Muusikaelamus: A-ha, “Electric Summer”

20.07.2018

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

Superstaar 2018

03.06.2018

Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.

Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…

Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.

Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.

Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.

Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂

Muusikaelamus: Bryan Adams, “Ultimate”

02.05.2018

Nagu ka eespool Toto puhul, käis uudisega, et isand Bryan teeb järjekordse põrke Eestimaale (neljas? viies? Igatahes Kakk on käinud kuulamas n-1 korda), läbi mõte “on ta ikka endine?”. Siis vaatasin Tuubist ära ühe 2016. aasta kontserdi ja pilt oli selge.

Ühesõnaga, niivõrd positiivset õhtut ei ole vist kaua aega olnud. Mõned lahedamad hetked:

  • Vist parima visuaaliga (s.t. see, mida tavaliselt ekraanidele näidatakse) kontsert, mida seni nähtud. Juba algusest, kui ekraanile kuvati mustvalge, profiilis Bryan ning foto mingite aegade tagant “ellu ärkas” ja midagi totakat tegi (mutandistiilis kärbseneelamine oli vist kõige lahedam). Väga hea kaameratöö läbi kogu kontserdi. Ka heli kohta tuleb vaid kiidusõnu öelda.
  • Bryan läheb vananedes paremaks. Igal juhul tundus, et varasematel kordadel ta päris nii vingelt ei laulnudki. Seekord mängis ta bassi asemel tavalist kitarri (laval oli täisbänd – kaks kitarri, klahvid, bass ja trummid).
  • Muhe huumor kogu esinemise jooksul, jaburalt lahe moment oli ägeda rokabilli-loo “Shake Your Ass” (või öeldakse Kanadas “arse”?) juures, kus Bryan tahtis teada, kuidas see maakeeles kõlab. Nojah, see valjuhäälne “Raputa perset!” kõlas väga uhkelt. 😀
  • Keith Scotti Stratocaster oli vist üks kõige päevinäinum kitarr, mida seni lavadel nähtud. Aga see kõlas virtuoosse pillimehe käes vägevalt.
  • Bryan tõmbas rahva käima nullist, ilma soojenduseta. Viies lugu oli “Heaven” ja sealt alates oli publik peos, laulis kaasa ja lehvitas lambikesi. Lõpus näidati kaamerast publiku esimesi ridu – selllises meeleolus on eestlased tavaliselt üksnes laulupeol…
  • Lisalugude akustiline sett (“Straight From The Heart” jt) oli põrutavalt hea. Üldse oli ehk vaid “I’ll Always Be Right There” see lugu, mida oleks veel tahtnud, enamik ülejäänud hitte tulid ära (ja näiteks “Cloud No 9” kõlas üsna uudselt).

Lõpuks veel: aitüma Suurhalli inimestele. Kakk käis kontserdil koos ratastooli kasutava vana sõbraga ja enne oli natuke mure, kas ikka tuleme toime. Sellist kogust abivalmidust polegi enam vist jupp aega näinud (kontrast tolle Kunda looga eespool oli rabav) – aitasid turvamehed, hallitöötajad ja ka teised külastajad. Müts maha.

Vana aja lugu

05.03.2018

Ehk siis seekord leidsin Tuubist… Eesti oma Grapsi Gunni.

“Mosaiik” sarnaneb veidi Secret Gardeni eurolooga “Nocturne” – lauluosa on vaid instrumentaali sissejuhatuseks. Aga ka see on siin hea – Graps suudab siin enda tavapäraselt kiledavõitu hääle üsna pehmeks keerata.

Aga põhiline roll on siin loos muidugi Juri Stihhanovi pikal-pikal kitarrisoolol. Asi kõlab, otsekui oleks Gary Moore omal ajal tulnukate poolt kodust kaasa võetud ja siis otse keset Scorpionsi laivi koos kitarriga lavale maandatud.   Või uuemast ajast kõlab natuke samamoodi Europe’i “In My Time“, kus John Norum enda varalahkunud kaasa mälestuseks midagi sarnast kokku mängib.

Täiesti uskumatu, et tolle aja tingimustes suudeti selline saund välja keerata (lisaks kitarrile veel ka taustaorelist). Igatahes tundub, et see bänd oleks võinud asjaolude paremal kokkulangemisel saada superstaarideks märksa rohkemal alal kui vaid omaaegne “kuuendik planeeti”.

Muusikaelamus: Toto “40 Trips Around the Sun”

12.02.2018

Kui bänd peab enda 40. aastapäeva, siis peab ta olema kas väga hea või väga halb. Eestist võib ehk vaid Fixi mainida, Kukerpillidega on seis juba segasem. Aga kui tuli teade, et Toto tuleb enda aastapäevaturneega Tallinna, siis tuli küll korraga kaks mõtet – “Osta pilet!” ja “Ei tea, kas nad enam õiget häält teevad”. Bändi ametlikust neljast liikmest on kolm 1957. aastakäiguga ehk tänaseks ametlikult üle kuuekümne.

Vastus teisele küsimusele peale kontserti: “Teevad – ja kuidas veel.” Eriti muidugi kolmest eespoolmainitust kolm aastat noorem põhisolist Joseph Williams. Enamik kuulsaid raadiohitte, mis vajavad kõrget vokaali ja kohati queenilikku harmooniat – “Hold the Line”, “Rosanna” ja muidugi “Africa” – tulid väga korralikus esituses. Sinna otsa veel jazz-rocki (tekkis kuri kahtlus, et mõnda neist lugudest on kunagi ka “Radari” esituses kuuldud – Toto raadiohitte laulis Jaak Joala mitmeid) ja paraja mürinaga protohevi. Ning George Harrisoni kuulus “While My Guitar Gently Weeps” näitas ilmekalt, et Steve Lukather kuulub endiselt maailma rokikitarristide raudvara hulka.

Publik oli tubli. Nordea oli puupüsti täis ning algul viisakalt paigal istunud rahvas ajas end “Rosanna” ajal püsti ja jäigi nii, lõpus lauldi igasugu Freddie Mercury leivanumbrite moodi hääleharjutusi kah kaasa. Kui üldse millegi kallal norida, siis – Kaku lemmiklugu Toto repertuaarist, “I’ll Be Over You” jäi seekord tulemata.   Ah, tühja kah.

Õpikunäide autoriõigustest

02.11.2017

Nagu varem kirjutatud, avastas Kakk enda jaoks šveitsi rokkbändi Gotthard. Esmane impulss (üks hea lugu) tuli Spotify kaudu läbi ühe kogumikalbumi. Siis sai neid juba Tuubist otsitud ja autos pulga pealt kuulamise jaoks sealt alla tõmmatud. Ja viimaks jõudsid eile kohale 8 CD-Marketist ostetud ametlikku plaati (kogu Steve Lee aegne materjal). Nii see enam-vähem käibki – algul tiritakse kusagilt, siis viisakad inimesed ostavad asja ära ka.

Hull laul

20.10.2017

Esmalt kuulsin seda lugu viimases näosaates. Andres Dvinjaninov tegi muljetavaldava esituse mitmes mõttes – kõvasti etema (isegi hoolimata vahepeal taktiga tahajäämisest) kui see poliitkorrektne kräpp, mille saatetegijad võitjaks higistasid. Laul oli kunagi enne ka möödaminnes kuuldud, aga nüüd hakkas ikka päris hullusti kummitama.  Tuli ikka Tuubist üles otsida ja käiata.

Hull lugu mitutpidi – esiteks on tegu segase crossover‘iga (midagi sarnast kui Queeni “Another One Bites the Dust” või Donna Summeri “Hot Stuff”) – siin on pesumasinas läbi tsentrifuugitud punk, rockabilly ja new wave ning lisatud veel jupp noorte David Bowie ja Dee Snideri jaburat väljanägemist. Lisaks ei saa lõpuni aru, kas va Bertrand teeb asja tõsimeeli  või kui ta (tõenäoliselt) kellegi üle irvitab, siis kes see täpselt on.

Kui aga mõni mõtleb, et seda lugu ei anna enam hullemini üle võlli keerata, siis  Šveitsis leidub peale Gotthardi ka sama raju naistepunt nimega Tears, kes selle loo mõnevõrra hiljem ära kaverdas. Kogu fiiling meenutab fantaasiapilti kellestki Svenist, kes võinuks minna “Club Kung Fu” aegadel Vanilla Ninja juurde, joota neile mingit X-jooki sisse ja siis kamandada: “No nii, nüüd tehke Click OK-d!”

Aa, ja nüüd teab Kakk, mida tähendab prantsuse keeles un grand connard

APDEIT 04.11 – tuleb välja, et seda lugu on enda tormilises nooruses esitanud ka praegune Gotthardi solist Nic Maeder. 🙂  Tuubist leiab live-versioone veel ka nii erinevatelt tegelastelt kui Kim Wilde ja Red Hot Chili Peppers.

Uued vanad lemmikud

07.10.2017

Kakk on enda jaoks avastanud mõned seni pilgu alt kõrvalejäänud muusikud – suuresti tänu Spotifyle ja ka va Juutuubile, mis üha enam kipub koduses telepurgis lahjavõitu teleproduktsiooni asemel laiutama.

Esmalt Dee Snider – omaaegse New Jersey hevibändi Twisted Sister blondeeritud frontman. Kui omaaegne Dee oli häirivalt androgüünne tegelane, siis 62-aastane hr Snider on selgelt ja väga isane tüüp. Aga mis oluline, hääl on vägev ja 2016. aasta sooloalbum We’re The Ones on väga hea kuulamine. Ühe parima asjana leiab sealt kunagise mässumeelse superhiti We’re Not Gonna Take It – seekord aga aeglasemas, klaverisaatega versioonis, millele mustkunstnik ja muusik Criss Angel ehitas heategeva, laste vähktõvega võitlemist toetava mõjuva video  ja pani kogu sõnumi hoopis teise konteksti.

(Kõrvalepõikena: et tänaseks on usklik olla üksjagu rock n’roll ja mässumeelsus, siis on seda ka Dee – ja kõigele lisaks abielus ühe ja sama naisterahvaga aastast 1981).

Teine avastus on rokkbänd nimega Gotthard – lühikese iseloomustusena sobiks “Šveitsi Aerosmith”. Juutuub sisaldab neilt üksjagu materjali, siiani on lemmikuks jäänud  Let It Rain – isegi veidi kantrilik klassikaline rokkballaad. Tõsiselt kahju, et laulja Steve Lee 2010. aastal USA-s mootorrattaõnnetuses surma sai – täiesti võrreldav hääl Sebastian Bachi, Michael Kiske või Steven Tyleriga.

(Pulliga pooleks võiks muidugi mainida, et ametlik tõlgendus nime tähendusele on küll Sankt Gotthardi mäekuru, aga ingliskeelse rokkpundi puhul võiks vist ka alternatiivist rääkida…)

Muide, Juutuubi suur pluss on üllatavate kaverite leidmine – üks fantastiline folkversioon sellestsamast Gotthardi loost on siin.

Ei teagi nüüd, kas see vanade asjade kuulamine tuleneb sellest, et formaalselt hakkab üks suur juubel vaikselt lähenema – või on klassikaline rokk lihtsalt ajatu nähtus.

APDEIT: Sobrasin veel Tuubis – näib, et uuema aja Gotthard (uue lauljaga) meenutab pigem uuemat Europe’it (mis pole ka üldse paha asi). Aga paneks veel ühe vanema loo, mis kõlab laivis oma kuulsa biitlite nimekaimuga täitsa võrdselt hästi: Let It Be.

Musavarustus

26.06.2017

Täna sai autonina keeratud Stanford Musicu poole ja sealt üht-teist soetatud. Esmalt sündile uus sustain-pedaal – kuna klaverina kasutamine moodustab seal üsna arvestatava osa, saab pedaal tublisti vatti ja eelmine väsis ära (üritasin parandada, aga varsti oli jälle kutu). Siis oli hull idee veel üks koordinatsioonitreenimisvahend soetada ja sai endale väike lihtne djembe ostetud. Kunagi ühes kirikulaagris sai mängu ABC teada ja näib, et va Tuubis on õppematerjali päris palju. Hea näpuharjutus igatahes ning ehk leiab see ka mõnes laagris veel kasutust.

Viimaks aga tahtsin vanale akustilisele Yamaha kitarrile uusi keeli ning siin oli valik põhimõtteline: Ernie Ball. Lihtsalt seetõttu, et lugu sellest, kuidas vana rokimees omal ajal BSA ja Microsofti täiega seenele saatis, on ühtaegu lõbus ja õpetlik.  Ja vähemalt veel hiljaaegu elasid need sellid rõõmsalt Linuxi peal edasi (Wikipedia see leht väidab, et elavad tänini).

Laulumängumuljed

12.05.2017

Eurolaulumängus said tänasega poolikud finaalid läbi. Sellist pilti varasemast ei mäletagi – esimene poolfinaal oli absoluutne hobuseunenägu (ühtki normaalset lugu polnud), teises olid kõik 18 vähemalt kuulatavad ning selle tralli kohta oli erakordselt palju häid lauljaid.

Seetõttu polnud ka eriti kahju, kui eestlased välja jäid. Laul ei ole S.L. paremate hulgast ning ka esitus oli välise poole pealt puine (kuidas asjapulgad aru ei saanud, et seda teksti ei laulda, suu kõrvuni peas? Jäi sama mulje kui 90-ndatel tümakaga Claptoni solkimisest 2QS poolt).

Absoluutseks lemmikuks tõusis hoopis Rumeenia. Lahe kompott pähe kinnijäävast popploost, päris hästi joodeldavast modellitüüpi tibist ja räpilaadset tegevust viljelevast habemega kutist. Ja Tuubis olev video on ka äge oma betoonpostamentidega. Aga mis ilmselt kõige olulisem – kogu asja võeti vabalt ja mõnuga (kontrast eestlastega oli päris suur).

Päris mitu kuulatavat lugu sai veel edasi (näiteks kahe mehe eest laulnud horvaatia sell). Paraku ilmselt tõmbab esimesest poolfinaalist tulnud jura lõppmulje alla.

Aga üks küsimus jäi vastuseta: miks pärgli pärast kandsid iisraeli kuti taustatantsijad eurolaval mormooni aluspesu…?