Seitse aastat

… saab märtsikuus sellest, kui sai ostetud esimesed 75 Tallinna Kaubamaja aktsiat, tollal 5,8 eurot tükist. Kodused naersid, et vaat kus rikas mees. 🙂

Aga sealtmaalt on areng olnud päris mõistlik. Väikesi koolirahasid tuli maksta (näiteks üritasin alguses lätlaste RadioTehnikale panustada – mõnda aega näis isegi töötavat, siis kukkus asi alla ja vaid väikese vedamisega õnnestus seal suuremat vastu pükse saamist vältida), aga üldiselt on läinud üsna kenasti (viimane väike möödalask oli TVee õigeaegselt müümata jätmine, aga see on tänaseks peaaegu tagasi tulnud). Kaks suuremat hetketabamist oli Kaubamaja ostmine vahepealse suure kukkumise ajal (vahepeal positsiooni müües sai ca 2,5K kasumit – hiljem tulin tagasi ja hetkel olen jälle plussis) ja mõnevõrra samamoodi lätlaste Grindeksi ja Olainfarmiga.

Mõned tänusõnad on ka omal kohal. Palju abi on olnud LHV foorumist, kasuks on tulnud SEB ja LHV investeerimisseminaridel käimine ning ideid on andnud ka mitmed blogid. Ka “Intelligentne investor” on läbi näritud (originaalis). Ja viimaks aitäh LHV-le lihtsa ja suht lollikindla veebilehe eest, kus on (vähemalt seni) saanud kõik investeerimiseks vajaliku ilma suurema kära ja jurata ära tehtud.

Võrreldes paljude praeguse finantsblogimisbuumi osalistega on Kakk pigem konservatiiv (nagu paljus muuski) ning ei roni asjadesse, mida ei tunne. Seega “ei” krüptorahale ja ühisrahastusele, samuti päevakauplemisele.  ETF-id on hetkeseisuga tehtud liiga “läbi ussi sellesamusegi”-asjaks (LHV Kasvukonto on asjalik lahendus, aga kokkuvõttes liiga kallis). Võlakirjadesse liikumise jätaks esialgu veel tulevikku. Pikka aega on olnud plaanis USA turgu proovida, aga senised arvutused (ka maksude osas) on kõik lõpuks tagasi hoidnud. Seega on mängumaaks algusest peale olnud koduturg (LHV puuduva  hoiutasu ja Eesti investeerimiskontosüsteemi toel) ja dividendiaktsiad (väikeste aeg-ajaliste eranditega, viimati Coop Pank).

Portfell hetkel (suvalises pähekaranud järjestuses): Coop, Merko, Nordecon, Kaubamaja, Silvano, TVesi ja (kasvav) Tallink. Läbi on käinud ka LHV, TSadam, Harju Elekter ning paar lätlast (igaühe pealt õnnestus eri määral teenida; kaugemas tulevikus on plaan ka kõigisse tagasi minna). On ka olnud asju, mille eest olen põhimõtteliselt maksmast keeldunud – näiteks omaaegne Olympic ja praegune Ekspress Grupp (viimane pole börsil just edukas olnud ning vaadates hetkeolusid ei näe ka mingit varianti, kuidas see võiks paraneda).

Käesoleva aasta saak oli juba päris viisakas, järgmisel aastal tahaks ühe esimese suurema ümmarguse läve ületada.  Võimalik muidugi ka, et kriitikutel on õigus ja tuleb tagasilöök – aga isegi sel juhul ei paista esialgu karjuvat vajadust kahjum vastu võtta ja võib vabalt uut tõusu ootama jääda.

Hei, poisid…

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.

Tudengisündroom

ITSPEAs oli täna (veel esitamata) kirjatööde tähtaeg. Viimase tunni jooksul enne keskööd laekus ca 20 tööd (varem päeva jooksul veel vähemalt samapalju). Seda hoolimata ca 10 korda mainimisest, et “ärge jätke lõppu, seda hunnikut on hirmus raske korraga lugeda”.

Nüüd on järgmiseks sügiseks soolas süsteem: viimase 10 päeva jooksul enne tähtaega hakkab hinne kahanema 5% päevas (erandiga neile, kes viimase nädala seminarides esinevad). Viimasel päeval esitades saab töö eest vaid pooled punktid – mida varem esitada, seda rohkem kätte jääb. Sellise suure rahvamassi puhul (seekord 178 nägu) ei jää ilmselt muud varianti, kui süüdimatus ära karistada.

APDEIT 23.12: Ka nii on võimalik: üks kodanik saatis enda töö päev peale tähtaega. Tagasilükkamise peale leidis ta, et tegu on suure ebaõiglusega ja õppejõud võiks “end parandada”.

Kakupromopäev

Kuidagi läks nii, et kaks asja juhtusid ühele päevale. Novembri keskel küsis TTÜ “Mente et Manu” ajakirja peatoimetaja (hästi vahva ja laheda nimega daam), et kas võib talvisesse numbrisse persoonilugu teha. Ikka võib, sai kamba peale tehtud. Ja veidi hiljem Viinalinnas (vt reisikirja paar postitust eespool) reisikaaslastele lollakate salmide esitamine sai karistatud sellega, et värvati TTÜ õppeosakonna jõulutervitust tegema.  Lehelugu ilmus TTÜ veebis küll paar päeva varem, aga täna oli kolledži maja paberajakirju täis (Kakk suurelt esikaanel). Ja jõulutervitus läks Tuubi üles ka täna pärastlõunal.

Tolle salmiga sai veel muidugi üksjagu ooperit – tegemine algas juba eelmise nädala keskel. Tuli mõte, et igale teaduskonnale võiks üks värss olla. Ise alguses lugeda ei tahtnud, aga isand prorektor leidis väga tungivalt, et Kakul peab ikka ka salm olema (aasta õppejõud ja trallallaa). No sai nõnda. Majandusteaduskonna salm sai alguses selline:

Kulla vana, meile too
üks võitev lotopilet.
Aa, ja mõned sellid tahtsid
puhumiseks vilet.

Algul oli kõik hästi, aga siis keegi kusagil arvas, et nii ikka ei või. Sai tehtud uus, seekord siis juba teadlikult absurdsem:

Meie sooviks jõuludeks
poolteist paragrahvi,
neli kilo SKP-d
ja ühte väikest ahvi.

Ja jälle leidis keegi kusagil, et nii ikka ei või. Kolmas katse tuli siis isand Volli juhatuse peale selline, nagu videos näha-kuulda. Aga vähemalt ei hakanud Mereakadeemia Greta mainimise peale pröökama. Ja videosellidele tunnustus: küberlaipadest rääkinud Nadežda hologrammina esitamine on üsna kümnesse idee.

Aga noh, kokkuvõttes sai Kakk enne pühadeaega promo rohkem kui rubla eest. 🙂

Üks vana lugu

Leidsin Tuubist ühe vana hea loo.

Kui õieti meenub, siis see lugu oli omal ajal mingil lindistatud kogumikul ja sellega sai enda jaoks üks suuri lemmikuid (tänini) avastatud. Oldfield muidugi. Tegelikult on see lugu aga sarnaselt paljude teiste Mike’i külalissolistilugudega põnev kombinatsioon – Jon Anderson on samamoodi huvitav kuju (kuskil umbes samal ajal sai kõvasti käiatud ka tema jõuluplaati “3 Ships”). Ja video on muidugi oma aja kõrgtase (mis aga tänapäeval üsna naiivsena mõjub).

Annab innustust kitarri edasi harjutada. 🙂

Hea lugemine

… täna Lauri Vahtre poolt. Mõnusas stiilis ja samas täiesti asised soovitused. Iseasi, kui palju need sihtgrupile reaalselt kohale jõuavad.

Ülejäänud meediapilt on paraku tavapärane jura. Tõdeme taas ilmset: eesti ajakirjanduse tuumik on inimestena väikesed ja ajakirjanikena küündimatud, lisaks ei viitsita ERR-is poliitilist erapooletust juba mõnda aega enam isegi teeselda. Indrek Neivelti omaaegne mõte meediapaastu kohta on üha ajakohasem – ainult et AK ja Vikerraadio tuleks välja jätta esimeste seas.

 

ERR stiilinäide

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.

Viinalinnas, ilma viinata 2

Hommikul oli ärkamine-söömine jupi varasem, kuna “tööle” tuli sõita 10 km taha – võtsime kambaga takso. Kui eilne koht oli kesklinnas ja traditsioonilisem, siis nüüd sattusime IT Kolledži eakaaslasena 2009. aastal ehitatud uude majja. Õhkkond oli mõnus ja pingevaba, samas juttude tase oli endiselt nii algeline, et ilmselt tasuks TTÜ-l selles võrgustikus jätkamise üle järele mõelda.

Tarkvaraarenduse õpetamine, mängude kasutamine õppetöös jne jne – kõik nähtud-kuuldud vähemalt aastast 2010. Mängudeteemalises ettekandes reklaamis Soomes õpetav india tädi suure innovatsioonina mängu, mis oli sisuliselt 80-ndate lõpu quest-mäng (Leisure Suit Larry, Police/Space/King’s Quest), üksnes tänapäevase videopildiga. Siin kauem olles tekiks vist oht hakata end hirmus targana tundma (mis ei ole üldiselt tervislik). 😛  Ehk suurim huvitav teadasaamine oli venelaste ingliskeelne ajakiri HERB  – tasub täitsa lähemalt uurida (ehkki peab vaatama, kui palju on seal ehedat teadust ja kui palju putlerlikku “pehmet jõudu”).

Enda ettekanne DigiTarkuse kohta läks kenasti, õnnestus rahvas üles raputada ja natuke poleemikat tekitada (sai haakida ühe varasema esineja märkusega selle kohta, et õpetama peaks nii with  kui about digital technology – ehk seesama klaveri ja tooli vahelise tihendi teema). Pärast veel tõstsin üles küsimuse ka arutu videofiilia kitsaskohtade kohta (pidevalt muutuv materjal, ligipääsetavus, tõlkimine). Tasuks jauramise eest anti pärast pisike kommikarp. 🙂 Pärast lõunasööki (kus seekord sai ka gluteenivabalt süüa) toimuvas viimases sessioonis läks jutt paraku jälle mulliks kätte.  Lõpuks lõpetatigi jupp aega varem kui algselt plaanis oli.

Tagasi lennujaama, turvakontroll (jälle hirmpõhjalik) ja lendama. Seekord reaktiividega – Tallinn-Varssavi Nordica väiksemaga ja Varssavi-Viin suuremate 737-tega. Tallinnas auto parklast välja, paarile kolleegile küüti ja siis ise ka koju. Iseenesest vahva sõit oli (aitäh heale seltskonnale ja TTÜ-le lähetuse eest ka), akadeemiline efekt oli nii ja naa – ent asi tasus tegelikult ennast ära juba “TTÜ sisekommunikatsiooni” võtmes.