Musavarustus

26.06.2017

Täna sai autonina keeratud Stanford Musicu poole ja sealt üht-teist soetatud. Esmalt sündile uus sustain-pedaal – kuna klaverina kasutamine moodustab seal üsna arvestatava osa, saab pedaal tublisti vatti ja eelmine väsis ära (üritasin parandada, aga varsti oli jälle kutu). Siis oli hull idee veel üks koordinatsioonitreenimisvahend soetada ja sai endale väike lihtne djembe ostetud. Kunagi ühes kirikulaagris sai mängu ABC teada ja näib, et va Tuubis on õppematerjali päris palju. Hea näpuharjutus igatahes ning ehk leiab see ka mõnes laagris veel kasutust.

Viimaks aga tahtsin vanale akustilisele Yamaha kitarrile uusi keeli ning siin oli valik põhimõtteline: Ernie Ball. Lihtsalt seetõttu, et lugu sellest, kuidas vana rokimees omal ajal BSA ja Microsofti täiega seenele saatis, on ühtaegu lõbus ja õpetlik.  Ja vähemalt veel hiljaaegu elasid need sellid rõõmsalt Linuxi peal edasi (Wikipedia see leht väidab, et elavad tänini).

Laulumängumuljed

12.05.2017

Eurolaulumängus said tänasega poolikud finaalid läbi. Sellist pilti varasemast ei mäletagi – esimene poolfinaal oli absoluutne hobuseunenägu (ühtki normaalset lugu polnud), teises olid kõik 18 vähemalt kuulatavad ning selle tralli kohta oli erakordselt palju häid lauljaid.

Seetõttu polnud ka eriti kahju, kui eestlased välja jäid. Laul ei ole S.L. paremate hulgast ning ka esitus oli välise poole pealt puine (kuidas asjapulgad aru ei saanud, et seda teksti ei laulda, suu kõrvuni peas? Jäi sama mulje kui 90-ndatel tümakaga Claptoni solkimisest 2QS poolt).

Absoluutseks lemmikuks tõusis hoopis Rumeenia. Lahe kompott pähe kinnijäävast popploost, päris hästi joodeldavast modellitüüpi tibist ja räpilaadset tegevust viljelevast habemega kutist. Ja Tuubis olev video on ka äge oma betoonpostamentidega. Aga mis ilmselt kõige olulisem – kogu asja võeti vabalt ja mõnuga (kontrast eestlastega oli päris suur).

Päris mitu kuulatavat lugu sai veel edasi (näiteks kahe mehe eest laulnud horvaatia sell). Paraku ilmselt tõmbab esimesest poolfinaalist tulnud jura lõppmulje alla.

Aga üks küsimus jäi vastuseta: miks pärgli pärast kandsid iisraeli kuti taustatantsijad eurolaval mormooni aluspesu…?

Tänaseks päevaks

26.04.2017

… võiks hoopiski meenutada üht vene lugu natuke hilisemast ajast: 2013. aasta eurolugu “What If”.

Heas mõttes eurolaul, siiras esitus, head esitajad, kena meloodia. Tekst meenutab siinkandiski hitiks saanud omaaegset sakslaste Nicole’i rahulaulu. Ilus mõte.

Ja ometi… Dina küsis omal ajal “What if”. Üks tema kaasmaalane vastas siis ja vastab ka täna “No shit”. Või ütleb seda omas keeles ja märksa koledamalt.

Üks keldi lugu

04.04.2017

Leidsin üle pika aja Tuubist midagi tõeliselt ilusat. Tegelikult on see juba vana lugu – esitajaks on omal ajal Eestis Rock Summerilgi nähtud šoti bänd Runrig ja esmakordselt ilmus see nende 1989. aasta plaadil “Searchlight”.

“Èirinn” peaks olema gaeli keeli “Iirimaale” ja lugu on harukordselt ilus vaade läände üle Iiri mere sugulasrahva suunas. Meiesuguste õnneks on tekst ingliskeelne (Runrig laulab päris palju ka šoti gaeli keeles) – see on ballaad selle sõna klassikalises tähenduses (natuke meenutab Yeatsi luulet).

Paar sündijuppi

12.02.2017

… said vahepeal Tuubi üles pandud. Paar inimest on küsinud, sealt saab igaüks huvi korral ligi.

Jälle laulumäng

12.02.2017

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.

Tom rokib

08.01.2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

Chess, vürtsidega

26.10.2016

Kakk pole Spice Girlsi eriti fännanud. Omal ajal võis see ehk laivis lõbus vaatepilt olla, aga ise selle nägemise eest poleks maksma küll nõustunud.

Nüüd aga leidsin paari aasta taguse video, kus neljakümnendatesse jõudnud Sporty ja Baby võtavad ette üsna suure tüki – ABBA-poiste Chessist pärineva dueti I Know Him So Well.  Üllatavalt kena kuulamine (ehkki see on ilmselt siiski “keeratud” versioon – kuid Tuubist leiab ka ühe üsna otse lauldud variandi, mis on konarlikum, aga täitsa võrreldav).

Fänniks veel ei hakka, aga märksa paremini tuleb arvama hakata küll.

Bach. Sebastian Bach.

08.10.2016

Sellenimelisi muusikuid on teatavasti kaks (tõsi, ühel oli seal ees veel “Johann”). Üks ei vaja ilmselt tutvustamist, teine on “Skid Row” nimelise rokkbändi laulja – päris sama kaliiber muidugi pole, aga hea hääl on ikkagi (üks näide on siin).

Aga tegelikult tahtsin hoopis tuua näite sellest, kuidas üks hispaania kitarripunt kahe Sebastiani read omal kombel kokku pani. Suurema Bachi Toccata ja fuuga D-moll kõlab üsna väiksema Bachi stiilis.

Asi näeb natuke välja nagu Idiokraatia-filmi “kitarriarmee”, aga kõlab väga uhkelt.

Linna Iff ja Eesti Vabariigi vaim

20.08.2016

Vaatasin kordusest tänast kontserti Toompea lossi ees.

Muu oli suht tavapärane. Ka headel muusikutel läheb isamaalise vaimu ülevalhoidmine raskeks, kui argipäeviti ei näi seesama riik oma inimesi eriti millekski pidavat.  Siis aga tuleb lavale üks valgete juustega mees ja toob laulva revolutsiooni vaimu täiega tagasi.  Nagu oleks Vanemuine ise lossi ette laekunud…

Üldse tundub, et Ivo Linna oli vana kusagil kümmekond aastat tagasi ja sealtmaalt läheb uuesti nooremaks. Igatahes tänased kaks lugu – “Laula mu laulu, helisev hääl” ja muidugi “Eestlane olen ja eestlaseks jään” olid lauldud tema paremate päevade tasemel.  Väga tubli täienduse andsid mõlema loo saundile aga õed Ilvesed – sündistring ei saa päris keelpillide (olgugi et elektriliste) vastu. Efektne väljanägemine muidugi veel sinna otsa.

Aga Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Kuidas see saab nii olla, et ühes mehes on eestlust rohkem kui terves Toompea lossis?