Muusikaelamus: Clannad, In a Lifetime

26.04.2022

Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.

Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).

Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi.  Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.

Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.

Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.

Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul.  Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.

Ja muusikal on ikka suur jõud küll.

Kaks saadet

24.04.2022

Vaatasin kordusest kaht esimest uue hooaja “Laula mu laulu” saadet. Saatesari on natuke muutunud (kanal, taustabänd ja muidugi ka seltskond), aga üldiselt on endiselt täitsa vaadatav. Muusika osas olid saated aga täiesti “siga ja kägu”.

Esimene saade, päevakangelaseks Elina Born. Iseenesest täiesti korralik hääl, aga Eesti poppmuusikast annab otsida vähemkõnetavat repertuaari kui temal (no ausalt, kui keegi küsiks mõnd laulu konkreetselt, ei teaks – või noh, see Eurovisiooni-duett ehk siiski). Ning ka see kirju seltskond ei suutnud sealt  midagi meeldejäävat välja meelitada. Avapauk oli seega pehmelt öeldes lahja.

Teine saade ja Mihkel Raud. Mul on väga hea meel, et mees tegeleb viimaks ometi jälle sellega, mida ta hästi teeb (poliitika see ei ole – saatejuhtimine on ka nii ja naa, kuna ka seal kipub poliitika läbi lööma). Aga ehk ongi Mihkel kõige parem just nimelt poppheliloojana (ehkki ta on kahtlemata hea kitarrist ja ka laulja) – igatahes saateseltskond tegi vististi ühe parima selles sarjas nähtud-kuuldud laulukomplekti üldse. Enda lemmikud olid Black Velveti nakatav eestikeelne (sündi)poppvariant “Annabelist” ning “Alison Moyet laulmas Bittersweet Symphony‘t” ehk Tanja esitatud “Call My Name” (see madal tämber oli tõeliselt äge). Elina Borni tume versioon “Supernoovast” oli ka hea (midagi Ville Valo või Nick Cave’i mõrvaballaadide kanti).

Tõenäoliselt on järgmistes saadetes veel üles-alla kõikumist – mitte kõigilt sealt ei ole piisavalt häid lugusid võtta. Aga eks kuuleb.

Üks lugu

21.01.2022

Jälle üks äge kuju kolis paraku teisele poole. Õnneks jõudsin enda muusikamaratoni tema kohta eelmise aasta lõpus ära teha. Juba siis Huckabee esinemisel nägi Meat kahjuks juba üsna räsitud välja, ehkki vaim (ja osalt ka hääl) oli alles.

Aga jätaks siia… mitte tolle kuulsa dueti, vaid ühe teise. Patti Russo ja Meat Loaf, “Our Love and Our Souls“. Requiescat in pace.

Ehkki jah – tõenäoliselt ajab Meat ka teisel pool (mõne aja pärast, kui noorem seltskond  järele jõuab) Neverland Expressi uuesti kokku ja laseb edasi. 🙂

Vägev kaver

19.01.2022

Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?

Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).

Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.

ITSPEA ja Bryan Adams, 2

13.12.2021

ITSPEA kursus saab tänasega läbi ja selleks aastaks lõpetaks ka muusikamaratonid – uuel aastal (ilmselt veebruari algusest) jälle. Esimesed ca 50 tegelast jõudsid maksimumhindeni juba eelmisel nädalal (need, kes valisid rühmatöö tegemise), täna saab veel üks punt tulemuse kirja ning ülejäänud teevad jaanuaris kolmel päeval eksami. Seekordne kursus oli enam-vähem keskmine (kokkuvõttes pigem nõrgapoolne, ehkki häid kirjutajaid leidus ka siin), päris palju esines kahjuks nõrka eesti keelt (eriti alguses). Loodetavasti läheb järgmisel korral paremini.

Aga Bryan Adamsi kuulamine jätkub filmimuusikaga – järgmine album on 2002. aastast samanimelise joonisfilmi soundtrack, Spirit: Stallion of the Cimarron, tehtud koos tuntud saksa filmihelilooja Hans Zimmeriga. Algab looga, millega film lõpeb – “Here I Am”, mis on üsna tuntud poplugu. Järgmine on “Everything I Do” järeltulija “I Will Always Return” – sarnaselt esimesega on siin plaadil taas Mutt Lange käsi sees (ning tausta laulab taas The Pointless Brothers…). Üldse tundub see plaat eelmiste plaatide remiksina – ei ole halb, aga kõik need lood on justkui juba varem kuuldud. Hästi tehtud, poleeritud ja esitatud, ent natukene kunstlik (väike paralleel tekib Celtic Womani/Thunderiga).

2004. aasta Room Service on Adamsi pigem vähemtuntumaid albumeid – see on korralik poproki-“tapeet”. Natuke sarnane USA kristliku poproki sfääriga, kus on väga palju sellist “just OK” -tasemega muusikat. Mõnus taustakuulamine, aga kõrvu kikitama eriti ei pane. Aga ka see album suutis Kanadas plaatinanormini jõuda, mujal tulid hõbe- ja kuldplaadid.

2008. aastal ilmus 11, mis on muidugi laulja 11. album. Üldmuljelt meenutab stiililt omaaegseid edukaid plaate (Cuts Like a Knife, Reckless), aga sära on vähem ja üsna palju on jälle “juba kuuldud”-tunnet. Ehk parimad lood on teine, “I Thought I’d Seen Everything”, mis ristab tüüpilist Adamsit tüüpilise Springsteeniga, kolmas, “I Ain’t Losing This Fight”, mis võinuks sobida Waking Up… -albumile, ning eelviimane, “Walk On By” – lihtne, akustiline ja mõtlik. Jällegi, see on kokkuvõttes korralik plaat ja müüs eri paigus taas hõbe- ja kuldplaadi jagu – aga Adamsi kohta on see küllalt tagasihoidlik. Ja kriitikud muidugi tegid jälle “nää-nännä-nää-nää!”…

Nüüd jäi vahele tervelt kuus aastat, enne kui tuli Tracks of My Years 2014. aastal. See on kogumik kavereid biitlitest Ray Charlesini, kaasprodutsendiks üsna kuulus mees – David Foster. Ent üldiselt jäi kehtima kõik eespoolöeldu – “just OK” ja kuldplaaditasemel läbimüük. Enimõnnestunud on ilmselt Ray Charlesi “I Can’t Stop Loving You”, Chuck Berry “Rock and Roll Music” ja John Fogerty “Down on the Corner” – nende üldmulje on nagu… vana hea Rock Hotel (Deluxe-versioonis on isegi “Aita mööda saata öö” ehk Kristoffersoni “Help Me Make it through the Night” olemas; seal on ka Mäksi “Laul kadunud kodust” ehk originaalis Jimmy Cliffi “Many Rivers to Cross”). 🙂 Natuke naljakas oli kuulda Adamsi esituses Boney M üht tuntumat hitti “Sunny” (kuigi see ei olnud iseenesest kehv). Plaat tervikuna meenutab aga veidi hoopiski Chris de Burghi loomingut.

Adams on aga viimastel aastatel selgelt “üles ärganud” (ja õnneks mitte võuklemise mõttes), esimene viide sellele oli Get Up 2015. aastast. Laule kirjutama tuli taas appi algaastate loomepartner Jim Vallance, produtsendiks aga ELO Jeff Lynne. Seegi plaat jäi müügi edult küllalt tagasihoidlikuks, aga häid laule on siin päris mitu. “You Belong to Me” (see on see lugu, kus Adams küsib kontsertidel üle maailma, kuidas “Shake your ass!” kohalikus keeles on; viimati Tallinnas oli “Raputa perset!” täitsa arusaadav) on kindlasti üks, “Brand New Day” on aga siinkirjutaja arvates Adamsi läbi aastate parimaid lugusid. Produtsenti on ka kuulda – “Do What Ya Gotta Do” on täiesti ELO ja ka “Brand New Day” sisaldab paari üdini “elolikku” käiku. Kummalisel kombel suhtus meedia sellesse plaati üle pika aja küllaltki heatahtlikult – on ka põhjust, see plaat on uus hingamine küll.

2019 lasti välja Shine a Light, mis jätkab eelmise albumi rida (selle plaadi tuurikontserdil sai viimati ise käidud). Nimilugu on kirjutatud kahasse Ed Sheeraniga, ülejäänu osas on taas umbes pooled koostöö Jim Vallance’iga. Mõnusalt kantrirokilik on “Part Friday Night, Part Sunday Morning”, head vunki ja keel-põses-teksti leiab siit veel (“Driving Under Influence of Love”) – Adams on viimaks enda vahepeal ära vajuma kippunud huumorisoone ja hea tuju täiel määral tagasi saanud. Plaat lõpeb iiri rahvalauluga “Whiskey in the Jar”, mis sarnaneb päris kõvasti sama loo kaveriga Metallicalt (isegi hääl kõlab James Hetfieldiga sarnaselt).

Värskeim plaat Bryan Adamsilt – So Happy It Hurts – peaks ilmuma järgmise aasta märtsis. Väljas on nelja looga EP “Kick Ass”, mis on taas koostöö Mutt Langega ning algab… umbes nagu smurfide multikas koos Manowariga. Edasi aga tuleb taas kord mõnus adamslik vungirokk.

Seega kui Bryan peaks jälle juba ei-tea-mitmendat korda siiakanti sattuma (kahjuks praegune turnee läheb Tallinnast mööda), lähen jälle kuulama.

ITSPEA ja Bryan Adams, 1

06.12.2021

ITSPEA kursusel on jäänud veel viimane nädal. Täna on ekstrapikk tööpäev – lisaks tavalisele nädalamaterjalile tuleb läbi lugeda ka veel paarkümmend kirjatööd ehk mitusada lehekülge teksti. Seetõttu tuli valida kuulamiseks midagi, mille annaks kahe pika korraga läbi kuulata (uude aastasse rippuma jätta ei tahaks) ja mis annaks lugemise taustale korraliku energialaksu. Eelmisel korral lõpetasime Heartiga Kanadas – jääks sinna veel kaheks nädalaks ja võtaks ette veel ühe ammuse lemmiku, keda olen mitmeid kordi ka Eestis kuulamas käinud.

Bryan Adamsi esimene, üsna tavapäraselt tema endanimeline album ilmus aastal 1980. Kohe avaloo avataktist on tuttav tunne – stiil on sama kui hilisematel kuulsamatel aegadel (juba siin on suur osa lugusid kirjutatud Jim Vallance’iga kahasse). Samas on hääl täiesti teine – palju heledam ja popilikum kui hilisemast ajast tuntud, kergelt kähedavõitu Adams. Ja saundid on üsna ehedad kaheksakümnendad – kogu plaat meenutab kohati natuke Wham!-i või mõnda muud tolle aja popp-punti (eriti “Don’t Ya Say” enda sünditrummide ja saksofoniga). “State of Mind” kõlab samas äravahetamiseni sarnaselt Rod Stewartiga ja lõpulugu “Try to See It My Way” meenutab Totot. Aga see on tervenisti täiesti tore kuulamine, ehkki siit hilisema aja repertuaari eriti väga midagi tulnud ei ole (võib-olla “Remember” on ka hiljem kuuldud).

Järgmise aasta plaat You Want It You Got It algab juba päris tuttava looga (“Lonely Nights”) ja tegi Adamsi tuntuks nii kodumaal kui USA-s. Lõõplõuast artist olla tahtnud panna plaadi pealkirjaks “Bryan Adams Hasn’t Heard of You Either” (lahe kesknäpp oleks olnud muusikakriitikute suunas) – tuline kahju, et see lõpuks nii ei läinud. Ja siin on Adams juba äratuntavalt tuttava häälega. Taas mõnus kergerokialbum, mida nüüd müüdi kodumaal juba kuldplaadi jagu. Häid lugusid on mitmeid, avaloole lisaks võib näiteks mainida (pool)raskerokki kippuvat “Fits Ya Good” ja teisalt lõpuballaadi “No One Makes It Right”.

1983. aasta Cuts Like a Knife on juba Adamsi üks edukamaid plaate (plaatinaplaat USA-s ja Kanadas) ning toob välja mitu püsielanikku laulja repertuaaris – lisaks nimiloole on siin ka “This Time”, “I’m Ready” (siin on kiire versioon, tuntum on aeglane) ning (siinkirjutaja arvates) üks tema parimaid ballaade, “Straight From the Heart”. Siitmaalt kujuneb välja ka The Dudes of Leisure (mitteametliku nimega) – kauaaegne taustabänd eesotsas väga hea kitarristi Keith Scottiga.

Hitiparaad jätkus aasta hiljem märksa suuremas ulatuses albumiga Reckless, mida müüdi üle maailma umbes 12 miljonit – Kanadas oli see üldse esimene plaat, mida müüdi üle miljoni. Pooled lood on tõsised hitid, sealhulgas “Summer of ’69”, “Heaven”, “Run to You”, “Somebody” ja “One Night Love Affair”. Adams ei tee siin midagi erilist, see on kvaliteetne kergerokk ja ta esitab seda – nüüdseks juba aastakümneid – paganama hästi.

1987. aasta Into the Fire salvestati laulja enda kodus, iga pill ise toas (väidetavalt mängiti ka vannitoas) ja ta ongi kõlalt veidi kammerlikum kui eelmine (samas on siin sees ka raskemat ja bluusilikumat kõla ning rohkem minoori, kui Adamsil reeglina tavaks). Siit ei tulnud sellist hitisadu (rohkem tuntud on vaid avalugu “Heat of the Night”, lisaks on tavapärane bryanlik positiivsuselaks ka loos “Hearts on Fire”), aga tuli igati korralik plaat. Muuhulgas näitas see ka, et muusikaajakirjanikud on reeglina täpselt niisama põmmid kui enamik ülejäänud pressi – seda albumit nimetati meedias põrumiseks, kuna see müüs üle maailma… kõigest kaks miljonit eksemplari (sh plaatinaplaat USA-s). 😛

1991 tuli uus hitisadu – Waking Up the Neighbours. Kaasprodutsendiks toodi loobunud Jim Valance’i asemele Mutt Lange, keda on juba kohatud mitme hitivabriku juures. Bryani lood olid varem pigem lühikesed, kolme-minuti-standardi järgi tehtud, siin läksid osad ka natuke pikemaks – mitte küll päris Jim Steinmani tasemele, aga vähemalt pikki pealkirju on siin paksult: “Can’t Stop This Thing We Started”, “There Will Never Be Another Tonight”, “Thought I’d Died and Gone to Heaven”… No ja muidugi “Everything I Do (I Do for You)”. Üks suurem hitt kui teine, plaati müüdi üle ilma 16 miljonit. 1992. aasta Grammy parima filmilaulu eest veel sinna otsa. Muusikaajakirjandus ronis ilmselt vaikselt laua alla häbenema. Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis Mutti osalusega lugude juures pole väga vahet, kes neid esitab – suur osa sellest albumist sobiks nii Def Leppardile, Bon Jovile kui Shania Twainile. Korralik ja hästi tehtud (pop)rokk, aga isikupära võiks rohkem olla (eelviimasest loost “Touch the Hand” kõlab aga läbi hoopiski AC/DC punaste sarvedega “Hiiiiiwaaayy to Heeeellll!”). Selles mõttes on “Everything I Do” siin ehk isegi erandlik.

Viis aastat hiljem jätkab 18 Till I Die üsnagi sama rida, kuid ehk natuke vähem poleeritult ja rohkem rokilikult (kohe avalugu on mõnus: “The Only Thing that Looks on Me Is You”, nimilugu on sellega mõnevõrra sarnane). Roki vastukaaluks on siin mitu enam-vähem pop-ballaadi (“Star” on neist päris kena), aga ka täitsa salsallerlik “I Think About You” ning eriti üks Adamsi ehedamaid ballaade, “I’ll Always Be Right There” (plaadiversioonis on seal taga paraku seebisevõitu keelpillid – palju ilusam on kontsertversioon ainuüksi Keith Scotti naturaalkitarri saatel). Mõneti erineb siin veel ka lõpulugu, “Have You Ever Really Loved a Woman”, aga latiinovärk ei ole mulle muusikas ealeski istunud. Hea näide adamslikust huumorist on aga plaadi taustaduett The Pointless Brothers ehk tegelikult… Mutt Lange ja Bryan Adams.

1998. aasta On a Day Like Today sattus välja tulema keset plaadifirmade jamasid ning seda promoti USA-s peaaegu minimaalselt. Seega jäi seal napilt tavapärane plaatinaplaat saamata. Ja jälle ronisid kriitikud laua alt välja, näitasid näpuga ja tegid “nää-nännä-nää-nää!”… Nagu oleks topelt-plaatina Kanadas ja kuhjaga kuldplaat paljudes maades sant tulemus. See plaat on ehk jälle natuke mõtlikum (Mutt Lange siin enam kaasa ei tee), aga tuntud lugusid on ka siin mitu: “When You’re Gone”, “Inside Out” ja minu enda lemmikuna “Cloud Number Nine” (poproki-, mitte tümakaversioon muidugi). Aga terve see plaat on hea, võib-olla mitte niivõrd tavapärane aeroobne autorokk, kuivõrd õhtune rahulik kuulamine.

Lõpetuseks kuulasin veel 1997. aasta MTV Unpluggedit. Jätkab (ja lõpetab selleks aastaks) nädala pärast.

Kena kontsert

05.12.2021

Vaatasin Stjepan Hauseri 2018. aasta kontserti tema kodulinnas Pulas, kus ta mängib nii üksi kui koos mitme erinevaid instrumente mängiva sõbraga. Lisaks ilmselgele – see sell on väga tasemel muusik – avaldab siin tõsiselt muljet veel see, kuivõrd hästi ta “klõpsab” nende teistega (eriti meeldib mäng koos viiuldaja Caroline Campbelliga). Sõbrad sõpradeks, aga niivõrd orgaaniliselt muusikas kokku sulanduda on ikka kunst.

ITSPEA ja Heart, 2

29.11.2021

ITSPEA kursus on jõudmas lõpusirgele, täna lahkasid tudengid Kaku kunagist põhiteemat ehk tugitehnoloogiat. Tundus, et enamik sai päris korraliku ahhaa-elamuse, seega läks teema endiselt täie ette. Järgmisel nädalal tuleb topelttöö, kuna lisaks tavalisele nädalalugemisele valmivad ka rühmatööd -ühekordselt lisandub ca 200 lk lugemismaterjali.

Hearti kuulamine aga jätkub nende seni kõige edukama plaadiga, 1985. aastal ilmunud nimialbumiga. See on oma aja hea näide, suure ja hästi lihvitud kõlaga staadionirokk, mis aga sellele bändile vägagi sobis. Igatahes tuli siit mitu lugu, mille järgi ilmselt ka juhuslikum raadiokuulaja Hearti teab – “What About Love”, “These Dreams”, “Never”. Enda lemmikuteks on neist esimene (mida kunagi kuulsin esmakordselt Soome TV “Hittimittaris” – ülesehituselt natuke sarnane lugu Whitesnake’i superhitiga “Here I Go Again”; alguses 80-ndate pehme sündipopp, mis keerab hiljem rokiks) ja natuke vähem tuntud, aga hea minekuga “Nothing at All”. Plaat tegi õed ilmselt üsna jõukaks – USA-s müüdi seda viiekordse ja Kanadas isegi kuuekordse plaatinanormi jagu. Aga see album on seda väärt – see on siinkirjutaja arvates 80-ndate keskpaiga üks parimaid selle rea plaate üldse (hea plaadi üks tunnuseid on see, et ei saagi aru, kui ta juba läbi saab – tahaks veel kuulata).

Staadioniroki-ajastu jätkus edukalt ka järgmise albumiga Bad Animals kaks aastat hiljem, ehkki see plaat on tegelikult eelmisest märksa pehmem (põhirõhk on poprokil ja ballaadidel). Siit aga tuleb üks tõsiselt Suur Lugu, mille kallal on igasugused superstaarikutsikad juba mitu järgnevat aastakümmet hambaid murdnud – “Alone”. Meisterlik segu klaveriballaadist ja meloodilisest raskerokist, Ann Wilsoni hääl ja Nancy Wilsoni kitarr on mõlemad tasemel. Mis on ilmselt vähem teada, on tõsiasi, et see ei ole Hearti originaallugu, tegu on algselt ühe vähemtuntud muusikaprojekti looga paar aastat varasemast ajast. Seegi plaat oli väga edukas, mitmekordne plaatinanorm saavutati nii USA-s kui Kanadas.

Brigade 1990. aastast jätkas sama liini, kuulsatest lugudest on siin “All I Wanna Do Is Make Love to You” (tegelikult Mutt Lange lugu; Hearti variant on hea, kuid vaieldavalt veel parema versiooni on teinud Lzzy Hale ja Halestorm). See on sarnaselt eelmisega pehmemapoolne plaat, ehkki kõla on mõnevõrra rokilikum (näiteks “Secret” on loomult ilus ballaad, kuid üsna jõulise produktsiooniga). Hea vungiga, bluusilõhnaline erand on siin “Dark, Tall Handsome Stranger”, veel üks erksam on “Call of the Wild”. Seegi plaat müüs mitmekordse plaatinanormi jagu.

Selle perioodi tinglik lõpetaja on 1993. aasta Desire Walks On. Sarnaneb eelmisele plaadile, kuid oli veidi vähem edukas (kuldplaat). Kõige tuntum (ka minu arust parim) lugu on taas Mutt Lange poprokihitt – “Will You Be There (in the Morning)”. Seda laulab solistina noorem õde Nancy, kuid vanema õe juurdetulek refräänis ja eriti keskosas näitab väga selgelt ära, kumb ägedam laulja on – Nancy hääl on korraliku poplaulja oma, Ann on ikka väga hea rokklaulja. Natuke eripärasem rahulikest lugudest on veel Bob Dylanilt laenatud soulilik “Ring Them Bells”. Peale seda plaati läks oma teed bändi pikaajaline taustajõud Howard Leese, kellele ilmselt on õed edu eest kõvasti võlgu.

Siis läks päris tükk aega mööda, vahepeal tehti Lovemongersi-nimelise kõrvalprojektina ka mitmes versioonis välja lastud jõuluplaat A Lovemongers’ Christmas (Spotifys on 2001. aasta variant). See meenutab natuke perekond Blackmore’i tegemisi (eriti instrumentaalne lõpulugu “Bring a Torch”) ning ei ole standardne jõuluplaat, suur osa lugusid on õdede enda looming. Ent paar laenu on ka, näiteks üsna klassikaline versioon Schuberti “Ave Mariast” ja vist parima loona plaadil a capella Adami “Jõuluöö” (lisaks on tehtud selgete laenamistega “The Last Noel” – jõuluklassiku “The First Noel” järgi). Sümpaatne album jõuluajal kuulamiseks – rahulik ja samas mitte seebiseks aetud muusika, kohati on isegi džässielemendid sees (“Let’s Stay In” meenutab Eva Cassidyt, õdesid Wilsoneid ei oskaks siia küll pakkuda).

2004 ilmus Jupiters Darling, mis on esimene katse minna tagasi vanema Hearti folgi ja hardroki segu juurde. Plaadi algus on korralikult tehtud segu bluusiga segatud folgist ja rokist, aga ühtki säravat lugu ei ole. Tagapool aga tuleb hoopiski… grunge. Kõlab nagu “pahad päevad” või perevägivald – see on esimene Hearti plaat, mida uuesti ei kuulaks. Ei ole ime, et läbimüük oli (vähemalt selle bändi kohta) tagasihoidlik.

Edasi läks aega üle viie aasta, kuni 2010 lasti välja Red Velvet Car. Algus meenutab natuke eelmist plaati – teine lugu “WTF” toob vaimusilma ette Ann Wilsoni nurkateinud kassi peale karjumas… Karjub hästi küll, aga ikkagi karjub. Õnneks rahuneb ta järgmise, nimiloo ajaks maha ja see on täitsa kena, ehkki nukravõitu laul (ent vahepeal on loos kuulda isegi natuke seda vahepealsete aastate kõla). “Hey You” kõlab folgi, kantri ja roki seguna ja sellisena isegi üsna positiivselt. Ent see plaat mõjub tervikuna suht neutraalselt – selge lemmiklugu tuleb alles lõpus lisaloona. “Closer to the Sun” on “Will You Be There” natuke pehmem ja nukram sugulane, ent kahe viimase albumi kontekstis üle prahi lugu.

2012. aasta Fanatic algab aga nimiloos taas kergelt siibrise noodiga ja see kerge siiber jätkub üle kogu plaadi. Üksikud mažoorsemad käigud vahelduvad valdava minooriga. Ei ütlekski, et see on halb muusika – pigem väsinud ja tujutu. Umbes nagu oleks õed Wilsonid pidanud nädal aega kellegi järelt äraläbustatud elamist koristama.

Seni viimane album, 2016. aasta Beautiful Broken, algab küll nimilooga eelmise albumi lainel, siis aga tuleb “Two”, rõõmsamaid aegu meenutav (ehkki lauluna mitte nii rõõmus) power-ballaad – ning kohe sinna otsa romantilisema ballaadina “Sweet Darlin'”. Terve see plaat on märksa positiivsem kui eelmised, ehkki erilisi lemmikuid sealt ei leidnud.

Peale plaadi valmimist suutis üks suur jama veel ka õed üldse mõneks ajaks laiali ajada – õnneks on aga kuulda, et nad on hiljaaegu hakanud jälle koos muusikat tegema. Äkki suudab Heart veel vahepealse aja masendusemuusikast välja ronida ja taas midagi säravat teha. Võimed on neil täiesti alles.

ITSPEA ja Heart, 1

22.11.2021

ITSPEA kursusel on jäänud kolm viimast nädalat. Täna oli õnneks (või kahjuks: tööd oli rohkem 🙂 ) kirjutajaid jälle päris palju, seega pandeemiast hoolimata on lootust kursus edukalt ühele poole saada. Aga lugemise kõrval jõudis siiski kuulata ka.

Chris de Burghi juurest läheks taas rokilikuma rea peale – Kanadast leiab rokkbändi, mida veavad kaks õde (kes on olnud läbi aja ka ainsad püsiliikmed, taustalt on käinud läbi väga palju inimesi). Hearti karjäär on käinud üksjagu üles-alla, seda paljuski lauljast vanema õe Anni tõttu, kelle elu on samuti üsna kirju olnud. Ent Ann Wilson on siinkirjutaja arvates üks parimaid nais-rokklauljaid üldse, sama võib öelda kitarristide seas noorema õe Nancy kohta (lisaks on ta aga ka täiesti korralik laulja). Ülejäänud taustabändist tuleks kindlasti ära mainida pikima staažiga taustajõud, multiinstrumentalist Howard Leese, kes toetas õdesid laulja, kitarristi, klahvpillimängija ja lugude seadjana mitukümmend aastat.

Bändi esimene plaat Dreamboat Annie ilmus 1975. aastal, kui õed olid alles kahekümnendates eluaastates. Aga see on hea seitsmekümnendate läbilõikealbum folgi- ja bluusimõjulisest pehmemast popist kuni käreda hardrokini välja – Ann Wilsoni hääl ei ole veel päris täit jõudu saavutanud, aga kohe avaloost (“Magic Man”) on selge, et “siit tuleb midagi”. Enda lemmikud ongi traadipoolelt toosama “Magic Man” (väga kihvt kitarritöö, lisaks väänab eespool mainitud Howard Leese vägevalt omaaaegset Minimoogi) ja “White Lightning and Wine”, pehmemast otsast meeldib “How Deep It Goes” (võiks ehk olla varajase ABBA lugu). See on veel selle ajastu album, mil pilli tuli muusikutel ise mängida ja nappi annet ei saanud stuudioviguritega asendada… Plaat oli edukas (2 x plaatina) – ja tekitas kohe ka esimese madina bändi ja plaadifirma vahel.

Kaks aastat hiljem ilmus Magazine, millega jamad jätkusid – plaadifirma lasi plaadi välja lõpetamata kujul ja see tuli järgmisel aastal uuesti välja lasta (mõni aasta hiljem pani firma üldse pillid kotti), Spotifys on kuulatav “vigade parandus”. Aga ka see album müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see üsna sarnane eelmisega, endale meeldivad enam “Just The Wine” (natuke janisjoplinlik ballaad) ja eelviimane lugu, laivis salvestatud “Mother Earth Blues” (meenutab Eva Cassidy Blues Alley -albumit, mis on sedasorti muusika osas üks lemmikuid). Kõige tuntum lugu plaadil on aga hoopis “Without You”, mida on kõige rohkem (liiga palju…) kuuldud märksa hiljem Mariah Carey esituses – aga see pärineb juba 1970. aastast ning ka siinne esitus on kaver. Ent igal juhul on see Carey versioonist etem, seepi on palju vähem (ja kitarri palju rohkem).

Samal, 1977. aastal tuli välja ka Little Queen, millega… loomulikult, igasugused jamad tollesama plaadifirmaga läksid edasi. Aga jälle mitmekordne plaatinaplaat nii USA-s kui Kanadas. Siin on tuntuim lugu “Barracuda”, mis on vist tänini repertuaaris – see on natuke samasse ooperisse Queeni “Death on Two Legs”-iga ehk üks korralik (ja ärateenitud) muusikaline peppusaatmine, mis kõlab isegi Queeni looga mõnevõrra sarnaselt. Siin plaadil on juba enamik lugusid õdede enda tehtud, lisaks avaloole meeldivad enam veel “Kick It Out” (mõjub hea energialaksuna peale pikka ballaadiplokki plaadi alguseosas) ja “Say Hello” (mis sarnaneb natuke Joni Mitchelli kuulsa “Big Yellow Taxi”-ga). Ballaadipool seevastu on siin pigem igavapoolne.

Mitmed teised siin kajastatud artistid on teinud kahe erineva poolega albumeid, Heart tegi 1978. aastal ka – Dog and Butterfly A-pool on kavandatud rokilikuma ja B-pool pehmemana. Avalugu “Cook with Fire” kõlab alguses ja lõpus nagu laiv, aga on tegelikult ikkagi stuudiosalvestus. Samas on see senistest kõige igavam plaat (ehk vaid avalugu tõuseb natuke esile), ehkki müüs endiselt hästi. Isegi see kahe poole eristamine ei ole väga hästi õnnestunud, lõpulugu müriseb vaat et enamgi kui algus.

Kaks aastat hiljem ilmus Bebe le Strange. Alguse nimilugu on taas vana Queeni meenutav üsna keeruline rokkar – Heart oligi sealkandis mõnda aega Queeni soojendusbändiks. Kena on lühike kitarripala “Silver Wheels” ja sealt pauguga üleminek üsna heviliku “Break”-i peale (selle Queeni paralleel oleks “Stone Cold Crazy”). Otsekui külalisena tulevikust (5-10 aasta tagant) mõjub aga hea klassikalise roki alla minev “Even It Up”. Omanäoline on ka Billy Joeli meenutav (ja isegi veidi diskolik) “Raised on You”, ka pehme poplugu “Pilot” kõlab teisiti kui varasemad. Igatahes, kui eelmine plaat oli igav, siis see on küll märksa mitmekesisem kuulamine.

1982. aasta Private Audition algab rokilikumas võtmes (“City’s Burning”) ning laseb taas natuke aimata peatset kolimist klassikalisema roki rea peale. “Bright Light Girl” on aga hoopis ABBA loo “So Long” selge sugulane. “Perfect Stranger” on bändi hilisemate power-ballaadide eellane, üsna hea näide 80-ndate sedalaadi muusikast. Nimilugu sarnaneb taas Queenile – seekord nende vodevillijuppidele (“Lazing on a Sunday Afternoon” tuli meelde). Ütleks, et päris hea ja kirju plaat (eriti esimene pool, tagant läheb igavamaks – erandiks on päris viimane lugu, klaveriballaad “America”) – ent senistest Hearti albumitest kõige nõrgema läbimüügiga (ehkki mitte ka põrumine).

Järgmise aasta Passionworks on juba selgelt veel enam classic rock. Ann Wilsoni hääl on nüüdseks küpsenud üheks maailma parimaks selle stiili esitajaks naiste poole pealt (hea näide on “Sleep Alone”) ning bändi kahe-kitarri-saund hakkab siit juba meenutama nende kõige edukama ajajärgu oma. Avalugu “How Can I Refuse” on ilus selle ajastu rokinäide. Muide, nii nagu ka Chris de Burghi puhul, sattusin ka siin lugema bändi mahategemist mingi tuhajuhani poolt – no ei ole ikka mõnele seda kohe üldse antud… Igal juhul on Passionworks suuremas osas (lõpp vajub taas veidi ära) heas mõttes naiseliku roki plaat – kui see on mainstream, siis selle kõige paremas mõttes.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Chris de Burgh, 3

15.11.2021

ITSPEA lugemine jätkus sel nädalal kohe Taani sõidu otsa ning teemaks olid tarkvara arendus- ja ärimudelid. Arvestades seda, et enamik osalejaid on tulevased arendajad, on see kindlasti oluline valdkond – eriti arvestades vabade mudelite ikka veel paljuski puudulikku kajastamist muudes ainetes. Üldiselt oli viisakas lugemine (ehkki kirjutajate read kipuvad kursuse teises pooles selgelt hõredamaks jäävat) ja sai paralleelselt tööde lugemise ja hindamisega ka Chris de Burghi karjääri uuemat otsa kuulata.

CdB aga vahetas peale 2002. aasta albumit plaadifirmat ning sakslaste Edeli firma perioodi plaate – 2004. aasta The Road to Freedom, 2006. aasta The Storyman ja 2008. aasta Footsteps – Spotifys ei ole. Nii et kuulaks asemele 2005. aastal topeltplaadina ilmunud kontserdisalvestust Live in Dortmund, kus on üsna hea läbilõige eelnevast. Nagu ka varasem Beautiful Dreams tõestas, on CdB väga hea live-artist ning ka see plaat näitab seda (publik elab aktiivselt kaasa kogu pika ja täiesti trubaduuristiilis kontserdi, kus saateks on vaid kas klaver või 1-2 kitarri).

Järgmine kuulatud stuudioalbum on 2010. aasta Moonfleet and Other Stories, mis on võrreldes enamiku CdB albumitega üsna teistmoodi – see on salvestatud koos orkestriga ja meenutab alguses ABBA meeste Chessi, kuid kohati meenuvad hiljem ka Blackmore’s Night, Jim Steinmani “Vampiiride tants” ning loos “The Days of Our Age” isegi Clannad. Esimene osa (18 enamasti lühemat teemat) on lühikeste vahelugemistega muusikaline peegeldus üle-eelmise sajandivahetuse seiklusjutust (mõnusa vungiga “Have a Care”, mille teema kordub ka hiljem, sisaldab muide tsitaati kuulsast meremehelaulust “What Shall We Do with the Drunken Sailor”). Moonfleeti-osa annaks tegelikult välja täitsa korraliku elavas ettekandes muusikali (veel üks paralleel tekkis kristlikust muusikast Adrian Snelli “Alfa ja Oomega”-ga, mida õnnestus kunagi Linnahallis elavas ettekandes kuulda). Lühem teine osa (Other Stories) on rida CdB tüüpilisemat poprokki, mis aga on kõik õnnestunuma poole pealt (ehk võiks võrrelda Roy Orbisoniga). Kokkuvõttes on see võib-olla senistest kõige omanäolisem ja huvitavam CdB album.

2011. aasta Footsteps 2 on sarnaselt varasema samanimelise plaadiga kaverite kogumik – kuulsamad on biitlite “Let It Be” (äärmiselt sarnane originaaliga, isegi kitarrisoolo ja -partii tervikuna) ja “Lady Madonna”, Roy Orbisoni “Blue Bayou”, ABBA “S.O.S” ning Mike & The Mechanicsi “Living Years” (jällegi peaaegu originaal). Mõnus kuulamine, aga mitte midagi rabavat.

Aasta hiljem tegi CdB veel ühe tagasipõike, seekord iseenda vähemtuntud lugudesse (ainus rohkem kuuldud on siin “Tender Hands”), mille ta salvestas uuesti enda kodustuudios Iirimaal sellises half-plugged -stiilis – album nimega Home on mõnusalt kodune ja pretensioonitu ning mõjub hästi just seetõttu, et mõnigi CdB stuudioplaat on olnud üsna räigelt üleprodutseeritud. Selline kena talvine, küünlavalgel kakaotassi juures kuulamine.

2014. aasta The Hands of Man on ideelt natuke Mike Oldfieldi Light & Shade‘i moodi – kui Mike’il on seal hele ja tume plaat, siis siin on pool plaati päikesetõus ja teine pool loojang. Alguse nimilugu on päris hea, pikalt lahtikeriv (veidi Jim Steinman / Meat Loaf) power-ballaad. Edasi paraku läheb halvas mõttes tüüpiliseks tiluliluks kätte ja jääb üsna väheütlevaks kuni lõpuni välja.

2016. aasta A Better World algab introga, mis lubab taas igavapoolset sisu, teine lugu “Bethlehem” on see-eest ülesraputav bluusilik rokkar korraliku kitarritöö ja hea rütmiga ehk hea näide laulja rokipoolest, veel on natuke hoogsamad “Chain of Command” ja “Homeland” (need on pigem küll juba poprokk). Domineerib paraku aga taas pigem igavapoolne rida – seaded ja esitus on korralikud, aga neid lugusid oleks justkui juba 101 korda varem kuuldud (näiteks “Cry No More” on iseenesest ilus ballaad, aga Beautiful Dreams, kuhu ta sobinuks, ilmus juba tüki aja eest). Õnneks on CdB ka varem näidanud, et suudab sellest seisust välja tulla.

Siis aga läkski aega tervelt viis aastat, kuni käesoleval aastal tuli välja CdB versioon Robin Hoodi loost – The Legend of Robin Hood, mis on mõneti sarnane eespool kuulatud Moonfleetiga ja sellisena jälle märksa huvitavam kui tema tavapärasem repertuaar. CdB on juba loomult jutuvestja tüüp ning selline lähenemine sobib talle – tulemus sarnaneb nii Blackmore’s Nighti, Celtic Womani/Thunderi, erinevate muusikalide (Chess käib kohati päris selge paralleelina läbi) kui ka Steeleye Spani sarnaste “juhtmega folkmuusika” tegijatega. Huvitav võrdlus tuleb Clannadi Legendiga – kui too album sobis ideaalseks helitaustaks brittide müstilisele (ning natuke ka hirmsale ja traagilisele) telesarjale, siis CdB käsitlus on märksa kergem – kui seda muusikat filmis kasutada, siis oleks see pigem Eesti “Nukitsamehe” sarnane muusikaline perefilm (ent mitte ka päris “Pa-rap-pa-raa”-stiil nagu nõuka-aegses “Kolmes musketäris”). Aga The Legend of Robin Hood on kergemat sorti popi ja folgi seguna täitsa hea kuulamine ka albumi vormis (eriti kui viitsida ka tekste kuulata). Tõsi, päris viimased lood kipuvad ikkagi natuke liiga tavalisse rööpasse – natuke võiks tõmmata paralleeli USA tüüpilisema gospelmuusikaga, kus lõpus peab alati point puust ja punane olema.

Kuid hetkeseisuga saab öelda: lõpp hea, kõik hea. 🙂  CdB on teinud aegade jooksul üsna erineva kaaluga muusikat, aga tal on kahtlemata korralik ports väga häid lugusid ning ta on väga korralik laulja. Seega kõik need tema kallal meedias pidevalt irisejad võiks endale basstrummi pähe tõmmata ja natuke aega vakka olla.