Silt: musa

Muusikaelamus: Bryan Adams (jälle kord)

Bryan Adams on 65-aastane. Võiks nagu vana olla? Ja ta on käinud Eestis… mingi 6-7 korda? Nähtud on igatahes n-1 korda, viimati Saku suurhallis ca seitsme aasta eest (sellest on siin ka kirjutatud) – võiks nagu juba ära tüüdata?

Mõlemad eeldused on otse puusse. Eilne kontsert Lauluväljakul oli sama hea kui viimatine Suurhalli oma (kuigi sise- ja väliskontserti päris üks-ühele võrrelda ei saa).

Enne kontserti tehti jälle videoga pulli – kui eelmisel korral oli seal aeg-ajalt elustuv ja midagi totakat tegev Bryani näopilt, siis nüüd oli seljaga vaataja poole seisev poksija soojendusmantlis mees, kelle juures igasugu tegelased taidlemas käisid (ja kes lõpus vahetult enne avalugu samuti artistiks endaks osutus). Lõbusad killud olid aga endiselt.

Avalugu oli “Kick Ass” ja sellest juhindusid nii Bryan kui ka The Dudes of Leisure endiselt – suur osa kontserti oli tõsise vungiga (ja üldse mitte vanade hittide paraad). Ja Keith Scott mängis ikka seda jubeda juustu välimusega, ent filigraanselt kõlavat Fender Stratti (tõsi, paar lugu tehti ka Gibson Les Pauliga). Bryan ise mängis alguses paar lugu bassi, pärast oli bassimees nähtamatu (ilmselt keegi lava tagaosas – tavapärast Sol Walkerit ei tundunud seekord kaasas olevat, muu punt oli aga sama).

Vahva idee oli publiku peade kohal tiirutavad miniõhulaevad – tuuri nimiloo “Roll With the Punches” ajal poksikinnas ja eelmise tuuri “So Happy It Hurts” ajal auto. Ja “You Belong to Me” ajal kästi kaasa tantsida ning meesterahvastel ka särgid seljast võtta ja neid pea kohal keerutada. 🙂

Bryan Adams Lauluväljakul 14.08.25

Superhitid tulid siiski ka – keskel “Please Forgive Me”, lõpu eel “(Everything I Do) I Do It for You” ja lõpus “Summer of ’69”. Nii need kui ka akustilised – Bryan üksi akustilise kitarriga – lisalood “Straight From the Heart” ja üksi kolme eest lauldud (originaalis olid ka Rod Stewart ja Sting) “All for Love” näitasid, et Bryani lugu “18 ‘Til I Die” (mis ka Tallinnas ära lauldi) ongi päriselu. Ka paljud kolm korda nooremad artistid ei julgeks peale paaritunnist rokkimist encore’i akustiliselt teha. Selle mehe hääl on aga uskumatult heas seisus.

Natuke kahju oli sellest, et AC/DC alles hiljaaegu siin käis – ilmselt ei jätkunud paljudel mitme suurkontserdi jaoks ressursse. Eile oli lava keeratud laululava poole ning kuigi nii lavaesine kui ka laululava-alune olid rahvast täis, olid mastaabid siiski erinevad. Tegelikult aga endale meeldis eilne kontsert rohkem – Bryan on märksa vaheldusrikkam kui AC/DC, tollest teisest Brianist palju paremini säilinud häälega ja põrguvärgiga ka ei jahmerda 🙂 .

Nii et oli väga tore näha, et mõned veel suureks ei kasva. Ja kui Bryan 70-selt veel tuleb, siis ilmselt tuleb jälle kuulama minna.

Muusikaelamus: välk ja pauk Lauluväljakul

Nüüd on veel üks rokiklassik oma silmaga ära nähtud – Lauluväljakul käis AC/DC. Täitsa ägedad taadid olid.

See Austraalia šotlaste punt tegutseb stuudios tänini veel üsna algses koosseisus – jättes kõrvale esimese solisti Bon Scotti varajase surma tinunni tõttu, on ainus tõsine kaotus kauane rütmikitarrist Malcolm Young. Aga tedagi asendab nüüd lähisugulane, vennapoeg Stevie. Tõsi, tuuritamine on hakanud paarile taadile üle jõu käima ning enda asemel saadeti ka Tallinna bassi ja trummi mängima natuke nooremad mehed.

Saundi ja instrumentaalpoole peal ei tehtud mingit hinnaalandust – Angus Young on kitarril endiselt kõva käsi. Eriti näitas seda lõpu eel tehtud pikk soolonumber, kus Angus tegi enda Gibson SG-ga imeasju ja see kostis seinatäiest Marshallidest ikka väga hea heliga. Ja enda kauaaegset firmamärki – ühel jalal üle lava põrkamist, teine jalg ees – demonstreeris ta vanusele vaatamata ka Tallinnas.

Vokaalipool oli tubli neli – enamiku kontserdist pidas Brian Johnson vastu. Üsna lõpupoole aga tehti ära kuulus “kargasid mind kogu öö”-lugu ja seal jäi vanahärra hätta, laulu asemel tuli enam-vähem räpp ning õnneks vedas vokaali välja hiljutise laulupeokogemusega eesti publik (märkusena: käisin laulupeol üht inimest sõidutamas, nüüdne rahvamass oli täiesti võrreldav). Siis aga lasti Angus üksi lavale kitarriga pulli tegema ning ilmselt tohterdati solisti vahepeal (tont seda teab, millega…) – igatahes lõpulugudeks oli tal hääl tagasi.

AC/DC Lauluväljakul

Miks AC/DC ei ole esimese suurusjärgu lemmik – üksikute eranditega (kasvõi see eespool mainitud “You Shook Me All Night Long”) on nende lood ikka päris üheülbalised, nii et lõpupoole juba hakkas natuke tüütama. Aga kontsert oli äge ja publik vahva (klassikalise roki seltskond on reeglina üllatavalt sõbralik ja ka tsiviliseeritud – kohal oli tegelasi Hells Angelsitest põnnide ja vanaemadeni; enamikul oli mingi klaas käes, aga neljarattaveoga tüüpe ei näinud vist ühtegi ja kaklema ei kippunud kah keegi). Ning selle kaliibriga bänd tuleb vähemalt korra ära näha.

 

Muusikaelamus: Halestorm

Halestormist sai siin Joras mõne aja eest kirjutatud, kui nende plaadid ITSPEA töödelugemise taustal läbi kuulasin. Videoid on ka nähtud üksjagu ning nagu ka Wikipedia artiklis on mainitud, on nad väga usinad kontsertesinejad. Ning nüüd olid nad Tallinnas.

Helitehases ei olnudki varem käinud – üldmulje oli suht sarnane sellega, kui 2015. aastal sai käidud Rock Cafés Europe’it kuulamas. Piletiostmisel tundus kummaline, et VIP-pilet oli vaid 5 eurot tavalisest kallim – kas tõesti ei saada publikut kokku?  Õnneks täna kohale minnes selgus, et mure oli asjatu: rahvast oli kohal kõvasti ja õnneks oli kohale tulnud paremat sorti “karvane” rokirahvas, kes tuli bändi ja muusika, mitte tinunni pärast.

Algus oli akustiline, bass ja trummid tegid esimest korda häält vist 4.-5. loos – aga nagu siin juba korra öeldud, see bänd on hea ka ilma juhtmeta. Joe Hottinger suudab ühtviisi hästi toime tulla nii akustilise kitarri kui hiljem ka Gibson SG ja Flying V-ga. Lzzy mängis enda “kaubamärki” ehk Gibson Explorerit (eri värvikombinatsioonides) ja vahepeal ka elektriklaverit (“Break In” oli eriti kena just kammerlikumas variandis), aga tema põhiinstrument on muidugi hääl. Midagi pole öelda, aastal 2025 on Elizabeth Mae “Lzzy” Hale ilmselt maailma parim naisrokklaulja.

Sealt alguse otsast oli üsna kõnekas näide omaaegse Skid Row hiti “I Remember You” kaver – oligi vaja ainult Lzzy häält ja Joe naturaalkitarri (ja seda hoolimata sellest, et originaali esitas nii kõva laulja kui Sebastian Bach).

Halestorm Helitehases

Teine pool esimest ja terve teine sett oli seevastu hirmus andmine (kohati leidis väga head tõestust ka aksioom “raskerokk saadakse, kui läbi hirmsa võimendipargi bluusi mängida”) – kuid mütsi tuleb kergitada ka helimehe poole, kogu see traat oli väga paigas saundiga. Lõpus tulid ära ka kuulsamad lood (kontserdi põhirepertuaar tunduski olevat pärit ilmselt nende parimalt albumilt “The Strange Case of…” 2012. aastast) – “Freak Like Me”, “Daughters of Darkness”, siis enne lõppu “Love Bites (So Do I)” ning viimaks lisaloona ka “Here’s to Us”. Kõrval usinasti terve seti näppu visanud habemik röökis siis ka tolle tell ‘em go  fuck themselves’i täiega kaasa. 🙂

Vägev värk oli.

Veel üks peaaegu

… Queen, taanlaste Queen Machine’i ja serblaste Queen Sensationi (varasema nimega Queen Real Tribute) kõrvale – seekord Majesty vanalt healt Inglismaalt. Täna Alexela kontserdimajas.

Juba päeval anti teada, et ilmaolude tõttu võib kontsert hilineda ja hiljaks see tõepoolest jäigi. Tuldi otse Riiast ja laulja Rob Lea hingeldas esimese paari laulu jooksul tuntavalt (ning Rob oli endale ka märgatava õllekõhu tekitanud – Freddiel sellist featuuri küll ei olnud). Algus oli seega veidi konarlik. Kohe aga oli selge, et poisid mängivad hästi (igaüks tegi ka soolonumbreid ja need olid tasemel) ja Rob on väga hea laulja – millest esimese seti jooksul aga puudu jäi, oli Queeni üks põhiline kaubamärk ehk mitmehäälne vokaal. Alguseotsas tehti osad lood popurriina ja näis, et “Bohemian Rhapsody” osas teevad ka need sellid serblaste moodi natuke haltuurat – üksnes taanlased laulsid selle viimati täismahus ära.

Teine sett aga parandas pilti kõvasti. Vokaal läks mitmehäälseks, ära tehti “Fat Bottomed Girls”, “Somebody to Love”, “I Want It All” ja viimaks ka terve “Bohemian Rhapsody” algusest lõpuni. Lisaks tegid need sellid üllatusena – ühe külalise abiga – ära isegi “Barcelona”! Eesti lipu lavaletoomine kuningamantli asemel oli ka ilus žest.

Majesty 10.01.25
Väga hea Queeni-elamus, täiesti võrreldav taanlastega. Läheks teinekordki kuulama.

Jan, ABBA ja suur segapuder

Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).

Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk  toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!

Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.

Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.

Nädalalõpp Taanis

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.

 

Üles leidsin!

… selle loo, tänu millele Kakk üldse Kakk on. Siit saigi see ammustel üheksakümnendatel Vanalinna jutukas endale nimeks vahetatud (alguses olin varasema nimega Kaich). Pärast võttis veel sõber Tõnis ka endale siit nime – temast sai Aleksander Puravik.

Grendel ruulib! 😀

APDEIT: Tuli idee – kuuldavasti on järgmisel aastal siiakanti tulemas Manowar. Nad on ka enne võõrastes keeltes laulnud (isegi soome keeles) – võiks neile pakkuda mõtte see lugu korralikult ära teha. Manowari saund, Eric Adamsi hääl, Pirita kloostri varemed ning “Kakk ja pääsuke” – uskumatult äge asi saaks. 🙂

ITSPEA ja Traveling Wilburys

ITSPEA viimane nädal käsitles eetikateemat. Sel korral oli lõpus isegi kirjutajaid päris piisavalt – aga siiski oli viimaseks kuulamiseks vaja võtta midagi lühemat.

ITSPEA muusikamaratonide hooaja lõpetab seepärast Traveling Wilburys. Selle naljaka nime taga peitub omaaegne supergrupp, kes andis välja vaid kaks (üliedukat) põhialbumit ning mõned lood veel, lisaks on kuulsustest liikmed muidugi ka mujal koostööd teinud.

Bändi taustalugu on sobivalt jabur, nimi (ja ka liikmete pseudonüümid) tuleb kellestki rändjutlustajast ja sullerist nimega Charles Truscott Wilbury Sr, kelle ringitõmbamise tulemusena tekkis siia ilma punt poolvendi (kusjuures mõlemal albumil on poiste nimed erinevad). Tegelikult on aga Wilburyde seltskond muidugi aukartustäratav – Bob Dylan, George Harrison, Jeff Lynne, Tom Petty ja esimesel plaadil ka Roy Orbison.

Esimese plaadi Vol. 1 sai siinkirjutaja kunagi vanemate käest (kasseti kujul) sünnipäevaks – ilmselt võis see olla 1989. aastal, ülikooli teise kursuse alguses. Hästi huvitava kõlaga ja samas väga ühtlane album, kõigi staaride leivanumbrid on ühele plaadile kokku jõudnud – Dylani lugudejutustamine, Petty kiiksuga huumor, Orbisoni kõrge hääl, Harrisoni kitarr ning Lynne’i meloodiakäigud ja saund. Väga kena on Roy Orbisoni lauldud “Not Alone Any More”, mis oleks sobinud ka tema viimasele, umbes samal ajal ilmunud albumile Mystery Girl (Orbisoni kuulab ehk eraldi kunagi tulevikus), kuid parimad lood on siiski esimene ja viimane – “Handle with Care” ja “End of the Line”. Viimase video salvestamise ajaks oli Roy Orbison kahjuks juba surnud ning videos on tema lauluosa taustaks tema kiiktoolis kiikuv kitarr.

Wilburyd tegid kahe plaadi vahepeal veel ühe eraldi singliloo – rumeenia lastekodulaste aitamiseks salvestati Hank Snow’ viiekümnendate hitt “Nobody’s Child”. Niisiis on see kaver, aga vist taas kord selline, mis originaalist täiesti üle sõidab (sellele aitab kaasa ka väga hea video) -klassikaline nukker kantrilugu, kus kõik neli “venda” kordamööda solisti rolli täidavad, kokku kõlab see aga hämmastavalt mõjusalt.

Teine album, 1990. aastal ilmunud Vol. 3 (kahjuks nüüd juba ilma Roy Orbisonita) oli samuti väga edukas. Ka see on väga ehe ameerikalik “tagasi juurte juurde” -muusika, aga rokilikum kui esimesel plaadil (ent kõlas on endiselt selgelt kuulda Jeff Lynne’i produktsiooni). Esimese albumi kantrilikumat rida esindab siin “If You Belonged to Me”. Ka see plaat on ühtlaselt mõnus kuulamine, ent Orbisoni puudumine on siiski tunda – juba tema hääl eristus teiste omadest palju enam.

Sellega on ITSPEA põhihooajal ja ka sellega kaasneval muusikakuulamisel joon all. Bände oleks veel võtta päris palju, aga ITSPEA-ga jätkamine sõltub ilmselt tulevikust.

ITSPEA ja Capercaillie, 3

ITSPEA eelviimane nädal tegeles turbeteemadega. Lõpp juba paistab – aga et ilmselt on ka muud õppeained üles ärganud, siis olid kirjutised tavapärasest veidi rabedamad ja neid oli vähem. Siiski sai tänasega juba esimene aktivist “viie” ilma eksamita kätte.

Paralleelne muusikakuulamine jätkus Capercaillie seltsis. Järgmine Capercaillie plaat on nende üheksas stuudioalbum, 2003. aasta Choice Language.

Algab taas ionalikus, kergelt folk-jazzilikus võtmes. Kolmanda loo “The Old Crone” algus tõi meelde omaaegse Eesti eurolaulu “Tii” (Karen Matheson aga ei kõla üldse pealkirjas mainitud vanamuti moodi…). Endale meeldib vist enim neljas lugu, mõtlik modernkeldi ballaad “Little Do They Know” – ka siin meenusid eestlased, omaaegsed Folkmilli ja Evelin Samueli lood üheksakümnendatest.

Üsna klassikaline ilus ballaad on siin veel pika gaelikeelse nimega “Nuair a Chì Thu Caileag Bhòidheach”. Ülejäänud plaat on taas kergelt jatsulik, moodsa noodiga folk – umbes samasugust asja tegi tollal ka belglaste punt Urban Trad, kes ühe sellise modernkeldi looga oleks äärepealt isegi tollesama aasta Eurovisiooni ära võitnud.

2008. aasta Roses and Tears pidi olema bändi viimane album, mingi aeg plaaniti pärast seda lõpetada. Plaat on väga kena õhtune kuulamine – stiililt mõnevõrra sarnane eelmisega, aga selgelt kammerlikum (ehkki tagapool tuleb ka elavamat sorti lugusid, näiteks “Barra Clapping Song”). Nagu eelmiselgi albumil, on ka siin samasugune, pika gaelikeelse nimega kena ballaad “Seinneam Cliù Nam Fear Ùr” – kuulates meenus Dire Straitsi “Brothers in Arms”, loo mõte läheb vist ka samasse kanti. Tegelikult on veel teinegi, lõpulugu “Leodhasach an Tir Chein” (keldi lauludes nii levinud koduigatsuse motiiv).

Originaalalbumitest viimane on 2013. aasta At the Heart of It All. Ka see jätkab üsna sujuvalt kahe eelmise albumi rida, ehkki siin on kõlapilt palju traditsioonilisem – see on tagasiminek juurte ja ka esimeste albumite juurde. Hästi mõnus puhtakujuline šoti folk on teisena tulev “The Strathspey Set” – seda kujutaks hästi ette Viljandi folgil, instrumentaalpool kõlab üsnagi nagu eelmisel aastal seal käinud Flook (teine samasugune on “The Jura Wedding Reels”).

Nimilugu plaadi keskel on väga kena ballaad – mitmehäälset laulu on Capercaillie kasutanud mõnevõrra vähem kui Clannad vmm, kuid siin on see olemas (lisaks on Karen Mathesoni hääl aastatega natuke madalamaks vajunud, ent ka see madalam register on väga hea).

Käesoleval aastal ilmus bändilt veel ka ReLoved, plaaditäis vanade lugude uusversioone – aga seda Spotifys esialgu ei leidu. Seega lõpetab metsiste kuulamise seekord siin – jälle üks hea ja pika ajalooga keldi seltskond, kes loodetavasti ei ole veel päris viimast sõna öelnud.

ITSPEA ja Capercaille, 2

ITSPEA kursusel hakkab lõpp paistma. Täna  lahati tugitehnoloogiat – ning nagu varemgi, näis see enamikule rahvast täiesti kosmosena (seepärast seda teemat ongi kursusele vaja).

Capercaillie metsiselaul aga jätkub 1995. aasta albumiga To the Moon. Alguse nimilugu meenutab taas kord päris kõvasti Ionat – see on selgelt keldi muusika, aga progeroki ja ka jazzi elementidega. Ka järgmised, mõtlikumad lood meenutavad umbes sellesama ajastu Ionat (Beyond These Shores, Journey Into the Morn). “Why Won’t You Touch Me” algab aga hoopis nn world music‘u võtmes.

Kokkuvõttes on see ühtlane ja hea plaat, kus kuuleb nii tasemel viiulit kui akordioni. Avaloost alates käib läbi selge keldi joon, kuid see on siin segatud ka muude mõjutustega. Lõpuosa on siiski selgelt rohkem keldilik – “Ailein Duinn”, “Eastern Reel” ja “Breisleachi” kordusversioon plaadi lõpus on enam-vähem puhtalt uuskeldi lood, “Rob Roy Reels” on aga päris traditsiooniline vilepillifolk. Ilus clannadilik klaveriballaad on “The Prince of Fire”.

Järgmine album tuleb kaks aastat hiljem ja kannab taas veidrat nime, Beautiful Wasteland. Selle bändi kohta on plaadi alguseosa üllatavalt sünteetiline (natuke meenus Oldfieldi Tubular Bells 3). Hiljem tulev nimilugu meenutab stiililt (folk/jazz) eelmise albumi oma ning sealtmaalt hakkabki album stiililt sarnanema eelmisega (“Shelter” meenutab taas Ionat). Ka see album on ühtlane meeldiv kuulamine, kuid siinkirjutaja eelistab pigem eelmist plaati.

Sajandivahetusel (2000) saadi valmis järgmine album, Nadurra. Avalugu “Skye Waulking Song” meenutab alguses veidi Kate Bushi ja Peter Gabrieli hitti “Don’t Give Up”. Seejärel tulevad mitu raadiohitti (“Hope Springs Eternal”, “Michael’s Matches”, “Tighinn Air A’Mhuir Am Fear A Phosas Mi”, “Hoireann O”) mis liigituvad folgielemendiga (sündi)popiks ning mida on ka siinmail raadiost kuuldud.

See plaat on seega pigem folgilik popalbum (selged erandid on traditsiooniline viiulifolk “Argyll Lassies” ning Donald Shaw’ lõõtsatehnikat demov lõpulugu “The Cockerel in the Creel”, lisaks on “The Hollybush” Corrside sarnane popfolk ja “Gaol Troimh Aimsirean” kena mõtlik, väikese jatsuelemendiga ballaad) – aga sellisena täiesti kuulatav. Enda lemmikud on siit vist “Mo Chailin Dileas Donn” ja need folgilikumad lood.

Ühe korra saab seda bändi aga veel kuulata – paar albumit jäid järgmiseks reedeks. 🙂