Silt: Chris de Burgh

ITSPEA ja Chris de Burgh, 3

ITSPEA lugemine jätkus sel nädalal kohe Taani sõidu otsa ning teemaks olid tarkvara arendus- ja ärimudelid. Arvestades seda, et enamik osalejaid on tulevased arendajad, on see kindlasti oluline valdkond – eriti arvestades vabade mudelite ikka veel paljuski puudulikku kajastamist muudes ainetes. Üldiselt oli viisakas lugemine (ehkki kirjutajate read kipuvad kursuse teises pooles selgelt hõredamaks jäävat) ja sai paralleelselt tööde lugemise ja hindamisega ka Chris de Burghi karjääri uuemat otsa kuulata.

CdB aga vahetas peale 2002. aasta albumit plaadifirmat ning sakslaste Edeli firma perioodi plaate – 2004. aasta The Road to Freedom, 2006. aasta The Storyman ja 2008. aasta Footsteps – Spotifys ei ole. Nii et kuulaks asemele 2005. aastal topeltplaadina ilmunud kontserdisalvestust Live in Dortmund, kus on üsna hea läbilõige eelnevast. Nagu ka varasem Beautiful Dreams tõestas, on CdB väga hea live-artist ning ka see plaat näitab seda (publik elab aktiivselt kaasa kogu pika ja täiesti trubaduuristiilis kontserdi, kus saateks on vaid kas klaver või 1-2 kitarri).

Järgmine kuulatud stuudioalbum on 2010. aasta Moonfleet and Other Stories, mis on võrreldes enamiku CdB albumitega üsna teistmoodi – see on salvestatud koos orkestriga ja meenutab alguses ABBA meeste Chessi, kuid kohati meenuvad hiljem ka Blackmore’s Night, Jim Steinmani “Vampiiride tants” ning loos “The Days of Our Age” isegi Clannad. Esimene osa (18 enamasti lühemat teemat) on lühikeste vahelugemistega muusikaline peegeldus üle-eelmise sajandivahetuse seiklusjutust (mõnusa vungiga “Have a Care”, mille teema kordub ka hiljem, sisaldab muide tsitaati kuulsast meremehelaulust “What Shall We Do with the Drunken Sailor”). Moonfleeti-osa annaks tegelikult välja täitsa korraliku elavas ettekandes muusikali (veel üks paralleel tekkis kristlikust muusikast Adrian Snelli “Alfa ja Oomega”-ga, mida õnnestus kunagi Linnahallis elavas ettekandes kuulda). Lühem teine osa (Other Stories) on rida CdB tüüpilisemat poprokki, mis aga on kõik õnnestunuma poole pealt (ehk võiks võrrelda Roy Orbisoniga). Kokkuvõttes on see võib-olla senistest kõige omanäolisem ja huvitavam CdB album.

2011. aasta Footsteps 2 on sarnaselt varasema samanimelise plaadiga kaverite kogumik – kuulsamad on biitlite “Let It Be” (äärmiselt sarnane originaaliga, isegi kitarrisoolo ja -partii tervikuna) ja “Lady Madonna”, Roy Orbisoni “Blue Bayou”, ABBA “S.O.S” ning Mike & The Mechanicsi “Living Years” (jällegi peaaegu originaal). Mõnus kuulamine, aga mitte midagi rabavat.

Aasta hiljem tegi CdB veel ühe tagasipõike, seekord iseenda vähemtuntud lugudesse (ainus rohkem kuuldud on siin “Tender Hands”), mille ta salvestas uuesti enda kodustuudios Iirimaal sellises half-plugged -stiilis – album nimega Home on mõnusalt kodune ja pretensioonitu ning mõjub hästi just seetõttu, et mõnigi CdB stuudioplaat on olnud üsna räigelt üleprodutseeritud. Selline kena talvine, küünlavalgel kakaotassi juures kuulamine.

2014. aasta The Hands of Man on ideelt natuke Mike Oldfieldi Light & Shade’i moodi – kui Mike’il on seal hele ja tume plaat, siis siin on pool plaati päikesetõus ja teine pool loojang. Alguse nimilugu on päris hea, pikalt lahtikeriv (veidi Jim Steinman / Meat Loaf) power-ballaad. Edasi paraku läheb halvas mõttes tüüpiliseks tiluliluks kätte ja jääb üsna väheütlevaks kuni lõpuni välja.

2016. aasta A Better World algab introga, mis lubab taas igavapoolset sisu, teine lugu “Bethlehem” on see-eest ülesraputav bluusilik rokkar korraliku kitarritöö ja hea rütmiga ehk hea näide laulja rokipoolest, veel on natuke hoogsamad “Chain of Command” ja “Homeland” (need on pigem küll juba poprokk). Domineerib paraku aga taas pigem igavapoolne rida – seaded ja esitus on korralikud, aga neid lugusid oleks justkui juba 101 korda varem kuuldud (näiteks “Cry No More” on iseenesest ilus ballaad, aga Beautiful Dreams, kuhu ta sobinuks, ilmus juba tüki aja eest). Õnneks on CdB ka varem näidanud, et suudab sellest seisust välja tulla.

Siis aga läkski aega tervelt viis aastat, kuni käesoleval aastal tuli välja CdB versioon Robin Hoodi loost – The Legend of Robin Hood, mis on mõneti sarnane eespool kuulatud Moonfleetiga ja sellisena jälle märksa huvitavam kui tema tavapärasem repertuaar. CdB on juba loomult jutuvestja tüüp ning selline lähenemine sobib talle – tulemus sarnaneb nii Blackmore’s Nighti, Celtic Womani/Thunderi, erinevate muusikalide (Chess käib kohati päris selge paralleelina läbi) kui ka Steeleye Spani sarnaste “juhtmega folkmuusika” tegijatega. Huvitav võrdlus tuleb Clannadi Legendiga – kui too album sobis ideaalseks helitaustaks brittide müstilisele (ning natuke ka hirmsale ja traagilisele) telesarjale, siis CdB käsitlus on märksa kergem – kui seda muusikat filmis kasutada, siis oleks see pigem Eesti “Nukitsamehe” sarnane muusikaline perefilm (ent mitte ka päris “Pa-rap-pa-raa”-stiil nagu nõuka-aegses “Kolmes musketäris”). Aga The Legend of Robin Hood on kergemat sorti popi ja folgi seguna täitsa hea kuulamine ka albumi vormis (eriti kui viitsida ka tekste kuulata). Tõsi, päris viimased lood kipuvad ikkagi natuke liiga tavalisse rööpasse – natuke võiks tõmmata paralleeli USA tüüpilisema gospelmuusikaga, kus lõpus peab alati point puust ja punane olema.

Kuid hetkeseisuga saab öelda: lõpp hea, kõik hea. 🙂  CdB on teinud aegade jooksul üsna erineva kaaluga muusikat, aga tal on kahtlemata korralik ports väga häid lugusid ning ta on väga korralik laulja. Seega kõik need tema kallal meedias pidevalt irisejad võiks endale basstrummi pähe tõmmata ja natuke aega vakka olla.

ITSPEA ja Chris de Burgh, 2

ITSPEA kursus on kahe kolmandiku peal, tänaseks tuli tudengitel end ESR Hacker-HOWTO’st läbi närida. Kursuse üldpilt on vähemalt veidi stabiliseerunud – eks näeb, mis toimub nelja nädala pärast, kui rühmatööd peaksid valmis saama.

Aga jätkates Chris de Burghi kuulamisega on järgmine album Flying Colours 1988. aastast. See on üks CdB edukamaid plaate ja ainus, mis jõudis Briti albumitabelis esikohale (lisaks sarnaselt eelmisega plaatinanormi läbimüügiga). Plaat on korralik popmuusika, tuntuim lugu on “Missing You”, aga siin on teisigi raadiost palju kuuldud laule (“Sailing Away”, “Carry Me”, “Tender Hands”) – väga mõnus taustamuusika, aga midagi otseselt fännamisväärset väga ei ole. Mitmed lood on seebisevõitu produktsiooniga pigem ära rikutud, meloodiajoonis oleks paremat lubanud (hea näide on “Leather on My Shoes”, mis oleks võinud Runrigi võtmes keldiroki-ballaad olla). Paar jõulisemat lugu oleks ehk ka ära kulunud.

1992. aasta Power of Ten on stiililt suuresti sama kui kaks eelmist albumit, ent õnneks on produktsiooniseepi vähemaks jäänud (produtsent on teine ja seda on kuulda – saund on õhulisem ja kõla veidi rokilikum). Mõned lood (näiteks “Talk to Me”) meenutavad Peter Gabrieli popilikumaid lugusid, omaette nähtus on “The Connemara Coast”, kus üsna tüüpilisele CdB ballaadile on poogitud külge iirlaste The Chieftainsi autentse kõlaga folgijupid. Ent ka see oli hea läbimüügiga plaat.

1994 ilmunud This Way Up algab värskendavalt rokilikus võtmes – avalugu “This Silent World” on üsna sarnane vana aja Runrigiga (CdB ja Donnie Munro kõrged hääled on üsna sarnased). See on tegelikult tervenisti pigem kergeroki- kui popiplaat ning sellisena päris hea vaheldus eelmiste plaatide kohati liigmagusale sisule. Erandiks on “Here is Your Paradise” ja “The Son and the Father”, mis on ilusad, ent üsna harju keskmised CdB klaveriballaadid – üksikult kuulates on mõnusad, muude lugude seas lähevad stambiks kätte; huvitaval kombel on ka “You Are the Reason” küll samamoodi klaveriballaad, aga mõjub värskemalt. “This Weight on Me” oleks aga täitsa ette kujutatav kasvõi Meat Loafi esituses. Väga hea bluusilik rokilugu on “Blonde Hair, Blue Jeans”, mis paraku seondub ühe küsitava episoodiga laulja elus. “Up Here in Heaven” meenutab taas Peter Gabrieli. Plaadi parim lugu on aga lõpus – “The Snows of New York”, mis on hea ka siin plaadil, kuid saab õige kuju alles järgmisel (vt allpool).

Järgmisel, 1995. aastal läks CdB stuudiosse koos bändi, London Session Orchestra ja GWALIA meeskooriga Walesist ning salvestas juulikuus kaheksa päevaga rea lugusid vana kooli viisil otsesalvestustena (enamik lugusid olid paarilt viimaselt albumilt, aga oli ka paar uut ja paar kaverit). Tulemuseks olnud Beautiful Dreams on minu arust CdB parim plaat – orkester ja koor annavad juba olemuselt romantilisele muusikale veel viimase lihvi, laenatud lood on oskuslikult valitud (biitlite “Girl”, Orbisoni “In Dreams” ja eri esitustes kuuldud “Always on My Mind”) ning tegelikult on CdB ikka väga hea laulja. Kolm täiesti uut lugu on kõik head, paljuski tänu väga tasemel seadetele. Varem natuke seebistena mõjunud “Carry Me”, “Discovery” ja “Shine On” saavad siin plaadil enda õige kuju, ka originaalis rokilik “Say Goodbye to It All” on siin täiesti teistmoodi. Aga nagu eespool mainitud, on lemmiklugu “The Snows of New York” – see terve loo kestev crescendo ja Walesi meeste taustavokaal koos suure orkestriga toovad kananaha ihule.

Järgmise originaalalbumini läks neli aastat, 1999. aasta Quiet Revolution algab üsna tavapärases CdB võtmes ja on soomlaste väljendit kasutades üsna “tasapaksu” poprokk – täiesti kuulatav taustamusa, aga väga midagi kõrva ei jää (elavamad lood on üldiselt paremad). Erandiks on ehk kaks viimast lugu, mis on pigem eelmise plaadi stiilis, hästi tehtud ja seatud ballaadid – esimene tasane ja teine jõulisem. Üldmuljena aga “käib kah”-plaat.

2002. aasta Timing is Everything läheb laias laastus eelmisega samasse auku, ent on parema saundiga (kõla meenutab paiguti Beautiful Dreamsi oma) ja päris mitmed lood on üle keskmise. Hea, natuke iiriliku hõnguga power-ballaad on “There’s Room in This Heart Tonight” (natuke Celtic Thunderi vmms projekti moodi – lihvitud ja natuke ehk steriilne, aga säde on siiski olemas), teine sarnane on “The Best That Love Can Be”. CdB leivanumbrit, pehmemat ballaadi, on siin ka ning need lood ei ole siin seebiseks läinud. Sümpaatne album, natuke meenutab Eagles’i Don Henley hilisemat loomingut.

Üks sats tuleb seega järgmisel nädalal veel…

ITSPEA ja Chris de Burgh, 1

ITSPEA tööde lugemine käis seekord nohu ja köha saatel. Õnneks aga vist va lauamäng siiski ei olnud ja päeva lõpuks hakkas seis juba paranema. Rahvas aga lasi IT-juhtimise teemas kergelt luuslanki ja kirjutas enam-vähem täpselt nii palju, et punktid kätte saada (õnneks oli siiski ka neid, kes asja vastu rohkem huvi tundsid). Lugeda oli sellevõrra lihtsam, aga eelistaks siiski natuke mahukamat tööd.

Aga seekord kuulatava iiri härrasmehega sain tuttavaks keskkoolis, kui klassiõde Merle tõi kuulamiseks ühe kasseti ja ütles, et “siin on üks lugu – sellega võiks isetegevusülevaatusele minna”. Kassett oli loomulikult ise lindistatud (nagu tollal kõik), peal oli Chris de Burghi album Into the Light ning mainitud looks “For Rosanna“. Meeldis väga (lisaks Rosanna-loole oli seal muudki head, näiteks laulja ilmselt suurim hitt “Lady in Red”). Ja ülevaatusel käisime ka (Merle laulis, mina klaverdasin), kuigi mingit n.ö. tulemust kirja ei saanud.

CdB aga tuli 1999. aasta suvel ka Eestisse ja tegi kontserdi Võrus Tamula järve ääres. Kogu siinne meedia pasundas “lembelaulikust”, kuid kontsert oli palju rokilikum kui reklaam seda arvata lasi. Ülekaalukalt parima loona on sealt meeles “The Snows of New York” – plaadil kasutatud meeskoori kahjuks ei saanud kohale tuua, aga ka bändi taustavokaal ajas asja ära.

Aga algus oli juba aastal 1974, kui õige nimega Christopher Davison (de Burgh oli tegelikult tema ema neiupõlvenimi) salvestas albumi Far Beyond These Castle Walls. Laulja ballaadipool on paigas juba kohe avaplaadist saati – kohe plaadi avaloos võib esitaja selgelt ära tunda (isegi saund tuleb üllatavalt tuttav ette) ning kõik lood on omalooming. Alguse- ja lõpuosa on natuke steriilne ja igav, huvitavam on plaadi keskosa. “Sin Citys” on pealkirjale kohaselt sees ka rokki, funki ja isegi natuke ajakohast psühhedeeliat. See lugu oleks ehk sobinud isegi varajasele Queenile – kohe järgmine, “New Moon”, aga toob paralleeliks Freddie natuke hilisema sooloalbumi (“The Great Pretender” jt). “Watching the World” on aga mõnus klassikaline kõrtsikantrilugu.

Järgmine plaat on aasta hiljem ilmunud Spanish Train and Other Stories. Nimilugu alguses kõlab… steinmanlikult (ehkki kogu plaat on CdB enda looming). Meat Loaf tunneks end sellega täitsa koduselt – isegi põrguvärgiga tekst kaardimängus sohki tegevast kuradist on täiesti “Bat Out of Hell”. Igatahes ehmatas see Lõuna-Aafrika inimesi piisavalt, et lugu seal ära keelati; plaadifirma andis plaadi seal välja ilma avaloota, nime all “Lonely Sky and Other Stories” (ent “Lonely Sky” on hoopis teisest puust – kena ja taltsas, Demis Roussost meenutav ballaad). Veel üks lõbusalt üleannetu lugu on “Patricia the Stripper” – stiilne kaagilugu sellest, kuidas stripparist tibi sündsusetu väljanägemise tõttu politseisse ja kohtusse sattus, kohtunik aga käskis ta kohe lahti lasta, sest kodanik kandis enda tööriideid… 😛 (tjaa, ajad olid ikka teistsugused küll). Võib-olla kõige kuulsam lugu siin plaadil on aga “A Spaceman Came Travelling”, mis on juba kaua aega CdB üks leivanumbreid. Albumi teine pool on aga taas igavam.

1977 ilmunud At the End of a Perfect Day kõlab mõtlikumalt, alates nukrate ballaadidega ning elavnedes alles neljanda looga. Ehk tuntuim lugu on siin “Discovery”, mis on jällegi kauane püsielanik repertuaaris. Natuke eripärasem on ka “Brazil”, mis nimele kohaselt on sambarütmis. Viimasesse loosse “Perfect Day” on laenatud juppe biitlite “Let It Be’st” (sh kitarrisoolo saund ja põhiidee) ning “Pühast ööst”. Aga üldiselt on see plaat natuke igavavõitu.

1979. aastal tuli välja Crusader, kus produtsent ja suur osa bändi olid laenatud Alan Parsonsilt. Nii on juba avalugu “Carry On” hoopis rokilikum kui eelmine plaat (ehkki siin on mitmeid tüüpilisi CdB lugusid, on see senistest kõige rokilikum album – soolokitarri ja rütmipulssi on palju rohkem) ning plaadi saund on märgatavalt mitmekihilisem kui varem. Selgelt Parsonsi mõjudega on “Just in Time”, ehk ka “The Devil’s Eye”. Lõpus on ka ligi üheksaminutine nimilugu, mis on segu Parsonsist ja Meat Loafist (Steinmanile viitab ka loo pikkus).

Eastern Wind 1980. aastast algab veidi Dire Straitsi meenutava poprokiga ja läheb siis üle üsna tüüpilisteks CdB ballaadideks (millest “Flying Home” on päris hea). Lõpus on taas rohkem rokilikumat nooti (ja viimasena tulev nimilugu on üsna hea), aga üldiselt on see tervikuna üsna väheütlev plaat.

1982. aasta The Getaway viis CdB viimaks ka edetabelitesse. Tuntuim lugu on siin ilmselt esimene, poprokkar “Don’t Pay the Ferryman”, mis on üsna ehe oma ajastu näide (siin albumil kohtab üldse palju tüüpilisi 80-ndate esimese poole saunde). Klassikalist CdB klaveriballaadi esindab “I’m Counting on You” ja ehtsat 80-date poppi albumi nimilugu (mis meenutab veidi Mike Oldfieldi ja Jon Andersoni lugu “Shine”). Üks paremaid siinkirjutaja arvates on aga “Ship to Shore”, mis ühendab 80-ndate popi, kergeroki ja CdB iiri romantika, veel teine lemmik on “Where Peaceful Waters Flow” (üldse CdB paremaid lugusid). “Borderline” on samuti hea ja pikaks ajaks pinnale jäänud.

Muide, kusagilt siitkandist hakkasid muusikakriitikud CdB peale ülalt alla vaatama ja teda arvustustes tampima. Reeglina ei ole ajakirjanduse muusikaarvustajad just geeniused (massiivselt tambiti samal ajal näiteks ka Queeni) ning ses mõttes võib CdB kommet vastu hakata ja mõnitajad laimu eest kohtusse anda – ta olevat tänaseks võitnud ligi 20 kohtuasja – täitsa heaks kiita (iseasi, kas see alati mõistlik on).

Man on the Line 1984. aastast on taas üsna tüüpilise 80-ndate saundiga album. “The Head and the Heart” on kena ballaad ning viiendas loos “The Sound of a Gun” kohtab päris suurekaliibrilist külalist Tina Turneri näol (kuigi teda sealt väga välja kuulda ei ole). Ilmselt kuulsaim lugu on hoogne poprokkar “High on Emotion”, mis jõudis siit albumilt ka edetabelitesse, lisaks on sellega sarnanev hea poprokklugu ka albumi nimilaul. Ütleks, et see on senistest CdB plaatidest ehk kõige ühtlasem, mõnus oma ajastu näide.

Ja tänase päeva lõpuks siis toosama plaat, mille Merle mulle kassetil kuulata tõi – 1986. aasta Into the Light. Kõlaliselt jätkab see eelmise plaadi teemat, korralikult lihvitud 80-ndate pop ja poprokk. Ka see plaat on tervikuna täitsa kena kuulamine ning vastupidiselt tollaste meediatohmanite virinale ei ole kumbki viimastest plaatidest laus-ballaadihunnik (tõsi, mis selleks perioodiks on peaaegu kadunud, on alguses natuke rohkem sees olnud iirilik kõla). See on ka tänini CdB kõige edukamalt müüdud plaat, mis jõudis Briti edetabelis teisele kohale. Lisaks “Lady in Redile” on siin ka “Say Goodbye to It All” (mis algab varasema “Borderline’i” fraasiga ja on tolle loogiliseks järjeks) ning ka see lugu, mida me kunagi isetegevusülevaatusel tegime: “For Rosanna”. Üks CdB parimaid lugusid üldse, kirjutatud tollal kaheaastasele tütrele, kellest sai hiljem Miss World.

Jätkub nädala pärast…