Kakk käis jälle kodanik Maksi kottimas.
Seis on nadimaks läinud, kuna sealne tohter ilmselgelt ei tea, mida ta teeb – kutt on rahusteid täis topitud, aga need mõjuvad tserebraalparalüüsi osas ilmselgelt taandarendavalt, nii kehalises kui vaimses mõttes.
Õnneks mõjub Kaku laekumine siiani üsna äratavalt – naersin, et olen nagu Gandalf “Kahes kantsis”, kes käib pidevalt Theodeni pealt Sarumani nõidust ära ajamas… Igatahes väikese tubase trenni järel oli silmaga näha, kuidas elu hakkas tagasi tulema (ja jällegi nii kehasse kui silmadesse). Jõudsime väikese jalutusringi Kunda peal ka teha, siis aga ähvardas üks suur pilv pauguvihma kaela tulla ja pidime tagasi keerama.
Näis, mis saab. Järgmine arstilkäik pidi juulis olema – loodetavasti a) jõuab sinnamaani kuti “vee peal hoida” ja b) tuleb mõnele tohtrile natuke aru pähe ja lõpetatakse see pidev potililleks nõidumine ära. Urrh.