ITSPEA ja Traveling Wilburys

ITSPEA viimane nädal käsitles eetikateemat. Sel korral oli lõpus isegi kirjutajaid päris piisavalt – aga siiski oli viimaseks kuulamiseks vaja võtta midagi lühemat.

ITSPEA muusikamaratonide hooaja lõpetab seepärast Traveling Wilburys. Selle naljaka nime taga peitub omaaegne supergrupp, kes andis välja vaid kaks (üliedukat) põhialbumit ning mõned lood veel, lisaks on kuulsustest liikmed muidugi ka mujal koostööd teinud.

Bändi taustalugu on sobivalt jabur, nimi (ja ka liikmete pseudonüümid) tulevad kellestki rändjutlustajast ja sullerist nimega Charles Truscott Wilbury Sr, kelle ringitõmbamise tulemusena tekkis siia ilma punt poolvendi (kusjuures mõlemal albumil on poiste nimed erinevad). Tegelikult on aga Wilburyde seltskond muidugi aukartustäratav – Bob Dylan, George Harrison, Jeff Lynne, Tom Petty ja esimesel plaadil ka Roy Orbison.

Esimese plaadi Vol. 1 sai siinkirjutaja kunagi vanemate käest (kasseti kujul) sünnipäevaks – ilmselt võis see olla 1989. aastal, ülikooli teise kursuse alguses. Hästi huvitava kõlaga ja samas väga ühtlane album, kõigi staaride leivanumbrid on ühele plaadile kokku jõudnud – Dylani lugudejutustamine, Petty kiiksuga huumor, Orbisoni kõrge hääl, Harrisoni kitarr ning Lynne’i meloodiakäigud ja saund. Väga kena on Roy Orbisoni lauldud “Not Alone Any More”, mis oleks sobinud ka tema viimasele, umbes samal ajal ilmunud albumile Mystery Girl (Orbisoni kuulab ehk eraldi kunagi tulevikus), kuid parimad lood on siiski esimene ja viimane – “Handle with Care” ja “End of the Line”. Viimase video salvestamise ajaks oli Roy Orbison kahjuks juba surnud ning videos on tema lauluosa taustaks tema kiiktoolis kiikuv kitarr.

Wilburyd tegid kahe plaadi vahepeal veel ühe eraldi singliloo – rumeenia lastekodulaste aitamiseks salvestati Hank Snow’ viiekümnendate hitt “Nobody’s Child”. Niisiis on see kaver, aga vist taas kord selline, mis originaalist täiesti üle sõidab (sellele aitab kaasa ka väga hea video) -klassikaline nukker kantrilugu, kus kõik neli “venda” kordamööda solisti rolli täidavad, kokku kõlab see aga hämmastavalt mõjusalt.

Teine album, 1990. aastal ilmunud Vol. 3 (kahjuks nüüd juba ilma Roy Orbisonita) oli samuti väga edukas. Ka see on väga ehe ameerikalik “tagasi juurte juurde” -muusika, aga rokilikum kui esimesel plaadil (ent kõlas on endiselt selgelt kuulda Jeff Lynne’i produktsiooni). Esimese albumi kantrilikumat rida esindab siin “If You Belonged to Me”. Ka see plaat on ühtlaselt mõnus kuulamine, ent Orbisoni puudumine on siiski tunda – juba tema hääl eristus teiste omadest palju enam.

Sellega on ITSPEA põhihooajal ja ka sellega kaasneval muusikakuulamisel joon all. Bände oleks veel võtta päris palju, aga ITSPEA-ga jätkamine sõltub ilmselt tulevikust.

7 mõtet “ITSPEA ja Traveling Wilburys” kohta

    1. See noorhärra on ilmselt tulevane virtuoos. Väga äge. 🙂
      Paul Welleri lugu on ka mõnus. Ütleks, et mõnevõrra sarnane Harrisoniga (samamoodi väga hea kitarrist ka).

    1. Aitäh soovitamast, aga ma vist ei hakka praegu enda tuludeklarile veel ühte kihti peale ehitama – kõik need asjad tuleb ju pärast deklareerida ka. Mai-juuni on ka aasta kõige kiirem aeg ning uutesse asjadesse süveneda hästi ei jõua. Millalgi suve poole kirjutan ehk investeeringutest ka jälle, seal on viimasel ajal päris hästi läinud. Viimati võtsin üleeile näpuotsaga Holmi panga võlakirju.

      1. Sellele pole tuludeklaratsiooni vaja. Kui lihtsalt walletis seisab.
        Ka bitcoini walletile pole vaja kui lihtsalt seisab. Niikaua kui sa seal hoiad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga