Peataminister

Jahaa, muidugi…

Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):

Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.

 

Takkajärgifolk

Aitüma Teliale, kes enda Inspira telekanalis suurt osa Viljandi folgist üle kandis ja lasi ka tagantjärele vaadata. Päris kõike ei näinud (näiteks tahtnuks näha mõnd baptistikirikus toimunud asja), aga suurt osa siiski. Nüüd on kahe nädala jooksul teleülekanded kenasti läbi käidud.

Viljandi folk on selline isemoodi nähtus, nagu ka sealsed stammkunded. Teistest erinev ja vahel omapäraste arusaamadega, aga kahtlemata heatahtlik ja loominguline. Aeg-ajalt satub viimase osas ka möödalaskmisi, seekord hoolitses selle eest va Debelakk ehk kollektiiv Minu Isa Oli Ausus Ise. Ehkki nad on sealkandis esinenud juba kaua aega, tundus seekordne esitus lati alt läbijooksmisena. Eriti lame oli Johansonide kuulsa lahtilükkamisloo ettekandmine külajoodikute tasemel.

Teine huvitav nähtus (aga nüüd juba positiivsema poole pealt) oli üle pika aja uuesti kokku tulnud ansambel Vägilased, kes laupäeval pika kontserdi andsid. Eestlane olles tuleb siiski tunnistada, et meie vanem rahvamuusika on muusikalise külje pealt (NB! Tekstid on teine asi) lihtsalt neetult igav – olen päris kindel, et Vägilaste plaati ma läbi kuulata ei suudaks (sama käib ilmselt ka Trad Attacki ja Zetode kohta). Telekast kontserti vaadata oli aga teine asi – tegijate sisse- ja kuulajate kaasaelamine oli vaatamist väärt. Ja see, kuidas Meelika Hainsoo lõpus üksinda lavale jäi, rahva laulma tõmbas ja siis vaikselt lavalt lahkus, oli tõelist rokkstaari vääriv liigutus. Olnuks kohapeal, siis oleks ilmselt samamoodi pöördes olnud.

Tipphetk minu jaoks – Flooki esinemine reede õhtul. Neli võrdselt head virtuoosi, huvitav pillivalik (iiri kõrge ja madal vilepill, klassikaline flööt, bodhran ja akustiline kitarr), hea muusika. Leidsin endale veel ühe lemmikloo – “Ellie Goes West” on üks neist lihtsatest geniaalsustest, mis ei vaja lavašõud ega tehnilist tulevärki (huvitava detailina aga kohtas siin alumist häält mängivat klassikalist flööti – videotest ei saa selle ala võhikuna päris sotti, kas Sarah Allen mängib tavapärast kontsertflööti või vähemlevinud altflööti).

Aitäh seega tegijatele. Ja ülekandjatele ka.

Muusikaelamus: Runrig, “The Story”

Runrigi sai siin kevadel juba kuulatud, aga panen ühe loo veel eraldi.

“The Story” on bändi viimase, 2016. aasta albumi nimilugu. Mõneti isegi üllatava kõlaga – 70-aastased muusikud kasutasid stuudioversioonis tänapäevastest poppsaundidest taustal isegi pehmemat sorti tümpsrütmi. Aga see sobib sinna hästi (seda võib ka vana kooli orkestritrummina tõlgendada) – ja lugu ise on äärmiselt klassikaline Runrig. Kõigele lisaks ei laula seda solist Bruce Guthro, vaid vanem kahest Macdonaldi vennast, kes ainsatena tegid kaasa kogu 45-aastase teekonna. Ja Rory hääl sobib sellele loole ideaalselt.

Kaks versiooni “The Storyst”:
* stuudiovariant – väga korralikult lihvitud, taga on eespoolmainitud pehme tümakas, mis aga siin annab kõlavärvingule juurde (sarnaselt mõnede Oldfieldi uuemate lugudega). Ja ülihead lugu täiendab ka üks üldse seni parimaid nähtud muusikavideoid.
* kontsertvariant koos Praha sümfooniaorkestriga bändi ühes põhipaigas Edinburghi lossi juures – saund on pehmem (tümpsu asemel on bänd ning alguses ja lõpus suur orkester), video näitab nii  bändi vanima liikme Rory veatut esitust kui ka Malcolm Jonesi kitarritööd (ja nagu juba öeldud, tegu on tõesti maailma ühe alahinnatuima elektrikitarristiga).

Superlugu.

ITSPEA ja Runrig, 2

Tänasega sai läbi nii ITSPEA e-kursuse kui ka SPEAIT (ingliskeelne kontaktõppevariant) põhiosa. Tuli lugeda viimane ports esimese blogisid ja foorumit ning korjata teisest kokku viimased kirjalikud tööd. Tegemist jätkus, toast välja ei pääsenudki. Aga eks homme jõuab. 🙂

Jätkasin Runrigi hilisemate albumitega. 1993. aasta Amazing Things algab  nimilooga, mis koos järgmisega (“Wonderful”) on ilmselt lähim punkt teise šoti kuulsuse Big Countryga – viimaste “One Great Thing” kõlab täitsa sarnaselt (lisaks on pakutud välja sarnasust ka omaaegse U2-ga – eks see aeg oligi keldiroki üks kõrgpunkte). Gaeli keel on endiselt selgelt alles – kolmandik plaati on selles keeles. Muusika aga on endiselt mõnus ja hea vungiga, selgelt šotilik staadionirokk. Kolmas lugu “The Greatest Flame” on taas üks kuulsamaid – mulle meeldib selle hilisem variant rohkem, aga ka see siin on hea. Edasi läheb plaat veidi ühetaolisemaks – kõik on mõnus kuulamine, aga päris eredaid hetki väga ei ole. Lõpus on siiski jälle klassikaliselt hoogne “Ard” (Kõrgel) ning taas üks Malcolm Jonesi instrumentaalne meistriteos – “On the Edge” meenutab päris tublisti Riho Sibula “Kuulast” (teisest otsast aga meenub Iona).

Mara 1995. aastast algab üllatavalt rahulikus võtmes – “Day in a Boat” tundub olevat eelmise albumi lõpuloo jätk, teine lugu “Nothing but the Sun” on aga selle bändi kohta isegi ehmatavalt elektrooniline (anonüümselt kuulates oleks Jarre’i või Vangelist pakkunud, või lauluosades ehk A-ha’d). Albumi läbiv teema on aga meri (ka pealkiri on gaeli keeles “Merelt”). Kolmas lugu on aga klassikaline Runrigi keldi bändiballaad “The Mighty Atlantic”, sedapuhku aga koos Šoti Kuningliku Rahvusorkestriga – kõlab uhkelt küll (võrdluseks sobiks Chris de Burghi “The Snows of New York” samamoodi orkestriga salvestatud Beautiful Dreamsi albumilt). Plaadi teine pool on taas tavapäraselt hea Runrig, teemakohaselt sobiks hästi päikeselisel suvepäeval kusagil Hebriidide vahel purjetamise taustaks (ilmselt parim lugu sealt on klassikaline romantikaballaad “The Dancing Floor”, ka energiline lõpulugu “Lighthouse” on mõnus).

1997. aastal otsustas bändi laulja Donnie Munro minna… poliitikasse (üritas Briti parlamenti kandideerida). Tegelikult üldse mitte “lambist”, bändi kõrvalt juhtis ta 1991-94 lausa Edinburghi ülikooli (tõsi, seal ei olevat rektor akadeemiline tegelane, piisab tuntusest). Stirlingis tehti veel suur hüvastijätukontsert (mis on õnneks juutuubis täitsa olemas), pärast olid aga ülejäänud sellid natuke lõhkise küna ees.

Siis aga leiti bändi etteotsa hoopis uusšotlane ehk Kanadast Nova Scotiast pärit laulja-kitarrist Bruce Guthro. Viimane oli häälelt Munrost üsna erinev ja ta ei rääkinud gaeli keelt (nii et gaelikeelse repertuaari võttis lauljana üle bassimängija Rory Macdonald) – aga vahetus õnnestus ning järgmised paarkümmend aastat seisis bändi ees Bruce.

Plussiks oli veel ka see, et kanadalased kuulsid “oma poisist” ühe šoti bändi eesotsas ja mitmed hakkasid kah  Runrigi fännama. Donnie Munro aga ei pääsenudki parlamenti ja jätkas vaiksemalt soolokarjääri (kuigi ka tema jõudis 2006. aastal ühe sooloplaadiga aasta albumi tiitlini).

1999. aasta In Search of Angels algab tuntud looga (“Maymorning”) ja jätkub siis kammerlikumas toonis – see on vaat et folkalbum, mõnede rokilikumate lugudega. Bändi kõla on aga suuresti endine ja Bruce Guthro sulandub sinna hästi. Tuntumatest lugudest on siin veel “Big Sky” ja lõpus mõtlikust ballaadist nimilaul. Väga ilus ballaad on “Life Is” plaadi keskel – Bruce Guthro hääl sobib siia ideaalselt, orelitaust on väga kena. Samas stiilis on ka järgmine lugu – “Dà Mhìle Bliadhna” (Kaks tuhat aastat) – esimene pool on vaikne folk, teine pool kerib üles Runrigi üheks leivanumbriks, jõuliseks keldi pauerballaadiks. Nagu öeldud, laulab siit alates gaelikeelseid laule Rory Macdonald – neist “Cho Buidhe Is A Bha I Riabh” (Nii kollane, kui võimalik) on lisaks naljakale pealkirjale ka vist kõige kantrim lugu Runrigilt. Aga Bruce Guthro albumidebüüt on igati korralik (kuigi see on suures osas pigem õhtune mõtlikumat sorti kuulamine, mitte Searchlighti aegade heatujumürts).

2001. aasta The Stamping Ground võtab avalooks ühe esimese Bruce Guthro lauldud suurema hiti, “Book of Golden Stories”, tuntud on ka “Wall of China / One Man”. Ühelt poolt on siin plaadil “traati” taas märksa rohkem (hea mürtsunäide on “The Engine Room”, vahva on loo “mahakäiv” lõpp), teisalt meenutavad mõned lood lausa klassikalist Dublinersi sarnast iiri folki (eriti “The Summer Walkers”, aga ka nimiloo alguseosa). Pärast seda plaati lahkus klahvpillimängija Pete Wishart, kelle hüpe parlamenti erinevalt Donnie Munro omast õnnestus ja ta jäi sinna päris pikaks ajaks – asendajana võeti kampa Brian Hurren. Veel ühe huvitava, aga paraku kurva detailina: üks selle albumi CD elas üle kosmosesüstik Columbia katastroofi ja jõudis Laurel Clarki isiklike asjade hulgas Maale tagasi – kahjuks inimesed aga ei jõudnud…

2003. aasta Proterra on salvestatud koos šoti muusiku ja produtsendi Paul Mounseyga ning päris paljude lugude saund on seetõttu üsna ebatavaline – see on segu sündipopi ja keldiroki taustadest, kord ühele ja kord teisele poole kaldudes; nimilugu on hea näide, teine on gaelikeelne “An Toll Dubh” (Koobas). Album algab vana looga “The Old Boys” – seekord aga Bruce Guthro esituses, mis on õnneks selgelt omanäoline ja vähemalt sama hea kui algne versioon. Klassikalist Runrigi esindab üksnes “Empty Glens”, mis sai ka üsna tuntuks. Plaat lõpeb ilusa, veidi enyaliku klaveriinstrumentaaliga “Angels from the Ashes”.

Järgmise albumini läks neli aastat, Everything You See ilmus 2007. aastal ja on taas klassikalise kõlaga Runrig, sel korral suures osas üsna mõnusalt energiline autorokk. Saundis võib päris palju kuulda Malcolm Jonesi lõõtspilli, mis eestlastele võiks isegi natuke Vennaskonda meenutada (õnneks aga ilma möödalaulmiseta). Bruce Guthro ballaadide rida saab ka siin täiendust “The Ocean Roadiga”, mis võiks olla hilisema Runrigi üks parimaid sedasorti lugusid (algab jälle vaikselt ning keerab siis jõulisema saundi peale). Veel üks ilus ballaad on “An Dealachadh” (Lahkumine) – ilus meloodia, kena rütmimuster ja muidugi jälle Malcolm Jones taustal toimetamas.  Väga ilus orelipartii Brian Hurrenilt on “Something’s Got to Give” taustal. See plaat on seega üksjagu “tagasi juurte juurde”-album, ehk veidi mõtlikumat sorti.

Runrig tähistas 40. aastapäeva suuremat sorti kontsertidega 2013. aastal ning otsustas viimaks pillid kotti panna peale 45. sünnipäeva. Enne aga taheti teha veel üks album, mille tegemine võttis pikemalt aega. The Story ilmus 2016. aasta alguses ning jõudis üle pikema aja ka edetabelitesse (suure fännikogukonnaga Taanis isegi teiseks). Alguse nimilugu (mida laulab Rory Macdonald) on taas klassikaline Runrig (väikestviisi ajakohastatud saundiga küll) ning näitab, et bänd oli ka neljakümne aasta järel vormis – eriti uhkelt kõlab lõpuosa. Siin albumil on tunda, et bändi jaoks on kõik paika loksunud, kõik laulud räägivad oma lugu. Eelviimane, “The Place where Rivers Run” on ehe Runrigi mürtsukas, lõpulugu, ilus ja mõtlik “Somewhere” on aga pühendatud Columbial hukkunud Laurel Clarkile ning seal on kuulda ka tema häält. “Somewhere” oli kavas  ka bändi viimasel kontserdil.

Lõppakord võeti juba traditsioonilises kohas Stirlingis 2018. aastal (enne tehti veel edukas turnee Taanis, Saksa- ja Inglismaal). Runrigi kohta šoti muusikas näitab see, et algne lõppkontsert müüdi välja sõna otseses mõttes minutitega ning seejärel samasse eelnevale õhtule pandud lisakontsert vähem kui kuue tunniga.

Igavesti äge kuulamine oli. Järgmisel hooajal ehk jätkab. 🙂

ITSPEA ja Runrig, 1

ITSPEA kursusel oli Kakul täna topelt-tööpäev – lisaks tavalisele blogidele-foorumile tuli end läbi närida ka rühmatöödest (seekord laekus lugeja õnneks neid küll ainult seitse). Järgmise nädalaga saab kursuse põhiosa läbi.

Aga semestri lõpuks võtab siis ette teise suure šoti bändi – vähemalt kahes jaos, kuna nende 45 aasta pikkune karjäär andis tervelt 14 stuudialbumit. Šotlaste jaoks on Runrig midagi sarnast kui eestlastele Fix, kukrid, Justament või Rock Hotel (eriti 80-ndate kontekstis), natuke suurem asi kui lihtsalt bänd. Muuhulgas tuleb suuresti nende arvele panna gaeli keele kasutuselevõtt poppmuusikas – Hebriididelt Skye’ saarelt pärit bändis on tegelikult suurem osa liikmeid olnud kas gaeli emakeelega või kakskeelsed. Samas jäi Runrig suuresti kodumaiseks nähtuseks, ehkki populaarsed oldi ka mõnes kohas mandri-Euroopas (näiteks Saksamaal ja Taanis). 1992. aastal käidi ka Eestis neljandal Rock Summeril, aga nad pandi kahjuks programmi teisejärguliseks esinejaks (päeva keskele, aga vähemalt siiski pealavale) ning siin Big Countryga võrreldavat mõju ei avaldanud.

Runrig oli alguses 1973. aastal koolipoiste Run Rig Dance Band, mis võttis nime kohaliku põllundussüsteemi järgi ning mille moodustasid vennad Rory ja Calum Macdonald (gaelipäraselt Ruaraidh ja Calum Dòmhnallach) koos sõbra Blair Douglasega. Järgmisel aastal tuli juurde esimene kauaaegne solist Donnie Munro ning 1978. aastal lisandus kitarrist Malcolm Jones (minu isikliku arvamuse järgi üks maailma kõige alahinnatumaid elektrikitarri mängijaid läbi aegade; lisaks mängib ka lõõts- ja torupilli).

Samal 1978. aastal avaldati ka esimene album Play Gaelic, kus nimele vastavalt olid kõik lood gaelikeelsed. Plaadi üldine tonaalsus meenutab enda kitarripõhise saundi ja mitmehäälse vokaaliga biitleid, aga väga tuntava keldi alatooniga (ka muusikas). See plaat anti 1990. aastal (kui Runrig oli kodumaal juba suur tegija) ka uuesti välja – kuna Spotifys oli ainult see variant saadaval, siis seda kuulasingi. Avalugu “Duisg Mo Run” kõlab täitsa nagu eestlaste omaaegne “Kollane Allveelaev G”, meloodiajoonis, bassikäigud ja kõrge mitmehäälsus on väga sarnased. Samalaadne on ka kolmas lugu “Tillidh Mi”, vahele jääb minoorne ballaad “Sguaban Arbhair”. Terve plaat on väga kena meloodiline folkrokk (võib-olla sobiks mõningaseks paralleeliks inglaste Steeleye Span – neid on ka kunagi plaanis siin kuulata). Kahju ainult, et keelt ei mõista – aga õnneks tuli siin appi bändi fännileht. Runrigi tekstid (enamasti Macdonaldi vendade looming) on alati olnud selge mõttega. Lõpulugu “Cum ‘Ur N’aire” (Pea meeles) on natuke meie Justamendi ballaadide sugulane ja sellisena väga sümpaatne. Kuuldavasti on mitmed lood siit saanud kohalike ürituste tunnuslugudeks – ehk Runrig on juba saamas rahvamuusikaks, veel meeste eluajal.

Järgmine plaat 1979. aastast, The Highland Connection, algab täiesti teise kõlaga kui eelmine. Meloodiline folgi asemel on avaloos “Gamhna Gealla” traadirokk – meloodia on siiski äratuntavalt keldilik (ühe paralleelina sobiks Gary Moore). Järgmine lugu, “Mairi” on taas eelmise plaadi stiilis, “What Time” on jälle traat (sobiks Bravehearti või mõne teise šoti sõjafilmi taustaks). Siin albumil on osa lugusid juba ingliskeelsed, ehkki gaeli keelt on veidi rohkem. Selle plaadi nael on aga ilmselt üks kõige rohkem Runrigi defineerinud lugu – meloodia, mida šotlased nimetavad “Loch Lomond” ja iirlased “Red is the Rose” (ning mõlemad peavad seda just enda rahvalauluks). Siin plaadil on see üsna kerge, biitlite stiilis folkrokilugu, hiljem saab sellest aga aeglasem ja monumentaalsem, tõsine showstopper – hiilgeaegade Runrig suutis sellega staadionitäied rahvast pöördesse tõmmata. Natuke naljakas instrumentaalne traadikas on “The Twenty-Five Pounder” (ilmselt mõeldakse kahurit), mis meenutab Oldfieldi lugu “Shadow on the Wall”. Üldiselt on see plaat üsna mitmekihiline – kahes keeles lood (sekka ka instrumentaali), eelmise albumi meloodiline stiil vaheliti traadiga – midagi vahepealset (mis hiljem muutub ehk bändi juures valdavaks stiiliks) esindab lõpus “Morning Tide”. Lõpulugu “Cearcal a Chuain” on lahendatud uhkelt ja hümnilikult, hiljem hakatakse samas stiilis esitama ka “Loch Lomondi”.

1981. aasta albumiks Recovery liitus bändiga ka trummar Iain Bayne (Calum Macdonald jäi väiksemate löökriistade peale) ning bänd sai põhikoosseisu tükiks ajaks paika. Plaadi pealkiri viitab gaeli keele ja kultuuri taassünnile Šotimaal ning siingi domineerib gaeli keel. Plaaditäis head folkrokki (kusjuures nii folgi- kui rokipool on tugevasti paigas; Eestist võiks võrrelda Pantokraatori, Oorti vmm samalaadse projektiga), kõik on heade tekstidega. Tõenäoliselt muidugi peab kõigi detailide mõistmiseks ise šotlane olema. Sellest plaadist alates hakkab kuulma ka Malcolm Jonesi uhkeid kitarrisoolosid, eriti hästi muidugi mõjub plaadi viies lugu (pealkirjaks on jäetud lihtsalt “Instrumental”). Väga kena nostalgiline ballaad on lõpus olev “The Old Boys” ning lõpulugu “Dust” on taas hümnilik ja ilus punkt albumile (Malcolm Jonesi lõõtspilli-coda on ka kümnesse).

Siis tuli veidi suurem vahe sisse, Heartland ilmus 1985. aastal. Siit hakkab Runrig enda klassikalist saundi juba kätte saama – Donnie Munro kõrge hääl, mitmehäälne taustalaul, Malcolm Jonesi kitarr ja kahe löökriistakomplekti rütmipulss. Ehk see on juba rohkem klassikaline kui folkrokk, ehkki väga selge keldi joonega. Ingliskeelsed lood on nüüd juba kerges ülekaalus (7 12-st). Siit leidub ka üks suuremaid lemmikuid kogu bändi repertuaaris – “Dance Called America”, mida kunagi sai võrreldud Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätiga”: samamoodi hoogne, ent väga valusa tekstiga lugu (tõsi, albumiversioonile eelistaks singlivarianti, skandeeriv rütm sobib sellele loole paremini). Kohe järele tuleb “Everlasting Gun”, mis sai alguse Rory lapsepõlves ühe I maailmasõjas hukkunud perekonnatuttava mälestuseks tehtud loost. Ja seejärel “Skye” ehk meeste kodusaare lugu, mis jäi repertuaari kuni lõpuni välja. “Cnoc na Feille” on jällegi üllatavalt sarnane eesti regilaulule, millele on rokkbänd taha ühendatud. Lõpus on seekord mõtlik kitarriinstrumentaal “Tuireadh Iain Ruaidh” (Punase Jaani mälestuseks), kus Malcolm Jones kõlab üsna Oldfieldi moodi.

1987. aastal ilmus The Cutter and the Clan, mis juhatab sisse ilmselt bändi kõige edukama perioodi. Avalugu “Alba” (Šotimaa ladinakeelne nimi) oli taas suur hitt. Kui varem mängisid plaatidel klahvpille külalised, siis nüüd võeti bändi põhikohaga klahvimängija Peter Wishart. Siin plaadil on terve rida häid lugusid, lisaks avaloole veel “The Cutter”, “Hearts of Olden Glory”, “Pride of the Summer”, “Rocket to the Moon”, “Protect and Survive” – aga gaelikeelsed on vaid “Alba” ja lõpulugu, taas pühalikult hümnilik “An Ubhal as Airde”.

Searchlight 1989. aastast jätkab täistuuridel eelmise albumi rida – meloodilist ja rahvast kaasatõmbavat keldirokki. Kohe algusest: “News from Heaven”, “Every River”, “City of Lights”, edasi veel “Tir a’Mhurain”, “Tear Down These Walls”, “Only the Brave”, “Smalltown”… “World Appeal” on üsna tänapäevaselt kõlava tekstiga lühike lugu, aga huvitava kõla ja kummitamajääva meloodiaga. Gaelikeelne “Siol Ghoraidh”, mis siit ainsana meenutab bändi esimesi plaate. Plaadi parim lugu on aga ilmselt “Eirinn” – ilusa tekstiga, aga kurb peavangutus läänehõimlaste poole, kes umbes samal ajal Põhja-Iirimaal järgemööda asju (ja inimesi) õhku lasksid. Jälle on Malcolm Jonesi kitarr siin midagi sellist, mida on päris keeruline peast välja saada (nii loo vaheriff kui ka kogu saatepartii). Veel üks kena ballaad on lõpupoole “That Final Mile” ning juba traditsiooniline plaadilõpuhümn, seekord “Precious Years”. Nii et veidi vaieldavalt on see ka lemmikplaat kõigi Runrigi albumite seast (ehkki häid plaate on sel bändil päris palju). Muide, siin plaadil teevad külalistena kaasa ka kaks hea häälega daami – Karen Matheson (Capercaille) ja Maggie Reilly.

Ja tänase esimese poole lõpuks 1991. aasta The Big Wheel, mis jõudis Briti albumitabelis neljandaks. See plaat toob kohe avaloos esile bändi löökriistamängijad – trummisaund on siin tõsiselt uhke. Paremate lugudena jäävad siit meelde gaelikeelne “Abhainn an T-Sluaigh” (Rahvarohke jõgi – mõeldud on Thamesi Londonis, mis põhjarahvale harjumatu tundus), “Always the Winner”, “That Beautiful Pain”, “Edge of the World” (ehkki see meenutab mitme käigu osas varasemaid lugusid). Klaveriballaad “I’ll Keep Coming Home” meenutab veidi Chris de Burghi, lõpus on aga ehk kuulsaim ja ka parim lugu plaadil, “Flower of the West”. Kokkuvõttes on seegi plaat mõnus kuulamine ja saund on hea, aga lood on eelmise albumi omadega võrreldes väike samm tagasi.

Runrigi pika muusikalise ajaloo teine pool tuleb nädala pärast.

ITSPEA ja Bangles

Vahepeal jäid muusikamaratonid soiku – siin tekkis igasugust sousti tervisega, algas tavapärane akadeemiline hullumajahooaeg (mis kestab juunikuuni) ning takkapihta sai Eesti endale ilmselt läbi aegade kõige küündimatuma valitsuse – nii et polnud eriti enam aega ega tahtmist midagi kirjutada. Nüüd on osad jamad lahenenud (valitsus kahjuks veel mitte) ja võib vaikselt uuesti proovida.

ITSPEAd on järel veel kaks reedet – järgmisel nädalal on topelttööpäev (lisaks tavapärastele blogidele ja foorumile laekuvad ka rühmatööd) ning siis on veel üks nädal, mil rahvas saab teiste töid arvustada. Nii et täna võtaks midagi, mida annab ühe soojaga läbi kuulata – kui viimati Halestormil oli rokipundis ainult solist naisterahvas, siis nüüd võtaks ette sellise, kus kõik on naised. Ehk padavaiga LA-sse ja kuulame Banglesit.

Bänd sai alguse Los Angeleses 1981. aastal, alguses nime all The Colours, hiljem The Bangs ja viimaks (The) Bangles (artikli kasutust kohtab nimes nii ja naa). Liikmed olid alguses 20 ringis ning ühe erandiga on koosseis olnud stabiilne – laulja-kitarrist Susanna Hoffs, õed Vicki ja Debbi Peterson (kitarr ja trummid) ning vaid bassimängija on vaheldunud – päris alguses Annette Zilinskas, siis pikka aega Michael (Micki) Steele (huvitav, miks see kena daam endale mehise esinejanime valis?) ja hiljem uuesti esimene.

Viiest stuudioalbumist esimene, All Over the Place ilmus 1984. aastal. Kohe avaloost (“Hero Takes a Fall”) kostab bändi tüüpiline poprokisaund, mis meenutab enda mitmehäälse taustavokaaliga veidike biitleid (ühe teooria järgi oligi “The Bangles” võetud paralleelina “The Beatlesile”), ent kusagilt kitarrist ja trummidest kõlab siin läbi isegi… punk (“Tell Me” kõlab täiesti nii, nagu oleksid John ja Paul käinud kusagil Johnny Rotteniga õlut joomas). Huvitaval kombel on plaadi lood enamikus alla kolmeminutilised jupid (vaid kolm lugu 11-st on üle kolme minuti pikad, üle nelja pole ükski). Solistideks on järgemööda kolm bändiliiget, lisaks Susanna Hoffsile mitmes laulus ka õed Petersonid (Micki Steele siin plaadil soolot ei laula, kuid ka tema on tegelikult hea laulja). Endale meeldib siit ilmselt enim “Going Down to Liverpool” (plaadi pikim lugu, selge viide biitlitele ka).

Teine album, Different Light, ilmus tervelt viis aastat hiljem. Siin on juba mitu tuntud lugu (suurim hitt oli ilmselt Prince’i poolt varjunime all kirjutatud “Manic Monday”), terve plaat on lihvitum ja popilikum, pungielement on kadunud, õnneks aga mitmehäälne vokaal on alles. Nii jõudis see ka edetabelites üsna kõrgele. Lemmikuks siit võiks pidada Jules Shearsi kaverit “If She Knew What She Wants”, mis on taas biitellik hea minekuga lugu, ent naisterahva vaates esitatuna tekstilt märksa mitutpidisem kui originaal. Täiesti omanäoline on ka lõpus olev “Following”, mida laulab selle autor Micki Steele – kõlab, nagu oleks Joni Mitchell omal ajal proovinud Nirvanat laulda.

Kolmas album (mis jäi pikaks ajaks ka viimaseks), 1988. aasta Everything, on siit kõige tuttavam – kunagi oli see ühel lindistatud kassetil ja seda sai ikka päris korralikult käiatud (nii autodes kui mujal). See on eelmise plaadi edasiarendus – samasugune popisaund, aga lood on küpsemad ja ka mitmekesisemad. Kõige suurem hitt oli muidugi “Eternal Flame”, mida ilmselt teavad ka need, kes bändist muidu kuulnud pole. See on väga hea lugu, aga paar tükki siit meeldivad veel – Micki Steele’i lauldud “Complicated Girl” (väga hea tekst), Vicki Petersoniga “Crash and Burn” (väga hea vungilugu – tuline kahju, et plaadil selle saund õhukeseks jääb; keegi peaks selle korraliku hardrokina ära kaverdama!) ja ehk parimana Susanna Hoffsi lauldud kurbmõtlik “I’ll Set You Free”. Eripäraseim lugu on seekord Vicki Petersoni lauldud “Watching the Sky”, mis on selle bändi lähim lugu raskerokile (täitsa võrreldav Halestormiga). Aga terve plaat on hea, käiamine oli igati ärateenitud.

Vahepeal jõudis bänd pika pausi teha ning neljas album Doll Revolution ilmus 2003. aastal. Kokku tuldi samas koosseisus, aga aeg oli üksjagu edasi läinud. Ent kurjavõitu pealkirjaga avaloos “Tear Off Your Own Head (It’s A Doll Revolution)” on tagasi avaalbumi punginoot (ehkki see on tegelikult Elvis Costello laul). Edasi jätkub plaat aga pigem mõtlikumas võtmes, keskpaigas tuleb jälle vunki juurde, kuni kaheksandana tuleb “I Will Take Care of You”, mille võiks lugeda stiililt isegi kantriballaadi alla. Plaadi teine pool on paraku igavapoolne. Lõbusa detailina: plaadil on taustalauljateks märgitud “Bangle Boys Choir”, mis on tegelikult kunagine Nirvana trummar Dave Grohl ja veel kaks kutti. Hea täiendus Bryan Adamsi albumitel nähtud The Pointless Brothers’ile. 🙂

Ja seni viimane Banglesi album, Sweetheart of the Sun 2011. aastast. Mõni aeg peale eelmist plaati ja järgnenud turneed läks bassimängija Micki Steele oma teed ning see plaat on lahendatud kolmekesi koos taustajõududega. Avalugu “Anna Lee (Sweetheart of the Sun)” toob tagasi avaalbumi biitlifiilingu. Ülejäänud album on paraku küllaltki üksluine – midagi otseselt valesti ei ole, aga meelde ka ei jää.

Seega praeguseks on minu jaoks endiselt parim see vana tuttav Everything. Aga mine tea, ehk teevad need tegelased veel vanaemadena kah mõne albumi. 🙂

Vaatab, kas järgmisel nädalal on aega tööuputuse kõrvalt midagi kuulata. Kui jõuab, siis ehk jälle midagi keldilikku.

ITSPEA ja Halestorm

ITSPEA jõudis tänasega kahe kolmandiku peale ning rahvas pidi seekord lugema ja lahkama Eben Mogleni 1999. aasta “First Monday” artiklit “Anarchism Triumphant“. Nagu mitmed märkisid, ei olnud üldse aru saada, et see on üle 20 aasta tagasi kirjutatud.

Aga nagu eelmisel korral öeldud, sel korral jälle midagi traadisemat ja sauruste kõrvale ka midagi uuemat-nooremat. 1997 alustasid Pennsylvanias õde-venda Elizabeth Mae ehk Lzzy ja Arejay Hale bänditegemist – sellest sai perenime järgi Halestorm. Lzzy laulis ja mängis kitarri, Arejay lõi trummi. Appi kutsuti ka Lzzy peika Joe Hottinger kitarridel ja Josh Smith bassil. Huvitava detailina: alguses oli tegu päris perebändiga, esimene bassimängija oli Lzzy ja Arejay isa Roger Hale.

Halestorm on huvitav “uus vana” bänd. Kõlas on kõrvuti grunge ja alternatiivi kurjad hääled, vägagi Hearti meenutav (Lzzy hääl on üsna sarnane Ann Wilsoni omaga) ja vana hea USA südamaarokk (Pennsylvania ikkagi) sinna otsa. Lzzy on lisaks heale lauluhäälele ja laulukirjutamisele ka piisavalt tugev kitarrist, et kahekitarrilugusid teha.

Avaalbum oli traditsioonilisel viisil bändinimeline ja ilmus 2009. aastal. Juba siin plaadil on kõik eespoolnimetatud komponendid kenasti olemas. “It’s not You” ja “I Get Off” on alternatiivsemad versioonid Hearti rokklugudest. “Bet U Wish U Had Me Back” on aga veel meloodilisem, südamaaroki komponendiga lugu, kus külalisena astub üles praegune Bon Jovi kitarrist Phil X. “Familiar Taste of Poison” on jõuline Scorpionsi stiilis ballaad (vrdl “When the Smoke Is Going Down”). “I’m Not an Angel” kõlab kohati Nick Cave’i sarnaselt. Veel üks Hearti sarnane lugu on lõpu eel “Better Sorry than Safe”. Plaadi lugude pealkirjade järgi võiks eeldada, et Lzzy oli kirjutades üsna pahas tujus – aga lood ise tegelikult nii hullud ei ole (traadised küll), ehkki Lzzy oskab inimesi pimedasse saata nii laval kui väljaspool seda. See on väga korralik debüütalbum, mida müüdi kohe ka kuldplaadi jagu (USA-s pool miljonit).

2012. aastal jätkus rida albumiga The Strange Case of…. Avalugu “Love Bites (So Do I)” on lisaks andekale sõnamängule ka korralik kiire traadikas, mis võitis parima raskerokiloo esituse Grammy. See on segu alternatiivrokist, grungest ja pungist ning Lzzy teeb siin kohati ikka üsna pöörast häält. “Mz. Hyde” meenutab enda stiilisegamises Queeni – siin on alguses boolerorütm, edasi tuleb meloodia kusagilt music hall’i traditsioonist ja muidugi traat sinna ümber. Traadisest alguseosast irdub esimesena “Beautiful with You” – see on taas Hearti sarnane meloodiline rokilugu. Järgneb aga hoopis pehmem “In Your Room”, mis tuletab meelde omaaegse Banglesi (neil on isegi samanimeline lugu olemas – tõsi, too on kiirem). Ja Lzzy hääl on siin hoopis teistsugune kui eespool. Järgneb veel teinegi ballaad, seekord klaveriga – “Break In”. Siis tuleb jälle mõnusamat sorti traati, kuni lõpus on ehk bändi parimaid lugusid – “Here’s to Us”. Ühtaegu ilus, toetav ja “up yours” lugu (osades versioonides on “tell them go f*k themselves” ära muudetud), ehtne kontserdi lõpulaul (sel on väga hea video ka). Muide, päris mitmest heast Halestormi loost on olemas ka akustilised versioonid – see bänd on hea ka siis, kui juhe tagant ära võetakse. See plaat oli kodumaal juba väga edukas – plaatinaplaat ehk üle 100 tuhande müüdud eksemplari.

Selle albumi Jaapani versioonis on lisatud ka ports kavereid, mis anti välja aasta varem ka eraldi EP-na (ReAnimate: The CoVeRs eP). Ette on võetud muuhulgas Lady Gaga “Bad Romance” ja – tõesti – ka Heart, “All I Wanna Do Is Make Love to You” (ka sellest loost on olemas väga hea akustiline variant). Ülejäänud on siin natuke liiga üheülbaliselt traadised.

2015. aastal järgnes Into the Wild Life. Algab taas traadilugudega, veidi teistsuguseks läheb “Ameniga”, järgnev “Dear Daughter” on taas ilus ballaad. See plaat on kõlalt natuke teistsugune (produtsent on ka teine), rohkem on vist mõjusid omaaegsest popist (mis minu arust sellele bändile ei sobi) – mõni lugu meenutab isegi kohati hilist Roxette’i. Aga plaat oli taas edukas ja tõusis mitmete rokiedetabelite tippu. Mulle endale meeldib see plaat aga eelmistest vähem – väheste eranditega on see muusika kuidagi tujutu (eelmiste plaatide puhul oli ka pröökamine märksa rohkem “elus”). Üheks erandiks on albumi lõpulugu “I Like It Heavy”, mis on hea klassikaline rokinumber, natuke ZZ Topi või ka Chrissie Hynde’i kanti (eriti hea lüke on lõpus Janis Joplinilt laenatud “Mercedes Benz”).

2018. aasta Vicious algab, nagu ikka, traadiga (“Black Vultures”), mis on taas segu – salm on alternatiivrokk (isegi grunge), refrään on üsna tüüpiline hardrokk, sekka tuleb isegi hevinooti. Aga see plaat meenutab üldpildilt eelmist – samamoodi peamiselt traat ja natuke tujutu selline – jälle on erandiks lõpulugu – “The Silence” on kena ballaad, mis algab akustilises võtmes ja näitab taas, et bänd suudab vajadusel esineda ka üsna minimalistlikus võtmes. Albumi äriedu tuli endiselt suur.

Viimane seniilmunud album Halestormilt on 2022. aastal välja tulnud Back From the Dead. See on pandeemiaajastu plaat ning läbivaks teemaks on (karantiinis) ärakeeramine. Aga õnneks tundub olevat bändil kodus igavaks läinud ja tagasi stuudiosse pääsedes lasti vahepeal kogunenud energia välja. Alguseosa on jällegi traat, esimene teistmoodi (rahulik, aga natuke sünge) on “Terrible Things”, aga päris plaadi (tavaversiooni) lõpus tuleb “Raise Your Horns”, mis on üsna positiivne, varasema “Here’s to Us” stiilis julgustav klaveriballaad – muidu oleks kogu see kupatus kergelt ärakeeranuks jäänudki.

Nii et senistest plaatidest eelistaks pigem kaht esimest. Aga see bänd on kahtlemata andekas ja mitmekülgne (ning väga hea live-esineja), Lzzy Hale on ilmselt üks parimaid nais-rokihääli praeguses ajas. Loodetavasti lasevad edasi.

 

ITSPEA ja Iona, 2

ITSPEA kursusel uuriti sel korral kaht erinevat IT-juhitüüpi. Ei teagi, kas asi oli pühades või selles, et tähtaeg tuli teistkordselt neljapäevale, aga nädala “saak” jäi mõneti lahjemaks kui mõnel varasemal nädalal. Teisalt aga ületas esimene osaleja juba positiivse hinde miinimumläve ehk 51 punkti. 🙂

Aga ülestõusmispühade eelõhtul (Suurel neljapäeval) jätkab siis Iona kuulamisega. Neljanda Iona albumina ilmus 1996. aastal Journey Into the Morn. Plaadil teeb kaasa terve rida lisajõude just keldi muusika poole pealt – Maíre Brennan, Troy Donockley, Terl Bryant (ning taas kord ka Robert Fripp – aga saundis on ehk kõige märgatavam Terl Bryanti löökriistamäng). Alguse “Bi-se i mo shuil” on atmosfääriline ja mõtlik uuskelti lugu – seda teksti (inglise keeles “Be Thou My Vision”, eestikeelsena “Ole mu nägemus”) on palju rohkem lauldud hoopis teise viisiga. Selle järel on “Irish Day” hea hoogne keldirokk (ühena vähestest kuuldud selle stiili lugudest naishääle esituses – muusikaliselt sarnaneb see tublisti hoopis Runrigile). “Wisdom” on segu uuema aja “A-ha”-st ja progerokist. “Inside My Heart” oma ilusa kitarritekstuuriga toob silma ette Kellsi raamatu (päris raamatu, mitte Iona samanimelise albumi). Plaadi üheks põhitooniks ongi tugeva instrumentaalkomponendiga keldi progerokk – võib-olla kõige klassikalisem näide on ligi 12-minutine “Encircling”. Atmosfäärilist poolt aga esindab lisaks avaloole veel kuueminutiline “Lindisfarne”, “The Search” ja “Divine Presence”, ilus kombinatsioon keldi saundist ja vanaaegsest vaimulikust hümnist on ka lõpulugu “When I Survey”.

Open Sky ilmus 2000. aastal – seltskond oli mõnevõrra muutunud ja lood läinud märgatavalt pikemaks, alguse progeinstrumentaal “Woven Cord” on ligi kümneminutiline. See on sarnaselt eelmisega segu progerokist ja keldi ambient’ist, mingil määral võiks siin ka filmimuusika elemente näha (ehkki otsest kasutust ei tea sel olnud olevat). Muusika on endiselt kvaliteetne, aga “pähe kinnijäämist” siin praktiliselt ei ole – see plaat on kummalisel kombel mõistuse- ja mitte südamemuusika (ehk kõige lähemale jõuab lõpus “Songs of Ascent”-sari, mis meenutab veidi Oldfieldi The Songs of Distant Earthi).

2006. aasta The Circling Hour jätkab suurel määral eelmise plaadi rida. Korralik ja hästi tehtud, aga esimene kõrvu kikitama pannud lugu oli alles neljas – 11-minutiline “Wind Off the Lake” on alguse otsas päris hea sulam traditsioonilisest keldi vile- ja torupilliga tantsuloost ja progest, edasi tuleb midagi Peter Gabrieli loomingu sarnast, siis jälle jupp keldiproget ja lõpus natuke tasast ambienti. Edasi jätkus plaat aga samamoodi kui enne – tänapäeval vist liigitub selline peamiselt helivärvingutele keskenduv stiil hoopis post-rocki alla.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2011. aasta Another Realm. Siit jääb enam kõrva teine lugu “The Ancient Wells”, mis on põhiosas Iona poproki- ja progerea segu, kuhu on juurde pandud veel traditsioonilise keldi kõlaga soolo-osad. Sama rida on plaadil veelgi – sellisena on see natuke elavam ja ka “meinstriimim” kui paar eelmist albumit. Ent on ka toda natuke ebamäärast huvitava kõlaga, kuid kergelt vormitut rida.

Iseenesest oli see mõtlik ja mitte üldse halb kuulamine, ülestõusmispühadesse ja eriti Suure reede eelõhtusse päris sobiv (ehkki Iona varasemad plaadid meeldisid rohkem). Aga järgmiseks korraks tuleks jälle vunki juurde keerata.

ITSPEA ja Iona, 1

ITSPEA kursusel lahati sel nädalal professionaalsust ja erinevaid  haridustasemeid. Paraku juhtus ka nii, et mitmete blogipostituste autoriks tundus olevat… üks C-tähega asi. Kindlasti kasutati seda muidugi ka varem, aga sel korral olid need postitused paremini näha.  Nii et ilmselt tuleb ikkagi hakata õppeaineid ringi tegema ja kirjaliku töö osa vähendama. Või teise, riskantsema variandina kasutada võitluskunstide lähenemist – “Mine poodi, osta endale vöö. Ma senikaua õpetan neid, kes päriselt õppida tahavad.”.  Kurb on aga see, et nii toodame veelgi juurde neid, kes liiderlikkust kiiduväärt omaduseks peavad.

Eks näe, mis sellega edaspidi saab.

Aga peale metallimürinat võtaks lugemise kõrvale kuulamiseks midagi rahulikumat ja (taas) iiripärast. Kuna ülehomme on palmipuudepüha ja seejärel algab ülestõusmispühade nädal, siis on sobilik võtta ette üks keldi kristluse parimaid muusikalisi väljendusi ehk Iona. See bänd on korduvalt ka Eestis käinud, esmakordselt vist omaaegsel Gospelfestivalil Linnahallis ning viimati veel kusagil kümne aasta eest.

Tegelikult ei ole Iona päris stiilipuhas “keldi asi” – alustati kaheksakümnendate lõpus, kuid “keldimaania” ehk Enya stiilis muusika esiletõus jääb natuke hilisemasse aega. Mitmed allikad liigitavad bändi hoopis progeroki alla. See aga ei muuda selget keldi nooti ega ka vaimulikku tausta (nimigi viitab saarele Šotimaast läänes, kuhu püha Columba rajas ühe tähtsaima kloostri keldi kristluse ajaloos).

Selle üsna kirju tausta ja seltskonnaga bändi põhijõududeks on algusest peale olnud põhjaiirlannast laulja Joanne Hogg ja kaks multiinstrumentalistist Dave’i – Bainbridge ja Fitzgerald. Ülejäänud koosseis on rohkem vaheldunud. Väheste eranditega on kogu muusika olnud ansambli omalooming (sarnaselt hilisema Queeniga märkisid ka nemad autoriks kogu bändi).

Esimeseks plaadiks oli 1990. aasta nimialbum (Spotifys on taas ainult hilisem kordusväljalase). Avalugu “Turning the Tide” on ilus, atmosfäärilise kõlaga keldi instrumentaal, järgnev “Flight of the Wild Goose” aga seevastu rütmikas progelugu – need kaks stiili määravadki plaadi meeleolu. Joanne Hogg kõlab siin plaadil mitte nii keldilikult, pigem võiks meenuda Cranberries ja Dolores O’Riordan. Aga muusika on hea – rütmimustri (palju on “lombakat” rütmi), pillikäikude ja tehnika poolest proge, vaimu ja meloodia poolest keldi muusika. Enda lemmikuteks on instrumentaalid (“A’Machair” on tõeline tehnikatulevärk), veidi popprokilikuma kõlaga “Dancing on the Wall” ja nimilugu, mida kuulates võibki end vaimus sealt saarelt leida.

Järgmine on 1992. aasta The Book of Kells, samanimelisest kuulsast raamatust inspireeritud kontseptuaalalbum. Kellsi raamat on kunstiteos, kuid ka evangeelium ning plaadi ülesehitus vastabki Uue Testamendi evangeeliumidele. Kahjuks Spotifys seda albumit ei ole, ent vähemalt leidus seal 1996. aasta live-album “Heaven’s Bright Sun”, kus osa selle plaadi materjali peal on.

See näitab ka ära, kui hea laiv-esineja see bänd on (omast käest saan seda ka kinnitada, on õnnestunud Tallinnas kuulamas käia). Seal on muuhulgas “Kells Theme” (plaadi põhiteema, meenutab alguses veidi Vangelise kuulsat “Chariots of Fire’t”, kuid läheb sealt põhjalikult rändama), samuti vahva keeleparalleeliga “Chi-Rho” (kreeka XP ehk Kristuse monogramm kõlab väljahääldatuna nagu ingliskeelne “hero”) ja “Luke” (ka “Luke: The Calf” ehk Luuka evangeeliumi teema). Siin plaadil on Joanne Hoggi hääl juba märksa “keldilikum” – oma osa oli ilmselt ka plaadile hääleseadja ja taustalauljana kaasatud “leedi Clannadil” ehk Moya (Maire) Brennanil.

Kolmandana tuleb 1993. aastast Beyond These Shores, mis on muusikaline kajastus V sajandil elanud püha Brendani müütilisest merereisist “Õndsate Saarele”, millena on mõned välja pakkunud Ameerikat. Brendani legend on muidugi värvikas ning ilmselt mitte kõik ei ole seal ajalugu, ent plaat on hea. Algab meditatiivse vilepilliga (“Prayer on the Mountain”), jätkub bändi ühe tuntuma (jällegi poprokivõtmes) looga “Treasure” (Matt 6:21). “Brendan’s Voyage” (ja lõpus “Brendan’s Return”) on paiguti väga sarnane Clannadi “Legendi” lugudega (see plaat tervikuna sobinukski filmi või seriaali muusikaks). Sellel albumil teeb külalisena kaasa ka üsna tuntud tegelane, “King Crimsoni” kitarrist Robert Fripp. Mõned lood on samuti külalisena plaadil oleva harfimängija Fiona Davidsoni looming.

Järgmisel nädalal on tööde lugemine erandina (Suurel) neljapäeval, siis jätkame sellesse aega sobiva Ionaga.