Kuu: november 2021

ITSPEA ja Heart, 2

ITSPEA kursus on jõudmas lõpusirgele, täna lahkasid tudengid Kaku kunagist põhiteemat ehk tugitehnoloogiat. Tundus, et enamik sai päris korraliku ahhaa-elamuse, seega läks teema endiselt täie ette. Järgmisel nädalal tuleb topelttöö, kuna lisaks tavalisele nädalalugemisele valmivad ka rühmatööd -ühekordselt lisandub ca 200 lk lugemismaterjali.

Hearti kuulamine aga jätkub nende seni kõige edukama plaadiga, 1985. aastal ilmunud nimialbumiga. See on oma aja hea näide, suure ja hästi lihvitud kõlaga staadionirokk, mis aga sellele bändile vägagi sobis. Igatahes tuli siit mitu lugu, mille järgi ilmselt ka juhuslikum raadiokuulaja Hearti teab – “What About Love”, “These Dreams”, “Never”. Enda lemmikuteks on neist esimene (mida kunagi kuulsin esmakordselt Soome TV “Hittimittaris” – ülesehituselt natuke sarnane lugu Whitesnake’i superhitiga “Here I Go Again”; alguses 80-ndate pehme sündipopp, mis keerab hiljem rokiks) ja natuke vähem tuntud, aga hea minekuga “Nothing at All”. Plaat tegi õed ilmselt üsna jõukaks – USA-s müüdi seda viiekordse ja Kanadas isegi kuuekordse plaatinanormi jagu. Aga see album on seda väärt – see on siinkirjutaja arvates 80-ndate keskpaiga üks parimaid selle rea plaate üldse (hea plaadi üks tunnuseid on see, et ei saagi aru, kui ta juba läbi saab – tahaks veel kuulata).

Staadioniroki-ajastu jätkus edukalt ka järgmise albumiga Bad Animals kaks aastat hiljem, ehkki see plaat on tegelikult eelmisest märksa pehmem (põhirõhk on poprokil ja ballaadidel). Siit aga tuleb üks tõsiselt Suur Lugu, mille kallal on igasugused superstaarikutsikad juba mitu järgnevat aastakümmet hambaid murdnud – “Alone”. Meisterlik segu klaveriballaadist ja meloodilisest raskerokist, Ann Wilsoni hääl ja Nancy Wilsoni kitarr on mõlemad tasemel. Mis on ilmselt vähem teada, on tõsiasi, et see ei ole Hearti originaallugu, tegu on algselt ühe vähemtuntud muusikaprojekti looga paar aastat varasemast ajast. Seegi plaat oli väga edukas, mitmekordne plaatinanorm saavutati nii USA-s kui Kanadas.

Brigade 1990. aastast jätkas sama liini, kuulsatest lugudest on siin “All I Wanna Do Is Make Love to You” (tegelikult Mutt Lange lugu; Hearti variant on hea, kuid vaieldavalt veel parema versiooni on teinud Lzzy Hale ja Halestorm). See on sarnaselt eelmisega pehmemapoolne plaat, ehkki kõla on mõnevõrra rokilikum (näiteks “Secret” on loomult ilus ballaad, kuid üsna jõulise produktsiooniga). Hea vungiga, bluusilõhnaline erand on siin “Dark, Tall Handsome Stranger”, veel üks erksam on “Call of the Wild”. Seegi plaat müüs mitmekordse plaatinanormi jagu.

Selle perioodi tinglik lõpetaja on 1993. aasta Desire Walks On. Sarnaneb eelmisele plaadile, kuid oli veidi vähem edukas (kuldplaat). Kõige tuntum (ka minu arust parim) lugu on taas Mutt Lange poprokihitt – “Will You Be There (in the Morning)”. Seda laulab solistina noorem õde Nancy, kuid vanema õe juurdetulek refräänis ja eriti keskosas näitab väga selgelt ära, kumb ägedam laulja on – Nancy hääl on korraliku poplaulja oma, Ann on ikka väga hea rokklaulja. Natuke eripärasem rahulikest lugudest on veel Bob Dylanilt laenatud soulilik “Ring Them Bells”. Peale seda plaati läks oma teed bändi pikaajaline taustajõud Howard Leese, kellele ilmselt on õed edu eest kõvasti võlgu.

Siis läks päris tükk aega mööda, vahepeal tehti Lovemongersi-nimelise kõrvalprojektina ka mitmes versioonis välja lastud jõuluplaat A Lovemongers’ Christmas (Spotifys on 2001. aasta variant). See meenutab natuke perekond Blackmore’i tegemisi (eriti instrumentaalne lõpulugu “Bring a Torch”) ning ei ole standardne jõuluplaat, suur osa lugusid on õdede enda looming. Ent paar laenu on ka, näiteks üsna klassikaline versioon Schuberti “Ave Mariast” ja vist parima loona plaadil a capella Adami “Jõuluöö” (lisaks on tehtud selgete laenamistega “The Last Noel” – jõuluklassiku “The First Noel” järgi). Sümpaatne album jõuluajal kuulamiseks – rahulik ja samas mitte seebiseks aetud muusika, kohati on isegi džässielemendid sees (“Let’s Stay In” meenutab Eva Cassidyt, õdesid Wilsoneid ei oskaks siia küll pakkuda).

2004 ilmus Jupiters Darling, mis on esimene katse minna tagasi vanema Hearti folgi ja hardroki segu juurde. Plaadi algus on korralikult tehtud segu bluusiga segatud folgist ja rokist, aga ühtki säravat lugu ei ole. Tagapool aga tuleb hoopiski… grunge. Kõlab nagu “pahad päevad” või perevägivald – see on esimene Hearti plaat, mida uuesti ei kuulaks. Ei ole ime, et läbimüük oli (vähemalt selle bändi kohta) tagasihoidlik.

Edasi läks aega üle viie aasta, kuni 2010 lasti välja Red Velvet Car. Algus meenutab natuke eelmist plaati – teine lugu “WTF” toob vaimusilma ette Ann Wilsoni nurkateinud kassi peale karjumas… Karjub hästi küll, aga ikkagi karjub. Õnneks rahuneb ta järgmise, nimiloo ajaks maha ja see on täitsa kena, ehkki nukravõitu laul (ent vahepeal on loos kuulda isegi natuke seda vahepealsete aastate kõla). “Hey You” kõlab folgi, kantri ja roki seguna ja sellisena isegi üsna positiivselt. Ent see plaat mõjub tervikuna suht neutraalselt – selge lemmiklugu tuleb alles lõpus lisaloona. “Closer to the Sun” on “Will You Be There” natuke pehmem ja nukram sugulane, ent kahe viimase albumi kontekstis üle prahi lugu.

2012. aasta Fanatic algab aga nimiloos taas kergelt siibrise noodiga ja see kerge siiber jätkub üle kogu plaadi. Üksikud mažoorsemad käigud vahelduvad valdava minooriga. Ei ütlekski, et see on halb muusika – pigem väsinud ja tujutu. Umbes nagu oleks õed Wilsonid pidanud nädal aega kellegi järelt äraläbustatud elamist koristama.

Seni viimane album, 2016. aasta Beautiful Broken, algab küll nimilooga eelmise albumi lainel, siis aga tuleb “Two”, rõõmsamaid aegu meenutav (ehkki lauluna mitte nii rõõmus) power-ballaad – ning kohe sinna otsa romantilisema ballaadina “Sweet Darlin'”. Terve see plaat on märksa positiivsem kui eelmised, ehkki erilisi lemmikuid sealt ei leidnud.

Peale plaadi valmimist suutis üks suur jama veel ka õed üldse mõneks ajaks laiali ajada – õnneks on aga kuulda, et nad on hiljaaegu hakanud jälle koos muusikat tegema. Äkki suudab Heart veel vahepealse aja masendusemuusikast välja ronida ja taas midagi säravat teha. Võimed on neil täiesti alles.

Kiire seenesupihäkk

Üllatavalt lihtne ja samas mõnus kõhutäide, toidab  ära 3-4 inimest. Vaja läheb:
* kümmekond (150-200g) keskmist šampinjoni
* 350ml pakk Foodstudio kanapuljongit
* 3-5 küünt (sõltuvalt suurusest ja maitsest) küüslauku
* 200g (pool pakki) mingit külmutatud juurikasegu
* 50g võid
* ca kruusitäis kuuma vett
* väike sorts sojakastet
* soola ja pipart

Esialgu lähevad potipõhja  kooritud ja viilutatud/hakitud küüslauk, viilutatud šampinjonid, või ning sool ja pipar. Kuumutada pidevalt segades, kuni või on sulanud ja seened pehmed. Siis läheb juurde puljong, vesi, juurikad ja sojakaste. Lasta keema ja keeta keskmisel kuumusel ca 10 minutit.

ITSPEA ja Heart, 1

ITSPEA kursusel on jäänud kolm viimast nädalat. Täna oli õnneks (või kahjuks: tööd oli rohkem 🙂 ) kirjutajaid jälle päris palju, seega pandeemiast hoolimata on lootust kursus edukalt ühele poole saada. Aga lugemise kõrval jõudis siiski kuulata ka.

Chris de Burghi juurest läheks taas rokilikuma rea peale – Kanadast leiab rokkbändi, mida veavad kaks õde (kes on olnud läbi aja ka ainsad püsiliikmed, taustalt on käinud läbi väga palju inimesi). Hearti karjäär on käinud üksjagu üles-alla, seda paljuski lauljast vanema õe Anni tõttu, kelle elu on samuti üsna kirju olnud. Ent Ann Wilson on siinkirjutaja arvates üks parimaid nais-rokklauljaid üldse, sama võib öelda kitarristide seas noorema õe Nancy kohta (lisaks on ta aga ka täiesti korralik laulja). Ülejäänud taustabändist tuleks kindlasti ära mainida pikima staažiga taustajõud, multiinstrumentalist Howard Leese, kes toetas õdesid laulja, kitarristi, klahvpillimängija ja lugude seadjana mitukümmend aastat.

Bändi esimene plaat Dreamboat Annie ilmus 1975. aastal, kui õed olid alles kahekümnendates eluaastates. Aga see on hea seitsmekümnendate läbilõikealbum folgi- ja bluusimõjulisest pehmemast popist kuni käreda hardrokini välja – Ann Wilsoni hääl ei ole veel päris täit jõudu saavutanud, aga kohe avaloost (“Magic Man”) on selge, et “siit tuleb midagi”. Enda lemmikud ongi traadipoolelt toosama “Magic Man” (väga kihvt kitarritöö, lisaks väänab eespool mainitud Howard Leese vägevalt omaaaegset Minimoogi) ja “White Lightning and Wine”, pehmemast otsast meeldib “How Deep It Goes” (võiks ehk olla varajase ABBA lugu). See on veel selle ajastu album, mil pilli tuli muusikutel ise mängida ja nappi annet ei saanud stuudioviguritega asendada… Plaat oli edukas (2 x plaatina) – ja tekitas kohe ka esimese madina bändi ja plaadifirma vahel.

Kaks aastat hiljem ilmus Magazine, millega jamad jätkusid – plaadifirma lasi plaadi välja lõpetamata kujul ja see tuli järgmisel aastal uuesti välja lasta (mõni aasta hiljem pani firma üldse pillid kotti), Spotifys on kuulatav “vigade parandus”. Aga ka see album müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see üsna sarnane eelmisega, endale meeldivad enam “Just The Wine” (natuke janisjoplinlik ballaad) ja eelviimane lugu, laivis salvestatud “Mother Earth Blues” (meenutab Eva Cassidy Blues Alley -albumit, mis on sedasorti muusika osas üks lemmikuid). Kõige tuntum lugu plaadil on aga hoopis “Without You”, mida on kõige rohkem (liiga palju…) kuuldud märksa hiljem Mariah Carey esituses – aga see pärineb juba 1970. aastast ning ka siinne esitus on kaver. Ent igal juhul on see Carey versioonist etem, seepi on palju vähem (ja kitarri palju rohkem).

Samal, 1977. aastal tuli välja ka Little Queen, millega… loomulikult, igasugused jamad tollesama plaadifirmaga läksid edasi. Aga jälle mitmekordne plaatinaplaat nii USA-s kui Kanadas. Siin on tuntuim lugu “Barracuda”, mis on vist tänini repertuaaris – see on natuke samasse ooperisse Queeni “Death on Two Legs”-iga ehk üks korralik (ja ärateenitud) muusikaline peppusaatmine, mis kõlab isegi Queeni looga mõnevõrra sarnaselt. Siin plaadil on juba enamik lugusid õdede enda tehtud, lisaks avaloole meeldivad enam veel “Kick It Out” (mõjub hea energialaksuna peale pikka ballaadiplokki plaadi alguseosas) ja “Say Hello” (mis sarnaneb natuke Joni Mitchelli kuulsa “Big Yellow Taxi”-ga). Ballaadipool seevastu on siin pigem igavapoolne.

Mitmed teised siin kajastatud artistid on teinud kahe erineva poolega albumeid, Heart tegi 1978. aastal ka – Dog and Butterfly A-pool on kavandatud rokilikuma ja B-pool pehmemana. Avalugu “Cook with Fire” kõlab alguses ja lõpus nagu laiv, aga on tegelikult ikkagi stuudiosalvestus. Samas on see senistest kõige igavam plaat (ehk vaid avalugu tõuseb natuke esile), ehkki müüs endiselt hästi. Isegi see kahe poole eristamine ei ole väga hästi õnnestunud, lõpulugu müriseb vaat et enamgi kui algus.

Kaks aastat hiljem ilmus Bebe le Strange. Alguse nimilugu on taas vana Queeni meenutav üsna keeruline rokkar – Heart oligi sealkandis mõnda aega Queeni soojendusbändiks. Kena on lühike kitarripala “Silver Wheels” ja sealt pauguga üleminek üsna heviliku “Break”-i peale (selle Queeni paralleel oleks “Stone Cold Crazy”). Otsekui külalisena tulevikust (5-10 aasta tagant) mõjub aga hea klassikalise roki alla minev “Even It Up”. Omanäoline on ka Billy Joeli meenutav (ja isegi veidi diskolik) “Raised on You”, ka pehme poplugu “Pilot” kõlab teisiti kui varasemad. Igatahes, kui eelmine plaat oli igav, siis see on küll märksa mitmekesisem kuulamine.

1982. aasta Private Audition algab rokilikumas võtmes (“City’s Burning”) ning laseb taas natuke aimata peatset kolimist klassikalisema roki rea peale. “Bright Light Girl” on aga hoopis ABBA loo “So Long” selge sugulane. “Perfect Stranger” on bändi hilisemate power-ballaadide eellane, üsna hea näide 80-ndate sedalaadi muusikast. Nimilugu sarnaneb taas Queenile – seekord nende vodevillijuppidele (“Lazing on a Sunday Afternoon” tuli meelde). Ütleks, et päris hea ja kirju plaat (eriti esimene pool, tagant läheb igavamaks – erandiks on päris viimane lugu, klaveriballaad “America”) – ent senistest Hearti albumitest kõige nõrgema läbimüügiga (ehkki mitte ka põrumine).

Järgmise aasta Passionworks on juba selgelt veel enam classic rock. Ann Wilsoni hääl on nüüdseks küpsenud üheks maailma parimaks selle stiili esitajaks naiste poole pealt (hea näide on “Sleep Alone”) ning bändi kahe-kitarri-saund hakkab siit juba meenutama nende kõige edukama ajajärgu oma. Avalugu “How Can I Refuse” on ilus selle ajastu rokinäide. Muide, nii nagu ka Chris de Burghi puhul, sattusin ka siin lugema bändi mahategemist mingi tuhajuhani poolt – no ei ole ikka mõnele seda kohe üldse antud… Igal juhul on Passionworks suuremas osas (lõpp vajub taas veidi ära) heas mõttes naiseliku roki plaat – kui see on mainstream, siis selle kõige paremas mõttes.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Chris de Burgh, 3

ITSPEA lugemine jätkus sel nädalal kohe Taani sõidu otsa ning teemaks olid tarkvara arendus- ja ärimudelid. Arvestades seda, et enamik osalejaid on tulevased arendajad, on see kindlasti oluline valdkond – eriti arvestades vabade mudelite ikka veel paljuski puudulikku kajastamist muudes ainetes. Üldiselt oli viisakas lugemine (ehkki kirjutajate read kipuvad kursuse teises pooles selgelt hõredamaks jäävat) ja sai paralleelselt tööde lugemise ja hindamisega ka Chris de Burghi karjääri uuemat otsa kuulata.

CdB aga vahetas peale 2002. aasta albumit plaadifirmat ning sakslaste Edeli firma perioodi plaate – 2004. aasta The Road to Freedom, 2006. aasta The Storyman ja 2008. aasta Footsteps – Spotifys ei ole. Nii et kuulaks asemele 2005. aastal topeltplaadina ilmunud kontserdisalvestust Live in Dortmund, kus on üsna hea läbilõige eelnevast. Nagu ka varasem Beautiful Dreams tõestas, on CdB väga hea live-artist ning ka see plaat näitab seda (publik elab aktiivselt kaasa kogu pika ja täiesti trubaduuristiilis kontserdi, kus saateks on vaid kas klaver või 1-2 kitarri).

Järgmine kuulatud stuudioalbum on 2010. aasta Moonfleet and Other Stories, mis on võrreldes enamiku CdB albumitega üsna teistmoodi – see on salvestatud koos orkestriga ja meenutab alguses ABBA meeste Chessi, kuid kohati meenuvad hiljem ka Blackmore’s Night, Jim Steinmani “Vampiiride tants” ning loos “The Days of Our Age” isegi Clannad. Esimene osa (18 enamasti lühemat teemat) on lühikeste vahelugemistega muusikaline peegeldus üle-eelmise sajandivahetuse seiklusjutust (mõnusa vungiga “Have a Care”, mille teema kordub ka hiljem, sisaldab muide tsitaati kuulsast meremehelaulust “What Shall We Do with the Drunken Sailor”). Moonfleeti-osa annaks tegelikult välja täitsa korraliku elavas ettekandes muusikali (veel üks paralleel tekkis kristlikust muusikast Adrian Snelli “Alfa ja Oomega”-ga, mida õnnestus kunagi Linnahallis elavas ettekandes kuulda). Lühem teine osa (Other Stories) on rida CdB tüüpilisemat poprokki, mis aga on kõik õnnestunuma poole pealt (ehk võiks võrrelda Roy Orbisoniga). Kokkuvõttes on see võib-olla senistest kõige omanäolisem ja huvitavam CdB album.

2011. aasta Footsteps 2 on sarnaselt varasema samanimelise plaadiga kaverite kogumik – kuulsamad on biitlite “Let It Be” (äärmiselt sarnane originaaliga, isegi kitarrisoolo ja -partii tervikuna) ja “Lady Madonna”, Roy Orbisoni “Blue Bayou”, ABBA “S.O.S” ning Mike & The Mechanicsi “Living Years” (jällegi peaaegu originaal). Mõnus kuulamine, aga mitte midagi rabavat.

Aasta hiljem tegi CdB veel ühe tagasipõike, seekord iseenda vähemtuntud lugudesse (ainus rohkem kuuldud on siin “Tender Hands”), mille ta salvestas uuesti enda kodustuudios Iirimaal sellises half-plugged -stiilis – album nimega Home on mõnusalt kodune ja pretensioonitu ning mõjub hästi just seetõttu, et mõnigi CdB stuudioplaat on olnud üsna räigelt üleprodutseeritud. Selline kena talvine, küünlavalgel kakaotassi juures kuulamine.

2014. aasta The Hands of Man on ideelt natuke Mike Oldfieldi Light & Shade’i moodi – kui Mike’il on seal hele ja tume plaat, siis siin on pool plaati päikesetõus ja teine pool loojang. Alguse nimilugu on päris hea, pikalt lahtikeriv (veidi Jim Steinman / Meat Loaf) power-ballaad. Edasi paraku läheb halvas mõttes tüüpiliseks tiluliluks kätte ja jääb üsna väheütlevaks kuni lõpuni välja.

2016. aasta A Better World algab introga, mis lubab taas igavapoolset sisu, teine lugu “Bethlehem” on see-eest ülesraputav bluusilik rokkar korraliku kitarritöö ja hea rütmiga ehk hea näide laulja rokipoolest, veel on natuke hoogsamad “Chain of Command” ja “Homeland” (need on pigem küll juba poprokk). Domineerib paraku aga taas pigem igavapoolne rida – seaded ja esitus on korralikud, aga neid lugusid oleks justkui juba 101 korda varem kuuldud (näiteks “Cry No More” on iseenesest ilus ballaad, aga Beautiful Dreams, kuhu ta sobinuks, ilmus juba tüki aja eest). Õnneks on CdB ka varem näidanud, et suudab sellest seisust välja tulla.

Siis aga läkski aega tervelt viis aastat, kuni käesoleval aastal tuli välja CdB versioon Robin Hoodi loost – The Legend of Robin Hood, mis on mõneti sarnane eespool kuulatud Moonfleetiga ja sellisena jälle märksa huvitavam kui tema tavapärasem repertuaar. CdB on juba loomult jutuvestja tüüp ning selline lähenemine sobib talle – tulemus sarnaneb nii Blackmore’s Nighti, Celtic Womani/Thunderi, erinevate muusikalide (Chess käib kohati päris selge paralleelina läbi) kui ka Steeleye Spani sarnaste “juhtmega folkmuusika” tegijatega. Huvitav võrdlus tuleb Clannadi Legendiga – kui too album sobis ideaalseks helitaustaks brittide müstilisele (ning natuke ka hirmsale ja traagilisele) telesarjale, siis CdB käsitlus on märksa kergem – kui seda muusikat filmis kasutada, siis oleks see pigem Eesti “Nukitsamehe” sarnane muusikaline perefilm (ent mitte ka päris “Pa-rap-pa-raa”-stiil nagu nõuka-aegses “Kolmes musketäris”). Aga The Legend of Robin Hood on kergemat sorti popi ja folgi seguna täitsa hea kuulamine ka albumi vormis (eriti kui viitsida ka tekste kuulata). Tõsi, päris viimased lood kipuvad ikkagi natuke liiga tavalisse rööpasse – natuke võiks tõmmata paralleeli USA tüüpilisema gospelmuusikaga, kus lõpus peab alati point puust ja punane olema.

Kuid hetkeseisuga saab öelda: lõpp hea, kõik hea. 🙂  CdB on teinud aegade jooksul üsna erineva kaaluga muusikat, aga tal on kahtlemata korralik ports väga häid lugusid ning ta on väga korralik laulja. Seega kõik need tema kallal meedias pidevalt irisejad võiks endale basstrummi pähe tõmmata ja natuke aega vakka olla.

Taani 2021

Millalgi septembris, kui va pandeemia natuke veel mõistlikuma levikuga oli, sai ostetud ära lennupiletid Taani (Tallinn-Varssavi-Billund, poolakate LOT-iga). Vita juures ei olnud enam mitu aastat käinud ja mõtlesin, et nüüd oleks juba tagumine aeg.

Orgunn läks lahti – teiselt poolt öeldi, et kaasa pole midagi vaja tuua, aga kui just tahad, siis midagi jalgpalliga seonduvat: noorperemees William on hirmus vutifänn ja mängib ise ka. Näe, saingi teada, et erinevate sportmängude koondiste nänni saab päris lihtsalt netist tellida. Mõeldud-tehtud: uurisin poisi lemmiknumbri välja ja tellisin selle ja nimega Eesti vutikoondise sinise särgi koos ametliku fännisalliga.

Sõidu eel läks koroonaga asi karvaseks ja veel päev enne ei olnud kindel, kas saab minna või ei. Kuna aga kolm süsti olid tehtud ja paberid korras, otsustasin viimaks ikkagi proovida. Eestist väljapääsemine oli üllatavalt tavapärane (välja arvatud mask, mis mulle endiselt üldse ei meeldi). Poolakad aga käskisid lennukis mingi pika blanketi täita, mis oli selgelt mõeldud ainult Poola endasse reisijatele (peatuskoht jne) ja transiitlennul ei olnud sellel mingit mõtet.  Ka koroonatõendit küsiti Varssavis eraldi kontrollis. Ja kogu selle triangli peale pandi rahvas tuubil täis lennujaamabussi… Eriti huvitav seis oli Billundi poole lennates – inimesi täistuubitud buss ootas esmalt 20 minutit väljasõitu ja siis veel 15 minutit lennuki juures (kinniste ustega!), enne kui rahvas peale lasti. Taas näide sellest, et Poola on küll üldiselt selgelt euroopalik maa, kuid aeg-ajalt mõnes asjas lööb neil välja mingisugune slaavi pohhuism (seda nägi omal ajal Bydgoszczis õpetamas käies üksjagu).

Lõbusama poole pealt: Kamizelka Ratunkowa võiks olla mõne kena poola daami (näiteks stjuardessi) nimi – kahjuks tähendab see aga hoopis proosalisemalt päästevesti. 🙂 Ja tähelepanekuna meesterahvastele: pandeemia-ajastul lennates tuleb eelnevalt habe korralikult ära ajada, siis saab maski kandes haigutada (teeb maandumisel kõrvad lukust lahti).

Viimaks sain Billundis maa peale tagasi, Vita oli koos Williamiga lennujaamas vastas. Oli tore jällenägemine küll. Koju jõudes selgus, et eluaegne kassifänn Vita on nüüd endale hoopis Rolfi-nimelise musta labradorijõmmi soetanud (pooleteise-aastane hilistiinekas). Alguses ei osanud elukas Kaku suhtes eriti seisukohta võtta, aga siis harjus ära ja oli hirmus sõber kuni lõpuni välja. Vutisärk ja sall said omanikule üle antud ja too oli muidugi hirmus sillas. Pärastpoole tuli ka peremees Kris koju ja kogu sealoldud aja jooksul sai endistviisi tipptasemel süüa (ehk liigagi).

Kuna väga suurt ringikolamist ei olnud ka Taanimaal pandeemia tõttu võimalik teha, siis tegelesin peamiselt tööasjade, maja IT-asjade korrastamise ja klaverimänguga. Aga tegime ka mitu pikemat jalutuskäiku, millest siin ka paar pilti (ilmad olid kahjuks peaaegu 100% sombused):

Gjessø järv
Vaade Gjessø järvele

Silkeborgi metsavaade
Silkeborgi ümbruse maastik on täitsa Norra moodi

Troll!
Otse Internetist…

(muidugi võib arutleda selle üle, kas viimasel pildil istub too elukas palgi peal või on see… khm, midagi muud. :P)

Vita küsis, mida mulle kaasa panna, vastus oli muidugi “Taani juustu – ja mida jäledama haisuga, seda uhkem!”. Nojah, see meenutas natuke omaaegset “Pikantset”, aga on tublisti kangem. Piletite check-in’i tehes pidin kinnitama, et pagasis pole relvi, kemikaale ega lõhkeainet – järeldasime, et ilmselt lisatakse peale Kaku tagasilendu sinna listi ka dansk ost…

Tagasilend oli juba tuttavam, pidi jälle lennukis paberit määrima ja Varssavis dokumendiga lehvitama, aga vähemalt seekord oli kinnises bussis istumist natukene vähem (aga oli ikkagi jälle). Üllataval kombel aga toimus üsna põhjalik kontroll ka öises Tallinnas. Taanis oli 5-10 kraadi sooja, siin oli vastas -3 ja A2 parklasse jäetud auto oli korralikult jääs. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Päkapikud

… käivad sel aastal juba päris varakult ringi. Jõuavad sindrid isegi New Yorgi börsile.

Vaatasin investeerimiskontode seisu – viimasel ajal käib seal paras üles-alla sõit. Terve USA kõigub korralikult (mõnda vahepeal kukkujat sai natuke juurde ostetud) ning Eestis jõudis SFG just tõusma hakata, kui va batka Poola piiril sigatsema hakkas – aktsia tuli jälle allapoole.

Aga ennäe – nimekirja oli tekkinud aktsia, mida mina küll ostnud ei olnud. Täiesti võõras sümbol, kahe konto peale (põhikonto ja PIK) aga päris mitmesaja euro eest.  Pangasaksad mingi näpuka teinud? Aga ei, olidki päkapikud käinud.  Selgus, et “suur sinine” (ehk It’s Better Manually) oli Kyndryl Holdingsi nimelise tütarfirmaga maha saanud ning igale emafirma aktsionärile anti iga viie IBM aktsia kohta üks KD aktsia.  Pole paha, peaaegu et teine aastadividend.

Selliseid päkapikke näeks teinekordki. 🙂

 

ITSPEA ja Chris de Burgh, 2

ITSPEA kursus on kahe kolmandiku peal, tänaseks tuli tudengitel end ESR Hacker-HOWTO’st läbi närida. Kursuse üldpilt on vähemalt veidi stabiliseerunud – eks näeb, mis toimub nelja nädala pärast, kui rühmatööd peaksid valmis saama.

Aga jätkates Chris de Burghi kuulamisega on järgmine album Flying Colours 1988. aastast. See on üks CdB edukamaid plaate ja ainus, mis jõudis Briti albumitabelis esikohale (lisaks sarnaselt eelmisega plaatinanormi läbimüügiga). Plaat on korralik popmuusika, tuntuim lugu on “Missing You”, aga siin on teisigi raadiost palju kuuldud laule (“Sailing Away”, “Carry Me”, “Tender Hands”) – väga mõnus taustamuusika, aga midagi otseselt fännamisväärset väga ei ole. Mitmed lood on seebisevõitu produktsiooniga pigem ära rikutud, meloodiajoonis oleks paremat lubanud (hea näide on “Leather on My Shoes”, mis oleks võinud Runrigi võtmes keldiroki-ballaad olla). Paar jõulisemat lugu oleks ehk ka ära kulunud.

1992. aasta Power of Ten on stiililt suuresti sama kui kaks eelmist albumit, ent õnneks on produktsiooniseepi vähemaks jäänud (produtsent on teine ja seda on kuulda – saund on õhulisem ja kõla veidi rokilikum). Mõned lood (näiteks “Talk to Me”) meenutavad Peter Gabrieli popilikumaid lugusid, omaette nähtus on “The Connemara Coast”, kus üsna tüüpilisele CdB ballaadile on poogitud külge iirlaste The Chieftainsi autentse kõlaga folgijupid. Ent ka see oli hea läbimüügiga plaat.

1994 ilmunud This Way Up algab värskendavalt rokilikus võtmes – avalugu “This Silent World” on üsna sarnane vana aja Runrigiga (CdB ja Donnie Munro kõrged hääled on üsna sarnased). See on tegelikult tervenisti pigem kergeroki- kui popiplaat ning sellisena päris hea vaheldus eelmiste plaatide kohati liigmagusale sisule. Erandiks on “Here is Your Paradise” ja “The Son and the Father”, mis on ilusad, ent üsna harju keskmised CdB klaveriballaadid – üksikult kuulates on mõnusad, muude lugude seas lähevad stambiks kätte; huvitaval kombel on ka “You Are the Reason” küll samamoodi klaveriballaad, aga mõjub värskemalt. “This Weight on Me” oleks aga täitsa ette kujutatav kasvõi Meat Loafi esituses. Väga hea bluusilik rokilugu on “Blonde Hair, Blue Jeans”, mis paraku seondub ühe küsitava episoodiga laulja elus. “Up Here in Heaven” meenutab taas Peter Gabrieli. Plaadi parim lugu on aga lõpus – “The Snows of New York”, mis on hea ka siin plaadil, kuid saab õige kuju alles järgmisel (vt allpool).

Järgmisel, 1995. aastal läks CdB stuudiosse koos bändi, London Session Orchestra ja GWALIA meeskooriga Walesist ning salvestas juulikuus kaheksa päevaga rea lugusid vana kooli viisil otsesalvestustena (enamik lugusid olid paarilt viimaselt albumilt, aga oli ka paar uut ja paar kaverit). Tulemuseks olnud Beautiful Dreams on minu arust CdB parim plaat – orkester ja koor annavad juba olemuselt romantilisele muusikale veel viimase lihvi, laenatud lood on oskuslikult valitud (biitlite “Girl”, Orbisoni “In Dreams” ja eri esitustes kuuldud “Always on My Mind”) ning tegelikult on CdB ikka väga hea laulja. Kolm täiesti uut lugu on kõik head, paljuski tänu väga tasemel seadetele. Varem natuke seebistena mõjunud “Carry Me”, “Discovery” ja “Shine On” saavad siin plaadil enda õige kuju, ka originaalis rokilik “Say Goodbye to It All” on siin täiesti teistmoodi. Aga nagu eespool mainitud, on lemmiklugu “The Snows of New York” – see terve loo kestev crescendo ja Walesi meeste taustavokaal koos suure orkestriga toovad kananaha ihule.

Järgmise originaalalbumini läks neli aastat, 1999. aasta Quiet Revolution algab üsna tavapärases CdB võtmes ja on soomlaste väljendit kasutades üsna “tasapaksu” poprokk – täiesti kuulatav taustamusa, aga väga midagi kõrva ei jää (elavamad lood on üldiselt paremad). Erandiks on ehk kaks viimast lugu, mis on pigem eelmise plaadi stiilis, hästi tehtud ja seatud ballaadid – esimene tasane ja teine jõulisem. Üldmuljena aga “käib kah”-plaat.

2002. aasta Timing is Everything läheb laias laastus eelmisega samasse auku, ent on parema saundiga (kõla meenutab paiguti Beautiful Dreamsi oma) ja päris mitmed lood on üle keskmise. Hea, natuke iiriliku hõnguga power-ballaad on “There’s Room in This Heart Tonight” (natuke Celtic Thunderi vmms projekti moodi – lihvitud ja natuke ehk steriilne, aga säde on siiski olemas), teine sarnane on “The Best That Love Can Be”. CdB leivanumbrit, pehmemat ballaadi, on siin ka ning need lood ei ole siin seebiseks läinud. Sümpaatne album, natuke meenutab Eagles’i Don Henley hilisemat loomingut.

Üks sats tuleb seega järgmisel nädalal veel…

ITSPEA ja Chris de Burgh, 1

ITSPEA tööde lugemine käis seekord nohu ja köha saatel. Õnneks aga vist va lauamäng siiski ei olnud ja päeva lõpuks hakkas seis juba paranema. Rahvas aga lasi IT-juhtimise teemas kergelt luuslanki ja kirjutas enam-vähem täpselt nii palju, et punktid kätte saada (õnneks oli siiski ka neid, kes asja vastu rohkem huvi tundsid). Lugeda oli sellevõrra lihtsam, aga eelistaks siiski natuke mahukamat tööd.

Aga seekord kuulatava iiri härrasmehega sain tuttavaks keskkoolis, kui klassiõde Merle tõi kuulamiseks ühe kasseti ja ütles, et “siin on üks lugu – sellega võiks isetegevusülevaatusele minna”. Kassett oli loomulikult ise lindistatud (nagu tollal kõik), peal oli Chris de Burghi album Into the Light ning mainitud looks “For Rosanna“. Meeldis väga (lisaks Rosanna-loole oli seal muudki head, näiteks laulja ilmselt suurim hitt “Lady in Red”). Ja ülevaatusel käisime ka (Merle laulis, mina klaverdasin), kuigi mingit n.ö. tulemust kirja ei saanud.

CdB aga tuli 1999. aasta suvel ka Eestisse ja tegi kontserdi Võrus Tamula järve ääres. Kogu siinne meedia pasundas “lembelaulikust”, kuid kontsert oli palju rokilikum kui reklaam seda arvata lasi. Ülekaalukalt parima loona on sealt meeles “The Snows of New York” – plaadil kasutatud meeskoori kahjuks ei saanud kohale tuua, aga ka bändi taustavokaal ajas asja ära.

Aga algus oli juba aastal 1974, kui õige nimega Christopher Davison (de Burgh oli tegelikult tema ema neiupõlvenimi) salvestas albumi Far Beyond These Castle Walls. Laulja ballaadipool on paigas juba kohe avaplaadist saati – kohe plaadi avaloos võib esitaja selgelt ära tunda (isegi saund tuleb üllatavalt tuttav ette) ning kõik lood on omalooming. Alguse- ja lõpuosa on natuke steriilne ja igav, huvitavam on plaadi keskosa. “Sin Citys” on pealkirjale kohaselt sees ka rokki, funki ja isegi natuke ajakohast psühhedeeliat. See lugu oleks ehk sobinud isegi varajasele Queenile – kohe järgmine, “New Moon”, aga toob paralleeliks Freddie natuke hilisema sooloalbumi (“The Great Pretender” jt). “Watching the World” on aga mõnus klassikaline kõrtsikantrilugu.

Järgmine plaat on aasta hiljem ilmunud Spanish Train and Other Stories. Nimilugu alguses kõlab… steinmanlikult (ehkki kogu plaat on CdB enda looming). Meat Loaf tunneks end sellega täitsa koduselt – isegi põrguvärgiga tekst kaardimängus sohki tegevast kuradist on täiesti “Bat Out of Hell”. Igatahes ehmatas see Lõuna-Aafrika inimesi piisavalt, et lugu seal ära keelati; plaadifirma andis plaadi seal välja ilma avaloota, nime all “Lonely Sky and Other Stories” (ent “Lonely Sky” on hoopis teisest puust – kena ja taltsas, Demis Roussost meenutav ballaad). Veel üks lõbusalt üleannetu lugu on “Patricia the Stripper” – stiilne kaagilugu sellest, kuidas stripparist tibi sündsusetu väljanägemise tõttu politseisse ja kohtusse sattus, kohtunik aga käskis ta kohe lahti lasta, sest kodanik kandis enda tööriideid… 😛 (tjaa, ajad olid ikka teistsugused küll). Võib-olla kõige kuulsam lugu siin plaadil on aga “A Spaceman Came Travelling”, mis on juba kaua aega CdB üks leivanumbreid. Albumi teine pool on aga taas igavam.

1977 ilmunud At the End of a Perfect Day kõlab mõtlikumalt, alates nukrate ballaadidega ning elavnedes alles neljanda looga. Ehk tuntuim lugu on siin “Discovery”, mis on jällegi kauane püsielanik repertuaaris. Natuke eripärasem on ka “Brazil”, mis nimele kohaselt on sambarütmis. Viimasesse loosse “Perfect Day” on laenatud juppe biitlite “Let It Be’st” (sh kitarrisoolo saund ja põhiidee) ning “Pühast ööst”. Aga üldiselt on see plaat natuke igavavõitu.

1979. aastal tuli välja Crusader, kus produtsent ja suur osa bändi olid laenatud Alan Parsonsilt. Nii on juba avalugu “Carry On” hoopis rokilikum kui eelmine plaat (ehkki siin on mitmeid tüüpilisi CdB lugusid, on see senistest kõige rokilikum album – soolokitarri ja rütmipulssi on palju rohkem) ning plaadi saund on märgatavalt mitmekihilisem kui varem. Selgelt Parsonsi mõjudega on “Just in Time”, ehk ka “The Devil’s Eye”. Lõpus on ka ligi üheksaminutine nimilugu, mis on segu Parsonsist ja Meat Loafist (Steinmanile viitab ka loo pikkus).

Eastern Wind 1980. aastast algab veidi Dire Straitsi meenutava poprokiga ja läheb siis üle üsna tüüpilisteks CdB ballaadideks (millest “Flying Home” on päris hea). Lõpus on taas rohkem rokilikumat nooti (ja viimasena tulev nimilugu on üsna hea), aga üldiselt on see tervikuna üsna väheütlev plaat.

1982. aasta The Getaway viis CdB viimaks ka edetabelitesse. Tuntuim lugu on siin ilmselt esimene, poprokkar “Don’t Pay the Ferryman”, mis on üsna ehe oma ajastu näide (siin albumil kohtab üldse palju tüüpilisi 80-ndate esimese poole saunde). Klassikalist CdB klaveriballaadi esindab “I’m Counting on You” ja ehtsat 80-date poppi albumi nimilugu (mis meenutab veidi Mike Oldfieldi ja Jon Andersoni lugu “Shine”). Üks paremaid siinkirjutaja arvates on aga “Ship to Shore”, mis ühendab 80-ndate popi, kergeroki ja CdB iiri romantika, veel teine lemmik on “Where Peaceful Waters Flow” (üldse CdB paremaid lugusid). “Borderline” on samuti hea ja pikaks ajaks pinnale jäänud.

Muide, kusagilt siitkandist hakkasid muusikakriitikud CdB peale ülalt alla vaatama ja teda arvustustes tampima. Reeglina ei ole ajakirjanduse muusikaarvustajad just geeniused (massiivselt tambiti samal ajal näiteks ka Queeni) ning ses mõttes võib CdB kommet vastu hakata ja mõnitajad laimu eest kohtusse anda – ta olevat tänaseks võitnud ligi 20 kohtuasja – täitsa heaks kiita (iseasi, kas see alati mõistlik on).

Man on the Line 1984. aastast on taas üsna tüüpilise 80-ndate saundiga album. “The Head and the Heart” on kena ballaad ning viiendas loos “The Sound of a Gun” kohtab päris suurekaliibrilist külalist Tina Turneri näol (kuigi teda sealt väga välja kuulda ei ole). Ilmselt kuulsaim lugu on hoogne poprokkar “High on Emotion”, mis jõudis siit albumilt ka edetabelitesse, lisaks on sellega sarnanev hea poprokklugu ka albumi nimilaul. Ütleks, et see on senistest CdB plaatidest ehk kõige ühtlasem, mõnus oma ajastu näide.

Ja tänase päeva lõpuks siis toosama plaat, mille Merle mulle kassetil kuulata tõi – 1986. aasta Into the Light. Kõlaliselt jätkab see eelmise plaadi teemat, korralikult lihvitud 80-ndate pop ja poprokk. Ka see plaat on tervikuna täitsa kena kuulamine ning vastupidiselt tollaste meediatohmanite virinale ei ole kumbki viimastest plaatidest laus-ballaadihunnik (tõsi, mis selleks perioodiks on peaaegu kadunud, on alguses natuke rohkem sees olnud iirilik kõla). See on ka tänini CdB kõige edukamalt müüdud plaat, mis jõudis Briti edetabelis teisele kohale. Lisaks “Lady in Redile” on siin ka “Say Goodbye to It All” (mis algab varasema “Borderline’i” fraasiga ja on tolle loogiliseks järjeks) ning ka see lugu, mida me kunagi isetegevusülevaatusel tegime: “For Rosanna”. Üks CdB parimaid lugusid üldse, kirjutatud tollal kaheaastasele tütrele, kellest sai hiljem Miss World.

Jätkub nädala pärast…