08.2012 arhiiv

Huvitav oleks teada

30.08.2012

… kas täna hommikul Eesti meedias üles köetud kahe skandaali (näiteks [L] siin ja [L] siin) langemine Riigikogus ESM-i hääletamise päevale oli juhus?

… kas isand Veebel majandusinimesena oleks võinud tollel teemal midagi ebameeldivat kirjutada, et talle tuli igaks juhuks muud tegevust anda? Arvestades tema seniseid üsna sisukaid kriitilisi kirjutisi Euroopas toimuva kohta oleks see üsna tõenäoline.

Olgu ka öeldud, et aeg-ajalt suht sarnase mehhanismiga e-kursusi koostava inimesena ma siin küll (vähemalt koostaja poolt, kelle kursused leiab kenasti  [L] TÜ veebist) mingit kaasust ei näe. 100% väita muidugi ei saa, aga kummaline tundub küll. Töö oli ausalt tehtud ning see, kuhu selle eest teenitud tasu kanti, ei peaks küll kedagi huvitama.

Isand Veeblit mäletan omast ajast Eesti ühe tippkaratekana. Nii et soovitus –  Eesti meedia eetikavabadust, nahaalsust ja madalalaubalisust arvestades kuluks ära üks ushirouramawashigeri mõne meedia-afroameeriklase rahakoti pihta.

APDEIT 31.08: Tänased uudised juba ütlevad, et Kaitseväes ei olnudki mingit skandaali.  Huvi pärast küsisin teadjamatelt inimestelt ka teise asja kohta, sealt tuli üsna ühene “täielik jama”. Seega ilmselt saadeti EPLi ja Postimehe toimetustele eelmisel õhtul mõnest partekontorist paar e-kirja spinnimaterjaliga koos, khm, soovitusega asi hommikul meediasse paisata. Onia värk…

Itimehed omavahel

29.08.2012

Õppeaasta alguse puhul (täna oli kolledžis avaaktus) meenus üks kunagine juhtum ülikooliajast (vist 2. kursuselt).

Kakk (kes siis veel Kakk ei olnud) läks koos grupivennaga Kopli majja (kunagine majandusteaduskonna hoone) loengule. Koridoris põikas sõber va kullakambrit külastama, Kakk jäi koridori ootama. Välja tulles arenes järgmine kahekõne:

* Kakk: “Noh, kas oli do while not End Of File?”
* Grupivend: “Mkmm. End Of Block.”

Oligi kõik öeldud.

Not Sure. President Not Sure

25.08.2012

Slashdotis on uudis selle kohta, et USA IT-kogukond ei oska presidenti valida – pealkirjaks on [L] “IT Industry Presidential Poll: ‘Not Sure’ Beats Both Obama and Romney”. Loomulikult on sellise pealkirja peale kommentaarium algusest peale täis [L] Idiocracy-teemalisi kommentaare (eriti hea on [L] see kahe tsitaadiga jupp, Carl Jr ja Windows 8 paralleel on kah hea).

Aga tegelikult ka – ilmselt oleks Joe Bauersi sarnane lihtne ja puhtsüdamlik sell just see, keda sellesse ametisse vaja oleks. Miks mitte ka siinmail.  Suure rahakotiga nartsissistlikke sitapäid (pardon) on nähtud juba piisavalt.

Noored ei mässa?

22.08.2012

Arni Alandi kurdab Päevalehes, et Euroopa noored ei taha enam mässata.

Pigem ütleks, et terve konservatiivsus ongi tänapäeva Euroopas vägagi alternatiivne ja mässav ellusuhtumine. Et saata pikalt nii sotsiaaldarvinistidest kauboikapitalistid kui Euroopas möllavad krüptototalitaristidest (lahe totutav sõna, eks) vasakpoolikud, selleks pitää olla munaa, nagu soomlased ütlevad.  Seega, noor eurooplane – kui tahad valitsevale ideoloogiale keskmist näppu näidata, siis käi korralikult koolis, tegele millegi reaalselt asjalikuga (poliitika ning suur osa ärist ja meediast ei kvalifitseeru), võta ametlikult naine/mees, loo pere ja kui eriti tahad närvidele käia, mine kirikusse kah!

Artikli kontekstis märkus: pakuks, et enamik kõrgtehnoloogilisi leiutisi tuleb just kohtadest, kus rahakotiga ei saa päris kõike teha ja teisalt jäetakse inimesele ka võimalused alles. USA-s näiteks on IT-värk minuteada koondunud just nn liberaalsematesse (sealse skaala järgi) piirkondadesse nagu Uus-Inglismaa, loodeosariigid (Pacific Northwest) ja California. Seega kartus, et tervema ilmavaatega inimesed leiutamise maha jätavad, ei ole IMHO väga põhjendatud. Leiutamine eeldab, et inimesel on aega ja ajuressurssi maha istuda ja mõelda.

Leivategu

21.08.2012

Sedakorda esimest korda gluteenivaba dieedi tingimustes ja traditsioonilisel viisil nagu varem.

Kolleegide antud juuretist ei anna enam kasutada, tuli teha ise (gluteenivabalt). Tuli totaalne improvisatsioon – väikesesse keeratava plekk-kaanega heeringapurki läks kolm Schäri gluteenivaba kuivikut (pudikstehtuna), ports Nopri kirsijogurtit (muud sellelaadset hetkel kodus polnud) ja peotäis Finaxi Grov Mjölmixi gluteenivaba jahusegu.  Purk läks neljaks päevaks kapi peale sooja ning tegutses seal omaette. Õhku midagi ei lennanud (kindluse mõttes sai kaas jäetud kinni keeramata).  Nelja päeva pärast lõhnas sodi hapult – ent lõhnas, mitte ei haisenud.

Edasine protsess sarnanes suuresti varasema leivateoga. Paraku ei julgenud varasemaid plekkvorme kasutada – tuleb osta uued, seekord tuli jääda pätside juurde.  Veidi üle liitri vett keema ja pärast suurde potti, kui käesoojuseni jahtus, siis tuttuus juuretis sisse, natuke Mjölmixi lisaks ja ligi ööpäevaks potiga vannitoa nurka seisma, suurema paueri andmiseks valasin sisse ka ca pool klaasi värsket õunamahla. Järgmisel päeval  läks juuretisepurki juba uus juuretis järgmise laari jaoks, potti lisandus sool, suhkur ja seemned (lina ja sihvkad), seejärel järk-järgult terve kott Sunnuntai tumedat gluteenivaba jahusegu.  Segamine-sõtkumine on märksa suurem keberniit kui tavalise jahu puhul, ent viimaks oli potis miski asi, mis meenutas juba päris lootustandval määral leivatainast. See läks uuesti vannitoa nurka.

Ajagraafik oli selline, et pott jäi vannituppa ligi ööpäevaks – ja hea oli, kuna lõpuks oli kerkimine päris korralik (arvestades värsket juuretist – enamasti pidavat see saama täisjõu 3-4 korraga). Seega näib, et gluteenivaba leiva puhul kuuest tunnist ei piisa, kerkimine peab kauem kestma.

Lõpuks aga oli tainas valmis, sellest sai plaadile kaks suurt pätsi.  Kui viimaks asi ahjust välja tuli, oli tulemuseks keskmisest korralikumat sorti seemneleib – päris must leib mitte, ent siiski leib, mitte sai. Seega tuleb eksperiment kuulutada kordaläinuks.

Ja kui keegi peaks gluteenivaba juuretist tahtma, siis Kaku purgist peaks natuke ka teistele jätkuma (kõige lihtsam on muidugi küsida järgmise laari tegemise eel).

Tähelepanek jõusaalist

21.08.2012

Kakk on sellest nädalast jälle tööl ja nüüd tuleb taas jõusaalis hommikuti käia (puhkuse ajal võis suht suvaliselt – GymLeco tegi suveks ka “kaks ühe hinnaga” pakkumise, kaks kuud piiramatut aega ühe hinnaga).  Seetõttu tundus tänahommikune seltskond kohe märgatavalt erinev suvisest päevasest pundist – neljast parajasti saalis olnud kutist olid kolm prillidega, kõik aga tundusid olevat mingi akadeemilisema ala esindajad (tudengid ehk mitte – õppeaasta pole veel alanud, tõenäolisemalt oli tegu töölkäivate erialainimestega). Kõik näisid olevat heas vormis, kuid see polnud kahtlemata tavapärane jõusaaliseltskond.

Ilmselt on hiljuti meediast läbikäinud uudisel tõsi taga ja eesti mehed ongi end hädaga liigutama hakanud (kuna haige olla käib majanduslikult üle jõu). Kas aga selle tulemuseni jõudmiseks peab riik enda meditsiinisüsteemi täiega sinnasamusesse keerama, on iseküsimus…

No ei õpi

15.08.2012

Kunagi jupp aega tagasi tegi Kakk siin kurja häält Verekeskuse peale, kes puuetega inimesi “igaks juhuks” doonoriks ei võtnud (näiteks  [L] siin, [L] siin ja [L] siin). Võinuks arvata, et aja jooksul vahetuvad juhmid inimesed mõistlikemate vastu või vähemalt saavad inimesed natuke vähem juhmideks.

Aga ei.  AK uudistes räägiti sellest, et nüüd ei sobi Verekeskusele kurdid inimesed. Põhjendus? “Nendega ei saa otse suhelda.” Ja seda räägib meditsiinitöötaja??? Organisatsioon ei saa kasvõi üht inimest viipekeelekursustele saadetud või oskajat tööle võtta? Pliiatsit/paberit ja/või sülearvutit on keegi näinud? Hallooo? Huvitav, kui suur skandaal tekiks, kui sama ajuvaba põhjendusega praagitaks välja venekeelsed inimesed?

Ja siis [L] kisatakse, et verd on vähe.  Tammepakk ja raudbetoon…

Nii need legendid sünnivad

13.08.2012

Viimati trenni tehes tekkis arutelu võitluskunstidega seotud legendide üle ja Rein-sensei andis (keel sügavalt põses) ülesande mõelda välja lugu Ryukyu Kobujutsu põlvnemise kohta. Pühapäeval tuligi vaim peale ja sündis sihuke libauudis…

REUTERS, 12. AUGUST 2012. Okinawa lõunaosast leiti senitundmatu kirjarull (makimono) Ryukyu Kobujutsu sünniloo kohta. Asjatundjad
vaidlevad jätkuvalt leiu autentsuse üle, ent kahtlemata heidab see uut valgust võitluskunstide ajaloole.

Elas kord Võrumaal Kaika kandis talumees Riuka Sass, kellel oli pisike nähvits peni nimega Krants. Krants oli väike, aga väga väle elukas ning armastas aeg-ajalt peremehele pahandust teha. Ühel õhtul, kui Sass oli enesele ahjus mõned maugud küpsetanud ning sättis end õhtulauda istuma, varitses Krants paraja hetke, rabas laualt maugu ja pani õue poole punuma.

“Assamait!” röögatas Sass, haaras nurgast luuavarre ja plagas pahategijale järele. “Jobu sihuke! JOBU KUTSU!!”

Õue peal üritas Sass pikka aega Krantsilt mauku kätte saada. Keerutas kaigast igapidi, lajatas sellega peni poole ja manas endiselt vihaselt “Jobu kutsu!”, aga või sa kiirele penile pihta saad. Viimaks viskas Sass luuavarre nurka ning läks susside lohinal ja endiselt sajatades tuppa tagasi.

Kogu lugu aga juhtunud pealt nägema kaks teekäijat kaugelt idamaalt, kes olnud ka kanged taplemisekunsti meistrid. Roigasaia tagant jäi pisike Krants neile nägemata, küll aga jälgisid nad suure huviga vihaselt sajatavat ja kaigast keerutavat peremeest. Et nad seeläbi pidasid Sassi kaikakeerutamist hoopiski taplemise harjutamiseks, hakkas nähtu neile meeldima ja nad katsusid seda järele aimata.

Kuna peremees keerutamise juures kogu aeg midagi kõvasti karjus, pidasid nad seda nähtud kunsti nimeks – kuid et nad maakeelt väga hästi ei mõistnud, panid nad selle kirja kui “Kobujutsu”. Sass oli suure rutuga toast sussides välja tulnud ja kehvapoolse mehena olid tal sussid eri paaridest (üks suurem, teine pisem) – sellest tegid kauge maa mehed omal viisil Suure ja Väikese Sussi harjutuse, jaapani keeli Shushi no Dai ja Shushi no Sho. *

Sass aga saadeti mõni aeg hiljem Vene kroonu poolt suure sõjalaevaga Jaapani sõtta. Kui venelased Tsushima all kõvasti udjada said, lasti ka Sassi  plagama panna üritanud laev kusagil lõuna pool põhja, Sass aga jõudis viimaks ujudes ühe saare peale. Seal nägi tema, kuidas kohalikud usinasti kaikaid keerutasid (ikka üks suss suurem ja teine väiksem) ning sai teada, et see kunst pärineb kusagilt kaugelt päevaloode poolt.

Kui siis harjutajad viimaks taipasid, et tulnukas ongi see mees, kes nende kunstile kaugel maal alguse tegi, andsid nad temale Soke ehk kõige suurema õpetaja aunime ning mõne aja pärast sai Riuka Sassist isegi saare asevalitseja. Saari aga kutsutakse tänase päevani tema nime järele Ryukyu saarteks.

Raporteeris

Kakk Siiber, K.L.D.

* – Shushi no Dai ja Shushi no Sho on bo ehk pika kaika katad (vormharjutused) Ryukyu Kobujutsus. Niipalju on asjas tõde, et Sho ja Dai tähendavad ka päriselt väikest ja suurt…

Teadaanne

09.08.2012

Seoses läheneva Kakule Elu Mõtte Kohalejõudmise 1. aastapäevaga alustab Kaku Akadeemia uut programmi – väärikatele kodanikele Kaku Akadeemia Sitaks Suure Audoktori (K.A.S.S.A., ladina keeles doctor honoris causa ad nauseam Academiae Strigi) tiitli omistamist. Põhjuse tiitli saamiseks võib igaüks ise välja mõelda, Kakul on sellest sügavalt savi. Aga see võiks olemas olla, muidu ei ole diplomi peale muhvigi kirjutada.

Tiitel on täiesti tasuta, ent diplomi saamiseks on soovitatav kuni 150-eurone annetus. Selle tegijad saavad koos kraadiga ka kraadiklaasi omanikeks (kuna sellise asja eest maksnu on tõenäoliselt peast päris soe).

Seega kui Sinu või Su sõbra CV näib liiga kuiv ja ametlik, siis on nüüd olemas võimalus seda oluliselt pipardada! Kasuta juhust, programmi kestus ei ole teada!

*** Igaks juhuks peenes kirjas: nagu ka muud sedalaadi tiitlid, ei ole K.A.S.S.A. akadeemiline kraad. Seetõttu ei tasu sellega akadeemilises keskkonnas väga vehkida (Arhimeduusi Sihtasutus saab kurjaks).

APDEIT 10.08 – nüüd on saadaval ka [L] diplomi näidis. Ja väikese selgitusena kogu afäärile: kahjuks on Eestis tekkinud seltskond, kes suhteliselt sarnase asjaga tõsimeeli tegeleb.

Bruce paneb puusse

02.08.2012

Bruce Schneier on muidu väga asjalik härrasmees. Aga [L] selle üllitisega on ta küll nööbi külge (halvasti istuva) ülikonna õmmelnud.

Nagu mitmed kommentaatorid juba seal maininud on, ei ole kuulivest ega muud kaitsevahendid kindlasti “kuulikindlad” sõna ülekantud tähenduses (ja vahel ka otseses).  Kui juba spekuleerida teemal “mis siis, kui kellelgi oleks püss olnud”, siis pigem arvaks, et kaitserüül oli samavõrd palju halbu kui häid omadusi.

Näiteks on raske uskuda, et see sell pidevalt sellist varustust kandis ja end selles seeläbi mugavalt tundis – olen ise proovinud selga ehtsat rõngassärki (kaalult umbkaudu võrreldav tolle kaitserüüga) ning see oli esialgu ikka harjumatu küll. Distantsid olid selles olukorras väikesed ja segadus suur, seetõttu oleks vastutegevuse suurim risk olnud pigem kõrvalseisjate kahjustamine, see aga ei ole kurjategija kaitsemeetmetega üldse seotud.

IMHO poleks väga vahet olnud, kas keegi oleks talle otse 9mm augu sisse teinud ja lõplikult ära nullinud või oleks kuul rüült eemale põrganud ning selli oimetult ja roidemurruga selili virutanud – mõlemad oleks väga tõenäoliselt  andnud parema lõpptulemuse kui praegune.

APDEIT: Päris huvitav lugemine on ka seinast seina seisukohtadega arutelu [L] ESR blogis.