Õpikunäide autoriõigustest

02.11.2017

Nagu varem kirjutatud, avastas Kakk enda jaoks šveitsi rokkbändi Gotthard. Esmane impulss (üks hea lugu) tuli Spotify kaudu läbi ühe kogumikalbumi. Siis sai neid juba Tuubist otsitud ja autos pulga pealt kuulamise jaoks sealt alla tõmmatud. Ja viimaks jõudsid eile kohale 8 CD-Marketist ostetud ametlikku plaati (kogu Steve Lee aegne materjal). Nii see enam-vähem käibki – algul tiritakse kusagilt, siis viisakad inimesed ostavad asja ära ka.

Hull laul

20.10.2017

Esmalt kuulsin seda lugu viimases näosaates. Andres Dvinjaninov tegi muljetavaldava esituse mitmes mõttes – kõvasti etema (isegi hoolimata vahepeal taktiga tahajäämisest) kui see poliitkorrektne kräpp, mille saatetegijad võitjaks higistasid. Laul oli kunagi enne ka möödaminnes kuuldud, aga nüüd hakkas ikka päris hullusti kummitama.  Tuli ikka Tuubist üles otsida ja käiata.

Hull lugu mitutpidi – esiteks on tegu segase crossover‘iga (midagi sarnast kui Queeni “Another One Bites the Dust” või Donna Summeri “Hot Stuff”) – siin on pesumasinas läbi tsentrifuugitud punk, rockabilly ja new wave ning lisatud veel jupp noorte David Bowie ja Dee Snideri jaburat väljanägemist. Lisaks ei saa lõpuni aru, kas va Bertrand teeb asja tõsimeeli  või kui ta (tõenäoliselt) kellegi üle irvitab, siis kes see täpselt on.

Kui aga mõni mõtleb, et seda lugu ei anna enam hullemini üle võlli keerata, siis  Šveitsis leidub peale Gotthardi ka sama raju naistepunt nimega Tears, kes selle loo mõnevõrra hiljem ära kaverdas. Kogu fiiling meenutab fantaasiapilti kellestki Svenist, kes võinuks minna “Club Kung Fu” aegadel Vanilla Ninja juurde, joota neile mingit X-jooki sisse ja siis kamandada: “No nii, nüüd tehke Click OK-d!”

Aa, ja nüüd teab Kakk, mida tähendab prantsuse keeles un grand connard

APDEIT 04.11 – tuleb välja, et seda lugu on enda tormilises nooruses esitanud ka praegune Gotthardi solist Nic Maeder. 🙂  Tuubist leiab live-versioone veel ka nii erinevatelt tegelastelt kui Kim Wilde ja Red Hot Chili Peppers.

Uued vanad lemmikud

07.10.2017

Kakk on enda jaoks avastanud mõned seni pilgu alt kõrvalejäänud muusikud – suuresti tänu Spotifyle ja ka va Juutuubile, mis üha enam kipub koduses telepurgis lahjavõitu teleproduktsiooni asemel laiutama.

Esmalt Dee Snider – omaaegse New Jersey hevibändi Twisted Sister blondeeritud frontman. Kui omaaegne Dee oli häirivalt androgüünne tegelane, siis 62-aastane hr Snider on selgelt ja väga isane tüüp. Aga mis oluline, hääl on vägev ja 2016. aasta sooloalbum We’re The Ones on väga hea kuulamine. Ühe parima asjana leiab sealt kunagise mässumeelse superhiti We’re Not Gonna Take It – seekord aga aeglasemas, klaverisaatega versioonis, millele mustkunstnik ja muusik Criss Angel ehitas heategeva, laste vähktõvega võitlemist toetava mõjuva video  ja pani kogu sõnumi hoopis teise konteksti.

(Kõrvalepõikena: et tänaseks on usklik olla üksjagu rock n’roll ja mässumeelsus, siis on seda ka Dee – ja kõigele lisaks abielus ühe ja sama naisterahvaga aastast 1981).

Teine avastus on rokkbänd nimega Gotthard – lühikese iseloomustusena sobiks “Šveitsi Aerosmith”. Juutuub sisaldab neilt üksjagu materjali, siiani on lemmikuks jäänud  Let It Rain – isegi veidi kantrilik klassikaline rokkballaad. Tõsiselt kahju, et laulja Steve Lee 2010. aastal USA-s mootorrattaõnnetuses surma sai – täiesti võrreldav hääl Sebastian Bachi, Michael Kiske või Steven Tyleriga.

(Pulliga pooleks võiks muidugi mainida, et ametlik tõlgendus nime tähendusele on küll Sankt Gotthardi mäekuru, aga ingliskeelse rokkpundi puhul võiks vist ka alternatiivist rääkida…)

Muide, Juutuubi suur pluss on üllatavate kaverite leidmine – üks fantastiline folkversioon sellestsamast Gotthardi loost on siin.

Ei teagi nüüd, kas see vanade asjade kuulamine tuleneb sellest, et formaalselt hakkab üks suur juubel vaikselt lähenema – või on klassikaline rokk lihtsalt ajatu nähtus.

APDEIT: Sobrasin veel Tuubis – näib, et uuema aja Gotthard (uue lauljaga) meenutab pigem uuemat Europe’it (mis pole ka üldse paha asi). Aga paneks veel ühe vanema loo, mis kõlab laivis oma kuulsa biitlite nimekaimuga täitsa võrdselt hästi: Let It Be.

Musavarustus

26.06.2017

Täna sai autonina keeratud Stanford Musicu poole ja sealt üht-teist soetatud. Esmalt sündile uus sustain-pedaal – kuna klaverina kasutamine moodustab seal üsna arvestatava osa, saab pedaal tublisti vatti ja eelmine väsis ära (üritasin parandada, aga varsti oli jälle kutu). Siis oli hull idee veel üks koordinatsioonitreenimisvahend soetada ja sai endale väike lihtne djembe ostetud. Kunagi ühes kirikulaagris sai mängu ABC teada ja näib, et va Tuubis on õppematerjali päris palju. Hea näpuharjutus igatahes ning ehk leiab see ka mõnes laagris veel kasutust.

Viimaks aga tahtsin vanale akustilisele Yamaha kitarrile uusi keeli ning siin oli valik põhimõtteline: Ernie Ball. Lihtsalt seetõttu, et lugu sellest, kuidas vana rokimees omal ajal BSA ja Microsofti täiega seenele saatis, on ühtaegu lõbus ja õpetlik.  Ja vähemalt veel hiljaaegu elasid need sellid rõõmsalt Linuxi peal edasi (Wikipedia see leht väidab, et elavad tänini).

Laulumängumuljed

12.05.2017

Eurolaulumängus said tänasega poolikud finaalid läbi. Sellist pilti varasemast ei mäletagi – esimene poolfinaal oli absoluutne hobuseunenägu (ühtki normaalset lugu polnud), teises olid kõik 18 vähemalt kuulatavad ning selle tralli kohta oli erakordselt palju häid lauljaid.

Seetõttu polnud ka eriti kahju, kui eestlased välja jäid. Laul ei ole S.L. paremate hulgast ning ka esitus oli välise poole pealt puine (kuidas asjapulgad aru ei saanud, et seda teksti ei laulda, suu kõrvuni peas? Jäi sama mulje kui 90-ndatel tümakaga Claptoni solkimisest 2QS poolt).

Absoluutseks lemmikuks tõusis hoopis Rumeenia. Lahe kompott pähe kinnijäävast popploost, päris hästi joodeldavast modellitüüpi tibist ja räpilaadset tegevust viljelevast habemega kutist. Ja Tuubis olev video on ka äge oma betoonpostamentidega. Aga mis ilmselt kõige olulisem – kogu asja võeti vabalt ja mõnuga (kontrast eestlastega oli päris suur).

Päris mitu kuulatavat lugu sai veel edasi (näiteks kahe mehe eest laulnud horvaatia sell). Paraku ilmselt tõmbab esimesest poolfinaalist tulnud jura lõppmulje alla.

Aga üks küsimus jäi vastuseta: miks pärgli pärast kandsid iisraeli kuti taustatantsijad eurolaval mormooni aluspesu…?

Tänaseks päevaks

26.04.2017

… võiks hoopiski meenutada üht vene lugu natuke hilisemast ajast: 2013. aasta eurolugu “What If”.

Heas mõttes eurolaul, siiras esitus, head esitajad, kena meloodia. Tekst meenutab siinkandiski hitiks saanud omaaegset sakslaste Nicole’i rahulaulu. Ilus mõte.

Ja ometi… Dina küsis omal ajal “What if”. Üks tema kaasmaalane vastas siis ja vastab ka täna “No shit”. Või ütleb seda omas keeles ja märksa koledamalt.

Üks keldi lugu

04.04.2017

Leidsin üle pika aja Tuubist midagi tõeliselt ilusat. Tegelikult on see juba vana lugu – esitajaks on omal ajal Eestis Rock Summerilgi nähtud šoti bänd Runrig ja esmakordselt ilmus see nende 1989. aasta plaadil “Searchlight”.

“Èirinn” peaks olema gaeli keeli “Iirimaale” ja lugu on harukordselt ilus vaade läände üle Iiri mere sugulasrahva suunas. Meiesuguste õnneks on tekst ingliskeelne (Runrig laulab päris palju ka šoti gaeli keeles) – see on ballaad selle sõna klassikalises tähenduses (natuke meenutab Yeatsi luulet).

Paar sündijuppi

12.02.2017

… said vahepeal Tuubi üles pandud. Paar inimest on küsinud, sealt saab igaüks huvi korral ligi.

Jälle laulumäng

12.02.2017

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.

Tom rokib

08.01.2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up‘i.