Musajupp

20.11.2022

Üle pika aja sai üks instrumentaalijupp tekitatud. Esmakordselt on lisaks KORG Kronose sündile pruugitud salvestamisel ka kitarri (PRS S2 Custom 24). Salvestatud on Kronosega (kitarr käib läbi Harley Benton DNAfx GiT efektiploki), üsna minimaalne järeltöötlus on tehtud Audacityga Linux Minti peal.

Muusikaelamus: ABBA, “Voyage”

07.08.2022

Sellest plaadist tervikuna pole varem siin kirjutanud (paarist esimesena avaldatud loost küll). Eile öösel Rõugest tagasi sõites sai korralikult järjest läbi kuulatud.

See on ühelt poolt üsna kirju kompott, teisalt aga vaieldamatult ja klassikaliselt ABBA. “When You Danced with Me” näitab endiselt Benny armastust rootsi rahvamuusika vastu (vana aja võrdlusena sobib “Arrival”, aga ka “The Piper”). “Little Things” on jõuluhommikul kuulamiseks ilmselt üks kõige paremaid asju üldse. “Just a Notion” on ehe bugi-vugi-heatujulugu (vrdl “Why Did It Have to be Me” ja isegi “Waterloo”) ning kasutab erandina ajaloolist 1978. aasta vokaali uue tausta peal. “Bumblebee” ja lõpulugu “Ode to Freedom” meenutavad Sisseli norra ballaade.  “Keep an Eye on Dan” ja “No Doubt About It” võiksid olla “Chessi” muusikali lood, sinna võiks sobida ka teisena avaldatud “Don’t Shut Me Down”, mis on kvaliteetne ja üdini abbalik popplugu.

Kaks lemmikut aga:
* esimesena avaldatud “suur lugu” videos kasutatud ABBAtaride ja kroonikakaadritega – “I Still Have Faith in You”. Esimesel kuulamisel ei jõudnud päris hästi kohale, hiljem hakkas selgelt kasvama – seal on hästi palju ilusaid detaile ning viimased 8 takti on puhas perfektsus. See lugu kandideeris aasta plaadi-Grammyle ning asjaolu, et auhinna sai keegi teine, näitab lihtsalt mõne tegelase elevandikõrvsust. Juba Frida hääl on siin Grammyt väärt.
* kantrilugu ABBA albumil? Jah, plaadi parim laul “I Can Be That Woman” on ehtne ameerikalik kantriballaad, kuhu on õnnestunult sulatatud rootsi popi täiendused (lisaks ABBAle kõlab kohati läbi ka Roxette). Aga selle loo vaieldamatu põhirelv on jällegi hääl. Seda lugu saab niimoodi laulda ainult Agnetha Fältskog – mõne teise esituses võiks see tekst seebiseks minna, Agnetha oma on ehe ja valusalt aus. Ja lisaks kõrgele sopranile (mis on endiselt ilus) on juurde tulnud ka fantastiliselt kõlav alumine register.

Mine tea, äkki teevad veel midagi. Loodame.

Lõunas

07.08.2022

Sõitsin eile lõunasse. Oli vaja Hundile poogen viia.

Tegelikult sai vana sõber ja bändikaaslane, praegune Rõuge ja Vastseliina kitarriõpetaja Indrek Hunt just kirikulaagri ajal poolesajaseks ning kuna kohustuste tõttu tuli valida laagri kasuks, siis pidi tagantjärele õnnitlema. Poogen aga on tegelikult e-poogen ehk värgendus, millega on tehtud näiteks U2 “With or Without You” laiv-versioonide alguse ülipikk taustanoot (seda kasutas ka Big Country enda “torupillikitarri” saundis; U2 loo stuudiovariandis on kasutatud küllaltki samalaadset Infinite Guitar’i).

Hommikupoolikul käisin veel ka Tartus ühe teise vana sõbraga trehvamas ja Emajõe peal “Pegasusega” sõitmas. Aga Rõugesse jõudes oli pererahval väga hea meel, poogen läks ka õigesse kohta. Käisime samas kõrval asuvas Rõuge kirikus ekskursioonil ning Kakul õnnestus esmakordselt päris ehtsat suure kiriku orelit mängida (varem on seda proovitud ühes väikeses Pärnumaa kirikus, sealne orel oli aga pigem koduoreli mõõtu). Vendade Kriisade ehitatud pill oli “saundivalikult” täitsa võrreldav mõne tänase parema sündiga, nii et kõigi võimaluste tundmaõppimiseks oleks ilmselt mitu päeva kulunud – aga need paar projekt Brendani iiri vaimulikku lugu ja Jaak Tuksami “Meel unus mägede taha” kõlasid päris ehedalt.

Pärast sai üle hulga aja veel ka korralikus saunas käidud. Öösel koju sõitmise järel oli auto maitse üsna kõvasti tagumikus tunda. Aga tasus ära kannatada.

Muusikaelamus: Clannad, In a Lifetime

26.04.2022

Kohe, kui info Clannadi hüvastijätuturneest teatavaks sai, tuli endale pilet soetada. Aga võta näpust: tuli koroona ja lükkas ürituse terveks aastaks edasi. Nüüd siis viimaks jõudis aeg sinnamaani, et eile õhtul oli Estonia kontserdisaal rahvast üsna paksult täis.

Esimene mulje: Sel aastal 70-seks saav Moya Brennan näeb endiselt ülihea välja. Vennad olid igati vormis, aga paistsid enda vanemast õest jupp maad vanematena. Ning tagapool istuv onu Noel Duggan oli ikka päris vanaks jäänud (tema kaksikvend Padraig lahkus juba 2016. aastal).

Esimene lugu: Buachaill Ón Éirne. Kuulus ja paljulauldud iiri ballaad. Filigraanne kahe kitarri taust. Ja Moya häälega oli midagi lahti – mitte vanus, aga ilmselt lihtlabane külmetus. Väga profi lauljana suutis terve kontserdi ära teha ja enamiku probleemseid kohti ära siluda, aga kahju on ikkagi.  Õnneks suutis mõnes kohas aidata ka ülejäänud bänd, eriti üsna sarnase häälega tütar Aisling.

Ütleb siis kohe ära ka teise probleemi: vähemalt esimese poole jooksul oli teisest reast kuulates trumm tapvalt üle keeratud. Võimalik ka, et Estonia kontserdisaali akustika pole sellise saundi jaoks lihtsalt sobiv. Õnneks lõpuosas oli see natuke paremaks saadud – aga kõige ilusamad olid ilma trummita lood.

Kõik muu aga oli viimase peal. Pól Brennani flööt ja Ciaran Brennani kontrabass. Algul vanana tundunud onu Noel, kes esmalt Níl Sé’n Lá-s väga ägeda soolo tinistas ning kontserdi lõpus enda kitarriga mõnuga mööda lava tšillis. Clannadi kaubamärk ehk vokaalharmooniad. Pól võttis endale ka tseremooniameistri rolli ja tõmbas pidevalt rahvast kaasa – ilma temata olekski asi liiga kohmetu tundunud.

Lemmiklugu kontserdilt ei olnud üllatus: I Will Find You veidi enne lõppu. Ansambli sündiperioodi parimaid näiteid (Harry’s Game ja Newgrange tehti ka ära). Moya hääl pidas vastu ja isegi trumm oli siin paika saadud. Pööraselt uhke laul.  Tegelikult tuligi ära praktiliselt kogu hitiparaad – ainus meeldetulnud puudujäänu oli Salley Gardens, aga seda oleks ilmselt olnud selle külmetusega liiga keeruline laulda.

Ja muusikal on ikka suur jõud küll.

Kaks saadet

24.04.2022

Vaatasin kordusest kaht esimest uue hooaja “Laula mu laulu” saadet. Saatesari on natuke muutunud (kanal, taustabänd ja muidugi ka seltskond), aga üldiselt on endiselt täitsa vaadatav. Muusika osas olid saated aga täiesti “siga ja kägu”.

Esimene saade, päevakangelaseks Elina Born. Iseenesest täiesti korralik hääl, aga Eesti poppmuusikast annab otsida vähemkõnetavat repertuaari kui temal (no ausalt, kui keegi küsiks mõnd laulu konkreetselt, ei teaks – või noh, see Eurovisiooni-duett ehk siiski). Ning ka see kirju seltskond ei suutnud sealt  midagi meeldejäävat välja meelitada. Avapauk oli seega pehmelt öeldes lahja.

Teine saade ja Mihkel Raud. Mul on väga hea meel, et mees tegeleb viimaks ometi jälle sellega, mida ta hästi teeb (poliitika see ei ole – saatejuhtimine on ka nii ja naa, kuna ka seal kipub poliitika läbi lööma). Aga ehk ongi Mihkel kõige parem just nimelt poppheliloojana (ehkki ta on kahtlemata hea kitarrist ja ka laulja) – igatahes saateseltskond tegi vististi ühe parima selles sarjas nähtud-kuuldud laulukomplekti üldse. Enda lemmikud olid Black Velveti nakatav eestikeelne (sündi)poppvariant “Annabelist” ning “Alison Moyet laulmas Bittersweet Symphony‘t” ehk Tanja esitatud “Call My Name” (see madal tämber oli tõeliselt äge). Elina Borni tume versioon “Supernoovast” oli ka hea (midagi Ville Valo või Nick Cave’i mõrvaballaadide kanti).

Tõenäoliselt on järgmistes saadetes veel üles-alla kõikumist – mitte kõigilt sealt ei ole piisavalt häid lugusid võtta. Aga eks kuuleb.

Üks lugu

21.01.2022

Jälle üks äge kuju kolis paraku teisele poole. Õnneks jõudsin enda muusikamaratoni tema kohta eelmise aasta lõpus ära teha. Juba siis Huckabee esinemisel nägi Meat kahjuks juba üsna räsitud välja, ehkki vaim (ja osalt ka hääl) oli alles.

Aga jätaks siia… mitte tolle kuulsa dueti, vaid ühe teise. Patti Russo ja Meat Loaf, “Our Love and Our Souls“. Requiescat in pace.

Ehkki jah – tõenäoliselt ajab Meat ka teisel pool (mõne aja pärast, kui noorem seltskond  järele jõuab) Neverland Expressi uuesti kokku ja laseb edasi. 🙂

Vägev kaver

19.01.2022

Mis juhtunuks, kui Kaku üks lemmikbände – šveitslaste Gotthard – oleks ette võtnud teise suure lemmiku Bryan Adamsi loo?

Ilmselt midagi sellist. Tegelikult on see küll Jorn ehk norrakas Jörn Lande oma bändiga. Aga see kahe Les Pauliga klassikaline rokisaund lööb isegi Bryani originaali üle (mis ei ole just lihtne temp), laulja hääl on ikka väga äge ning nii rõõmsameelseid raskerokkareid ei näe iga päev (isegi hoolimata üsna kurvameelsest tekstist).

Aga paneks siia ka Bryani originaalist selle variandi, mida ta laulis siinsamas Tallinnas 2018. aastal (mina olin kohal!) – kammerlikum akustilise kitarri ja klaveriga versioon, aga ikka väga hästi lauldud.

ITSPEA ja Bryan Adams, 2

13.12.2021

ITSPEA kursus saab tänasega läbi ja selleks aastaks lõpetaks ka muusikamaratonid – uuel aastal (ilmselt veebruari algusest) jälle. Esimesed ca 50 tegelast jõudsid maksimumhindeni juba eelmisel nädalal (need, kes valisid rühmatöö tegemise), täna saab veel üks punt tulemuse kirja ning ülejäänud teevad jaanuaris kolmel päeval eksami. Seekordne kursus oli enam-vähem keskmine (kokkuvõttes pigem nõrgapoolne, ehkki häid kirjutajaid leidus ka siin), päris palju esines kahjuks nõrka eesti keelt (eriti alguses). Loodetavasti läheb järgmisel korral paremini.

Aga Bryan Adamsi kuulamine jätkub filmimuusikaga – järgmine album on 2002. aastast samanimelise joonisfilmi soundtrack, Spirit: Stallion of the Cimarron, tehtud koos tuntud saksa filmihelilooja Hans Zimmeriga. Algab looga, millega film lõpeb – “Here I Am”, mis on üsna tuntud poplugu. Järgmine on “Everything I Do” järeltulija “I Will Always Return” – sarnaselt esimesega on siin plaadil taas Mutt Lange käsi sees (ning tausta laulab taas The Pointless Brothers…). Üldse tundub see plaat eelmiste plaatide remiksina – ei ole halb, aga kõik need lood on justkui juba varem kuuldud. Hästi tehtud, poleeritud ja esitatud, ent natukene kunstlik (väike paralleel tekib Celtic Womani/Thunderiga).

2004. aasta Room Service on Adamsi pigem vähemtuntumaid albumeid – see on korralik poproki-“tapeet”. Natuke sarnane USA kristliku poproki sfääriga, kus on väga palju sellist “just OK” -tasemega muusikat. Mõnus taustakuulamine, aga kõrvu kikitama eriti ei pane. Aga ka see album suutis Kanadas plaatinanormini jõuda, mujal tulid hõbe- ja kuldplaadid.

2008. aastal ilmus 11, mis on muidugi laulja 11. album. Üldmuljelt meenutab stiililt omaaegseid edukaid plaate (Cuts Like a Knife, Reckless), aga sära on vähem ja üsna palju on jälle “juba kuuldud”-tunnet. Ehk parimad lood on teine, “I Thought I’d Seen Everything”, mis ristab tüüpilist Adamsit tüüpilise Springsteeniga, kolmas, “I Ain’t Losing This Fight”, mis võinuks sobida Waking Up… -albumile, ning eelviimane, “Walk On By” – lihtne, akustiline ja mõtlik. Jällegi, see on kokkuvõttes korralik plaat ja müüs eri paigus taas hõbe- ja kuldplaadi jagu – aga Adamsi kohta on see küllalt tagasihoidlik. Ja kriitikud muidugi tegid jälle “nää-nännä-nää-nää!”…

Nüüd jäi vahele tervelt kuus aastat, enne kui tuli Tracks of My Years 2014. aastal. See on kogumik kavereid biitlitest Ray Charlesini, kaasprodutsendiks üsna kuulus mees – David Foster. Ent üldiselt jäi kehtima kõik eespoolöeldu – “just OK” ja kuldplaaditasemel läbimüük. Enimõnnestunud on ilmselt Ray Charlesi “I Can’t Stop Loving You”, Chuck Berry “Rock and Roll Music” ja John Fogerty “Down on the Corner” – nende üldmulje on nagu… vana hea Rock Hotel (Deluxe-versioonis on isegi “Aita mööda saata öö” ehk Kristoffersoni “Help Me Make it through the Night” olemas; seal on ka Mäksi “Laul kadunud kodust” ehk originaalis Jimmy Cliffi “Many Rivers to Cross”). 🙂 Natuke naljakas oli kuulda Adamsi esituses Boney M üht tuntumat hitti “Sunny” (kuigi see ei olnud iseenesest kehv). Plaat tervikuna meenutab aga veidi hoopiski Chris de Burghi loomingut.

Adams on aga viimastel aastatel selgelt “üles ärganud” (ja õnneks mitte võuklemise mõttes), esimene viide sellele oli Get Up 2015. aastast. Laule kirjutama tuli taas appi algaastate loomepartner Jim Vallance, produtsendiks aga ELO Jeff Lynne. Seegi plaat jäi müügi edult küllalt tagasihoidlikuks, aga häid laule on siin päris mitu. “You Belong to Me” (see on see lugu, kus Adams küsib kontsertidel üle maailma, kuidas “Shake your ass!” kohalikus keeles on; viimati Tallinnas oli “Raputa perset!” täitsa arusaadav) on kindlasti üks, “Brand New Day” on aga siinkirjutaja arvates Adamsi läbi aastate parimaid lugusid. Produtsenti on ka kuulda – “Do What Ya Gotta Do” on täiesti ELO ja ka “Brand New Day” sisaldab paari üdini “elolikku” käiku. Kummalisel kombel suhtus meedia sellesse plaati üle pika aja küllaltki heatahtlikult – on ka põhjust, see plaat on uus hingamine küll.

2019 lasti välja Shine a Light, mis jätkab eelmise albumi rida (selle plaadi tuurikontserdil sai viimati ise käidud). Nimilugu on kirjutatud kahasse Ed Sheeraniga, ülejäänu osas on taas umbes pooled koostöö Jim Vallance’iga. Mõnusalt kantrirokilik on “Part Friday Night, Part Sunday Morning”, head vunki ja keel-põses-teksti leiab siit veel (“Driving Under Influence of Love”) – Adams on viimaks enda vahepeal ära vajuma kippunud huumorisoone ja hea tuju täiel määral tagasi saanud. Plaat lõpeb iiri rahvalauluga “Whiskey in the Jar”, mis sarnaneb päris kõvasti sama loo kaveriga Metallicalt (isegi hääl kõlab James Hetfieldiga sarnaselt).

Värskeim plaat Bryan Adamsilt – So Happy It Hurts – peaks ilmuma järgmise aasta märtsis. Väljas on nelja looga EP “Kick Ass”, mis on taas koostöö Mutt Langega ning algab… umbes nagu smurfide multikas koos Manowariga. Edasi aga tuleb taas kord mõnus adamslik vungirokk.

Seega kui Bryan peaks jälle juba ei-tea-mitmendat korda siiakanti sattuma (kahjuks praegune turnee läheb Tallinnast mööda), lähen jälle kuulama.

ITSPEA ja Bryan Adams, 1

06.12.2021

ITSPEA kursusel on jäänud veel viimane nädal. Täna on ekstrapikk tööpäev – lisaks tavalisele nädalamaterjalile tuleb läbi lugeda ka veel paarkümmend kirjatööd ehk mitusada lehekülge teksti. Seetõttu tuli valida kuulamiseks midagi, mille annaks kahe pika korraga läbi kuulata (uude aastasse rippuma jätta ei tahaks) ja mis annaks lugemise taustale korraliku energialaksu. Eelmisel korral lõpetasime Heartiga Kanadas – jääks sinna veel kaheks nädalaks ja võtaks ette veel ühe ammuse lemmiku, keda olen mitmeid kordi ka Eestis kuulamas käinud.

Bryan Adamsi esimene, üsna tavapäraselt tema endanimeline album ilmus aastal 1980. Kohe avaloo avataktist on tuttav tunne – stiil on sama kui hilisematel kuulsamatel aegadel (juba siin on suur osa lugusid kirjutatud Jim Vallance’iga kahasse). Samas on hääl täiesti teine – palju heledam ja popilikum kui hilisemast ajast tuntud, kergelt kähedavõitu Adams. Ja saundid on üsna ehedad kaheksakümnendad – kogu plaat meenutab kohati natuke Wham!-i või mõnda muud tolle aja popp-punti (eriti “Don’t Ya Say” enda sünditrummide ja saksofoniga). “State of Mind” kõlab samas äravahetamiseni sarnaselt Rod Stewartiga ja lõpulugu “Try to See It My Way” meenutab Totot. Aga see on tervenisti täiesti tore kuulamine, ehkki siit hilisema aja repertuaari eriti väga midagi tulnud ei ole (võib-olla “Remember” on ka hiljem kuuldud).

Järgmise aasta plaat You Want It You Got It algab juba päris tuttava looga (“Lonely Nights”) ja tegi Adamsi tuntuks nii kodumaal kui USA-s. Lõõplõuast artist olla tahtnud panna plaadi pealkirjaks “Bryan Adams Hasn’t Heard of You Either” (lahe kesknäpp oleks olnud muusikakriitikute suunas) – tuline kahju, et see lõpuks nii ei läinud. Ja siin on Adams juba äratuntavalt tuttava häälega. Taas mõnus kergerokialbum, mida nüüd müüdi kodumaal juba kuldplaadi jagu. Häid lugusid on mitmeid, avaloole lisaks võib näiteks mainida (pool)raskerokki kippuvat “Fits Ya Good” ja teisalt lõpuballaadi “No One Makes It Right”.

1983. aasta Cuts Like a Knife on juba Adamsi üks edukamaid plaate (plaatinaplaat USA-s ja Kanadas) ning toob välja mitu püsielanikku laulja repertuaaris – lisaks nimiloole on siin ka “This Time”, “I’m Ready” (siin on kiire versioon, tuntum on aeglane) ning (siinkirjutaja arvates) üks tema parimaid ballaade, “Straight From the Heart”. Siitmaalt kujuneb välja ka The Dudes of Leisure (mitteametliku nimega) – kauaaegne taustabänd eesotsas väga hea kitarristi Keith Scottiga.

Hitiparaad jätkus aasta hiljem märksa suuremas ulatuses albumiga Reckless, mida müüdi üle maailma umbes 12 miljonit – Kanadas oli see üldse esimene plaat, mida müüdi üle miljoni. Pooled lood on tõsised hitid, sealhulgas “Summer of ’69”, “Heaven”, “Run to You”, “Somebody” ja “One Night Love Affair”. Adams ei tee siin midagi erilist, see on kvaliteetne kergerokk ja ta esitab seda – nüüdseks juba aastakümneid – paganama hästi.

1987. aasta Into the Fire salvestati laulja enda kodus, iga pill ise toas (väidetavalt mängiti ka vannitoas) ja ta ongi kõlalt veidi kammerlikum kui eelmine (samas on siin sees ka raskemat ja bluusilikumat kõla ning rohkem minoori, kui Adamsil reeglina tavaks). Siit ei tulnud sellist hitisadu (rohkem tuntud on vaid avalugu “Heat of the Night”, lisaks on tavapärane bryanlik positiivsuselaks ka loos “Hearts on Fire”), aga tuli igati korralik plaat. Muuhulgas näitas see ka, et muusikaajakirjanikud on reeglina täpselt niisama põmmid kui enamik ülejäänud pressi – seda albumit nimetati meedias põrumiseks, kuna see müüs üle maailma… kõigest kaks miljonit eksemplari (sh plaatinaplaat USA-s). 😛

1991 tuli uus hitisadu – Waking Up the Neighbours. Kaasprodutsendiks toodi loobunud Jim Valance’i asemele Mutt Lange, keda on juba kohatud mitme hitivabriku juures. Bryani lood olid varem pigem lühikesed, kolme-minuti-standardi järgi tehtud, siin läksid osad ka natuke pikemaks – mitte küll päris Jim Steinmani tasemele, aga vähemalt pikki pealkirju on siin paksult: “Can’t Stop This Thing We Started”, “There Will Never Be Another Tonight”, “Thought I’d Died and Gone to Heaven”… No ja muidugi “Everything I Do (I Do for You)”. Üks suurem hitt kui teine, plaati müüdi üle ilma 16 miljonit. 1992. aasta Grammy parima filmilaulu eest veel sinna otsa. Muusikaajakirjandus ronis ilmselt vaikselt laua alla häbenema. Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis Mutti osalusega lugude juures pole väga vahet, kes neid esitab – suur osa sellest albumist sobiks nii Def Leppardile, Bon Jovile kui Shania Twainile. Korralik ja hästi tehtud (pop)rokk, aga isikupära võiks rohkem olla (eelviimasest loost “Touch the Hand” kõlab aga läbi hoopiski AC/DC punaste sarvedega “Hiiiiiwaaayy to Heeeellll!”). Selles mõttes on “Everything I Do” siin ehk isegi erandlik.

Viis aastat hiljem jätkab 18 Till I Die üsnagi sama rida, kuid ehk natuke vähem poleeritult ja rohkem rokilikult (kohe avalugu on mõnus: “The Only Thing that Looks on Me Is You”, nimilugu on sellega mõnevõrra sarnane). Roki vastukaaluks on siin mitu enam-vähem pop-ballaadi (“Star” on neist päris kena), aga ka täitsa salsallerlik “I Think About You” ning eriti üks Adamsi ehedamaid ballaade, “I’ll Always Be Right There” (plaadiversioonis on seal taga paraku seebisevõitu keelpillid – palju ilusam on kontsertversioon ainuüksi Keith Scotti naturaalkitarri saatel). Mõneti erineb siin veel ka lõpulugu, “Have You Ever Really Loved a Woman”, aga latiinovärk ei ole mulle muusikas ealeski istunud. Hea näide adamslikust huumorist on aga plaadi taustaduett The Pointless Brothers ehk tegelikult… Mutt Lange ja Bryan Adams.

1998. aasta On a Day Like Today sattus välja tulema keset plaadifirmade jamasid ning seda promoti USA-s peaaegu minimaalselt. Seega jäi seal napilt tavapärane plaatinaplaat saamata. Ja jälle ronisid kriitikud laua alt välja, näitasid näpuga ja tegid “nää-nännä-nää-nää!”… Nagu oleks topelt-plaatina Kanadas ja kuhjaga kuldplaat paljudes maades sant tulemus. See plaat on ehk jälle natuke mõtlikum (Mutt Lange siin enam kaasa ei tee), aga tuntud lugusid on ka siin mitu: “When You’re Gone”, “Inside Out” ja minu enda lemmikuna “Cloud Number Nine” (poproki-, mitte tümakaversioon muidugi). Aga terve see plaat on hea, võib-olla mitte niivõrd tavapärane aeroobne autorokk, kuivõrd õhtune rahulik kuulamine.

Lõpetuseks kuulasin veel 1997. aasta MTV Unpluggedit. Jätkab (ja lõpetab selleks aastaks) nädala pärast.

Kena kontsert

05.12.2021

Vaatasin Stjepan Hauseri 2018. aasta kontserti tema kodulinnas Pulas, kus ta mängib nii üksi kui koos mitme erinevaid instrumente mängiva sõbraga. Lisaks ilmselgele – see sell on väga tasemel muusik – avaldab siin tõsiselt muljet veel see, kuivõrd hästi ta “klõpsab” nende teistega (eriti meeldib mäng koos viiuldaja Caroline Campbelliga). Sõbrad sõpradeks, aga niivõrd orgaaniliselt muusikas kokku sulanduda on ikka kunst.