Üks keldi lugu

04.04.2017

Leidsin üle pika aja Tuubist midagi tõeliselt ilusat. Tegelikult on see juba vana lugu – esitajaks on omal ajal Eestis Rock Summerilgi nähtud šoti bänd Runrig ja esmakordselt ilmus see nende 1989. aasta plaadil “Searchlight”.

“Èirinn” peaks olema gaeli keeli “Iirimaale” ja lugu on harukordselt ilus vaade läände üle Iiri mere sugulasrahva suunas. Meiesuguste õnneks on tekst ingliskeelne (Runrig laulab päris palju ka šoti gaeli keeles) – see on ballaad selle sõna klassikalises tähenduses (natuke meenutab Yeatsi luulet).

Paar sündijuppi

12.02.2017

… said vahepeal Tuubi üles pandud. Paar inimest on küsinud, sealt saab igaüks huvi korral ligi.

Jälle laulumäng

12.02.2017

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.

Tom rokib

08.01.2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

Chess, vürtsidega

26.10.2016

Kakk pole Spice Girlsi eriti fännanud. Omal ajal võis see ehk laivis lõbus vaatepilt olla, aga ise selle nägemise eest poleks maksma küll nõustunud.

Nüüd aga leidsin paari aasta taguse video, kus neljakümnendatesse jõudnud Sporty ja Baby võtavad ette üsna suure tüki – ABBA-poiste Chessist pärineva dueti I Know Him So Well.  Üllatavalt kena kuulamine (ehkki see on ilmselt siiski “keeratud” versioon – kuid Tuubist leiab ka ühe üsna otse lauldud variandi, mis on konarlikum, aga täitsa võrreldav).

Fänniks veel ei hakka, aga märksa paremini tuleb arvama hakata küll.

Bach. Sebastian Bach.

08.10.2016

Sellenimelisi muusikuid on teatavasti kaks (tõsi, ühel oli seal ees veel “Johann”). Üks ei vaja ilmselt tutvustamist, teine on “Skid Row” nimelise rokkbändi laulja – päris sama kaliiber muidugi pole, aga hea hääl on ikkagi (üks näide on siin).

Aga tegelikult tahtsin hoopis tuua näite sellest, kuidas üks hispaania kitarripunt kahe Sebastiani read omal kombel kokku pani. Suurema Bachi Toccata ja fuuga D-moll kõlab üsna väiksema Bachi stiilis.

Asi näeb natuke välja nagu Idiokraatia-filmi “kitarriarmee”, aga kõlab väga uhkelt.

Linna Iff ja Eesti Vabariigi vaim

20.08.2016

Vaatasin kordusest tänast kontserti Toompea lossi ees.

Muu oli suht tavapärane. Ka headel muusikutel läheb isamaalise vaimu ülevalhoidmine raskeks, kui argipäeviti ei näi seesama riik oma inimesi eriti millekski pidavat.  Siis aga tuleb lavale üks valgete juustega mees ja toob laulva revolutsiooni vaimu täiega tagasi.  Nagu oleks Vanemuine ise lossi ette laekunud…

Üldse tundub, et Ivo Linna oli vana kusagil kümmekond aastat tagasi ja sealtmaalt läheb uuesti nooremaks. Igatahes tänased kaks lugu – “Laula mu laulu, helisev hääl” ja muidugi “Eestlane olen ja eestlaseks jään” olid lauldud tema paremate päevade tasemel.  Väga tubli täienduse andsid mõlema loo saundile aga õed Ilvesed – sündistring ei saa päris keelpillide (olgugi et elektriliste) vastu. Efektne väljanägemine muidugi veel sinna otsa.

Aga Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Kuidas see saab nii olla, et ühes mehes on eestlust rohkem kui terves Toompea lossis?

Kantritšikk ja rokipeerud

07.07.2016

Leidsin Tuubist 2008. aasta Taylor Swifti ja Def Leppardi ühise laivi.

Kui preili Swift 1989. aastal sündis, olid Joe Elliott & kompanii bändi teinud juba 12 aastat. Viis aastat varem oli Rick Allen autoavariis käest ilma jäänud – loobumisjutu peale saatsid teised sellid ta resoluutselt pikalt ja lõpptulemuseks oli ilmselt maailma pikim ühekäelise rokitrummari karjäär.

Aga see kontsert on vahva just oma kontrastsuses.  Lahe on näha kantriviiulit ja steel-kitarri rokilugudes ja humoorika duetina (“I’ll be the prince – and I’ll be the princess”) esitatud Taylori superhitti “Love Story”. Lemmiklugu kontserdilt on aga leppardite 1995. aasta pauerballaad “When Love and Hate Collide” (originaali leiab siit) – rokiromantika parimaid näiteid, mille juures Taylor mõjub täitsa usutavalt ka rokižanris. Tõsi, võib-olla oleks võinud keelpillisektsiooni ära jätta ja saundi raskemaks keerata.

Sihukest asja võiks veel teha.

Kui Queeni kontsert algas…

06.06.2016

… istus Freddie Mercury vaim Tallinna laulukaare otsas, Originaali purk käes, ning vaatas itsitades alla, kus Adam Lambert end “One Visionist” läbi higistas. Poiss tegi asja korralikult, aga natuke puiselt. Kui aga järg jõudis “Fat Bottomed Girlsi” avataktideni, otsustas vaim Lamberti sisse pugeda ja asja üle võtta. Edasine on juba ajalugu.

Need, kes vigisesid Queeni kahe algse liikme vanuse üle, võivad minna sinnasamasse, kuhu Freddie 1986. aasta Wembley kontserdil saatis bändi laialimineku ennustajad. Uskumatu, aga need vanamehed on endiselt tasemel (eriti muidugi Brian ja tema korduvalt kapremonditud Ekstra-Punane). Kaugelt vaadates ei olnud muidugi päris hästi näha, kui palju abijõude lavasügavuses kogusaundile kaasa aitamas oli, aga mõlema mehe soolonumbrid trummidel ja kitarril ei jätnud küll kahtpidi mõtlemise ruumi.

Eesti publiku kiituseks tuleb öelda, et läks teine lõpuks käima küll. “Love of My Life” lauldi koos Brianiga ära ja “Radio Ga Ga” kuulus kätemeri paistis ka korralik. Tubli!

Show must go on.
Queen lauluväljakul

Öirovärgist

15.05.2016

Niih… Selleaastane suur tsirkus on ära vaadatud.

Positiivselt poolelt: korraldajad olid muu trullallaa sisse paar päris head “kärna” ära peitnud, mis kogu asja peale vaikselt vett tõmbasid. Rootslastel on reeglina hea oskus enda üle naerda (kahjuks aga mõne koha peal unustavad nad selle ära). Esinejate seltskonnas tundus päris mitu head lauljat olevat. Ja IT-pool efektide näol oli päris vägev.

Halvema poole pealt: mitte ühtegi head laulu ei olnud, kõige lähemale said Holland, Leedu ja Poola. Finaalis oli ca kolmandik kuulatavad, lisaks jäeti päris mitmed, sh Eesti oma, poolfinaalis välja (Jüri lugu oleks olnud finaalis paremate – st kuulatavate – seas). Itaalia saatis (laulurahva kohta) end esindama fenomenaalselt kehva laulja ning Austria tšikk meenutas kõvasti omaaegset maarjamaist Push Uppi (mitte küll, khm, partii poolest – aga kogu olemine, lauluoskus ja ka laulu meloodiakäik meenutasid päris kõvasti “Ämblikmehe” aegu).

Võidulugu? Ukrainlaste üle on hea meel (up yours, Putler – ehkki tunnustaks ka vene lauljat Sergei Lazarevi, kuna  Krimmi Ukrainale kuulumise avalik tunnistamine nõuab tänapäeva Venemaal ikka vägevaid mune). Laul ise oli aga küll selge sõnumiga ja hästi lauldud, aga muusikaliselt üsna väheütlev.

Järgmisel aastal tuleb aga heliloojatel küll haltuurategemine ära lõpetada.

JÄRGMISE HOMMIKU APDEIT: Ilmselt parim osa kogu selle loo juures on lugeda mitmest kohast Vene tipp-poliitikute jauramisi jubeda ahistamise teemadel. Ärgu keegi öelgu, et Eestis Eurovisiooni liiga tõsiselt võetakse.