuse kandis). Kohe avalugu “I Will Change Your Name” paneb kõik õigele kohale tagasi – Sarah’ hääl (koos vahepealse mitmehäälse taustaga), Troy Donockley vilepill ja Terl Bryanti äratuntav rütmipulss, igasugu vigurdamisi meetrumi ja harmooniaga pole üleüldse vaja. Selle järel on “New Land” David Birdi kitarriga (väga ilus on ka Jon Large’i pehme bassipartii). Ja nii edasi. Võib-olla ehk Pete Seegeri “Turn Turn Turn” (sarnaselt esimese plaadiga on siingi nii kavereid kui originaalmaterjali, viimane siiski domineerib) on originaaliga võrreldes nihkes meetrumiga, aga erinevalt eelmise plaadi lugudest kõlab see hästi. Hästi on õnnestunud ka Brian Doerkseni “Refiner’s Fire” (mida me kunagi “Taevateega” Olevistes kaverdasime…) – eripärane vaatenurk on olemas, samas on laul ise jäetud selgelt äratuntavaks. Veel üks hea kaver on Danny Danielsi “Holiness” – üldse tundub, et sel plaadil on kõige paremini õnnestunud just laenatud lood.

Üks veider asi on lõpu eel tuleva looga, mille pealkirjaks on märgitud “I Cannot Tell” ja autoriteks bändiliikmed, kuid originaalne on vaid tekst, viis on vana ja klassikaline “Danny Boy”… Kuid selgus, et “Danny Boy” tekst on (sarnaselt mitmete vanade keldi lugudega) varasema viisi peal, mille nimeks on “Londonderry Air” ja millele ongi tehtud tekstina nii “Danny Boy” kui “I Cannot Tell” ja veel mitmed teised. Eelviimasena tuleb siin veel üks kirikuklassik, “Püha, püha, püha” ehk “Holy Holy Holy”, jällegi õnnestunud arranžeeringuga (David Bird on vist Totost Steve Lukatherilt kitarri laenanud…). Ja plaadi lõpetab “When Grace Abounds”, mis on üks parimaid nende endi lugusid. Seega õnneks lõpetati eelmise plaadi ülemõtlemine ära ja tehti väga hea album.

Ja täna viimaseks siis Celtic Journeys 2000. aastast. See on esimene album, kus Eden’s Bridge kõlab juba nagu (folk)rokibänd – kohe avaloo “Picture Me” pimesi kuulamisel oleks Ionat pakkunud, mingi paralleel tekib ka The Corrsiga (sarnane riff – enne seda plaati pole vist see bänd viiulit kasutanudki). Kohati võiks isegi progeroki mõjusid ära tunda (“More Than This”), varasem mõtlik stiil on siiski paiguti ka olemas (“Hear Me, See Me” ja võib-olla siinkirjutaja lemmikuna siit plaadilt lõpulugu, kena klaveriballaad “O Little Heaven”). Üldiselt on ühtlaselt hea kuulamine, aga see plaat on päris tublisti varasematest erinev.

Kunagi võib siit edasi kuulata, kui bänd edasi tegutseb ja uuem materjal ka Spotifysse jõuab. Igatahes oli jälle täitsa mõnus kuulamine. Järgmisel nädalal võtab jälle midagi traadisemat.

ITSPEA ja Whitesnake, 2

ITSPEA tegelased jätkasid enda juurast läbinärimist – täna tuli hakata natuke paremini orienteeruma tarkvaralitsentsides. Õnneks aga foorumist nähtub, et päris paljud hakkasid kaasa mõtlema.

Whitesnake’i kuulamine aga jätkub 1987. aasta albumiga, millel õiget nime ei olegi ja mida tuntakse seetõttu kas bändinime või aastaarvu järgi (Spotifys on saadaval selle plaadi 2018. aasta remaster). Kuid see oli tõsine pomm – lõpuks ulatus läbimüük 8-kordse plaatinanormini. Mõned lood on varasemate uusversioonid (siin on nüüd siis “Here I Go Again”-is “hobo” asemel “drifter”…), kuid siin keerati saund üksjagu teistsuguseks – selle taga oli suuresti kitarrist John Sykes, kes oli muusikuna küll tipptase, kuid suutis David Coverdale’iga niimoodi kaklema minna, et too viimaks peale albumit terve bändi lihtsalt lahti lasi. Aga terve see plaat on hea – poleeritud 80-ndate hair metal, sekka mõned pehmemad raadiohitid (“Here I Go Again”, “Is This Love”). Võib-olla kõige põnevam on kolmas, “Still of the Night” – queenilikult mitmeosaline ja erinevate värvingutega rokklugu. Nii et kaheksamiljoniline müüginumber ei ole üldse ime – päris paljud on nimetanud seda tolle ajastu üheks parimaks esindajaks (kuigi päris palju on ka märgitud, et enamik lugusid on “nagu juba kusagilt kuuldud” – sedasorti muusika klišeesid on siin tõesti palju, aga vähemalt oskavad Coverdale ja Sykes neid hästi kasutada).

Kaks aastat hiljem ilmus Slip of the Tongue. Vahepeal oli jälle jama kitarristidega – Sykesi asemele võetud ja eelmise plaadi tuuril mänginud Vivian Campbell (hilisem Def Leppardi liige) läks minema, kuna tema naine suutis Coverdale’i tollase pruudiga raksu minna ning järgmisena bändi tulnud Adrian Vandenberg (tegelikult hollandlasena on tema pärisnimi Adriaan van den Berg) maadles mingi käehädaga. Nii võeti siia plaadile appi üks tõsine virtuoos: Steve Vai. Album osutus aga läbimüügi osas pettumuseks ja sai ka kriitikutelt nahutada, nii et lõpuks otsustas Coverdale kogu bändile joone alla tõmmata (isegi esinemisriided andis kõik enda assistendile ära).

Aga plaat ei ole tegelikult halb (siin on omanäolisust tublisti rohkem kui eelmises) ja tegelikult on see ainus Whitesnake’i album, mis ühe riigi (Soome) edetabelis esikohale tõusis. Kohe alguse nimiloos on kitarristivahetus selgelt kuulda, see on USA lääneranniku ja mitte inglise kitarrisaund – aga Steve Vai suudab siin ka päris hevilikku saundi lasta (hea näide on “Judgement Day”, samuti on huvitav võrrelda tema esitust 1980. aasta plaadi uusversioonis “Fool for Your Loving”, kus harmoonia on ühes ja saund teises stiilis). Kaks lugu kajastavad Coverdale’i (järjekorras teist) abielulahutust modell Tawny Kitaenist – üsna kibe “Now You’re Gone” meenutab veidi Karavani versiooni Huey Lewise “Do You Believe in Love”-ist (“Ma ei usu enam armastusse”), kohe järgnev “Kitten’s Got Claws” on aga kiuslik-humoorikas eksile ärapanemine (pealkiri viitab tolle perekonnanimele). Isegi Steve Vai kitarr kõlab nagu kassikräun… Pehmema poole pealt on aga päris kena raadiolugu “The Deeper the Love” – laul ise on jällegi “kusagilt juba kuuldud” (Police’i “Every Breath You Take”, Alison Moyet’ “Weak in the Presence of Beauty” jne), aga Coverdale’i esitus annab kõvasti juurde. Ja ehk parim lugu plaadil on viimane, “Sailing Ships” – suuremas osas mõtlik ballaad ainult Steve Vai elektrikitarri saatel (väga huvitava saundiga), lõpuosas tuleb “pauer” juurde ja Vai näitab soolos enda näpukiirust.

Whitesnake tuli sisuliselt uuesti kokku alles aastate pärast ning järgmine album Restless Heart ilmus 1997. aastal (Spotifys on 2021. aasta remix). Algselt pidi see olema Coverdale’i sooloplaat, aga produtsendid soovitasid bändinime alt avaldada. Kitarri mängib Adrian Vandenberg ning kõlalt on see jälle sarnasem varasemate albumiga. Iseenesest on see täiesti hea bluus-/hardroki plaat (stiililt meenutab natuke Aerosmithi, keda kuulaks millalgi tulevikus siin ka; veel üks paralleel oleks Europe’i “Last Look at Eden”, eriti loos “Crying”), aga nagu mitmed teisedki on öelnud, natuke… väsinud. Endale meeldivad enim seesama “Crying”, lõpubluus “Woman Trouble Blues” (Coverdale teeb seal vägevat häält) ning “Take Me Back Again”, mis on segu bluusist ja hardrokist ning kõlab kohati, nagu oleks Jon Lord enda hammondoreliga tagasi tulnud; pehmema poole pealt on head üsna klassikaline Whitesnake’i ballaad “Don’t Fade Away”, “Too Many Tears” (huvitaval kombel on siin refrään ja salm justkui eri lauludest pärit) ja Darius Ruckerit (Hootie & The Blowfish) meenutav “Your Precious Love”.

Järgmine album tuleb samuti päris pika aja pärast – 2008. aasta Good to Be Bad. Sellest tehti 2023. aastal uus remix-versioon Still… Good to Be Bad ning Spotifys on saadaval ainult see (põhineb originaalalbumi laiendatud Jaapani-versioonil). Siin on põhikitarristiks võetud Dio kitarrist Doug Aldrich ning teiseks Reb Beach. Kahe kitarri saundi on kuulda kohe avaloost alates, sellisena meenutab see veidi Def Leppardi kõla (aga muidugi ilma Rick Alleni elektritrummideta). Ilmselt on kõige täpsemaks žanrimääratluseks klassikaline hardrokk (ning taas tuleb tugev paralleel samuti kaht kitarristi kasutava Gotthardiga – selle plaadi puhul juba tekib küsimus, kumb kummalt malli võttis; hea näide on “All I Want All I Need”). Esimene ballaad (“Summer Rain”) tuleb alles kaheksandana ja meenutab taas Hootie & The Blowfishi (algus on väga sarnane nonde looga “Let Her Cry”).

2011. aasta Forevermore tehti sama koosseisuga kui eelmine plaat ning kõlab suuresti samamoodi – klassikalise raskeroki võtmes (bändi õnneks on sedalaadi muusika tegijaid ajapikku vähemaks jäänud, ilmselt hinnatakse elusolevaid “saurusi” sellevõrra enam). Enda lemmikud on pauerballaad “Easier Said than Done” klassikaline rokiballaad “Fare Thee Well” (traadilood on ka head, aga need on natuke ühte nägu – ilmselt seetõttu, et paljud on otseselt 12-taktilise bluusi peale tehtud).

2015. aastal ilmus The Purple Album, mis pani kokku Coverdale’i kaks bändi – ports Deep Purple’i lugusid Whitesnake’i esituses. Kahjuks seda albumiversioonis Spotifys ei ole, on olemas plaadituuri kontsertsalvestus 2018. aastast, kuulasin seda. Doug Aldrich lahkus bändist peale eelmist albumit ja uueks kitarristiks Reb Beachi kõrval sai Joel Hoekstra (nime järgi otsustades teine hollandi päritolu kitarrist Whitesnake’is). Igatahes said nad ette päris suured saapad (sh Ritchie Blackmore’i omad), aga tundub, et suutsid need ära täita. Alguse “Burn” on igatahes tõsine tulevärk ja nii jätkub see kogu plaadil – ja isegi kui juba pealt kuuekümnene Coverdale mõne musta noodi võtab, ei riku see üldpilti, publiku kaasaelamine on selgelt tuntav. Ja kui siinkirjutaja väga Deep Purple’i fänn ei ole, siis sellises kastmes kuulamine andis täitsa mõtte ka originaalid ette võtta. Kui see plaat tekitas seinast seina arvamusi, siis siit tuleb küll positiivne.

Ja Whitesnake’i viimane stuudioalbum 2019. aastast (2025. aastal teatas Coverdale viimaks pensileminekust ja saatis bändi laiali) on Flesh & Blood. Põhitegijate vanusest hoolimata on see täiesti korralik plaat – nagu mitmetel varasematel, on siin kõrvuti bluusisegused traadikad ja kergemad raadiolood, viimastest ilmselt meeldib enim “When I Think of You (Color Me Blue)”. Natuke tekib paralleel Meat Loafi viimaste albumitega – isegi väga head rokihääled jäävad paraku lõpuks vanemaks ja ehkki mõlemad suutsid täiesti korralikke esitusi teha karjääri lõpuni (ka siin plaadil teeb ta veel mõneski loos päris kõva häält), ei olnud see enam päris seesama. Selles mõttes oli Coverdale’i “pillide kottipanek” eelmisel aastal täitsa mõistlik.

Jälle üks pikaealine bänd läbi kuulatud. Järgmiseks korraks vaatab uuesti midagi pehmemat.

ITSPEA ja Whitesnake, 1

ITSPEA tudengid jõudsid täna juurateemadesse. Nagu juba viimasel ajal tavaks, on need paljudele üsna võõrad – ollakse harjutud “juristide jura” lihtsalt eirama. Aga suurem osa suutis siiski end materjalist läbi närida.

Taustamuusika tuleb sedakorda siis rokilikuma rea pealt, küll sealtsamast Inglismaalt ja bänd on peaaegu sama pikaealine kui eelmine kuulamine ehk Steeleye Span.

Whitesnake’i puhul oli esmalt olemas juba tuntud laulja (David Coverdale seisis 1973-76 nii kõva bändi kui Deep Purple’i eesotsas) ja bänd sai alguse tema saatepundina (alguses nime all David Coverdale’s Whitesnake). Kust nimi pärineb, selle kohta on n+1 eri teooriat – ise oleks pakkunud anglosakside sümbolina kasutatud valget lohet, osa aga viitavad Coverdale’i varasemale albumile “White Snake” ja Coverdale ise… Ütleme siis nii, et see sell on läbi aegade mõelnud päris sageli tolle teise peaga (vähemalt enda lavapersoonina) ning korra oli ta maininud, et nimi viitab tema enda tublile vändale. Oijah… Aga seda ei saa küll keegi öelda, et Coverdale kehv laulja oleks.

Aga kui Deep Purple 1976. aastal esmakordselt laiali läks, jäi laulja ripakile ja pani viimaks uue pundi kokku. Ehkki alguses nimetati seda tema enda järgi, ei olnud tegemist puhta saatebändi ega ka mitte algajatega (ehk kuulsaim oli Coverdale’i bändikaaslane Deep Purple’ist, klahvpillimängija Jon Lord – hiljem lisandus mitmeks albumiks ka trummar Ian Paice).

Esimese albumini Trouble jõuti 1978. aastal ning see oli mõõdukalt edukas (50. koht Briti edetabelis). Avaplaat on segu Purple’i ja isegi Zeppelini sarnasest oma ajastu bluusrokist ja kergemast otsast, mis meenutab kohati varajast Queeni (heaks näiteks on kolmas lugu “Lie Down”) või ka Totot (“The Time is Right for Love”). Huvitaval kombel on siia sattunud ka biitlite “Day Tripper” (mida iganes sellest pealkirjast ja tekstist siis välja lugeda). Äge tehniline tulevärgilugu on eelviimane, “Free Flight”.

Aasta hiljem ilmunud Lovehunter jõudis Briti edetabelis juba 29. kohale. Siin tehti palju lärmi plaadiümbrise ümber (sarnaselt Queeni singliga “Bicycle Race” oli siingi süüdi üks paljas pepu, mida siis erinevates kohtades rutati eri moel kinni katma). Siin kostab Coverdale’i hääl juba jõulisemalt välja (avaplaadil see eriti esile ei tõusnud) ning ka kitarrisoolod annavad aimu tulevasest staadionirokibändist. Teises loos “Walking in the Shadow of the Blues” on hästi esil ka Jon Lordi hammondorel, mis koos kitarride ja Coverdale’i häälega annavad kokku ägeda rokisaundi. “Help Me Thro’ the Day” on mõnus suitsune soul-bluusballaad (ja David Coverdale suudab siin hoopis teistsugust hääleregistrit kasutada kui tavaliselt). Plaadi teine pool on suures osas muhedad ivolinnalikud rokenrollid, mis suudavad ilmselt kontserdil rahva väga edukalt käima tõmmata – seega on see plaat väga vahvalt kirju kogum erinevat sorti rokkmuusikat (sarnanedes veidi Meat Loafi repertuaariga). Ja kõige lõpus on lühike ilus ballaad “We Wish You Well”, ideaalne kontserdilõpetaja. Ent pimesi kuulates paigutaks selle plaadi kuhugi hoopis hilisemasse aega kui 1979 – väga selge paralleel tuleb siin varem kuulatud šveitslaste Gotthardiga (ja siis meenub, et tolle solist Steve Lee oli suur Whitesnake’i fänn).

Veel aasta edasi tuleb Ready an’ Willing, mis hakkas juba tabelites tipu poole jõudma. Plaadi alguseots toob taas silme ette Gotthardi – viimased võtsid siit ilmselt ikka üksjagu malli (ja mitte ainult laulupartiide osas – ehkki Coverdale ja Lee kõlavad ka häälte poolest väga sarnaselt). Võib-olla parim lugu on siin pauerballaad “Blindman”, mis on tegelikult pärit Coverdale’i varasemalt plaadilt ja siin uuesti ära tehtud. See on aga tervikuna väga kvaliteetne rokiplaat ja võib-olla briti bändi kohta veidi üllatavaltki kõlab seal endiselt päris tugev bluusinoot (“Love Man” ongi klassikaline traadibluus) – aga see ei ole enam Purple’i/Zeppelini ajastu, vaid selgelt uue kümnendi muusika.

1981. aasta Come an’ Get It jõudis Suurbritannia teiseks albumiks ja müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, aga mõnevõrra ehk üksluisem – ilmselt kõige tuntum lugu on kolmas, “Don’t Break My Heart Again”, mis on pigem pop-hardrokk. See on sedalaadi rokk, mida vaataks-kuulaks väga hea meelega kontserdil – plaadilt kuulates jääb justkui midagi puudu. Siiski, mõnusalt vahetu lugu on Jerry Lee Lewist meenutava algusega “Wine, Women an’ Song”, tõsine heatujumürtsukas.

1982. aasta album Saints & Sinners algab jälle üsna eelmise plaadi stiilis – mõnus, hea vungiga bluusrokk (kohati võiks paralleeliks tuua isegi eestimaise Ultima Thule), aga natuke ühetaoline. Kolmas lugu siiski juba eristub – see on taas täistambiga heatuju-rokenroll “Bloody Luxury” (paralleeliks sobib Meat Loafi lauldud “Mercury Blues”, millele keeras omal ajal euroopaliku vindi peale põhjanaaber Pave Maijanen, lauldes seal “Pitää saada BMW” – Mercuryt automargina ju siinkandis ei teata, bemmi seevastu teavad kõik). Esimese plaadipoole lõpetab Coverdale’i abielulahutust peegeldav “Crying in the Rain” (ei ole sama lugu, mis A-hal), teist poolt aga alustab üks bändi suuremaid hitte. “Here I Go Again” on taas muust selle albumi kraamist üsna erinev, Hearti meenutav (vrdl “What About Love”) segu popist ja raskerokist ning väga kaheksakümnendate hair metal. Kusjuures algses albumiversioonis on vaikne klahvpilliosa pikem ning Jon Lordi mängituna ka teistsuguse saundiga kui hilisemas raadiovariandis. Ja muidugi see “like a hobo” tekstis, mis hiljem muudeti “like a drifter”-iks, kuna tollal peljati, et publik kuuleb seal üht teist sõna… Tagapool on veel üks Meat Loafi stiilis heatujulugu, “Rock an’ Roll Angels” (vrdl “Rock’n Roll Dreams Come Through”).

Ja täna viimasena kuulatav Slide It In – aasta oli vahele jäänud, plaat ilmus 1984 ja oli ilmselt üks edukamaid, jõudes edetabelitesse enamikus Euroopa maades ning ka USA-s. Muidugi vaieldi kohe igal pool selle üle, mida albumi pealkirja (ja nimilooga) ikka mõeldud oli (Coverdale muidugi keeras veel vinti peale märkusega, et plaat ongi mõeldud postitantsuks…). Suurem osa lugudest istub kahe varasema stiili (karusem bluusrokk ja heatujulood) vahele, meenutades Def Leppardit natuke hilisemast ajast (“Give Me More Time” kitarrikäik aga kipub hoopiski meenutama AC/DC “Highway to Hell” oma). Kui eelmisel plaadil oli selgelt erandlik “Here I Go Again”, siis siin on peaaegu samaväärne hitt “Love Ain’t No Stranger”-i näol. Plaadi teine pool kisub taas veidi üheülbaliseks (justkui kuulaks pikalt üht ja sama lugu – või äkki oligi Coverdale’il postitantsu osas tõsi taga…?), õnneks on viimaseks jäetud heatujurokker “Guilty of Love”. Kohe peale albumi salvestamist lahkus bändist Jon Lord, kes läks tagasi uuesti kokkutulnud Deep Purple’isse.

Jätkab nädala pärast.

ITSPEA ja Steeleye Span, 5

ITSPEA kursus näris täna netiketti ehk võrguviisakust. Mine võta kinni, kas süüdi oli 13. ja reede või miskit muud, aga osadel jäi seekord kirjutamata. Loodetavasti uuel nädalal läheb paremini.

Aga paralleelselt toimus Steeleye Spani albumiterea lõpuosa kuulamine. 2013. aasta Wintersmith põhineb Terry Pratchetti samanimelisel raamatul. Pratchett ei ole mulle kunagi eriti istunud, aga see album on päris hea. Pigem isegi progerokk kui folk (eriti nimilaul), samas on ka tavapärasemat Steeleye Spani (ballaadilik “The Good Witch”, kus on kuulda ka Pratchetti vahelugemisi, ja hoogsam “The Band of Teachers”). Huvitavaid lugusid on teisigi, näiteks “Hiver”, “Fire & Ice” ja eriti lõpus olevad “Ancient Eyes” ja “We Shall Wear Midnight” pehmema ning “The Dark Morris Tune” traadipoole pealt. Viimane kõlab natuke nii, nagu oleks Curly Strings hakanud Manowari mängima; “We Shall Wear Midnight” on aga vist üldse ainus puhastverd klaveriballaad sellelt bändilt, väga ilus pealegi (klaverit mängib ilmselt siit plaadilt bändi lisandunud Julian Littman).

Kolm aastat hiljem, 2016. aastal tuli välja Dodgy Bastards. Enne jõudis ära minna kauaaegne viiuldaja Peter Knight ja asemele tulla Jessie May Smart, nii et siin on taas kaks naishäält. Repertuaar on aga taas “tagasi juurte juurde” ehk noodsamad hoogsate viiside ja koledate tekstide kombinatsioonid. Avalugu “Cruel Brother” on ligi kaheksaminutiline, aga ei mõju üldse nii pikana. “Boys of Bedlam” on taas midagi Metsatöllu folkhevi sarnast (seal võiks osa värsse isegi räpi alla liigitada, nii et ka nu-metali element on sees). Edasi tuleb üsnagi n.ö. tavapärane kuulamine, kuni tuleb instrumentaalne nimilugu, mis on taas selle bändi üks parimaid – tõsine rokkimine, kus viiul peab ägedat tulevärgiduelli kitarri ja trummidega. Enne lõppu on veel “Bad Bones”, mis on jälle korralik jupp progerokki (ja jälle koos räpiga). Ja viimaks teine, ballaadilik osa pikast kahe poolega lõpuloost, kus on taas üks selle bändi jaoks haruldane komponent – fretless-basskitarrisoolo, lisaks kuuleb seal ka korralikku roki-soolokitarri.

2019. aastal sai bänd 50-aastaseks(!) ja välja lasti vastava nimega plaat Est’d 1969. Algus on kohe klassikaline, parimate albumite stiilis – “Harvest” on taas üks neid lugusid, kus on kõik selle bändi parimad komponendid sees (rokirütm, viiul ja mitmehäälne vokaal), igatahes siit see bändi vanus küll välja ei paista (ja üle seitsmekümnese Maddy Priori oma ka mitte). Teises loos “Old Matron” mängib külalisena flööti Ian Anderson (tõenäoliselt ikka tavapäraselt, ühel jalal seistes) ja see kõlabki suuresti nagu Jethro Tull. Kolmas, “January Man” on pigem kantri, aga väga hea selline – ja Maddy Priori vanusega veidi madalamaks jäänud hääl sobib siia suurepäraselt (veel üks lugu, kus see hääl väga hästi välja tuleb, on “Mackerel of the Sea”). Ja tegelikult on terve see album korralik kräu (heas mõttes – kasvõi vägev kitarrisoolo loos “The Cruel Ship’s Carpenter” või ka kohe sinna järele tulev “Domestic”), mitte mingisugune vanurite värk. Väga korralik (roki)plaat, mille lõpetab a cappella “Reclaimed” – ning ka see kõlab nagu parimatel päevadel.

Ja viimaks seni viimane album 2025. aastast, Conflict. Ning rokkimine jätkub kohe avaloos “Over the Hills and Far Away”. Ei, see ei ole Gary Moore’i samanimeline hitt, vaid pigem ehk Runrig – korralik, hea vungiga traadi-folkrokk (ning see mitmehäälne kitarrisoolo ei jää Gary Moore’ile palju alla). Lisaks traadile tasub siingi kuulata a cappella lugusid – “Dogs and Ferrets” ja eriti “I Am an Oak Tree”. Võib-olla parim lugu siin plaadil on aga tõepoolest kummituslik “Ghost Ship”. Lõpulugu “When All the World Was Young” kõlab väga Iona moodi. Ja Maddy Prior on sellel plaadil 77-aastane… Täiesti uskumatu. Ja on täiesti võimalik, et see punt teeb veel albumi ka 80+ vanuses.

Kokkuvõtteks: huvitav bänd ja täitsa tore kuulamismaraton (need erinevad teemad ja taustad olid põnev uurimine). Ühelt poolt tuleb tunnistada, et varasemast teadaolnud materjali ei suutnud ülejäänud plaadid seekord päriselt ületada, “All Around My Hat” jääb endiselt selle bändi tipuks. Teisalt aga on rokkivad viimased albumid suurepäraseks tõestuseks bändi (ja selle liikmete) uskumatust pikaealisusest.