Silt: musa

Veel üks peaaegu

… Queen, taanlaste Queen Machine’i ja serblaste Queen Sensationi (varasema nimega Queen Real Tribute) kõrvale – seekord Majesty vanalt healt Inglismaalt. Täna Alexela kontserdimajas.

Juba päeval anti teada, et ilmaolude tõttu võib kontsert hilineda ja hiljaks see tõepoolest jäigi. Tuldi otse Riiast ja laulja Rob Lea hingeldas esimese paari laulu jooksul tuntavalt (ning Rob oli endale ka märgatava õllekõhu tekitanud – Freddiel sellist featuuri küll ei olnud). Algus oli seega veidi konarlik. Kohe aga oli selge, et poisid mängivad hästi (igaüks tegi ka soolonumbreid ja need olid tasemel) ja Rob on väga hea laulja – millest esimese seti jooksul aga puudu jäi, oli Queeni üks põhiline kaubamärk ehk mitmehäälne vokaal. Alguseotsas tehti osad lood popurriina ja näis, et “Bohemian Rhapsody” osas teevad ka need sellid serblaste moodi natuke haltuurat – üksnes taanlased laulsid selle viimati täismahus ära.

Teine sett aga parandas pilti kõvasti. Vokaal läks mitmehäälseks, ära tehti “Fat Bottomed Girls”, “Somebody to Love”, “I Want It All” ja viimaks ka terve “Bohemian Rhapsody” algusest lõpuni. Lisaks tegid need sellid üllatusena – ühe külalise abiga – ära isegi “Barcelona”! Eesti lipu lavaletoomine kuningamantli asemel oli ka ilus žest.

Majesty 10.01.25
Väga hea Queeni-elamus, täiesti võrreldav taanlastega. Läheks teinekordki kuulama.

Jan, ABBA ja suur segapuder

Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).

Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk  toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!

Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.

Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.

Nädalalõpp Taanis

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.

 

Üles leidsin!

… selle loo, tänu millele Kakk üldse Kakk on. Siit saigi see ammustel üheksakümnendatel Vanalinna jutukas endale nimeks vahetatud (alguses olin varasema nimega Kaich). Pärast võttis veel sõber Tõnis ka endale siit nime – temast sai Aleksander Puravik.

Grendel ruulib! 😀

APDEIT: Tuli idee – kuuldavasti on järgmisel aastal siiakanti tulemas Manowar. Nad on ka enne võõrastes keeltes laulnud (isegi soome keeles) – võiks neile pakkuda mõtte see lugu korralikult ära teha. Manowari saund, Eric Adamsi hääl, Pirita kloostri varemed ning “Kakk ja pääsuke” – uskumatult äge asi saaks. 🙂

ITSPEA ja Traveling Wilburys

ITSPEA viimane nädal käsitles eetikateemat. Sel korral oli lõpus isegi kirjutajaid päris piisavalt – aga siiski oli viimaseks kuulamiseks vaja võtta midagi lühemat.

ITSPEA muusikamaratonide hooaja lõpetab seepärast Traveling Wilburys. Selle naljaka nime taga peitub omaaegne supergrupp, kes andis välja vaid kaks (üliedukat) põhialbumit ning mõned lood veel, lisaks on kuulsustest liikmed muidugi ka mujal koostööd teinud.

Bändi taustalugu on sobivalt jabur, nimi (ja ka liikmete pseudonüümid) tuleb kellestki rändjutlustajast ja sullerist nimega Charles Truscott Wilbury Sr, kelle ringitõmbamise tulemusena tekkis siia ilma punt poolvendi (kusjuures mõlemal albumil on poiste nimed erinevad). Tegelikult on aga Wilburyde seltskond muidugi aukartustäratav – Bob Dylan, George Harrison, Jeff Lynne, Tom Petty ja esimesel plaadil ka Roy Orbison.

Esimese plaadi Vol. 1 sai siinkirjutaja kunagi vanemate käest (kasseti kujul) sünnipäevaks – ilmselt võis see olla 1989. aastal, ülikooli teise kursuse alguses. Hästi huvitava kõlaga ja samas väga ühtlane album, kõigi staaride leivanumbrid on ühele plaadile kokku jõudnud – Dylani lugudejutustamine, Petty kiiksuga huumor, Orbisoni kõrge hääl, Harrisoni kitarr ning Lynne’i meloodiakäigud ja saund. Väga kena on Roy Orbisoni lauldud “Not Alone Any More”, mis oleks sobinud ka tema viimasele, umbes samal ajal ilmunud albumile Mystery Girl (Orbisoni kuulab ehk eraldi kunagi tulevikus), kuid parimad lood on siiski esimene ja viimane – “Handle with Care” ja “End of the Line”. Viimase video salvestamise ajaks oli Roy Orbison kahjuks juba surnud ning videos on tema lauluosa taustaks tema kiiktoolis kiikuv kitarr.

Wilburyd tegid kahe plaadi vahepeal veel ühe eraldi singliloo – rumeenia lastekodulaste aitamiseks salvestati Hank Snow’ viiekümnendate hitt “Nobody’s Child”. Niisiis on see kaver, aga vist taas kord selline, mis originaalist täiesti üle sõidab (sellele aitab kaasa ka väga hea video) -klassikaline nukker kantrilugu, kus kõik neli “venda” kordamööda solisti rolli täidavad, kokku kõlab see aga hämmastavalt mõjusalt.

Teine album, 1990. aastal ilmunud Vol. 3 (kahjuks nüüd juba ilma Roy Orbisonita) oli samuti väga edukas. Ka see on väga ehe ameerikalik “tagasi juurte juurde” -muusika, aga rokilikum kui esimesel plaadil (ent kõlas on endiselt selgelt kuulda Jeff Lynne’i produktsiooni). Esimese albumi kantrilikumat rida esindab siin “If You Belonged to Me”. Ka see plaat on ühtlaselt mõnus kuulamine, ent Orbisoni puudumine on siiski tunda – juba tema hääl eristus teiste omadest palju enam.

Sellega on ITSPEA põhihooajal ja ka sellega kaasneval muusikakuulamisel joon all. Bände oleks veel võtta päris palju, aga ITSPEA-ga jätkamine sõltub ilmselt tulevikust.

ITSPEA ja Capercaillie, 3

ITSPEA eelviimane nädal tegeles turbeteemadega. Lõpp juba paistab – aga et ilmselt on ka muud õppeained üles ärganud, siis olid kirjutised tavapärasest veidi rabedamad ja neid oli vähem. Siiski sai tänasega juba esimene aktivist “viie” ilma eksamita kätte.

Paralleelne muusikakuulamine jätkus Capercaillie seltsis. Järgmine Capercaillie plaat on nende üheksas stuudioalbum, 2003. aasta Choice Language.

Algab taas ionalikus, kergelt folk-jazzilikus võtmes. Kolmanda loo “The Old Crone” algus tõi meelde omaaegse Eesti eurolaulu “Tii” (Karen Matheson aga ei kõla üldse pealkirjas mainitud vanamuti moodi…). Endale meeldib vist enim neljas lugu, mõtlik modernkeldi ballaad “Little Do They Know” – ka siin meenusid eestlased, omaaegsed Folkmilli ja Evelin Samueli lood üheksakümnendatest.

Üsna klassikaline ilus ballaad on siin veel pika gaelikeelse nimega “Nuair a Chì Thu Caileag Bhòidheach”. Ülejäänud plaat on taas kergelt jatsulik, moodsa noodiga folk – umbes samasugust asja tegi tollal ka belglaste punt Urban Trad, kes ühe sellise modernkeldi looga oleks äärepealt isegi tollesama aasta Eurovisiooni ära võitnud.

2008. aasta Roses and Tears pidi olema bändi viimane album, mingi aeg plaaniti pärast seda lõpetada. Plaat on väga kena õhtune kuulamine – stiililt mõnevõrra sarnane eelmisega, aga selgelt kammerlikum (ehkki tagapool tuleb ka elavamat sorti lugusid, näiteks “Barra Clapping Song”). Nagu eelmiselgi albumil, on ka siin samasugune, pika gaelikeelse nimega kena ballaad “Seinneam Cliù Nam Fear Ùr” – kuulates meenus Dire Straitsi “Brothers in Arms”, loo mõte läheb vist ka samasse kanti. Tegelikult on veel teinegi, lõpulugu “Leodhasach an Tir Chein” (keldi lauludes nii levinud koduigatsuse motiiv).

Originaalalbumitest viimane on 2013. aasta At the Heart of It All. Ka see jätkab üsna sujuvalt kahe eelmise albumi rida, ehkki siin on kõlapilt palju traditsioonilisem – see on tagasiminek juurte ja ka esimeste albumite juurde. Hästi mõnus puhtakujuline šoti folk on teisena tulev “The Strathspey Set” – seda kujutaks hästi ette Viljandi folgil, instrumentaalpool kõlab üsnagi nagu eelmisel aastal seal käinud Flook (teine samasugune on “The Jura Wedding Reels”).

Nimilugu plaadi keskel on väga kena ballaad – mitmehäälset laulu on Capercaillie kasutanud mõnevõrra vähem kui Clannad vmm, kuid siin on see olemas (lisaks on Karen Mathesoni hääl aastatega natuke madalamaks vajunud, ent ka see madalam register on väga hea).

Käesoleval aastal ilmus bändilt veel ka ReLoved, plaaditäis vanade lugude uusversioone – aga seda Spotifys esialgu ei leidu. Seega lõpetab metsiste kuulamise seekord siin – jälle üks hea ja pika ajalooga keldi seltskond, kes loodetavasti ei ole veel päris viimast sõna öelnud.

ITSPEA ja Capercaille, 2

ITSPEA kursusel hakkab lõpp paistma. Täna  lahati tugitehnoloogiat – ning nagu varemgi, näis see enamikule rahvast täiesti kosmosena (seepärast seda teemat ongi kursusele vaja).

Capercaillie metsiselaul aga jätkub 1995. aasta albumiga To the Moon. Alguse nimilugu meenutab taas kord päris kõvasti Ionat – see on selgelt keldi muusika, aga progeroki ja ka jazzi elementidega. Ka järgmised, mõtlikumad lood meenutavad umbes sellesama ajastu Ionat (Beyond These Shores, Journey Into the Morn). “Why Won’t You Touch Me” algab aga hoopis nn world music‘u võtmes.

Kokkuvõttes on see ühtlane ja hea plaat, kus kuuleb nii tasemel viiulit kui akordioni. Avaloost alates käib läbi selge keldi joon, kuid see on siin segatud ka muude mõjutustega. Lõpuosa on siiski selgelt rohkem keldilik – “Ailein Duinn”, “Eastern Reel” ja “Breisleachi” kordusversioon plaadi lõpus on enam-vähem puhtalt uuskeldi lood, “Rob Roy Reels” on aga päris traditsiooniline vilepillifolk. Ilus clannadilik klaveriballaad on “The Prince of Fire”.

Järgmine album tuleb kaks aastat hiljem ja kannab taas veidrat nime, Beautiful Wasteland. Selle bändi kohta on plaadi alguseosa üllatavalt sünteetiline (natuke meenus Oldfieldi Tubular Bells 3). Hiljem tulev nimilugu meenutab stiililt (folk/jazz) eelmise albumi oma ning sealtmaalt hakkabki album stiililt sarnanema eelmisega (“Shelter” meenutab taas Ionat). Ka see album on ühtlane meeldiv kuulamine, kuid siinkirjutaja eelistab pigem eelmist plaati.

Sajandivahetusel (2000) saadi valmis järgmine album, Nadurra. Avalugu “Skye Waulking Song” meenutab alguses veidi Kate Bushi ja Peter Gabrieli hitti “Don’t Give Up”. Seejärel tulevad mitu raadiohitti (“Hope Springs Eternal”, “Michael’s Matches”, “Tighinn Air A’Mhuir Am Fear A Phosas Mi”, “Hoireann O”) mis liigituvad folgielemendiga (sündi)popiks ning mida on ka siinmail raadiost kuuldud.

See plaat on seega pigem folgilik popalbum (selged erandid on traditsiooniline viiulifolk “Argyll Lassies” ning Donald Shaw’ lõõtsatehnikat demov lõpulugu “The Cockerel in the Creel”, lisaks on “The Hollybush” Corrside sarnane popfolk ja “Gaol Troimh Aimsirean” kena mõtlik, väikese jatsuelemendiga ballaad) – aga sellisena täiesti kuulatav. Enda lemmikud on siit vist “Mo Chailin Dileas Donn” ja need folgilikumad lood.

Ühe korra saab seda bändi aga veel kuulata – paar albumit jäid järgmiseks reedeks. 🙂

ITSPEA ja Capercaillie, 1

ITSPEA tegelased uurisid täna kasutatavust ja HCI-d ning üritasid leida veebist sellealaseid häid ja halbu näiteid. Oli keskeltläbi nädal – kirjutati korralikult, aga ilmselt hakkab semestrilõpu mahv vaikselt segama.

Aga muusika osas koliks Tennesseest jälle Šotimaale. Capercaillie (nime on bänd võtnud ka Šotimaal elutsevatelt metsistelt) on veel üks uuema aja keldi muusika esindajatest, laiemalt on nad aga märksa vähem tuntud kui näiteks Clannad.

Pärit on nad Lääne-Šotimaalt Argylli krahvkonnast, koosseis on algusest (1984) tublisti muutunud ning lisaks Moya Brennani ja Enyaga täiesti võrreldavale lauljatarile Karen Mathesonile on algsest seltskonnast tänini alles veel ainult klahvpillimängija Donald Shaw. Šoti gaeli keele toojaks pop- ja rokkmuusikasse peetakse üldiselt Runrigi, kelle Play Gaelic -album ilmus juba 1978. aastal – kuid ka Capercaillie on siin oma osa teinud, nad on samuti laulnud suures osas gaeli keeles ning nende 1992. aasta singel “Coisich A Ruin” oli esimene selles keeles laul, mis jõudis Suurbritannia Top 40 -singlite hulka.

Spotifys on saadaval suurem osa bändi albumitest, ka 1984. aasta esikalbum Cascade (küll hilisemas, 2020. aasta väljalaskes). Sarnaselt Clannadiga oli ka Capercaillie alguses puhtamalt folkbänd ning hiljem võeti “moodsamad” kõlavärvid juurde. Kui aga Clannadil domineerisid pigem keelpillid (kitarrid, kontrabass, harf), siis varajase Capercaillie saundi oluliseks osaks oli Donald Shaw’ akordion (ja mängida see sell oskab – juba enne bändiga alustamist võitis noor Donald 16-aastaselt Suurbritannia akordionistide meistrivõistlused). Ka Karen Mathesoni hääl on muidugi põhitegija – “An Eala Bhan” (“Valge luik”) ja “An T-Iarla Diurach” (“Jura isand” – mõeldakse sellenimelist Hebriidide saart) on klassikalised kenad ballaadid, veelgi mõjuvam on a cappella lauldud “Milleadh Nam Braidhrean” (siin plaadil on ta küll natuke rohkem klassikaline sopran ja veidi vähem n.ö. keldi hääl – ent hästi lauldud on need lood ometi). “Marc’s Set” näitab veel ühe pillimehe, tollase flöödimängija Marc Duffi võimeid. Plaat tervikuna sarnaneb küllaltki palju varajase Clannadi albumitega (sugulaste värk – näiteks Skye’ saarest rääkiv “Eilean a’ Cheò” ehk “Udusaar” tõi meelde sarnase iiri loo “Spancil Hill”).

Kahjuks ei ole Spotifys Capercaillie teist ja kolmandat albumit, 1987. aasta Crosswindsi ja 1989. aasta Sidewaulki. Õnneks on aga seal 2007. aastast pärit kogumik Heritage Songs, kus on suurem osa nendelt plaatidelt pärit lugusid olemas – nii et võtab selle asemele (vedas, need tunduvad väga head albumid olevat).

Kohe alguses olev pika pealkirjaga “Alasdair Mhic Cholla Ghasda” ehk “vapra Colli pojast Alasdairist” rääkiv (väidetavalt mõeldakse 17. sajandi šoti väejuhti, inglispärase nimekujuga Alexander MacDonald), regilaulu moodi lugu kõlab nii, nagu oleks Clannad ja Runrig koos jämmima sattunud. “An Ribhinn Donn” on juba nagu hilisem, sündiperioodi Clannad. Veelgi rohkem meenutab seda Sidewaulki albumilt pärit “Fisherman’s Dream” – pimesi kuulates oleks kindlalt Clannadi pakkunud, tegelikult on see aga hoopis briti muusiku John Martyni lugu. Ja “Both Sides the Tweed” toob kõlapildilt meelde Clannadi kuulsa “Buachaill On Eirne”, kuid “Am Buachaille Ban” ongi vist seesama lugu (ingliskeelse pealkirjaga “Come by the Hills”) ka meloodialt… Keldi muusikas on ikka hästi palju läbipõimunud mustreid.

1991. aastast alates on õnneks kõik stuudioalbumid olemas, esimene neist kannab miskipärast pealkirja Delirium. Siit alates hakkab ka Karen Mathesoni hääl omandama “seda õiget” keldi kõla – avalugu “Rann na Móna” on põnevate pööretega ja hea saundiga, terve see plaat kõlab juba märksa tänapäevasemalt, kaotamata samas enda juuri.

Žanrimääratlus on vist fusion (eestipärasemalt võiks ka “rosolje” öelda…) – siin on lisaks eri sorti uusfolgile ka mitu popi poole kalduvat lugu (“You Will Rise Again”, “Heart of the Highland”, “Servant to the Slave”), eriti põnev rosoljelugu on aga “Kenny MacDonald’s Jigs”. Meloodia on puhastverd keldi viiulivärk, taust aga on hoopis slap-bassiga funky (üks üsna väheseid kohti muide, kus see siinkirjutajale tõsiselt meeldib). Siin plaadil on ka see eespool mainitud gaelikeelne “Coisich A Rùin”, mis briti edetabelisse pääses – taas väga clannadlik ja sellele plaadile omaselt (õnnestunud) rosolje.

Nii et ei teagi, miks albumi nimes see deliirium on – plaadilt seda küll ei leia. Väga mõnus positiivne plaat – aga huvitaval kombel peaaegu et ilma klassikaliste ballaadideta (sinna liigitub vist ainult albumi lühim lugu, ilus ja mõtlik “Breisleach”). Donald Shaw pani siin plaadil akordioni suurel määral puhkama ja võttis asemele juhtmega pillid – siin on päris palju kuulda modernkeldi sünditausta ning üldine produktsioon on ka varasemast viimistletum.

1993 ilmus järgmine album, Secret People, mis põhiosas jätkab eelmise plaadi liini. Avalugu “Bonaparte” on taas rosolje – Clannad, The Corrs, Peter Gabriel… ja mitmed paralleelid tulid veel. “Grace and Pride” on intelligentne poplugu, taas meenus Peter Gabriel ja kristliku muusika poole pealt üha enam ka Iona (eriti meenutab neid plaadi teise poole lugu “Hi Rim Bo”). Ja tundub, et Karen Matheson suudab enda häält päris erinevates tämbrites pruukida (hea laulja tunnus) – siin on keldi stiil tagaplaanil ning hääl on tavapärasem poplaulja oma (kohati isegi õrnalt rokilik).

See album ongi vist pigem pop- kui folkplaat (vähemalt alguse poole – lõpus tuleb ka folgielement selgemalt tagasi) – aga väga hea selline, jõudes ka briti albumite Top 40 hulka. Siin on muuhulgas uuesti tehtud avaalbumi “An Eala Bhan”, aga nüüd märksa lihvitumal kujul. Ja veel üks väga tore rosoljelugu on “Seice Ruairidh”. Plaadi lõpuosas võtab Donald Shaw jälle ka akordioni kätte. 🙂

Täna viimasena kuulaks 1995. aasta TV-soundtracki Glenfinnan (Songs of the ’45). Selle plaadi täpselt taustainfot ei õnnestugi leida, aga tundub, et see oli mingisugune Šotimaa ajaloole pühendatud telesaade või -sari, kuhu siis Capercaillie taustamuusika lõi (sarnaselt Clannadi ja Robin of Sherwoodi sarjaga). Igatahes see meenutabki Clannadi Legendi-plaati – väga korralikult lihvitud, aga samas selgelt keldilik ja ajaloolise hõnguga muusika. Lisaks on siin ka kogu plaat gaelikeelne, Karen Matheson kõlab taas selgelt keldipäraselt ning kohati kostab ka clannadilikku mitmehäälsust.

Esimeses pooles väga hea album, tagapool läheb natuke igavamaks (aga halb pole ka see osa). Endale ilmselt meeldib enim kolmas lugu, “Oron Eile Don Phrionnsa”. Lõpus olev “Gaelic Psalm Theme” on natuke kummaline – pealkirjas viidatud keldi kristluse teemaga vist väga ei haaku, pigem meenuvad millalgi vahepeal moes olnud kapuutsibändid (Gregorian jt nendetaolised).

Jätkab metsiselaulu kuulamist järgmisel nädalal. 🙂

 

ITSPEA ja Petra, 4

ITSPEA e-kursus tuhnis täna erinevates IT arendus- ja ärimudelites. Ilmselt hakkab muudes ainetes kiire aeg kätte jõudma – seekordne saak oli nii keskelt läbi. Aga õnneks oli ka huvitavamat lugemist.

Petra kuulamine jätkub sajandivahetuse albumiga Double Take, kus bänd võttis enda varasemad hittlood ja üritas neid ajastukohaselt esitada. Ise pean seda plaati bändi suurimaks läbikukkumiseks – võib-olla isegi põhimõtteliselt.

90-ndate lõpus oli teatud seltskonnas moes teha teadlikult inetut muusikat (mõnel juhul taheti sellega rõhutada “kommertsiga mittetegelemist”, mõne esitaja puhul oli aga tegu ka seestpoolt välja imbuva inetusega) – ja nüüd üritas seda teha bänd, kelle sõnum oli hoopis midagi muud ning kelle harmooniadki olid olnud seni hoopis teistsugused.

Lisaks püüti kõla “akustilisemaks” keerata ning ka sellega jäädi hätta – võrdluseks suutis teine kristlik rokkbänd, kanadalaste The Kry enda Unplugged-albumiga teha viis aastat varem väga edukalt järele MTV Unplugged-sarja stiili. Petra aga tootis siin plaaditäie parajat jama (pardon), eriti jaburaks läks (originaaliga võrreldes) “Beyond Belief”. Ainus parem uusversioon on (seekord John Schlitti esitatud) “Judas’ Kiss” – kuid isegi siin on Volzi algvariant parem.

Üks bändi esimesi hitte, “The Coloring Song”, kõlab siin nagu Nirvana – mitte isegi halvasti, aga see stiil ei sobi selle lauluga (ja need käigud on ikkagi lihtsalt inetud – Nirvana narkolaksuse-õlleuimase olemuse puhul mõistetavad, Petra puhul mitte). Natukenegi positiivsem on lõpulugu, Wake-Up Calli lõpust võetud “Just Reach Out”, aga siit on täiesti kadunud rokielement – see on siin keskpärane, igav gospellõõritus.

Plaat müüs vähem kui 40 000 koopiat (selle bändi kohta selgelt vähe), plaadifirma lepingut ei pikendanud ning kui album mingi valemiga ikkagi Grammy võitis, siis küsisid paljud, et mida need valijad ikkagi nuusutasid…

2001. aastal otsustas Bob Hartman bändi jaluleaitamiseks tagasi tulla, leiti uus plaadifirma ning jätkati kolmekesi (Schlitt, Hartman, Weaver) koos stuudiomuusikutega. Bassi mängis külalisena Rick Cua, kes 90-ndatel ka üsna edukat soolokarjääri tegi (ja selle raames ka Tallinnas Gospelfestivalil käis). Tulemuseks oli Revival, kus esmakordselt ei ole ühtki Bob Hartmani lugu (see ongi kaveriplaat, nagu kaks varasemat Petra Praise’i) ning saund on taas teistsugune – natuke elektroonilisem ja mõtlikum.

Aga vähemalt ei ole see muusika enam inetu, pigem Petra Praise 2 ja God Fixationi sarnane, alternatiivrokielemendiga popgospel (algus ja lõpp on pehmemad, keskpaik traadisem). Ehk kõige rokilikumad on Chris Tomlini “The Noise We Make” (huvitaval kombel kõlab põhiriff üsna klassikalise Petra moodi) ja isemoodi töötlus gospeliklassika “Amazing Grace” teemadel (pealkiri on sama ja ka tekst lähtub sealt, muusikaliselt ei ole siin aga midagi ühist). Pehmematest lugudest on ehk enim õnnestunud “Better Is One Day” ning üsna palju mängitud “Meet With Me”.

2003. aastal lasti välja bändi 20. album Jekyll and Hyde, mis tegi taas pöörde. Loobuti klahvpillidest ja keerati saund tublisti raskemaks – see on vaat et (nu)metal-album (vungi keerab üles kohe alguse nimilugu). Enne seda aga lasti (tänini päris arusaamatutel asjaoludel) bändist lahti kauane trummar Louie Weaver ja võeti asemele Paul Simmons. Lugude autoriks on taas Bob Hartman ning see mõjub bändile pigem hästi, ka 53-aastane John Schlitt teeb siin üle pikema aja taas kõvemat häält.

See on korralik rokkalbum, ehkki võib-olla veidi ühetaoline (ainult kaks viimast lugu on natuke pehmemad, klassikalise roki elementidega – ehk enim meeldibki siit plaadilt viimane, “Sacred Trust”). Ent Petra näitas siin, et neid maha kanda on veel varavõitu.

Petra “ametliku osa” lõpetab 2005. aasta Farewell, bändi teine live-album. Külalistena on kohal ka Greg X. Volz ja John Lawry, lood on läbilõige bändi karjäärist. Seal Tennessee kontserdil, kus see salvestati, oleks tahtnud täitsa olla… Mõnus on akustiline sett Volziga solisti rollis, tore mõte on mitmetes lugudes tšello kasutamine basskitarri asemel. Lõpupoole aga tuleb John Lawry lõbus mängimine sämpliga “Jesus Loves You” ja viimaks ka “Beyond Belief” (õnneks originaalilähedaselt) ja “He Came, He Saw, He Conquered”. Lõpp hea, kõik hea. 🙂

Pärast seda albumit mindi ametlikult laiali – aga loomulikult ei saa taadid rahus istuda ja tulevad aeg-ajalt (eri kombinatsioonides) jälle kokku. Ja ühest vahvast kaverist tollelesamale “Beyond Beliefile” on siin juba varem kirjutatud – peasüüdlasteks noor brasiillane Dan Vasc ja kaks 70-aastast Johni 2020. aasta lõpus.

Päris äge maraton sai. Järgmine kord vaataks vahelduseks midagi pehmemat.

ITSPEA ja Petra, 3

ITSPEA rahvas luges täna Eben Mogleni “Anarchism Triumphanti”. Mõned kirjutasid päris huvitavaid mõtteid – samas on tänase põlvkonna ajud “häkkeri”-termini osas paraku ilmselt juba lootusetult ära triigitud (selgitamine ei näi enam aitavat). Näis, kas on sellega mõtet edaspidi üldse jätkata.

Aga Petra järgmiseks albumiks on nende ilmselt parim plaat – seda nii siinkirjutaja kui ka nende paljude arvates, tänu kellele see taas bändile kuldplaadi tõi (ja viimaks peale viit kandideerimist ka Grammy auhinna). 1990. aasta Beyond Belief on väga kvaliteetne suure-areeni-rokk põhiosas korraliku vungiga ja mõnede ballaadidega seal vahel (kusjuures siin on paremad just need vungilood – paljuski jälle tänu John Schlitti vokaalile).

Avalugu “Armed and Dangerous” on korralik hevi, järgnev “I Am on the Rock” ühendab salmis hevi ja refräänis meloodilist hardrokki. Eriti hea on aga neljandana tulev hoogne ja meloodiline nimilugu (sellele tehti ka hästi vahva muusikavideo). Pehmema poole pealt võiks välja tuua lõpuloo “Prayer” – kena sündiklaveriballaad, kus John Schlitt kasutab hoopis pehmemat hääletämbrit kui mujal. Plaat tervikuna sarnaneb ehk kõige enam Def Leppardi kuulsaimatele albumitele.

Aasta hiljem tuli välja Unseen Power – samuti tervikuna hea plaat, ehkki veidi vähem poleeritud saundiga ning muusikaliselt siinkirjutaja jaoks eelmisega võrreldes pool sammu tagasi. Aga ka see sai Grammy, bänd sai esineda ühel Farm Aidi heategevusprojekti kontsertidest (ainsa kristliku bändina) ja võeti Hard Rock Cafe “elanikuks”. Alguse kolme käreda hardroki järel mõjub veidi veidralt roxette’ilik “Hand on My Heart”, selle bändi kohta isegi natuke läägevõitu poplugu. Lõpuballaad “In the Likeness of You” on õnneks märksa ausam ja ehedam.

1993. aasta albumi Wake-Up Call salvestasid bändimehed koduses Nashville’is Brown Bannisteri käe all (Elefante-vendade LA stuudiosse reisimise asemel). Plaat kõlabki veidi teistmoodi – aga kantripealinn ei tähendanud kindlasti kantrit. See on hea klassikaline rokkalbum, ehkki mitte enam paari eelmise plaadi staadionirokk.

Alguse kolm laulu on natuke ZZ Topi rea peal, käreda bluusinoodiga rokilood, järgnevad mõtlikum ballaad “He’s Been in My Shoes” ja bonjovilik “Praying Man”. Siin plaadil on kolm lugu bassimees Ronny Catesi looming, kõik neist on väga head (tõsi, nende tavapäraselt terased tekstid on endiselt Bob Hartmani sulest) – tõsine, nu-metali kanti (Korn?) minev traadikas “Underneath the Blood”, kristliku elu märkidest rääkiv “Marks of the Cross” ja vist plaadi parim lugu “Sleeping Giant”, väga klassikaline ja hea metafooriga rokilugu (pealkirjas on mõeldud kirikut). Ka plaati lõpetav “Just Reach Out” on mõnus ja kaasatõmbav showstopper. Album tõi bändile kolmandagi Grammy auhinna.

Wake-Up Call kuulub siinkirjutaja jaoks kolme parima Petra albumi hulka ning oli paraku ka Petra hiilgeperioodi lõputähiseks – pärast seda lahkus bändist John Lawry ning veidi hiljem lõpetas tuuridel osalemise ka ainus algne bändiliige Bob Hartman.

Pärast aastast pausi ilmus bändilt 1995. aastal No Doubt. Enamik laule on endiselt Bob Hartmanilt, kes mängis sisse ka plaadi kitarrid ja oli kaasprodutsendiks, kuid hiljem kontsertidel mängis juba David Lichens (ja klahvpillidele tuli peale John Lawry lahkumist tema endine pillitehnik Jim Cooper). Plaat on eelmistega võrreldes saundilt popilikum, isegi John Schlitti lauluhääl ei ole enam eelmiste albumite draiviga.

Alguse rokilood on küll peaaegu endised, kuid saundis on selgeid muutusi ning järgnev poprokkballaad “More Than a Thousand Words” (iseenesest hea lugu) on juba märgatavalt pehmemat sorti. “Right Place” on taas korralik alternatiivse kõlaga andmine, aga endiselt mitte enam päris sama saundiga kui varem. Grammyle kandideeris ka see album, kuid seekord enam seda ei saanud. Pärast seda plaati lahkus Ronny Cates ning ka uued tulijad Lichens ja Cooper ei jäänud pidama.

Kahe aasta pärast prooviti teha järge varasemale väga edukale Petra Praise’ile. Petra Praise 2: We Need Jesus ei ole aga enam päris sama. Kaverite seas on päris mitu Bob Hartmani originaallugu ning kogu saund on taas pehmem. Siin plaadil mängib kitarri veel David Lichens, kuid Ronny Catesi asemel on Lonnie Chapin ning plaadil teeb kaasa rida külalismuusikuid, kellest tuntuim on ilmselt Foreigneri 1992. aasta paiku kristlaseks saanud solist Lou Gramm.

Lugudest on päris mõnusa vungiga kergerokikaver Rick Foundsi tuntud ülistusloost “Lord I Lift Your Name On High” – üldiselt on aga plaat ühtlaselt kuulatav, ent erilise särata (ning sedasorti muusikat suudaks teha ka paljud teised peale Petra).

1998. aasta God Fixation tõi bändi nooremad kitarristid Pete Orta ja Kevin Brandow’, kuid plaat tervikuna on samasugune kui eelmine – täiesti kuulatav, korralikult tehtud raadiomusa, väikese alternatiivinoodiga popgospel (mitte päris Hillsong, aga ka mitte väga erinev). Võib-olla kõige märgatavam (ja traadisem) on “A Matter of Time”, aga ka see on pigem omaaegne dc Talk (Jesus Freaki albumilt) kui Petra.

Järgmisel korral siis tulevad Petra viimased albumid, sh kohe alguses nende ilmselt kõige suurem põrumine.